• Muljeid vallateatri "Autoplika" esietenduselt
  Laupäeval, 8. aprillil 2000 esietendus Kambja vallamajas näitemängude ettekandmiseks vähesobivas saalis Hilja Valtoneni komöödia “Autoplika” kolmes vaatuses.
  Millised on siis ühe “Vanemuise” teatris üleskasvanud pealtvaataja muljed?
• Koduküla väärib kaunistamist
  Kambja valla heakorra- ja keskkonnakomisjon kuulutab välja järjekordse konkursi kaunite koduaedade ja teiste ilusate heakorrastatud paikade leidmiseks meie vallas.
• Vanaisa meenutusi Kambja volbriõhtust
  Ants Luha: "Et lapsed saaksid kodutunde, on tarvis silmailu, puhast ümbruskonda…"
• Aeg pehastab maja, mitte mälu
  Kuuste õpilaste volbritalgud kunagise Sipe koolihoone ahervareme ümbruses
• Kambja näitering harrastustruppide ülevaatusel
  Kriitik Ants Müürsep: On palju lihtsalt teksti ettekandmist. Kambjal ei ole ansamblit.
• Veelkord Kambja laste näitemängupäevast
  Toimetaja vabandab lavastajate Külli Altemendi ja Aili Sepa ees, kuid ma ei teadnud kõiki fakte.
• Kaks ei jäänud ilma kolmandata
  16. aprillil korraldas Kambja Spordiklubi traditsioonilise ümber järve jooksu. Sellel aastal tõi ilus ilm sportlikku pühapäeva nautima 168 jooksuhuvilist vanuses 1 kuni 63 aastat.
• Kuuste noorrahvas spordib innukalt
  Kolmas koht dramaatilisel teatejooksul * Esikohad sisekergejõustikus * Plikad jalgpallis edukamad * Ja lõpuks värsked uudised Snickers Cup 2000 jalgpallivõistlustelt Puhjas * Jõutõstjad taas tublid
• Judokate hooaeg tõi Kambjasse kaks Eesti meistritiitlit
• Unipiha kool üleeuroopalisel konverentsil Norras
  Lääne- Norras Haugesundis Karm¸y saarel 6.- 9. aprillini toimunud üleeuroopalisest konverentsist "Euroopa kooliprojektid" võttis osa ka Unipiha algkooli juhataja Eha Jakobson.
• Pajupill ja Etna vulkaani tuhk
  Juhtus nii, et nad sattusid ühele ajale. Sitsiilia saarelt saabus viimasel jürikuu reedel Unipiha koolile suur pakk, milles oli laste joonistuste ja meisterduste kõrval Etna vulkaanipurskest hangunud laavatükke ja tuhka. Meie Comeniuse projekti partnerkool asub Biancavilla linnas, mis on Etna rahvuspargi territooriumil.
• Jäädavalt lahkunud kambjalased
• Pensionäride klubil "Tammeke" täitus 10 aastat
  Eakate klubi asutajaliige Valve Luha meenutab esimeste tegevusaastate ettevõtmisi
• Kambja ja Kammeri õpilased ulatasid terekäe
  Kambja ja Kammeri kool asuvad meie valla territooriumil, teineteisest vähem kui paarikümne kilomeetri kaugusel, kuid kahe õppeasutuse õpilased ulatasid teineteisele terekäe alles sel õppeaastal. Kuna Kambjas on tavakool ja Kammeris erikool, jäid naabrid teineteisele võõraks mitme aastakümne jooksul.
  Tauno Reima: Algas tutvumine läbi ühiste klassiõhtute, läbi mängu, tantsu ja vestluste
• OÜ “Cambi" annab infot ja vaeb probleeme
  Toimetus avaldab eelmisest lehest tuttava loo uuesti, et heastada Trükiveakuradi suuremad patud.
• Püsivus viib sihile ka loodusetundmises
  Kuuste kooli 6. klassi õpilane Halja Silm oli edukas keerukal looduskaitseviktoriinil
• Loomaarst annab teada
  Tänavu vaktsineeritakse koeri ja kasse marutaudi vastu tasuta
• Kambjas õpilased tunnevad Euroopa Liitu
  Euroopa päeval, 9. mail toimus Tartu linna ja maakonna õpilaste interneti- viktoriin "Tunne Euroopa Liitu", millel parimate hulka pääsesid ka Kambja kooli lõpuklassi õpilased Kristi Petolai, Liina Teder, Mairit Paidra, Oliver Ots ja Valmar Kuristik.
• Emadepäeval Kambjas
• Unipiha rahvalaululapsi tabas Puhjas medalisadu
  Laupäeval, 1.aprillil said Puhja kultuurimajas kokku need Tartumaa koolide lapsed, kes harrastavad oma õpetajate käe all rahvalaulu ja –tantsu.
• Unipiha algkool kutsub
• Sündmused siin- ja sealpool Pangodi järve
  Professor Kaido Jaanson esines Pangodis * Unipiha kool Miksikese talveviktoriinis * Laulsime "Vanemuises" * Kingitus sõpruskoolidele * Sõbrapäev Unipiha koolis
• Tänupidu emadele Kuuste koolis
• “Hea meel on näha, et teid on siia nii palju kokku tulnud,“ rõõmustas direktor Rein Härmoja reedel, 12. mail emadepäeva tervituskõnet alustades. Veel väljendas ta lootust, et üritusest kujuneb igakevadine tore traditsioon.
• Vastsündinud vallakodanikud
• Eakad sünnipäevalapsed Kambja vallas
• Kambja koolis täideti taas "Tootsi taskud"
  Koolialmanahhile kirjutasid ka president, kultuuriminister ja Riigikogu liikmed
• Eesti raamatu aasta algas 23. aprillil
  Ehkki arvutimaailm on näpanud raamatult palju sõpru, annab see samas raamatu tegemiseks uusi võimalusi. Ka tänavuste "taskute" täitmisel kasutati aina rohkem levivat arvutiimet- elektronposti. IX klassi õpilaste poolt esitatud küsimused potsatasid välgukiirusel Eesti kõrgete riigitegelaste elektronpostkastidesse. Peagi tagasi jõudnud vastused andsid teada, mida arvavad raamatutest ja lugemisest president Lennart Meri, kultuuriminister Signe Kivi ja paarkümmend Riigikogu liiget.

Kambja Ignatsi Jaagu kooli 313. lennu lõpuaktus peetakse pühapäeval, 18. juunil kell 14 Rohelises Aulas (kooli õuel tamme all).

Kuuste kooli lõpuaktus algab pühapäeval, 18. Juunil kell 17 koolimajas.

Millised on siis ühe “Vanemuise” teatris üleskasvanud pealtvaataja muljed?

Esietendus möödus näitemängulisest seisukohast vaadatuna paljude tõusude ja mõõnadega. Näitlejaid võis eksimatult jagada kahte ossa: ühed, kes olid vähem või rohkem rambipalavikus ja teised, kes lausa nautisid oma (näite)mängu. Tulevikus võiks näitetrupp pöörata suuremat tähelepanu nn. lainetuste kõrvaldamisele, et etendus ühtlaselt läbiviidud saaks.

Esimene peategelastest, ülemeelik preili Ulla (Iry Sardi esituses) kandis ilusasti oma osa lõpuni välja: näitleja hääl oli paraja tugevusega kuuldav ka viimases reas, diktsioon perfektne (näete nüüd, kui “ilusat emakeelt” oskab arvustaja edvistades kirjutada!), veidi vaeva tuleks näha näitlemise tõetruumaks muutmisel.

Teine peategelane, Ines (Siiri Paap), tegi oma lavadebüüdi igati kordaläinult. Esimene samm sai astutud ja nüüd, Siiri, anna aga minna: esinemisjulgust sul edasiminekuks jagub, juurde harjuta näitlejameisterlikkust. Säde sinus on olemas,- kõik muu tuleb tööga...

Majapidajanna preili Frisk (Reet Kiuru) mängis oma osa hingestatult ja hästi. Ehk liigagi hästi, kuna ülejäänud tegelased jäid preiliga suhtlemisel näitemängulistes olukordades sageli alla (kes unustas teksti, kes pidas liialt pika pausi, kelle häälematerjal “ei kandnud”).

Teenija Maija (Riina Suits) nautis oma osa ja tundis ennast vabalt. Ka tavaelus on Riina inimene, kes ei karda kedagi ega midagi. Seda oli ka näitemängus näha. Kui natuke nuriseda, siis võib-olla liialt üle keskmise ulatunud häälematerjali osas.

Sulane Sulo (Aare Kappet) meeldis mulle väga. No ehtne sulane, võta või jäta! Mõned tekstiunustamised ja muud väikesed konarused võib tuleviku nimel julgelt andeks anda. Igal juhul lavastaja valik Aare osas oli valik kümnesse!

Lesknaine Selma (Heli Jaamets) esines oma tavalises headuses ja kuulub igal juhul Kambja näitetrupi raudvara hulka.

Selma poeg, konstaabel Risto (Peeter Ruuge), oli üks nendest, kes pidid näidendit “kandma”. Peeter mängis oma osa hästi, kuid temalt, “vanalt tegijalt”, ootaksin edaspidi veelgi enamat: tekst olgu lõpuni pähe õpitud ja lavalistes ootamatustes olukordades tuleb edasi mängida, mitte naeru mugistada.

Insener Jorma (Taivo Prants) mängis püüdlikult. Veidike segas esinemiskindluse puudumine. Kuigi teisest küljest: esinemiskindlust oli ülearugi, kui näitleja "unustas" oma osa ja muigas - naeris pidevalt, kui kaasnäitlejatel apsakaid juhtus. Kui katuse mahalangemise puhul (naersid nii näitlejad kui publik) oli naer õigustatud, siis teistes olukordades läks asi juba liiale. Edaspidi võiks Taivo rohkem harjutada just näitlemise kunsti ja oma osasse rohkem sisse elama.

Salaviinavedaja Uljas (Märt Jaamets) on "vana tegija". Mulle tundus, et mõningates olukordades kippus nagu "üle mängima" või liiga puhtalt mängima, aga võin ka eksida. Lase aga julgelt edasi, Märt, sest sina oled Kambja valla üks vähestest praegustest kultuuritaladest!

Keigar Hermes (Margus Kriiva) mängis julgelt, kõlavalt. Et ka mind uskuma panna, tuleks samuti ikka ja jälle harjutada seda näitlemise poolt.

Januse härra (Eero Agarmaa) osatäitmine oli igati kiiduväärt. Erilist imetlust väärib minu silmis näitleja nooruslik energia, mis peab olema heaks eeskujuks tervele näitetrupile.

Politseiniku (Raimond Käsi) osa oli küll väike, kuid väga vajalik lavadebüüdi jaoks. Algus on tehtud ja nüüd on vaja ainult head tahet ning tuult tiibadesse…

Olgu näitleja meisterlikkus kuitahes suur, määravad sageli näitemängu õnnestumise või ebaõnnestumise ära hoopis näitemänguvälised lihtsad ja kergestilahendatavad põhjused. Ka jutuksolev esietendus polnud erand.

Korraldajate poolt valmispandud seitsmekümnest istekohast jätkus lahedasti ja 10 istepaika jäi ülegi. Minu silmis on selline Kambja rahva ükskõiksus murettekitav: kuhu jäid nüüd need irisejad, kes alatasa kurtsid, et Kambjas on vähe kultuuri?

Küsin veel: miks hilines etenduse algus üle veerand tunni? Miks rekvisiidid polnud kindlalt kinnitatud (etenduse ajal kukkus majakatus lava peale ja ka põõsad ei püsinud paigal)?

Miks venisid vaheajad ülearu pikaks?

Suur kivi tuleb visata ka publiku kapsaaeda: miks võeti etendusele kaasa 2-3- aastased lapsed, kes etendust pidevalt lavalejooksmiste, kilkamiste ja jonnimistega segasid? Tegemist ei olnud lasteetendusega ja väide, et "lapsi ei olnud kuhugi jätta- panna" ei kannata minu silmis küll mitte mingisugust kriitikat. See oleks liialt mugav ja otsitud põhjendus. Tundub küll, et Kambja lastevanemate austust ja lugupidamist näitemängu ning näitlejate vastu tuleb hakata kasvatama ja ka käesolev kriitikanool on sammuke selles suunas.

Mida öelda lõpetuseks? On igati kiiduväärt, et Kambja näitering tegutseb. Et näitetruppi lisandub uusi inimesi. Et kultuur ei ole Kambjast kuhugi kadunud.

Kambja näiteringile õnne ja suuri kordaminekuid soovides

Jälle on tulnud kevad ja meil on põhjust rõõmsalt imestada nende muutuste üle, mis päev-päevalt meie silme all sünnivad. Kevadine rohelus katab paljugi sellist, mis oma inetuses silma riivas. Kõike ei saa aga looduse hooleks jätta.

Kambja valla heakorra- ja keskkonnakomisjon kuulutab välja järjekordse konkursi kaunite koduaedade ja teiste ilusate heakorrastatud paikade leidmiseks meie vallas.

Lugedes eelmise komisjoni koosolekute protokolle, sattusime küll natuke segadusse – võistlus kuulutati mitmel aastal välja, kuid osavõtt jäi äärmiselt napiks. Küllap ei julge inimesed ise oma kätetööd hindamiseks välja pakkuda või on iluga nii harjunud, et ei leia selles midagi erilist, mida teistele näidata. Võib-olla on üheks põhjuseks ka see, et meil ei ole välja panna suuri ahvatlevaid auhindu. Seepärast otsustasime teha sel aastal sedamoodi:
 

•  Kõik ettepanekud on teretulnud. Teatage meie komisjoni liikmetele või valla keskkonnanõunikule oma või naabrite kaunist koduümbrusest või ettevõttest võimalikult kiiresti. Tuleme ja vaatame.
•  Me ei jää ainult pakkumisi ootama, vaid püüame ka ise vallas ringi liikuda ja silmad lahti hoida.
• Kui meil jääb midagi tunnustustväärivat kahe silma vahele, siis palun ärge pahandage, kui me seda ise üles ei leidnud.
• Kui liigume ringi ja palume Teie õuel luba pildistamiseks või ringivaatamiseks, siis loodame, et Te ei aja meid kurjalt minema, vaid olete nõus oma kogemusi jagama.
• Kuna arvatavasti on väga raske leida kõige- kõige paremat, siis jätsime üsna lahtiseks hindamise kriteeriumid ja kategooriad: kui leiame, et meeldib, siis nii ka ütleme.
• Tänuks parimatele on äramärkimine vallalehes ja loodetavasti sügisel ka väikesel pildinäitusel vallamajas.
• Meil on plaanis juhtida tähelepanu ka puudustele.

Keskkonnakomisjoni liikmed:

Õie Köösel tel 351 364 e-mail rebaseae@kodu.ee;
Anton Kruuse tel 250 68 692;
Toomas Saik tel 251 34 234;
Mart Eensaar tel 251 55 602;
Anne Palumets tel tööl 418 131 e-mail anne@kuuste.ee.
Keskkonnanõunik Tõnis Paas tel 416 333.

Korrastustöödega on alustatud

Oma muljeid esimesest väikesest ringsõidust aprillikuus võiksin ühte lausesse kokku võtta nõnda: kevadel on igal pool nii ilus, et midagi inetut on raske leida. Oli näha, et peaaegu kõikide majapidamiste juures on alustatud kevadiste korrastustöödega, mõned on sellega kaugemale jõudnud kui teised. Tundus, et linnainimeste suvemajad on enamasti paremas korras kui maarahva elamised. See on üsna mõistetav – tullakse maale otsima kosutust just ilusast ümbrusest ja mis seal salata, sageli on linlase rahakott ka veidi paksem. Aga võtkem seda kui väljakutset ja püüdkem eeskuju võtta ning pareminigi teha. Kuid see oli esmamulje, kindlasti jäid meil kõige ilusamad kohad veel nägemata.

Korra ja ilumeelega torkas silma Roosvaldide maakodu Reolasoo külas. Endisest mahajäetud metsavahikohast on mõneteistkümne aastaga saanud paik, kus on ilus olla. Lagunenud maja alusmüüril on kohaleveetud vanast palkaidast ümber ehitatud hubane majake. Peremehe suur huvi on ebatavaliste marjataimede kasvatamine. Pohla-, mustika-, soomuraka- ja jõhvikapeenraid on rajatud nii katsetamiseks kui saagi saamiseks. Paraku on marjakasvatus seotud väga suure ilmariskiga. Ega tänavuse kevade varajasele kuumalainele järgnenud külm ka midagi head ennusta. Peamiselt perenaise eestvedamisel on aga kogu ümbrus metsaservani korda tehtud. Tööd ja rõõmu kordasaadetust jätkub kogu perele.

Kodukaunistamine nõuab ettevõtlikkust

Kahjuks ei saa rääkimata jätta sellest, mis silma riivas. Kui suuremate teede ääres võib näha sodi, mille hoolimatud möödasõitjad on välja visanud, siis metsateede veeres on lausa suuri koormaid, milles nii remondijääke, olmerämpsu kui vanu majapidamismasinaid. Loodetavasti pole need meie, kes oma ümbrust niiviisi reostavad. Küllap valab võõras prügi sinna, kus arvab end enam mitte kunagi käivat. Aga kes teab? Ka mõne maja taga metsas paistab olevat oma isiklik prügimägi. Kas tõesti saab sellest nii mööda käia, et see ennast ei häiri? Või mida arvata majast ja selle elanikest, kui ukse ees on ilus lillepeenar, aga aia taga rämpsuhunnik? Ka laua- või puuvirnad saab korralikult laduda, traktorid ja muud masinad ritta seada, et ei jääks muljet, nagu oleks iga asi seal, kuhu ta juhtus kukkuma. Paljud tegemised ei nõuagi niipalju raha ja aega kui just ettevõtlikkust. Ühiselt saame oma koduvalla veel kaunimaks muuta.

On volbriõhtu, nõiduslik aeg. Istun lõkke ääres noorte keskel, laste naerust ja lustist kajab kogu metsaalune. Lõkketule soojuses ja sädemete möllus tekib soe kodune tunne. Lapsi jälgides meenuvad omad lapsepõlveajad, sõbrad, lähedased, lahked õpetajad- meistrid, oma ala asjatundjad.

Need TULEVASED süütasid vanade rituaalide kohaselt loitsides volbritule ja see elustas MINU mälestused…

… Meenusid sovhoosidirektor R. Isaku sõnad, kui olin saanud esimese töökoha: "Meil tehakse kõvasti tööd." Hirm oli, et kas ikka suudan kõigega toime tulla. Mõistev suhtumine julgustas. Kollektiiv võttis mind omaks. Oli kuuekümnendate aastate algus…

… Likvideerimise sõjajärgseid varemeid lasteaia ümbruses, rajasime muru, istutasime lilli ja puid-põõsaid. Ikka selle mõttega, et lapsed tulevad ja neil on ilus vaadata. 40 aastat on juba möödas, puud on päris suureks kasvanud…

… Meenub lapsepõlvemaa Suure- Kambjas: jahuveski, saeveski, kauplus, võitööstus, metskond, kool, rahvamaja, ausammas - kõik see OLI. Põlengud, tööstuste likvideerimine … Suure- Kambjast on saanud väike, Väike-Kambjast suur.

… Mäletan, kuidas Suure- Kambja palliplatsidel oli pidev tegevus, Väike- Kambja haigla ees oli mänguväljak. Tõstesporti harrastati töökoja hoones: rammumehed Kalju, Jaan, Urmo. 8-paariline rahvatantsurühm …

… Surnuaia põlenud surnukamber, kiriku puudesse kasvanud varemed… Mäletan varemeid, kuid need on nüüd taas katuse all. Imetlusväärne mees on see Ivar Tedrema oma energilisuse ja ettevõtlikkusega…

… Meenuvad töömehed (Kalju, Endel, August, Julius), kes heades ilmaoludes töötasid põllult lahkumata hommikuni välja. Tänaseks on paljud neist lahkunud manalateed, kuid nende lapsed oma lastega olid lõkke ümber…

Vaatan alt üles Sagarimäele ehk nüüdsele alevi Mustamäele ja mõtlen, et seal on paljude inimeste kodud ja kunagi peab sellest saama nende inimeste lapsepõlve mälestustemaa. Et lapsed saaksid kodutunde, on tarvis silmailu, puhast ümbruskonda, kus nad saavad turvaliselt joosta, mängida ja oma elamisi välja elada. Selleks pakub häid võimalusi park, kus peaks olema korralik lõkkeplats, mänguväljakud, kiik…

Volbrituli metsapargis, kus jooksid väikesed nõiad- kunksmoorid otsides oma kohta, jälgides ja matkides ikka endast väledamaid ja tugevamaid. Nii kujundab laps armastust oma kodukoha vastu. Loodan, et nad saaksid tulla aja möödudes tagasi oma lapsepõlve rõõmude ja murede maale. Siis meenutavad nemad oma lapsepõlve lõkketuld ja seal tekkinud sõprust, armastust, üksteisemõistmist, töökust …

Toimetuselt: Volbriõhtu korraldas Kambja Spordiklubi, et tänada neid kambjalasi, kes osalesid märtsis- aprillis metsapargi korrastamiseks tehtud talgutel. Volbriõhtu meeleolu aitas õhutada Marika Lehiste, kes pani kokkutulnud rahva laulma, tantsima ja mängima. Tolle õhtu meeleolus mõjus eriti südamlikult metsapargi loitsimisrituaal, mis meenutas iidsete eestlaste kombetalitusi.

Kuuste- mail möödub sel sügisel 235 aastat koolihariduse andmise algusest. Eelmisest suuremast vilistlaste kokkutulekust on möödunud viis aastat. Ja nagu kombeks on saanud, tahame ka seekordset aastapäeva tähistada veidi suurejoonelisemalt.

Ajalooallikad kõnelevad, et sobivad ruumid koolitarkuse jagamiseks leiti Vana- Kuustest umbes kolme kilomeetri kaugusel Sipel. Kui Sipe külakool 1903. aastal nimetati ümber Vana- Kuuste 2-klassiliseks ministeeriumikooliks, paranes oluliselt kooli elujärg. Sisustati korralik raamatukogu ja muretseti juurde näitlikke õppevahendeid. Sadade külalaste hulgas on selle kooli lõpetanud Vabadussõja kangelane Julius Kuperjanov, kirjanikud Henrik Visnapuu ja Kalju Kangur ning kunstnik Lembit Saarts.

Pärast kooli Vana-Kuustesse kolimist 1961. aastal, algas Sipe- maja vaikne hääbumine. Õndsal kolhoosiajal leidsid siin elupaiga majandisse tööd ja õnne otsima tulnud läbirändajad, kellest head peremeest olnuks liigne loota. Nende lahkudes jäi maja päris üksi. Vähehaaval veeti siit minema kõik, mis vähegi kasutada kõlbas. Kui katus enam vett ei pidanud, oli maja surmaotsusele alla kirjutatud…

Tondilossi meenutava ahervareme juurde on Sipe kooli vilistlased otsustanud panna mälestuskivi, et väärikalt oleks tähistatud vähemalt koht, kust algas Kuuste- kandi kooliharidus.

Pärast põhjalikke arupidamisi valiti välja kivi ja talvel veeti see vana koolimaja läve juurde. Vallavalitsuse ja vilistlastega kooskõlastamise järel kutsuti mälestustahvlit valmistama skulptor Endel Taniloo.

Kuna koolimaja ümbritsevate põlispuude alune oli vahepealsete aastatega võssa kasvanud, tekkis Kuuste kooli rahval mõte see volbripäeva tähistamise käigus ära puhastada. Seda enam, et nii oleks tabatud korraga kaks kärbest: vana maja ümbrus puhas ja korralik volbrituli omast käest.

Mõned päevad varem suundus Sipele nn luuresalk, kuhu kuulusid 8. ja 9. klassi poisid, direktor Rein Härmoja, õpetajad Anne Palumets, Rein Orrin ja Kaido Mark, majandusjuhataja Raivo Saldam ning töömees Ain Võsaste. Saagide, kirveste ja labidatega relvastatud eelvägi tegi sel päeval ära suure töö, kuhjates vägeva oksa- ja risuhunniku lähenevaks volbripäevaks.

Reedel pärast koolitunde liikus rohkearvuline vabatahtlike seltskond jalgsi, jalgrataste või autodega Sipe suunas. Saabumas oli koristustalgute kulminatsioon. Tulijaist igaüks andis oma osa vana koolimaja ümbruse kasimisel. Kes riisus, kes raius võsa, kes kandis oksi lõkkesse- kõik said pärast tööd kosutust lõkkel küpsetatud vorstist ja leivakäärust. Ilma ei jäädud ka magustoidust, mille eest hoolitses Sipe kooli vilistlane proua Aino Hüdsi, kes talguliste tööõhinast liigutatuna kostitas meid tordi ja kommidega. Ja kui veel volbrituli süüdati, oli elevust nii palju, et röötsakil majavaregi oleks nagu naeratanud.
 

Selle loo lõppu sobib kirjutaja arvates üleskutse kõigile Sipe ja Kuuste kooli vilistlastele, kellele vana kool vähegi armas on: tulge meile jõu või nõuga appi, et lähenevat aastapäeva võimalikult kenasti ja meeldejäävalt tähistada.

"On pühapäeva, 16. aprilli keskhommik. Kellaosutid näitavad pisut 10 läbi. Meie kohtumispaik - Puhja seltsimaja. "

Nii alustab Ants Müürsep oma kirjatükki "Reportaaþ rõdult" maikuu "Alatskivi Valla Lehes". Mahukas artikkel annab ülevaate lavastustest, millega näiteringid esinesid Tartumaal harrastustruppide IV ülevaatusel.

"Saali ette astub rahvateatri "Ülenurme" lavastaja Jaan Aitaja, seekord uues rollis - Tartumaa Harrastusnäitlejate Liidu esimehena. Aplaus. Vaikus.

Pöördumine: "Tere tulemast, lugupeetavad kolleegid üle tubli Tartumaa. Oleme täna siin Puhja seltsimajas, kus maja perenaine Kaja Udso ja tema hea abiline Vaike Kodar võtavad meid vastu ning on andnud kaheks päevaks terve maja meie kasutusse. Seda selleks, et me saaksime jälle, nagu juba kolm korda oleme olnud, lavalaudadel lugupeetava þürii ees näidata, mida me oleme õppinud, mida selgeks saanud, mida me oskame, kuidas me oleme näitekunstis edasi arenenud.

Lubage Tartumaa Harrastusnäitlejate Liidu poolt korraldatud IV ülevaatus lugeda avatuks. [Aplaus.]

Täna on meid tulnud hindama kolleegid austatud teatrist Vanemuine - meie lugupeetav näitlejanna Raine Loo, þürii liige ja þürii esimees Jüri Lumiste. [Aplaus.] Hääd põrumist, näitetrupid! Hääd vaatamist, saal!""

Kahe päeva jooksul esinesid Puhja seltsimaja laval harrastusnäitlejad Nõost, Puhjast, Koosalt, Alatskivilt… Ants Müürsep võtab vaevaks hinnata nende näitekunsti tugevaid ja nõrku külgi. Alatskivi lehes annab ta hinnangu ka Kambja teatriharrastajate esinemisele:

"Järgmisena on laval Kambja näitering. Mängitakse Hilja Valtoneni komöödiat "Autoplika". See lugu on trupile pisut üle jõu. Ilmselt ei ole ka hea, et lavastaja Märt Jaamets on ise ühes olulises osas, kuigi ta mängib hästi. On palju lihtsalt teksti ettekandmist.

Minu rõõmud on alati seal, kus on ansambliteater, sest sellel on tulevikku. Kambjal ei ole ansamblit. Kahju. Eelmise aasta ülevaatusel moodustas Kambja trupp küll ansambli. "

Kriitik on olnud ehk mõneti karmisõnaline, sest oma vaba aega ja tahet ohverdavatelt inimestelt on ülekohtune nõuda filigraanset lavatööd. Samas ei saa salata, et just kriitika on see, mis aitab elul areneda. Kambja näiteringi teotahteline seltskond on kindlasti nii tark ja tugev, et jätkab tegevust ega heitu pisikesest ebaedust.

Tartumaa harrastustruppide järgmine ülevaatus toimub Reola kultuurimajas 2001. aasta kevadel.

Aprillis kirjutas vallaleht teist korda toimunud laste näitemängupäevast. Lasteaiaõpetaja Külli Altement palus toimetajal selgitada, miks nimetatakse uudises lasteaia näidendi juhendajana vaid muusikakasvataja Anu Irdi.

Toimetaja jäi küsijale esialgu täpse vastuse võlgu, kuid nüüd on tal teada, millest tekkis segadus. Toimetuse arhiivis on valla kultuuritöötaja Märt Jaametsa poolt koostatud näitemängupäeva mängukava. Seal on kirjas: ""Tuhkatriinu"- Kambja Lasteaed, kaastegevad kasvatajad A. Sepp ja K. Altement, juhendaja Anu Ird."

Toimetaja vabandab lavastajate Külli Altemendi ja Aili Sepa ees, kuid ma ei teadnud kõiki fakte.

16. aprillil korraldas Kambja Spordiklubi traditsioonilise ümber järve jooksu. Sellel aastal tõi ilus ilm sportlikku pühapäeva nautima 168 jooksuhuvilist vanuses 1 kuni 63 aastat.

Kõige rohkem osalejaid startis Kambja vallast (Kuuste, Pangodi, Kambja); esindatud olid ka Nõo, Ülenurme, Ilmatsalu, Tartu, Tallinn, Põlva ja Harjumaa. Kõigil kolmel jooksul on osalenud 30 inimest, neist 16 on igal aastal oma tulemust parandanud.

Tillujooksul osales 23 kuni 6-aastast jooksusõpra. Minijooksul startis 14 poissi- tüdrukut. 8 -9- aastaste poiste arvestuses oli parim Kristjan Madisoo (aeg 6.50), tüdrukutest Egle Käsi (8.22,5). 10.-11.a. kiireim poiss - Mihkel Palk (5.58), tüdruk - Liisa Unt (7.10). 12.-13.a. kiireim poiss - Joonas Russak (5.51), tüdruk - Kristi Kirs (6.23,5). 14.-15.a. kiireim poiss Rauno Lints (5.42), tüdruk Marina Loomus (6.28).

Meeste parimad ümber järve jooksul vanuserühmade kaupa: 16.-30.a. Jaanis Brikkel (5.18), 31.-40.a. Andres Kübar (5.26), 41.-50.a. Kalev Kaljaste, veteranid Toomas Kalev (9.00). Naiste parimad vanuserühmades: 16.-30.a. Inna Hanni (6.95), 31.-40.a. Merle Palk (7.33), 41.-50.a. Tiina Müürsepp (5.58), veteranid Leili Teeväli (7.08).

2000.a. jooksu absoluutne edetabel:
 

Mehed Jaanis Brikkel 5.18 Andres Kübar 5.26 Kristjan Kübar 5.33 4. Jürjo Lokk 5.40,  5.Rauno Lints 5.42 6. Aimur Uuk 5.45 7. Aavo Tamm 5.47  8. Joonas Russak 5.52  9. Aare Ärmpalu 5.52 10. Hannes Brikkel 5.57  11.Mihkel Palk 5.58

Naised 1. Tiina Müürsepp 5.58 2. Kristi Kirss 6.23,5 3. Marina Loomus 6.28 4. Epp Objartel 6.34 5. Mairit Paidra 6.37 6. Liina Käärst 7.38 7. Halja Silm 6.46  8. Sirli Vaht 6.53 9. Daivi Drenkhan 6.58  9. Margit Ader 6.59 11.Inna Hanni 6.59

Kambja Spordiklubi nimel tänan kõiki sponsoreid- toetajaid: OÜ Transforest (N. Erkmaa), Eesti Kultuurkapital, Tartu MSL (L. Toru), Vana-Kuuste Piimaühistu (M. Polikarpus), Kuuste pood (A. Alliksaar), Pangodi kauplus (V. Urm), ETÜ Kambja kauplus (V. Rosenthal), OÜ Cambi (H. Kortspärn), AS Raidor (J. Välja), Kambja juuksur (M. Mutso), Kambja apteek (J. Esko), R. Käsi, M. Luik, kohvik Jäägripesa (V. Jaamets), Mardi baar (A. Mooses), toidutare Mumm (A. Paal).

Tänan igat jooksusõbralikku kambjalast. Järgmine spordiklubi üritus toimub 30.juulil- III Suure- Kambja triatlon.

Sportlikku suve soovides

Järjekordse lehenumbri trükkimineku eel leian oma laualt taas portsu võistluste protokolle, mis ootavad leheveergudele jõudmist. Kuuste lapsed käivad õpetaja Rein Orrini eestvedamisel nõnda palju võistlemas, et tunnen end vahel lausa spordiajakirjanikuna. Aga ma ei nurise, sest edusammudest spordivallas on päris hea kirjutada.

Kolmas koht dramaatilisel teatejooksul

Dramaatiliselt kulgenud Jüriöö tõrvikutega teatejooksul Raadil saavutas meie kooli võistkond (Kristi Kirs, Liina Käärst, Rauno Lints, Jaanis Brikkel ja Hannes Brikkel) põhikoolide arvestuses kolmanda koha. Rõõmu õnnestunud võistlusest varjutas aga Kristi jalavigastus, mis andeka sporditüdruku tükiks ajaks jooksuradadelt eemale tõrjus. Selle loo kirjutamise ajal oli Kristi jalg veel kipsis.

Esikohad sisekergejõustikus

Märtsis toimunud Tartumaa meistrivõistlustel sisekergejõustikus paistsid silma esikohtadega Rauno Lints kaugushüppes ja Jaanis Brikkel 1500 m jooksus. Teise koha võitsid Birgit Ojasalu 150 m ja Hannes Brikkel 1500 m jooksus ning Janar Nool kuulitõukes. Viimase auhinnalise koha pälvisid Andri Snetkov 150 m ja 600 m jooksus ning Halja Silm 150 m jooksus.

Plikad jalgpallis edukamad

Ja lõpuks värsked uudised Snickers Cup 2000 jalgpallivõistlustelt Puhjas.

Seekord tegid tüdrukud poistele silmad ette, kaotades esikoha vaid karistuslöökidega. Võidu Võnnu keskkooli võistkonnale kindlustas tugev ja täpne pealelöök. Kuna meie tüdrukud suunasid palli väravast mööda, oli parim selgunud. Mõlemad poiste võistkonnad pidid leppima 5.-6. koha jagamisega.

Vastaste väravavõrku sahistasid palli Ragne Õunapuu, Kristjan Vahtra ja Hannes Brikkel.

Jõutõstjad taas tublid

Veebruaris rassisid jõutõstjad Tartumaa meistrivõistlustel. Kolme ala kokkuvõttes (kangiga kükkimine, lamades surumine ja jõutõmme) saavutati järgmised tulemused:

kaalukategoorias kuni 56 kg

Alvar Täht 62,5+ 60+105=227 kg I koht
Andri Snetkov 70+55+90=215 kg II koht
Hannes Brikkel 70+55+0=115 kg IV koht

kaalukategoorias kuni 60 kg

Rauno Lints 72,5+72,5+110=255 kg II koht
Kermo Käärst 80+55+105=240 kg III koht

kaalukategoorias kuni 67 kg

Ago Tamm 85+80+120=285 kg II koht
Jaanis Brikkel 70+77,5+105=252 kg IV koht

kaalukategoorias kuni 82,5 kg

Janar Nool 80+62,5+120=262,5 kg I koht

Maikuu esimesel nädalavahetusel Tartu maakonna karikavõistlustel jõutõstmises haarasid kaks paremat kohta Ago Tamm ja Kermo Käärst.

Lõppev hooaeg oli edukas Kambja Spordiklubi judokatele. Kaheteistkümnel võistlusel osales kokku 24 noort judokat. Kambja valda tõime teiste auhindade seas ka kaks Eesti meistritiitlit:

Marina Loomus pärjati meistriks B- klassis,

Mariann Rebane võitis meistritiitli C- klassis.

Lääne- Norras Haugesundis Karm¸y saarel 6.- 9. aprillini toimunud üleeuroopalisest konverentsist "Euroopa kooliprojektid" võttis osa ka Unipiha algkooli juhataja Eha Jakobson.

Olid juba kolmandat korda ESP konverentsil? Mis oli seekordse Euroopa õpetajate kokkusaamise eesmärk?

Haugesundis tulid kokku need õpetajad, kes tegelevad mitmesuguste projektidega koolis. Eesmärgiks oligi tutvustada oma kooli töid ning tegemisi. Eelkõige annavad sellised kokkusaamised koolidele üle Euroopa võimalusi koostööks.

Ka Unipiha kooli lapsed teavad nüüd, et nad kuuluvad Euroopa koolide perre. Et nende kirjasõbrad Rootsist, Taanist, Sitsiiliast, Soomest on samasugused poisid- tüdrukud, kes õpivad omal maal inglise keelt, et nendega suhelda. Nad korjavad samamoodi kleepse, automudeleid, mängivad arvutimänge, hoolitsevad oma hamstri ja koera või papagoi eest nagu meie lapsedki.

Kui üleeelmisel aastal oli meie ühisprojekt Taani ja Rootsi koolidega pööratud vanavanematele, nende lapsepõlve juhtumistele, tänavu emadele-isadele, siis uuel õppeaastal on peatähelepanu pööratud laste endi lapsepõlve lugudele.

Inglise keele vahendusel saame lugeda meie sõprusmaade laste tegemistest ning ka nemad saavad sama teha meie lugudega. Sellel konverentsil tutvustasid Taani õpetajad Nina ja Jane osavõtjatele Unipiha laste koomikseid sellest, kuidas "me istume arvuti taga, joonistame koomikseid, inglise keele tunnis loeme Taani laste omi ning avaldame oma arvamust, mis meile nende koomiksites meeldis."

Väga uhke tunne oli seda näha!

Millest rääkisid Sina konverentsil?

Teame, et hariduse eesmärgid muutuvad aasta- aastalt Euroopa koolides üha sarnasemateks: euroopalikku mõõdet tuleb koolidesse viia juba alates esimestest klassidest. Seepärast on just väikekoolidele saamaks probleemiks see, et nad kipuvad jääma väljapoole Euroopat. Nendes koolides ei osaleta tavaliselt üheski üleeuroopalises projektis. Osalt on siin põhjuseks õpetajate kehv inglise keele oskus, samas pole koolid endile veel teadvustanud, et Eesti tulevik on lahutamatult seotud Euroopa Liiduga. Nii võib juhtudagi, et just neis koolides õppinud lapsed, kes pole kunagi suhelnud teiste maade lastega, ei suuda kohaneda ka tulevikus ühtses Euroopa Liidus.

Algkoolis alustatud koostööprojektid teiste maade lastega annavad aga head eeldused, et need lapsed, kes nendes ühisprojektides osalenud on, ei karda Eesti astumist Euroopa Liitu, maailm on nende jaoks hoopis avaram kui ainult oma vald või linn. Need projektid, mis Unipiha koolis praegu töös on, võimaldavad lastel kasutada praktikas inglise keelt, maateadust, arendavad neis eneseväljendusoskust ning julgust võõraste maade lastega suhtlemisel.

Miks tegeleb sellise projektiga Eestis Tiigrihüpe?

Kui tuletame meelde aega viis aastat tagasi, mil Tiigrihüpe alustas, ning tänast päeva, siis peaks kõigile olema selge, et teist sellelaadset organisatsiooni, mis tegeleks Eestis ühiskonna arvutiseerimisega, lihtsalt polnud. Erasektor polnud sellest huvitatud , nii ei jäänudki riigil muud üle, kui ise komputiseerimisele õlg alla panna. Ka tänavuaastane Eesti delegatsiooni osalemine Haugesundis sai võimalikuks tänu Tiigrihüppe rahalisele toetusele.

Seekordsel kokkusaamisel olid esindajad ka sealtpoolt Suurt Lompi. Millega tulid ameeriklased eurooplaste kokkusaamisele?

Nad tutvustasid osavõtjatele "Virtuaalse reisimise" võimalusi arvuti abil: see on multimeedial põhinev tarkvara, mille abil on võimalik arvutiekraanil minna ajas tagasi, tutvustada ajalugu ning kultuuri ja teha seda "ise kõike kaasa". Olla näiteks paariks tunniks kasvõi indiaanlane 400 aastat tagasi. Ka Hollandis ja Saksamaal tegeletakse virtuaalse tegelikkuse projitseerimisega, nii et ega ameeriklaste pakutu väga uus asi olegi.

Mida kujutab endast Haugesundi linn?

See on 37000 elanikuga väga puhas ja ilus rannikulinn. Norras on üldse elamine koondunud mere äärde.
 

Sajandeid tagasi läksid just siit oma röövretkedele viikingite uhked laevad. Tänapäeval siit enam röövima ei minda, inimesed on rahumeelsed ja püüavad kala. Ometi on selles linnas kõikjal tunda viikingite "hingust". Käisime ühes kohalikus koolis, kus lapsed esitasid meile ühe viikingite ballaadi. Nii lapsed kui õpetajad olid kõik viikingite kostüümides. Selline koha peal käimine andis hoopis parema ettekujutuse neist julgetest meresõitjatest kui omal ajal ajaloos õpitu.

Haugesund tahab just kultuuriliselt ennast identifitseerida viikingitega. Olen tähele pannud, et Euroopas on saanud tavaks, et kohalikud linnad ei võistle mitte selles, nagu meil Eestis, kes saab esinema maailma mainega popmuusiku või ooperilaulja, vaid iga linna ja maakoht püüab silma paista just selle erilisega, mis on tal läbi ajaloo olnud. Arvan, et selline lähenemine ajaloole ja kultuurile seisab meil alles ees. Ka Kambja võiks ennast rohkem reklaamida Eesti koorilaulu hällina.

Norra koolides peetakse väga lugu ajaloost: koridorides võib näha pilte sellest, missugused nägid välja koolid ja õpilased sada aastat tagasi.

Õppesisult olid Norra laste töömapid üsna sarnased sellistele kaustadele nagu need on kasutusel Unipiha kooliski.

Viimasel õhtul õpetasime konverentsi külalisi tantsima Kaera- Jaani ja laulma "Hopsassa Kallega- Mallega". Eesti laul ja tants lähevad peale küll.

Juhtus nii, et nad sattusid ühele ajale. Sitsiilia saarelt saabus viimasel jürikuu reedel Unipiha koolile suur pakk, milles oli laste joonistuste ja meisterduste kõrval Etna vulkaanipurskest hangunud laavatükke ja tuhka. Meie Comeniuse projekti partnerkool asub Biancavilla linnas, mis on Etna rahvuspargi territooriumil.

Videofilmi vahendusel said meie kooli õpilased näha tükikest tõelist Sitsiiliat ja kuulata ehedat itaalia keelt, tutvuda Etna rahvuspargi puude ja põõsastega, näha, kuidas kasvatatakse oliive ja apelsine.

Sama päeva muusikatunnis tuli külla meile Tallinna Pedagoogilises Ülikoolis looduteadusi, muusikat ja arvutit õppiv V kursuse üliõpilane Jaagup Kippar. Nii palju eriilmelisi pille, nagu tal seljakotis kaasas oli, pole meie kooli õpilased kunagi näinud. Parmupill, torupill, savilinnupill, kannel, putkpill, vilepill - ja neid kõiki oskas ta mängida ning andis soovijatelegi proovida.

Põnevaks läks asi siis, kui Jaagup hakkas õpetama pajupilli meisterdamist. Nii mõnigi laps nägi esimest korda, kuidas tavalisest pajuoksast tuleb vile, mida puhuda on tõeline nauding.

Ka putkedest valmistatud kõlapilli tegemist oli soovijail võimalus õppida.

Pensionäride klubi asutamise mõte sai alguse 1989.aasta lõpul.

Tulin ühe eeskujuliku majandi pensionäri matuselt. Selles majandis juba tegutses taoline klubi. Peeti meeles ka pensionäre, keda õnnitleti Eesti raadios juubelite puhul.

Palusin abi Evi Isakult ja nii toimuski 7. veebruaril 1990.a. klubi asutamiskoosolek, millest võttis osa 33 pensionäri. Valisime klubi juhatuse: esimeheks Evi Isaku, esimehe abiks Leida Urmi ja sekretär- laekuriks Lilli Riivese. Asutajaliikmed olid veel Eha Kondike, Leili Suits ja valla volikogu liige (tol ajahetkel ilmselt veel külanõukogu saadik- toimetaja) Valve Luha.

Koidula Konsen koostas klubi põhimääruse ja ülesanded, mis osutusid meile aga raskeks. Kas või ainult see punkt: Anda aru klubi tööst üks kord aastas a/ü komitee istungil, hiljem valla volikogus. Kes meid siis nii väga kuulata tahtis? 1991.a. kevadel anti mulle valla volikogu istungil 5 minutit aega rääkida pensionäride klubi "Tammeke" aasta tööst.

Klubi esimene pidulik koosviibimine toimus 23.märtsil 1990 Kambja sovhoosi spordihoones väga rikkalikult kaetud laudade taga. Peost võttis osa 85 pensionäri. Külalistena osalesid sovhoosi direktor Ivar Tedrema, a/ü komitee esinaine Elle Ott ja klubijuhataja Ene Dmitrjeva. Õnnitleti pensionäride klubi ja anti üle lillekorv. Pikema sõnavõtuga esines allakirjutanu. Kuulati ka õpetaja Mare Mõisa reisimuljeid Rootsist.

28.aprillil 1990.a. toimus spordihoones kevadpidu. Peo meeleolu aitasid üleval hoida sovhoosi naisansambel ja estraadiorkester. A/ü komitee esinaine Elle Ott rääkis reisimuljeid Vahemere reisilt.

3. mail viisime oma pensionärid Tartu teatrisaali, kus lavastati etendus "Dþässis ainult tüdrukud" Julgeks öelda, et meie 35-st teatrikülastajast oli enamus esimest korda teatris. Kümne aasta jooksul on Kambja pensionärid külastanud teatrit väga aktiivselt. Väga meeldiva mulje jättis Vanemuise ovaalsaalis meeskvarteti (Simmul, Kaljujärv, Dvinjaninov ja Lumiste) esinemine. Kuidagi raske oli ovaalsaali üles leida: sisenen ja taganen, sest osa meie rahvast istus laudade taga, laual pits konjakit, kohvitassid ja koogid. Leidsin, et olen sattunud valesse kohta Aga nii see oligi ette nähtud -- kuulata meeste imetoredat laulu ja veeta meeldiv õhtu sõpradega laudade taga. Etenduse lõppedes ei tahtnud kuidagi saalist lahkuda, istusime veel tükk aega, kõrvus helisemas imeilusad viisid.

4.mail 1990.a. käisime 25 pensionäriga Vanemuise teatrisaalis "Prillitoosi" kontserdil. See oli aeg, kus toimus teatri külastamine omaalgatuslikus korras. Külastusi korraldas meile Leida.

Juba pikemat aega käib Kambja pensionär teatris (vähemalt üheksa korda aastas) tänu valla sotsiaalnõunikule Helile. Pensionär ostab ise pileti odavama hinnaga ja valla poolt on tasuta transport.

21. mail 1990 lahkus meie keskelt esimene pensionäride klubi liige Armilda Luik. Ta oli väga tubli ja töökas põllutööline, olles samal ajal suure pere ema. Tema hauale sai asetatud lillekorv ja meenutatud tema rasket elulugu.

Kümne aasta jooksul on meie keskelt lahkunud väga paljud tublid ja töökad inimesed. Igal koosviibimisel mäletame neid hetkelise leinaseisakuga lahkunuid.

Oleme käinud ka Rõngu "Kõveras kõrtsis". Sissepääs oli tol korral 5 rbl. Meil oli kaasas 80- aastane Agnes Oks, kes kõndis ümber hoone ja lausus: "Ma tahan õige vaadata, kui kõver see kõrts on."

Loengutega on meil esinenud õpetaja Endla Langel, Johannes Pihl ja Vaiki Agarmaa. Meie peomeeleolu on aidanud üleval hoida Eha Võru-kandi lugude ja anekdootide pajatamisega. Ta on esitanud ka E. Reinerti koostatud lustakaid lugusid (MTJ-ist vallani). Meile on esinenud Kambja koolilapsed laulude ja tantsudega, juhendajaks Marika.

Meeldiv üritus oli ekskursioon Lõuna-Eestisse, mida juhendas väga nõudlik õpetaja E. Langel, teenetemärgi esimene laureaat Kambjas. Käisime muuhulgas Fr. Tuglase sünnipaigas ja olime Põlva kalmistul. Külastasime Põlva kirikut. Tutvusime Verijärvega, kus saime teada kurja Verihärra legendi. Jõudsime Baltimaade kõrgema tipu Suure- Munamäe juurde. Peatusime Nogopalu kalmistul, kuhu on maetud kunagine Kambja kooli direktor Jaan Aia. Südamliku mulje jättis ekskursandi E. Kõlli poolt kalmule asetatud lillekimp, mille ta pühendas oma laste õpetajale. Kõndisime Ööbikuorus, vaatasime päikesekella. Eriti romantiline oli jalgsimatk mööda osaliselt lagunenud laudteed vesioinani. Ekskursiooni puändiks kujunes Käätsopalu alguses E. Kõlli sünnipäeva tähistamine. Tundus, et sel päeval saatsid meie üksmeelset ekskursiooniperet suve alguse õhu- ja metshaldjad.

Suuremaks ja raskemaks ürituseks pean sügisnäitust, mis toimus 1990. aasta sügisel. Näitusele oli toodud käsitöid paljudest kodudest: (L. Kesase, L. Kallase, A. Ðapðalova, A. Tallmeistri, A. Anja, K. Pintmani, S. Laanbeki, E. Kõll ja A. Tardi looming). Lilleseadeid, mida sai kokku 40, aitasid sättida A. Välja ja K. Teral. Õied olid toodud ilusamatest koduaedadest (perekond Oru, Tallmeistri, Rebase, Anja, Uri, Zoo ja Pintmani koduaiast). Väga huvitav ekspositsioon oli A. Luha kartulikollektsioon kuueteistkümne kartulisordiga. Näitusel oli köögivilju perekond Rebase, Ojaääre, Roio, Luha ja Uri aiast. Hoidiseid oli välja pannud Leida Uri. Näitust külastas 133 inimest. Õhtul istusime peolauda, õnnitlesime sünnipäevalapsi ja kuulasime reisimuljeid Inglismaa reisilt (Evi ja Ruudi Isakud). Praegu oleks niisugust üritust raske korraldada bensiini kallinemise tõttu, sest tookord oli vaeva ja sõitu palju.

Kümme aastat tagasi oli see aeg, kui tegelesin Kambja pensionäride õnnitlemise soovide Eesti Raadiole edastamisega. Seda tuli teha põhitöö kõrvalt. 1990.a. õnnitleti Eesti Raadios 36 vanurit. Jõuludeks saatsime Eesti Raadio õnnesoovide osakonnale tänukirja.

Praeguses Kambja vallas tegeleb õnnesoovidega sotsiaalnõunik Heli. Tore on lugeda “Koduvallas” õnnesoove. Tore on Eesti Raadios kuulata juubeliõnnitlusi. Tähtis on siiski, et omaalgatuslik ettevõtmine tänaseni on püsinud au sees.

Kõige meeldivamaks ürituseks on pensionäridel jõuluõhtu tähistamine. Jõuluõhtu peolaud on meil alati väga rikkalikult kaetud: sült, pasteet, verivorstid, kapsas, kartul, kartulisalat, magusad plaadisaiad, kohv või tee jne. Kohustust ei ole, aga on kujunenud välja olukord, et iga sünnipäevalaps toob lauale midagi meelepärast. Meid külastab ka jõuluvana.

Klubi tegevus oli väga hoogne esimesel tegevusaastal (kaheksa koosviibimist, seitse juhatuse koosolekut ja üks teatri ühiskülastus). Teisel aastal oli kaheksa koosviibimist, 7 juhatuse koosolekut, 4 ühisteatrikülastust.

Hiljem, kui hoog maha käis, hakkasime koos käima neli korda aastas. Perenaiste ametit on väärikalt täitnud: Evi, Lilli, Eha, Leida Urm, Leeni, Anu, Aili jpt Aitäh teile, tublid perenaised! Meeldiv on meenutada juhatuse liikme, tubli koka Leili tööd. Vähe rääkis, palju tegi. Head paranemist soovib sulle klubi “Tammeke”. A. Rebane ja V. Org on olnud alati väga tublid perenaiste tänajad.

Meie ürituste tubliks eestvedajaks on algusest peale olnud Evi. Mitte asjata ei tunnustatud tema tööd valla teenetemärgiga.

Peomeeleolu ülevalhoidjaks on meil Marika Lehiste, kes ei häbene olla koos vanadega. Tema poolt korraldatud mängud ja etteasted meeldivad väga vanuritele. Mati Tammeorg kannab hoolt selle eest, et tantsimine meelest ei läheks.

Olen klubi asutajaliige. Tore, et see klubi on püsinud koos 10 aastat. Ise olen olnud klubi tööst eemal 5 aastat (raske haigus perekonnaliikmel), kuid edaspidi kavatsen küll klubi töös taas osaleda.

Ja lõpetuseks tahaks tänada vallavanem Ivarit, kellele pensionäride üritused on väga südamelähedased.

Tulge julgesti meie üritustele. Elame veel!

Kambja ja Kammeri kool asuvad meie valla territooriumil, teineteisest vähem kui paarikümne kilomeetri kaugusel, kuid kahe õppeasutuse õpilased ulatasid teineteisele terekäe alles sel õppeaastal. Kuna Kambjas on tavakool ja Kammeris erikool, jäid naabrid teineteisele võõraks mitme aastakümne jooksul.

"Kammeri kooli 9. klassi õpilaste idee korraldada ühine klassiõhtu Kambja Põhikooli 9. klassiga oli julge idee," mõtiskleb Kammeri üheksandike klassijuhataja Tauno Reima. "Õnneks ja üllatuseks võttis Kambja pakkumise vastu ja nii see algas- tutvumine läbi ühiste klassiõhtute, läbi mängu, tantsu ja vestluste. Kammeri poolt ülekaalus poisid, Kambja poolt tüdrukud."

Uudishimu ja kõhklused painasid jaanuaris esimese kohtumise eel küllap kõigi asjaosaliste meeli. Klassijuhatajad pidasid võimalikuks sellistki kurba tulemust, et nõnda erinevatest kasvu- ja kasvatuskeskkondadest tulnud noored ei leia ühist keelt, hakkavad valehäbis võõrastama ja ettevõtmine ebaõnnestub.

Tegelikkuses sujus noorte tutvumine ja vastastikusesse suhtlemisse sulandumine üllatavalt ladusalt. Mõistagi oli ehteestlaslikku kohmetust, kuid see kadus tasapisi, kui palliplatsil rahmeldamisele järgneid kehakinnitamine ja tants.

"Me kõik oleme sarnased ja samas erinevad, oleme erinevad ja samas sarnased," arutleb õpetaja Tauno Reima. "Noored on vist rohkem sarnased. Nad otsivad ja leiavad vastastikuseid kontakte- nad vajavad neid."

Juba pärast esimest kohtumisõhtut said Kammeri kutid Kambja neiudelt teenitult kiita: nii vägeva peolaua katnud, lasevad tüdrukuid enda ees uksest sisse… Lähem kokkupuude andis neidudele teadmise, et Kammeris õppivad poisid on nagu poisid ikka, ja nad ei ole sugugi sellised ülemeelikud paharetid, kelleks rahvasuu neid teenimatult tõrvab.

Naaberkooliga suhte loomine andis kahele Kambja kooli noormehele soodsa võimaluse käia Kammeris traktorisõitu viimistlemas, et siis koos sealsete poistega endale eksamil juhiluba nõutada. "Sel kevadel selline võimalus veel on, kuid edaspidi arvatavasti mitte, sest riik ei anna erikoolidele enam raha kutseklassi ülalpidamiseks," kurdab õpetaja Reima. Ta ei mõista, miks peavad minema aeglase kohanemise ja napima suhtlemisoskusega lapsed riigi sunnil uude kooli, et omandada seal needsamad oskused, mida seni suudeti õpetada Kammeris.

Kool erivajadustega õppureile

Kammeri kool, kus õpetatakse ja kasvatatakse hariduslike erivajadustega lapsi, asub kaunis mõisapargis Otepää kõrgustiku künkliku maastiku süles. Kool jääb geograafiliselt Tartu maakonna ja Kambja valla ääremaale, kuid see ei takista elu. Hoopis nukram on tõik, et Eesti taasiseseisvuse esimese kümnendi lõpul on ühiskonna suhtumine hariduslike erivajadustega lastesse ikka veel pahatihti kartlik, üleolev ja ükskõikne. "Sageli on info erikoolide kohta tendentslik, isegi vale, halvamaiguline," nendib Tauno Reima. "Kui mõni erikooli laps millegi halvaga hakkama saab, siis võimendatakse seda, parastatakse a'la: erikoolist, teadagi, nii pidigi minema!, ja nii edasi."

Õnneks on hakanud kaduma üheksakümnendate aastate hurraa- optimism, mis jutlustas, et kõiki erineva vaimse potentsiaaliga lapsi peaks õpetama tavakoolis. Tagasihoidlikumate võimetega laste hulgas on mõistagi märkimisväärne hulk nõnda tublisid, kes suudavad järjekindla töö, pideva pedagoogilise suunamise ja koduse tähelepanu korral tavakooli õppetempoga sammu pidada. Kuid nendest juhtumitest ei ole õige reeglit teha, sest need madalamate võimetega lapsed, kes ei saa kodust toetust, abi ja mõistmist, jäävad tavakoolis väga tugeva löögi alla. Nad kibestuvad ja murduvad võib olla kogu eluks, sest neile on pandud liiga ränk koorem. Erikoolid peaksid säilima ka edaspidi, sest muidu kaotab habras hariduskeskkond tasakaalu.

"Rootsi ja Norra- arenenud riigid, kelledel on seljataga hariduslike erivajadustega laste tavakooli integreerimistuhin-, on jõudnud järeldusele, et erikoole on vaja," tõdeb Tauno Reima. "On vaja koole, kus õpitakse võimetekohase programmi järgi, kus pole klassis silmapaistvaid tippe, kus on internaat ja riigipoolne toitlustamine, kus on õppetööst vabal ajal kasvataja, kelle poole mures pöörduda."

Eesti seadused ei võimalda luua internaatkoole, mis pakuksid kasvõi ajutist tuge rasketest peredest lastele, kellel pole õigeid elu- ja õpitingimusi. Et sellised lapsed pääseksid kehvadest oludest riigi hoolekandele, paisutavad õpetajad ja psühhiaatrid hooldamatuse tõttu tekkinud sotsiaalse mahajäämuse kergeks vaimupuudeks. Sageli on see ainus võimalus, kuidas last aidata. On meie päevade avalik saladus, et nii juhtuvad erikoolidesse õppurid, kelle jaoks ei ole see koolitüüp tegelikult üldsegi mitte õige koht. Kammeri erikooli lõpetab tänavu noormees, kel on tahtmine ja võimed asuda omandama keskharidust. Selle nimel püüab ta alustada teekonda tavakooli seitsmendast klassist.

Kuid on ka vastupidiseid juhtusid: eriõpet vajavat last ei suunata vanemate või kooli naiivsuse tõttu erikooli, kus lahjendatud programmide järgi töötamisega oleks tagatud abivajaja võimetekohane areng ja tunnustus.

"Erikoolid tegelevad tihti nö "vigade parandamisega". Paljud lapsed satuvad erikooli siis, kui nad on tavakoolis "üle pea" kasvanud, kui neist enam jagu ei saada," jagab Tauno Reima oma meelehärmi. "Selliste laste areng on seisma jäänud, nad on trotsi täis, stressis, sest nad pole saanud tunnustust. Otse vastupidi- neid põlatakse. Samas on nad aru saanud, et neid ka kardetakse. Ja siis satuvadki nad erikooli. Kes kuuendasse (see on veel hästi!), kes seitsmendasse klassi. Isegi kaheksandasse ja üheksandasse klassi tullakse- saadetakse. Enamikul neist on siis juba kriminaalasjad kaelas- eks ikka stressist, põlatusest, soovist ennast näidata."

Elu poolt nurka aetud noorte aitamisel jäävad ka erikooli pedagoogid ja kasvatajad raskustesse. "Õige aeg on mööda lastud, laps on muutunud allumatuks. Ta on oma alandamised kätte saanud," üldistab õpetaja Reima.

Erikoolides on palju lastekodude lapsi. "Kui lugeda nende ankeete, siis tõusevad ihukarvad püsti: kuidas neid on maast- madalast ühest lastekodust teise väntsutatud," mainib Tauno Reima. " Ta on siiski veendunud, et lastekodude ja erikoolideta oleks meil tänavalapsi veelgi rohkem.

Lapsed ootavad ja otsivad sõpru

Tauno Reima hakkas tänavusi Kammeri kooli lõpetajaid klassijuhatajana kantseldama kolme aasta eest. Ehkki kooli materiaalsed võimalused on napid ja kodude toetusele erikooli õpetajal eriti loota ei tasu, püüdis ta oma õpilaste maailmapilti igati avardada. Külastati mitmesuguseid asutusi ja ettevõtmisi, õpiti eluga toimetulekut ja kombeid. Ka lapsed on olnud tublid: nad aitasid mullu koolil võita erikoolide korvpalliturniiri, tänavu oldi tublimad sõsarkoolide ülemaalisel taidlusülevaatusel.

"Kahju, et meie suhted Kambja kooliga ei alanud kaks- kolm aastat tagasi," kahetseb Tauno Reima. Edaspidi loodab ta endale juhatada saada mõne noorema klassi. Ikka selleks, et veelkord eksperimenteerida eri- ja tavakoolis õppivate laste läbikäimise korraldamisega. Erikoolides õppivate laste suhtlusring peaks ulatuma väljapoole oma koolikaaslaste seltskonda, sest ainult nii areneb oskus lävida ja toime tulla erinevate inimestega.

"Kui Kammeri lapsed lähevad nädalavahetuseks koju, siis käivad nad läbi omasuguste ärapõlatutega. Nad ei lähe ju naljalt oma vanade klassikaaslaste juurde, kelle hulgast neid on ära saadetud," teab Tauno Reima.

Kui kambjalased kahel korral Kammeris külas olid, jälgis peaaegu kogu kool üheksandike ühistegevust. "Nad on praegu nii kadedad ning loodavad, et peagi tulevad neilegi sellised toredad külalised," sõnastas üks Kammeri õpetaja oma kooli laste nukra ootuse. Paraku "eksivad" vaid üksikud tavakoolide klassid erivajadustega laste koolidesse sõprussuhteid looma.

Riskides sattuda vallarahva meelepaha alla, pean siiski vajalikuks nimetada asju nende õigete nimedega ja samas anda põgus ülevaade Kambja vallale kuuluvast ettevõttest “Cambi”.

OÜ “Cambi” tegevusaladeks on:

*soojusenergia tootmine, ülekandmine, jaotamine ja müük;
*elamute, hoonete ja rajatiste hooldamine;
*vallateede hooldamine;
*transpordi-, lao- ja tõsteteenuste osutamine;
*heakorratööd;
*saunateenuste osutamine;
*vee- ja kanalisatsioonisüsteemide hooldus ja remont;
*kruusakarjääride majandamine;
*Kambja kalmistu haldamine ja hooldamine.

1994. a. suvel kuulutas Kambja vald välja konkursi OÜ “Cambi” juhataja ametikohale. Sobivaid kandidaate ei leidunud. Seda kohta pakuti minulegi. Keeldusin, sest pidasin seda tänamatuks ametiks. Sügisel aga tegid vallavanem ja majandusnõunik mulle selgeks, et Kambja vald on hädas ja vajab minu abi. Kuna Kambja hea käekäik oli ja on ka praegu mulle südamelähedane, jäin nõusse esialgu üheks aastaks. Nüüd on see “aasta” kestnud tänase päevani välja ...

Kohe peale tööleasumist võtsin lisaks põhitööle oma heast tahtest erilise hoole alla Kambja kalmistu, mis oli siis väga kehvas seisukorras. Palusin vallavanemal välja vahetada kalmistut teenindav personal, tegin ettepaneku moodustada kooliõpilaste suvine töölaager (5 õpilast) kalmistu kordategemiseks. Viie aasta jooksul on Kambja kalmistul (kus puhkavad ka minu vanavanemad) ära tehtud suur töö ja muutused nähtavad. Eriti kuri olin hauarüvetajate (Kambja noorukid) peale. Kambja kalmistuvahile, kes noorukeid karistas, mõisteti tingimisi vabaduskaotuslik karistus, kusjuures hauarüvetajatele vaatas kohus läbi sõrmede! Selline siis on tänapäeva kohtu arusaam õigusest ja õiglusest...

Vaatamata sellele, et ma niigi kogu hingest kalmistuga tegelesin, andis Kambja vallavalitsus välja korralduse, mis nüüd juba kohustab OÜ “Cambit” Kambja kalmistust haldama- hooldama! Kui ma näiteks spordihoones (!) mõne mahavisatud suitsukoni üles korjan ja prügikasti panen, - kas on oodata, et edaspidi kohustatakse “Cambit” ka spordihoonet koristama?

OÜ “Cambi” tähtsamaid ülesandeid on tagada Kambja aleviku elamute varustamine soojaga, sooja veega ja joogiveega. Aasta tagasi alustasime Kambja katlamaja rekonstrueerimistöödega, mille teine etapp lõppes alles nüüd, märtsi lõpus. Talve jooksul tehti ära tohutu töö ja tulemused on olnud märgatavad (kütet kulub vähem ja soojakaod on oluliselt vähenenud). Mida aga märkasid korteriomanikud? Nad märkasid, et mõnikord olid radiaatorid pool päeva külmad ja mõned kurjad hääled nõudsid sellise “lohakuse” eest raha tagasi. Kõige “targemad” teatasid aga irooniliselt, et selliseid suuri töid tehakse tavaliselt suvel, mitte aga talvel! See ei huvitanud kedagi, et teise etapi raha eraldati alles hilissügisel ja remonti suve peale lükata polnud lihtsalt võimalik. Rääkimata sellest, millist valu ja vaeva pidid sealjuures nägema vallavanem ja majandusnõunik... sest raha ei tulnud mitte taevast ja ehitusfirmade “käib nendele matsidele küll” suhtumist tuli pidevalt murda.

Suured probleemid on olnud joogiveega: tippkoormuse ajal ei jätku vett. Möödunud sügisel hakkas tühjaks saama Kambja kõige tähtsam puurkaev. Valla juhtkond on forsseerinud uue (kooli) pumbamaja ehitustöid ja on lootust, et selle loo trükkimineku ajaks veeprobleem laheneb ja rahvas võib edaspidi juua igal korrusel puhast ja hea maitsega vett.

Veebruari esimesel päeval sain kätte Männi 9 elanike avalduse, milles nõuti kirjalikku aruannet majaelanike poolt makstud hooldustasude (üks kroon ruutmeetrilt) kasutamise osas. Samas märgiti ära, et juba mitmendat talve olevat majade korterid külmad, mistõttu tulevat pidevalt kasutada elektrisoojendajaid. Ka koridori (tuulekoja) katus tilgub läbi ja keldri kanalisatsioonis on pidevad ummistused...

Avaldus lõppes majaelanike uskumisega, et samad küsimused on tekkinud ka teistel Kambja elanikel, kes kasutavad OÜ “Cambi” hooldusteenuseid ning seega oleks loomulik, et OÜ “Cambi” avaldaks kohalikus lehes elamumajandusele tehtud kulutused ja põhjendaks neid.

Möödunud aasta hoolduskulude aruande Männi 9 kohta sai majaelanike esindaja kätte kohe avalduse esitamise päeval. Kogu OÜ “Cambi” raamatupidamist vallalehes avaldada ei ole mõistlik: iga korteriomanik või majavanem saab tema korterit või maja puudutava info kätte kohe peale OÜ “Cambi” pearaamatupidaja poole pöördumist. Selline võimalus on olnud juba aastaid, kuid mitte ükski korteriomanik ei olnud seni asja vastu huvi ilmutanud.

Kui mõni korteriomanik leiab, et tema poolt makstavat hooldustasu kulutatakse valesti või lausa raisatakse, võiksid nad moodustada korteriühistu, et proovida majandada ökonoomsemalt. Siinkohal meenub mulle halenaljakas fakt, et Kambja valla juhtkond koos OÜ “Cambiga” (kes võiksid olla ju huvitatud praeguse olukorra säilimisest!) tegid juba mitu aastat tagasi ettepaneku moodustada Kambjas korteriühistud. Vähe sellest: me kutsusime majade kaupa rahvast vallamajja, seletasime ja selgitasime, kuid tulemusteta ...

Kambja korteriomanikud maksavad OÜ “Cambile” oma korteri eest hoolduskulusid alljärgnevalt:

1 kr/m² - kõigi mugavustega korterid,
0,95 kr/m² - kõigi mugavustega korterid 1. ja 5. korrusel,
0,70 kr/m² - mugavustega korterid (Männi 3 ja Puiestee 3).

Kuhu läheb hoolduskulude eest saadud raha?

1. Elekter (koridorid, keldrid, välisvalgustus)
2. Maamaks
3. Varuosad (san. tehnika, elektrimaterjalid jms.)
4. Töötasu (avariide likvideerimine)
5. Katastriüksuste mõõdistamine (2000 - 2500 krooni maja)
6. Üldkulud (jagatakse ära majade peale proportsionaalselt maja põhikuludega)

Hoolduskulude arvestust peetakse iga maja kohta eraldi. Muuseas: “Cambi” töötajad ei pea korterites valamukraane ja WC loputuskaste parandama ega ummistunud haisulukkudest kohvipaksu ja rasva välja koukima. Nad teevad seda minu palvel ja oma heast tahtest. Ma aitan abivajajaid võimaluse korral alati ega talu, kui seda abi ähvardusega nõudma hakatakse.

Mida arvata inimestest, kes helistavad siis katlamajja, kui terve Kambja alevik on vooluta ning sõimavad katlakütja läbi sellepärast, et kraanist ei tule vett? Kas katlakütja peaks Narvast ämbriga elektrit tooma, et pumbad tööle panna?

Järgmine näide. Uue aasta esimestel päevadel läks “Cambi” töötaja juhuslikult majja Männi 17 ja tundis ebameeldivat lõhna. Varsti selgus, et juba enne jõule oli kanalisatsioon umbes. Miks keegi katlamajja teatada ei viitsinud? Tavaliselt on nii, et kui teatataksegi ja avariimehed kohale jõuavad, siis avariikohale ligi ikkagi ei pääseta. Küll pole keldrivõtit, küll ei pääse keldriboksi sisse, sest omanikul on midagi varjata. Kõik keldriruumid on tavaliselt kas omavoliliselt hõivatud või juurdepääsud siibritele, kraanidele ning puhastusluukidele takistatud...

Jõulude ajal, aastavahetuse paiku ja mõnikord suvalisel ajal läheb inimestel mõistus ära: WC potist ja valamust lastakse alla kõik, mis sealt läbi mahub ja enamgi veel. Pole siis mingi ime, et kanalisatsiooni püstakud ja peatrass kinni jäävad!

Võin kinnitada, et ööelu on Kambjas väga elav ja neiud- naised sigimisvõimelised: kes jõuaks iga nädala tagant Parve kanalisatsioonireste puhastades kokku lugeda sadu (tuhandeid?) vees mittelahustuvaid ja torusid ummistavaid kondoome ning hügieenisidemeid. Kas rahvas ei tea, et sellist kraami ei tohi kanalisatsioonist alla lasta? Kas rahvale on üllatuseks, et kanalisatsiooni ei tohi lasta kohvipaksu, põrandaharju, tuhvleid, konservikarpe jne. jne.?

Vahelduseks teen kõrvalhüppe möödunud talve tuisusesse talvepäeva ja räägin lumetõrjest. Kui tulin “Cambisse” tööle, oli siin üks poolkatkise sahaga Belaruss ja kogu lugu. Ostsin küla pealt tagasi T-150-ne ja ühe Belarussi. Talveks oli mul juba üks suur ja kaks väikest sahka. Vähese lumega talvede üleelamiseks sellest piisas, lumerohketel jäime hätta: vaevalt saime tähtsamad teed lahti, kui uus lumi peale tuli. Suuremad teed peab lahti hoidma Teedevalitsus, kuid ka nemad olid ise hädas. Kuidas tohib minna kaugematesse kohtadesse sahk üleval? Niisiis tuli küllalt sageli ka teedevalitsuse teid lahti lükata. Kokkuleppel vallavanemaga palkasime “Vambola poole peale” tööle kohaliku mehe T-150-ga ja see oli “Cambile” ja Kuuste kandile suureks leevenduseks. Väga sageli läksid vanad “Cambi” masinad rivist välja: murdusid poldid, sahaterad, vahepukid, käigukastid ...

Endise Kambja sovhoosi igas osakonnas oli mitu lumesahka, lisaks veel ülemajandilised võimsad lumetõrjetraktorid. Mida on meil tänasel päeval vastu panna? Tehnikat pole ja raha on väga vähe. Aga keda see huvitab? Öeldakse: minu tee peab lahti aetud olema!

Mida öelda nende nõudjate kohta, kes südantlõhestavalt valetavad: “Arst on tulemas, ajage kohe tee lahti!” Pärast selgub, et juba lahtiaetud tee pealt on majani 10 meetrit ja majas kaks tervet meest lõbusas tujus.

Mida teha, kui helistatakse: "Mul on kohe traktorit vaja, kuna pean linna minema, lumi aga tuleb üle kingade ja teeb jalad märjaks!"

Kas pean jääma rahulikuks, kui helistatakse: “Vanainimesel käib igal hommikul arst ja igal hommikul olgu tee lahti!” Pärast selgub, et vanainimene on terve, käib ise otse üle põllu poodi leiba ostmas. Helistajaks osutus pojapoeg, kes võttis vanaema metsa maha ja tahtis sõiduautoga igal hommikul raielangile saada!

Kõige selle üle võiks ju muiata, kuid “tänu” sellistele helistajatele jäävad ilma need, kes tõepoolest kiiret abi vajavad.

Tuleb tunnistada, et õnneks oli ja on ka tasakaalukaid ja arusaajaid inimesi. Nendega oli ja on meeldiv lävida, sest nad teadsid ja teavad: ma ei ole kunagi inimeste murede suhtes ükskõikne või hoolimatu, kuid ka minu võimalused on sageli piiratud ...

Olen alati otsekoheselt ja ausalt vastanud igale helistajale. Paraku on Kambjas küllalt enesekindlusest ja õelusest pakatavaid inimesi, kes ei suuda või ei tahagi millestki aru saada. Neid on jätkunud ja jätkub isegi volikogusse.

Teie maksate ja peate saama endile sooja toa, sooja ja külma vee jne. Teid ei huvita, mis hinnaga “Cambi” selle saavutama peab. Muuseas, hetkel on keskmisel või jõukamal järjel olevad kambjalased “Cambile” võlgu üle veerand miljoni krooni ja eelkõige on just võlgnikud rahulolematud! Kas paneb see fakt mõne õelutseja ka piinlikkust tundma või on probleem hoopiski meditsiiniline?

Käesoleval kevadel on OÜ “Cambi” algatanud kohtuhagid kuue suurima võlgniku vastu. Kohtutäitur on käinud ja käib võlgnike vara üles kirjutamas. Kui olukord ei lahene, võib asi lõppeda võlgniku korteri sundmüüki panekuga.

Viimane hoiatus on saadetud 18-le võlgnikule ning võlateateid- meeldetuletusi paljudele. Mind ei huvita Kambja inimeste eraelu ega rahakoti paksus. Aga mul on silmad, mis näevad ja kõrvad, mis kuulevad. Ma ei saa ega taha vaikida, kui näen, kuidas vanemad inimesed (pensionärid) ja ka paljud noored pingutavad kõigest väest, et oma maksud korralikult ära maksta. Mul on neist kahju ja ma tunnen neile kaasa, aga samas ma imetlen neid ning võimaluste piirides olen alati heameelega aidanud ja aitan edaspidigi.

Kas vallarahvas paneb mulle pahaks, kui saan kurjaks, nähes, kuidas suurvõlgnik tassib sidest koju mitmetuhandelist (Anttila?) pakki, ostab- müüd- vahetab sagedasti autosid või teeb oma korteris euroremonti või hakkab hoopiski uut maja ehitama?

Reeglina on just sellised inimesed targad mind õpetama, kuidas “Cambit” juhtima peab. Aga kui ma ütlen vastu, et olen sunnitud vahel tööl hoidma isegi mõnda joodikut? Siis te ohhetate ja ahhetate, et “Cambi” juhataja tuleks sellise jutu eest küll välja vahetada?!

Tegelik elu on midagi muud: tuleb pidevalt kogu jõud kokku võtta, et hoida kõike tasakaalus. Pean meelitama, ähvardama, karistama, kiitma, premeerima ja preemiast ilma jätma, vallandatu uuesti tööle võtma lootuses, et inimene ennast parandab...

Keda huvitab see, et talvel oli Kambja alevik sõna otseses mõttes külmumisohus, mis oleks võinud lõppeda kurvalt: lõhkikülmunud keskkütte- ja veetrassid sulanuksid lahti ehk suveks. Kas keegi teist, mittelugupeetud nurisejad, oleks läinud teie enda poolt hiljuti vallandatud ja teid läbisõimanud ja ähvardanud endise töötaja juurde abipalvega? Antud hetkel (küsimus oli tundides- minutites) oli mul valida, kas jääda sirgeseljaliseks või minna abi paluma, riskides läbisõimatud ja mõnitatud saada. Tegelikult mul ei olnudki valikut, sest sel hetkel oli kaalul sadade perede saatus. Õnneks jätkus endisel joomamehel inimlikkust ja ta tuli appi. Tänaseks on see mees jälle “Cambis” tööl tagasi...

Tulevikule mõeldes on karta, et kommunaalteenuste hinnad suurenevad. Korteriomanike õnneks on OÜ “Cambi” veel (kui kaua?) 100% valla ettevõte. Kambja vallavalitsus ja ka OÜ “Cambi” on igat kohalikku hinnatõstmist üksipulgi läbi arutanud ja lähtunud ühest põhimõttest: rahvas on reeglina vaene, kommunaalteenuste hinnad tuleb hoida võimalikult madalal ning igasugune hinnatõus olgu igakülgselt põhjendatud. Kõige rohkem tuleb aga karta suvel kavatsetavat katlamajade kütusele käibemaksu lisamist, mis lööb valusasti korteriomanike rahakoti pihta. Aga see saab olema juba meie palavasti armastatud ja imetletud Toompea- poliitikute otsus.

Mida öelda lõpetuseks?

Kõigepealt tahan veelkord tänada neid inimesi, kes mind on toetanud ja minusse uskunud. Tänu neile tahan edasi töötada. Ka nurisejad võivad rahul olla: ma ei hoia oma ametist kümne küünega kinni. Olen alati leppinud minule määratud palgaga: huvitav ja vaheldusrikas töö ning enese proovilepanek olid mulle palju tähtsamad. Nii töös kui ka ühiskondlikus tegevuses olen püüelnud selle poole, et Kambja oleks üle vabariigi kuulus. Loomulikult positiivses mõttes. Selle taustal tegi mind kurvaks mõnede vallakodanike käitumine, kes enne möödunudsügisesi valimisi suurest õelusest Kambjat kogu vabariigi ees mõnitasid ning uue koolimaja valmimise äraarvamatusse kaugusesse lükkasid...

Tallinna Loodusmaja viib läbi mitmesuguseid lastele loodusttutvustavaid projekte: vee- või metsavaatlusi, keskkonnauurimuste võistlusi, looduse kooli jm. Sel aastal korraldati ka terve talv kestev looduskaitseviktoriin. Vastata tuli neljas voorus esitatud küsimustele Eestis kaitstavate loodusobjektide kohta. Kui esimeses voorus tuli üle Eesti vastuseid ligi tuhandelt õpilaselt, siis viimaseks vooruks oli osavõtjate arv tublisti kahanenud: püsivust ei jätku kõigil ning ka küsimused läksid järjest raskemaks. Nii ka Kuuste koolis. Mitmest alustanust jõudis võiduka lõpuni 6. klassi õpilane Halja Silm. Kokku üle poolesajale küsimusele vastuse leidmiseks tuli hoolega uurida teatmekirjandust, looduskaitseseadusandlust, ajakirju. Töö käigus sai selgemaks ka interneti kasutamine, arvuti käsitsemine, uurimistöö vormistamine. Samadele küsimustele vastasid igas vanuses õpilased, seetõttu pälvis Halja töö oma põhjalikkuses erilist tähelepanu – paremate hulgas oli see toodud näitamiseks üle- eestilisele bioloogiaõpetajate konverentsile. Kokkuvõttes saavutas Halja ühe esikohtadest ja pälvis selle eest aukirja, auhinnaraamatu ning õiguse osa võtta parimatele korraldatavast ekskursioonist põhjarannikule. Kevadvaheajal oli Haljal võimalus käia Sagadi looduskoolis toimunud kursusel õpilasuurimuste tegijaile. Kuigi ta oli kõigist noorem, osales ta võrdväärse kaaslasena kohapeal tehtud uurimisülesande täitmisel ja teenis ära kiidusõnad kursuse juhendajailt. Aga sellest kirjutab Halja ise pikemalt.

Taastatud Sagadi mõisas asub metsamuuseum, mille juures tegutseb Sagadi looduskool.

Ma käisin seal selleks, et õppida, kuidas uurida loodust ning looduses elavaid loomi ja linde.

Meid oli koos umbes 25-30 last. Mina olin nende hulgas kõige noorem. Kuna meid oli nii palju, jaotati meid neljaliikmelisteks rühmadeks. Igale rühmale anti oma ülesanne, mille pidime täitma kahe päeva jooksul. Meie rühma ülesanne oli tühjendada lindude pesakastid ning uurida, kes neis pesitses. Me pidime üles märkima ka pesakasti suurused ning kas pesakast on korras või katkine.

Pärast neid uuringuid pidi iga rühm valmistama stendi ning seda teistele tutvustama. Meie paigutasime oma stendile rasvatihase pesa ning pesast leitud muna. Stendile panime ka pildid, kuidas valmistada eri liiki lindudele pesakaste.

Kui kõik olid oma tööd teistele tutvustanud, oli aeg kõigil lahkuda. See oli kõige kurvem hetk, kuna olin leidnud endale väga head sõbrad.

Erasektori lehmade piimaproovide võtmine, tuberkuliinimine, koerte ja kasside vaktsineerimine 2000.aastal.

Esmaspäev, 29.mai

kell 10.00 Raanitsa
kell 12.00 Laksi
kell 14.00 Lubja
kell 15.00 Kikerpilli
kell 16.00 Poti
kell 17.00 Parve
kell 18.00 Laane talu

Teisipäev, 30.mai

kell 10.00 Kopa
kell 12.00 Simka
kell 14.00 Kaatsi
kell 15.00 Prangli
kell 16.00 Suure- Kambja
kell 17.00 Kambja alevik

Kolmapäev, 31.mai

kell 10.00 Reinu talu
kell 11.00 Kiisa kontor
kell 12.00 Vana-Kiisa
kell 13.00 Virulase
kell 14.00 Panksepa
kell 15.00 Ehrlich
kell 16.00 Visnapuu
kell 17.00 Anni talu
kell 18.00 Aarike

Esmaspäev, 05.juuni

kell 10.00 Loku
kell 12.00 Kammeri
kell 13.00 Kungla
kell 15.00 Tõnniküla
kell 16.00 Pajusi talu
kell 17.00 Zeigo
kell 18.00 Puusepa
kell 19.00 Kivijärve

Piimamüüjatele on lehmade uurimine kohustuslik.

Koerad ja kassid palun tuua kogunemiskohtadesse. Koju sõidan ainult suurloomapidajatele, kellel on rohkem loomi. Uurimine toimub tänavu tasuta, samuti koerte ja kasside vaktsineerimine marutaudi vastu.

Euroopa päeval, 9. mail toimus Tartu linna ja maakonna õpilaste interneti- viktoriin "Tunne Euroopa Liitu", millel parimate hulka pääsesid ka Kambja kooli lõpuklassi õpilased Kristi Petolai, Liina Teder, Mairit Paidra, Oliver Ots ja Valmar Kuristik.

Võitjaid autasustati Euroopa Liidu liikmesriigi Suurbritannia päeva raames maikuu kolmandal reedel Tartu Ülikooli Raamatukogu konverentsisaalis. Auhinnad andis üle Tartu Maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna asejuhataja Karin Jaanson.

Kambja kooli õpilasi juhendas viktoriiniküsimuste lahendamisel õppealajuhataja Marju Pehlak.

Emadepäeva õhtupoolikul kell 5 algas vallamaja saalis emadepäeva kontsert, millel esinesid Kambja lasteaia mudilased (juhendajad Anu Ird, Malle Kortspärn), Kambja ja Kuuste põhikooli õppurid (juhendajad Marika Lehiste, Anu Ird, Helitar Kala).

"Nüüd tulevad laulud emadelt emadele," teadustas kontserdi põhikorraldaja Märt Jaamets Kambja naisansambli esinemise eel. Muusikalist külakosti tõid Kambja emadele Ülenurme laulu- ja pillimehed.

Laupäeval, 1.aprillil said Puhja kultuurimajas kokku need Tartumaa koolide lapsed, kes harrastavad oma õpetajate käe all rahvalaulu ja –tantsu.

Milleks tänapäeval ajast ja arust rahvalaul?

Kui üle 470 aasta tagasi küsiti teoloogiadoktor Martin Lutherilt, mida teeb Jumal taevas, olevat ta öelnud: “Lõikab nende laste tarvis vitsu, kes niimoodi küsivad.”

See, et selline ütelus aastasadade tagant meieni on jõudnud, näitab, et sellel küsimisel on tänapäeva inimeselegi midagi öelda.

Rahvalaulu harrastamise puhul on küsijaid ja õlakehitajaid kindlasti palju rohkem. Selleks, et aru saada, miks lapsed tänapäevalgi veel laulavad ja tantsivad 100 ja rohkem aastat vanu laule ja mänge, pidanuksid õlakehitajad olema naljapäeval Puhja kultuurimaja saalis. Kohale oldi tuldud nii Luunjast kui Ilmatsalust, nii Nõost kui Valgutast. Kõige kaugemateks külalisteks olid Riia folklooriansambel “Spiritis”.

Unipiha kooli lastele oli see esmakordne võimalus kuulda läti keelt, näha nende temperamentseid tantse ning rahavariideid ja kogeda seda, et loodusõpetuse ja emakeele tunnis “läbi võetud” lõunanaaber pole mitte üksnes maakaardil olemas.

Kõik peost osavõtjad said kaasa elada üksteise tantsudele ja lauludele ning võisid vaheajal osa võtta mõistatustetoa, kangatoa või rahvalaulude toa tegemistest- toimetamistest. Just siin näitasidki Unipiha kooli lapsed end tublilt: vägikaikaveos ja mõistatuste lahendamise eest saadi 10 ðokolaadimedalit.

“Teil on väga südid lapsed,” ütles peo lõppedes koolile aukirja üle andes Puhja vallavolikogu esimees ja Seltsimaja rahvatantsurühma “Opsala” tantsija Enn Pokk.

Kõige suuremat heameelt tegi see, et Puhja tahtsid sõita ka meie kooli endised õpilased. Eelmisel õhtul helises mul pidevalt telefon: küsiti, kas saab kaasa tulla. Loomulikult ei keelanud ma kedagi. Oma endiste õpilaste õhinat nähes sain aru, et see töö, mida lastega teinud oleme, pole olnud asjatu.

Maikuu kolmandal nädalavahetusel on tulemas üle-eestilised murdelaulupäevad Viljandimaal ja juuni esimesel laupäeval saavad Unipiha koolis kokku kõik need, keda tosina aasta vältel oleme rahvalaulu juurde toonud. Tuleme kokku selleks, et

*…tuletada meelde vanu õpituid laule ja tantse ning õppida kohapeal ka midagi uut juurde;

*…mitte unustada, kust me tuleme ning kuhu läheme;

*…Unipiha kooli lõpetanud tüdrukud julgeksid suurtenagi kanda meie ilusaid rahvariideid, poisid aga ei põgeneks saalist, kui lõõtspillil hakkab kostma polka või reilender.

kõiki oma endisi õpilasi folklooripäevale "Tosin aastat rahvalauluga" 3. juunil k.a. kl.11. Tuletame meelde laule ja mänge, mida oleme aastate jooksul õppinud ning õpime juurde ka mõne uue. Ehk õnnestub selgeks saada ka mõni vana seltskonnatants. Palun end registreerida kooli telefonil 411-838.

Tulla võivad ka teised huvilised.

Professor Kaido Jaanson esines Pangodis

Vabariigi aastapäeva tähistati ka Pangodis. Haridusselts "Tõrvik" eestvedamisel toimus Unipiha Algkooli ruumes 23. veebruaril EV 82. aastapäevale pühendatud pidulik õhtu .

Huvitavaid seiku Konstantin Pätsi elust tutvustas Tartu Ülikooli professor Kaido Jaanson. Ta vastas ka arvukatele küsimustele, mis puudutasid elu esimeses vabariigis ja tänapäeval.

Muusikalist külakosti tõid Juhan ja Sirje Sakur. Laul ja tants kestsid koolimajas kaugelt üle kesköö. 24. veebruari keskpäeval viisid Haridusseltsi liikmed eesotsas Jaak Söödi ja Kalju Maasikuga pärja Pikksaares asuva Vabadussõjas langenute ausamba jalamile.

Unipiha kool Miksikese talveviktoriinis

Meie kooli 3.-4.klass võtab osa Miksikese poolt korraldatavast talveviktoriinist. 11. veebruaril saime vastata Interneti vahendusel lindude, taimede ning loomade elu kohta talvel. Ega see nii lihtne olnudki: tuli päris palju raamatutest järele vaadata, et õige vastus küsimusele leida.

Laulsime "Vanemuises"

Pühapäeval, 13. veebruaril käisime "Vanemuises" ülemaakonnalisel laste laulupäeval. Enne esinemist olid meil palju proove.

"Tavaliselt ma väga närveerin enne tähtsaid sündmusi, vahel ei saa terve öö otsa und. Seekord aga ei kartnud üldse esineda."

Kui laval "Karvast sõpra oodates" laulma hakkasime, plaksutas kogu saal laulule kaasa. See tegi meele rõõmsaks küll. Laulsime veel laule "Kodus olla kõige parem", "Õnnelaps" ja "Hanepojad" . Tänutäheks esinemise eest sai iga laps ðokolaaditahvli, üksiesinejatele kingiti mängukilpkonn. Ka Helen sai selle. Olime esimest korda Vanemuise kontserdisaalis. Ma poleks uskunudki, et nii palju lapsi koos emade ja isadega sinna ära mahub. Jarmo ja Kristjan proovisid kontserdimajas muidugi ka liftisõidu ära. Mulle meeldis väga esineda. Kahju, et laval laulmine sadade laste ja nende vanemate ees nii ruttu otsa sai.

Kingitus sõpruskoolidele

Oleme kirjavahetuses paljude maade lastega. Tegime neile nüüd õpetaja Eha abiga kingituseks 2000. aasta kalendri. Selle lehekülgi kaunistavad meie kooli laste joonistused. Õpetaja Eha paljundas nad värviprinteri abiga ära ning nüüd saadame kalendrid Sitsiiliasse, Sloveeniasse, Leetu, Rootsi, Taani ja Soome .Saime ka nende maade lastelt kingituseks nende endi valmistatud kalendrid. Need ripuvad nüüd meie kooli seinal.

Sõbrapäev Unipiha koolis

Sõbrapäeval valis meie koolipere oma Valentini ja Valentina. Pärast häälte kokkulugemist osutusid nendeks Jarmo Järvekülg ja Margot Sepp.

Maalisime ka söögituppa suure plakati, millel on meie kõikide silmad ja sõbrakäsi. Lõunat süües on nüüd hea neid vaadata.

“Hea meel on näha, et teid on siia nii palju kokku tulnud,“ rõõmustas direktor Rein Härmoja reedel, 12. mail emadepäeva tervituskõnet alustades. Veel väljendas ta lootust, et üritusest kujuneb igakevadine tore traditsioon.

Rohkem kui tunnipikkuse eeskava jooksul said emad- mõned tublid isadki ei pidanud paljuks kohale tulla- näha ja kuulda, mida nende lapsed oskavad. Sel päeval austati emasid ja vanaemasid laulude, luuletuste, näitemängude ja võimlemiskavaga.

Kontserdi ettevalmistamisel kandsid põhiraskust algklassid ja laululapsed. Suure töö olid ära teinud õpetajad Tiiu Sumberg, Liidia Piir ja Milli Kahre ning muusikaõpetaja Helitar Kala.

Jätkuna sügisesele isadevahelisele võistlusele teemal “Kui ema pole kodus…” pidid nüüd emadki näitama oma “kutseoskusi“. Laste etteastete lõppedes moodustati emadest kolm naiskonda, kes konkureerisid omavahel heegeldamises, silma järgi veekoguse valamises, lipsusõlme sidumises, joonistamises, ristsõna lahendamises, näitlemises ja tantsuoskuses.

Tütardest koosnev þürii otsus oli range, kuid õiglane: tasavägiselt kulgenud mõõduvõtmises ei olnud kaotajaid. Lapsed nägid, kui noored, lustlikud ja leidlikud on tegelikult nende emad.

Hoogsa võistluse järel paluti kõik päevakangelased kohvilauda. Direktor Rein Härmoja tegi jutuotsa lahti, kõneldes kooli hetkeolukorrast ja tulevikuplaanidest. Seejärel said ühises vestlusringis kõik soovijad küsida või oma mõtteid väljendada. Üksmeelselt leiti, et selline kokkusaamine võiks saada traditsiooniks.

Õigupoolest algas emadepäeva tähistamine koolis juba nädala alguses pihta. Abivalmis lapsevanema Helle-Mai Klaassepa juhendamisel oli võimalik kahel päeval lilleseadet õppida. Neljapäeval valmistasidki kõik soovijad tema näpunäidete järgi emale kauni lillekimbu, mis järgmisel päeval pärast pidu kõige kallima inimese kätte jõudis.

Südameid võites särab kevad õites,
kutsub meid kõiki vallatlema koos.
Kutsub meid kõikjale kelmikas hoos,
sest loodus meie ümber on kui muinasloos.

Jah, kuigi juukseid hõbe kaunistama tuleb,
võib süda rinnas olla igavesti noor.
Ja kui Sul mai end jäävalt südamesse suleb,
ei elurõõmu kaota ükski pilveloor.

Otto Roots

Õunapuuõisi ja toomingalõhna, päikesesära ja kuukuma, kevaderõõmu ja lillede südamlikke sõnumeid soovivad kõigile mai- ja juunikuu sünnipäevalastele

Kambja kooli sõnailu ja pildivara kogumiku "Tootsi taskud" viies ("juubelinumbriga") aruanne juhtus ilmuma aastal 2000, mil möödub 475 aastat esimese eestikeelse raamatu üllitamisest ja hävitamisest. Et raamat on kuulutatud kogu aastaks meie kultuuri peategelaseks, keskenduvad ka "Tootsi taskute" seekordsed read ja riimid lugemisega seotud rõõmudele ja muredele.

Almanahhi sisukorrast leiab huvitundja sellised teemad:

• 475 aastat: Esimesest eestikeelsest raamatust almanahhini "Tootsi taskud";
• A-B hakka pähe! Lugemaõppimise rõõmud ja mured;
• Raamat, raamatu, raamatut: Suu laulab, süda muretseb;
• Mõtteid Toompealt: Rahvaasemike arvamusi kohustuslikust kirjandusest;
• Elu algus: Eredaid hetki tänavuste koolilõpetajate mälulaekaist;
• Riimirõõm: Värsse mitmelt põlvkonnalt;
• Meelehea: Lõbusat lugemist ja peamurdmist;
• Mõtteidu: Miks raamat on parem seltsiline kui arvuti või teler?

Ehkki arvutimaailm on näpanud raamatult palju sõpru, annab see samas raamatu tegemiseks uusi võimalusi. Ka tänavuste "taskute" täitmisel kasutati aina rohkem levivat arvutiimet- elektronposti. IX klassi õpilaste poolt esitatud küsimused potsatasid välgukiirusel Eesti kõrgete riigitegelaste elektronpostkastidesse. Peagi tagasi jõudnud vastused andsid teada, mida arvavad raamatutest ja lugemisest president Lennart Meri, kultuuriminister Signe Kivi ja paarkümmend Riigikogu liiget.

"Tootsi taskute" teadlikuks tunnusjooneks on, et lisaks õpilastele saavad omi mõtteid avaldada vanemate põlvkondade inimesed. Nii avaneb almanahhi peateema ja sellega seotud muutumised mitmekülgsemalt. Sel korral võib iga lugeja aduda, et tänaste koolilaste meeltes ja mõtetes jääb raamatule mõnevõrra kasinam ruum, kui oli ja on nendest põlvkond või paar vanematel inimestel (emadel ja isadel, vanaemadel ja vanaisadel, õpetajatel). Teleri-, arvuti-, interneti- või jututoalastelt ei saagi ju loota, et nad peaksid raamatuid oma kõige kallimateks sinasõpradeks. Ehk on hoopis tähelepanuväärivam tõik, et tänastest lastest vaid vähesed kujutavad elu ja õppimist ette ilma raamatu abita. Üpris üksmeelselt arvatakse, et raamat kui teadmiste allikas ja meelejahutaja jääb kindlasti püsima veel pikaks ajaks. M.o.t.t.

Kooli direktor Enn Liba kirjutab almanahhi saatesõnas: "Oma heatahtlikku abi ja toetust on meile pakkunud Kambja valla volikogu eesotsas esimeeste Priit Päkaga ja Mati Luigega, Kambja vallavalitsus eesotsas vallavanema Ivar Tedremaga ja pearaamatupidaja Raili Kruusega, Eesti Kultuurikapitali Tartumaa ekspertgrupp eesotsas esimeeste Valli Ilvikuga ja Maie Nisuga, Tõravere Trükikoda eesotsas juhataja Ants Kaasikuga ja juhataja asetäitja Tiia Tammemägiga."

Kaastööde kogumisele aitasid kaasa õpetajad Tiina Tiideberg, Valve Keskpalu, Mare Paidra, Sirle Kuristik, Marju Pehlak, Peeter Ruuge. Õnnestunumad kunstitööd valis välja õpetaja Ulvi Unt.

Vabariigi president, Eesti Raamatu Aasta patroon Lennart Meri:

Kui vanalt hakkasite raamatute vastu huvi tundma?

Kolme aastaselt.

Miks on raamat parem seltsiline kui arvuti või teler?

Raamatus on kaks kõnelejat: raamatu kirjutaja ja raamatu lugeja. Teler kõneleb alati üksi, aga see- eest kole kõvasti.

Kas on mõni raamat, mida olete elu jooksul mitu korda lugenud ja loeksite ehk veelgi?

Neid on palju. Parem on nii lugeda, et raamat oleks mälus alati kaasas.

Milline raamat või raamatutegelane Teile lapsepõlvest kõige enam meelde jäi? Miks?

Robinson Crusoe. Tahtsin ise Robinsoniks saada.

Kas Te tahaksite oma elust kunagi raamatut kirjutada? Miks?

Kõik raamatud on minu elust. Muidugi ka nende elust, kelles ma edasi elada tahaksin.

Kui vanalt hakkasite raamatute vastu huvi tundma?

Tundub, et varem kui mäletama hakkan, algusest peale, ammu enne kui lugema õppisin. Minu ema on eesti keele õpetaja ning meie kodune raamatukogu oli ja on väga suur. Nooruses lugesin mind huvitavat raamatut öösel ja ema kurjustas ikka, et rikun silmad ära.

Siis lubasin, et ei hakka oma lapsi kunagi keelama - ja ma olen oma sõna pidanud. Ainult - mina lugesin tollal palju- palju rohkem. Ikka nii, et kui alustasin, siis enne lõppu raamatut kinni ei pannud.

Kas mäletate raamatut, mille esimesena läbi lugesite?

Ei mäleta.

Palun tutvustage oma lemmikraamatut või lemmikkirjanikku.

Lemmikud muutuvad - on hetki, kus loen ja naudin luulet, teinekord aga võin öö läbi lugeda dendroloogia käsiraamatut - nagu põnevusjuttu, ise samal ajal unistades, millal mu puud suureks kasvavad.

Aga nimed - ikka Luts ja Tammsaare ja Kross ja Berg ja Hirv ja Õnnepalu ja Luik ja Kareva ja Dumas ja Scott-Fitzgerald ja Remarque ja Hemingway ja Christie ja Feuhtwanger ja paljud- paljud teised...

Kas te tahaksite oma elust kunagi raamatut kirjutada? Miks?

Kas just oma elust, pigem elust minu ümber - miks mitte. Olen teinud aeg-ajalt märkmeid ning tähendanud üles mõtteid - eriti oma praegust ametit pidades. Kas sellest saab kunagi raamat - ma ei tea.

Tervitades ja head Eesti Raamatu Aastat soovides,
Signe Kivi,
kultuuriminister

* Signe Kivi vastas IX klassi õpilaste e- posti kirjale 22. märtsil 2000 kell 20.54.