eelmine leht  Nr 3(35) aprill 2000 järgmine leht

Selles lehes:

• Kas kulupõletamine on õigustatud?
  Loodushoiule õhutavaid kirjatöid Kuuste põhikooli õpilastelt

• Maarja Jakobson ehk Maalist "Õnne 13" Janeks
  23. juunil lõpetab Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikateedri järjekordne, XIX lend. Teiste hulgas ulatatakse lillede kõrval näitlejadiplom ka Maarja Jakobsonile, "Õnne 13"-st tuntud Janele.

• OÜ Cambi" annab infot ja vaeb probleeme
  Heiki Kortspärn: Valla juhtkond on forsseerinud Kambja uue pumbajaama ehitustöid

• Kambja koolis tervitati draakonit
  Draakoniaasta alguse (5. veebruar) puhul avati Kambja koolis õpilastööde näitus, millel iga joonistus, värvipilt ja kollaaþ on pühendatud hiina horoskoobi aasta loomale.
• Lapsed tegid näitemängu
  Teatri- ehk märtsikuu viimasel päeval korraldati Kambja valla lastele näitemängupäev. Teist korda toimunud ettevõtmise eestvedajaks on valla kultuuritöötaja Märt Jaamets.
• Jõutõstjate edukas etteaste
• Eesti raamatu aasta algab aprillis
  Aastal 1525 ehk 475 aastat tagasi trükiti Saksamaal Lübeckis teadaolevalt esimene eestikeelne või osaliselt eestikeelne raamat. See oli luterlik raamat, mille kogu tiraaþ arestiti, kontrolliti ja suure tõenäosusega hävitati sealsamas 25. novembril 1525.

• Teated
• Vastsündinud vallakodanikud
• Eakad sünnipäevalapsed aprillis 2000
• Meie hulgast lahkunud kambjalased

• Kirjad
• Nii me siis hoolimegi pidupäevadel oma riigist …
  Iseseisvuspäeval, 24.veebruaril 2000.a., enne Kambja ausambamäele kogunemist, tegime koos valla konstaabliga alevikule tiiru peale. Tahtsime näha, kui palju on Kambjas inimesi, kes oma riigist hoolivad ja kui palju neid, kes ei hooli.
• Tere, Koduvalla toimetus.
  Olen nooremapoolne Kambja inimene ja sooviksin öelda paar sõna Kambja vallavalitsusele.
• Üleskutse pöidlaküüdiga sõitjaile ja nende sõidutajatele
  Projekt "Pöidlaküüdilood" on eesmärgiks seadnud koguda võimalikult eriilmelisi tõestisündinud lugusid hääletamisest ja hääletajatest.

• Kambja aleviku generaalplaan jäi kehtima
  Kambja vallavolikogu eelmisest istungist  30. märtsil.
• Alevi kopsud puhtaks
  Kohaliku omaalgatuse korras käivitus 5. märtsil heakorraüritus KAMBJASSE METSAPARK. Kuni 1. maini koguneme laupäeviti ja pühapäeviti kell 11 alevi uuselamurajooni tagusesse metsa.

Kulu on põletatud juba ammustest aegadest. Ja kulupõletajad on öelnud, et see on hea, sest siis tuleb roheline rohi. Aga kui iga aasta põletad ühe ja sama koha pealt, ei tule enam nii ilus rohi, sest iga taim ei kannata tuld, järele jäävad mõned üksikud.

Kulu põletamine kahjustab ka atmosfääri. Kulu põletamine võib vaikse, tuuletu ilmaga tekitada maapinna lähedale suitsukihi, mida me peame sisse hingama.

Kõik, mida kulupõletamine tekitab loodusele, hävitab lõpuks elu. Heina sisse teevad pesa ja käike hiired ning põldlõokesed. Rohu all ja niisketes paikades elavad vihmaussid, putukad ja ämblikud. Nad jäävad tule kätte ja saavad surma. Siis, kui kulu põletatakse liiga hilja, võivad lõokesel olla juba pojad ja need surevad.

Tule järgi tuleb alati valvata. Tuli olla öelnud: “Kui mind saab peoga mõõta, siis saab mind kustutada, aga kui sülega saab mõõta, on see võimatu.”

Kord varakevadel päikesepaistelisel päeval käisime õe Liisi ja naabritüdruku Rutiga jalutamas. Tore oli – päike paistis ja soe oli, kuigi kevadine tuul oli külm. Otsisime raudteetammi lähedal kõrgendikul päikesepaistelise koha ja istusime sinna end päikese kätte soojendama. Vaatasime ringi ja äkki märkasime meist paremal umbes 150 meetri kaugusel kulutuld, kus ei olnud kedagi valvamas.

Läksime lähemale ja nägime, et tuli hakkas juba kuuseheki poole kalduma. Ilma pikemalt mõtlemata murdsime endale kuuseoksad ja hakkasime tuld materdama. Õnnetuseks valisin endale sellise oksa, millel oli tüügas küljes. See muudkui kriipis mu kätt, kuni ma ta ära viskasin ja hüüdsin teistele, et mul on käsi katki. Nad lubasid mul koju minna, sest teadsid, et ma olen väsinud ja mul on valus. Vahepeal oldi külas juba tuld nähtud ja appi tuldud.

Mina hakkasingi koju minema, kui järsku tuli rong. See tuhises mu nina eest läbi ja ma tundsin hirmu, ka sellepärast, et tuleleegid olid rongist ainult paarikümne sentimeetri kaugusel.

Kui rong oli möödas, astusin üle rööbaste, endal jalad all värisemas. Koju jõudnud, olin väsinud ja jäin magama. /---/ Kui ärkasin, oli Liis juba kodus. Ta rääkis, et tulest oli jagu saadud. Olin selle üle õnnelik .Sellest kahjutulest jäi mulle veel tükiks ajaks mälestus peopessa. Õnneks ei ole mul enam tulnud tuld kustutada.

Mina olen väike rohutirts ja mul ning meie sugukonnal on suur mure. Mina neist inimestest aru ei saa, miks nad piinavad meid vaeseid väikseid loomakesi, kui neil on endil väga hea ja mugav elada. Aga nad võiksid ju teiste peale kah natuke mõelda.

Olgu, mis ma ikka haletsen ja tõrelen – ma võin ju teile ühe seiklusrikka, kuid kurva loo rääkida. Ükskord, kui talv hakkas läbi saama ning saabus kevad, see juhtuski. Meie pere just parajasti sõi rohu sees, kui tundsime mingit imelikku haisu ja väga palavaks hakkas minema. Kohe ei saanud arugi, aga siis taipasime, et kevadel hakatakse ju kulu põletama. Hüppasime sealt minema, aga kuhu sa lähed, kui kõik on juba peaaegu maha põlenud.

Mõtlesime, et meie saatus on surm. Hüppasime küll edasi ja edasi, kuid tuli oli nii tugev ja meil polnud pääsu. Minu pere jäi tulelaviini alla ja minagi olin juba suremas. Aga, tänu jumalale, hakkas vihma sadama ja ma jäin ellu.

Nüüd midagi õpetuseks inimestele. Enne, kui te hakkate kulu põletama, mõelge meie peale, sest meie tahame ju ka elada.

23. juunil lõpetab Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikateedri järjekordne, XIX lend. Teiste hulgas ulatatakse lillede kõrval näitlejadiplom ka Maarja Jakobsonile, "Õnne 13"-st tuntud Janele.

Kuidas satub tavaline maatüdruk pealinna näitlejatekooli?

Mu ema töötas pikka aega Kambja Põhikoolis emakeele õpetajana. Oma näitemängude jaoks laenutas ta aeg- ajalt Vanemuisest kleite. Ühel päeval, olin siis kuueaastane, tõi ta koju Tuhkatriinu kleidi. See oli nii ilus, mul käis südamest selline värin läbi, et ma armusin sellesse kleiti ja otsustasin: "Mina tahan ka suurena lava peal ilusate riietega olla."

Minu esimene ja ainus roll kooliajal oli aga Maali Oskar Lutsu "Kapsapeas." Kuna emal paraja suurusega last oma koolist võtta polnud, sobisin selleks mina.

Tahtsin ka hiljem väga näidendites mängida, kuid ei julgenud ennast pakkuma minna Nii pöördusingi selle soovi juurde tagasi alles pärast seda, kui olin ülikoolis ühe aasta saksa keelt õppinud.

Maatüdrukutel on ðansse küll teatrikooli pääseda. 300 tüdrukust, kes katsetele tulevad, saab sisse 7-8, kuid peale kõva tahtmise peab olema ka annet ja lavalist sära ning nakatavust Midagi vist ikka minus oli, kui õpetajad leidsid, et olen sobilik lavakas õppima.

Teatrit olen aga armastanud kogu aeg. Kui ma ema ja isaga lapsepõlves teatris käisin, kartsin ma väga seda hetke, mil etendus ära lõppes. Hakkasin vahel isegi nutma, et kõik nii kiiresti otsa sai.

Eestimaal väheneb iga aastaga nende laste arv, kel on olemas isiklik suhe maa ja loodusega. Enamasti elavad edukad vanemad linnas ja laps satub maale heal juhul üksnes koolivaheajal.

Minu ema ja isa on Pangodi ääres väikses külakoolis õpetajad. Suurt majapidamist pole meil olnud kunagi, kuid lammaste eest hoolitsemine, igasuvine heinategu, kartulivagude kitkumine, peetide- porgandite harvendamine on kuulunud lahutamatult minu lapsepõlve juurde. Nagu ka kevadhommikune udu järve kohal, kui varahommikuti bussiga Tartu kooli sõitsin.

Alles siis, kui ma Tallinnasse õppima tulin, sain aru, kui oluline mulle maa on, kuidas ta annab mulle jõudu ja energiat. Kevadine maakaevamine on midagi sõnulseletamatut; mulla lõhn, kui seda üle pika talve jälle tunned. Tavaline umbrohunäppimine ja kartulikitkuminegi on nüüd hoopis midagi muud kui lapsepõlves, kus ta oli ikka pisut sunduslik.

Maa annab jõudu, asfaldi ja betooni peal elades ja käies tunnen just sellest kõige rohkem puudust. Käsi mullas ja süda ning pea taeva poole, see on just see, mida iga eesti inimene vajab.

Pangodi järv on muidugi midagi sellist, mis peaks olema igal lapsel. Olulised on ka puud, mille all lapsena oled mänginud ja mis su enda silme all suuremaks on sirgunud; mõned lilled ja põõsad, mis on lapsepõlve saatnud. Punaseid ja valgeid suuri roniroosi-põõsaid tahan ma tulevikus kindlasti oma maja ette seepärast kasvama.

Tallinnas elades olen õppinud ka puudest hoolimist: koju jõudes kallistan neid. Hea on aknast, köögilaua taga istudes, vaadata mäe veerul kasvavaid isa istutatud mände, näha maantee ääres lehte minevaid kaski.

Tulevikus tahan kindlasti elada seepärast linnalähedases vanas talumajas suure aia ja põlispuudega.

Lapsepõlv on jäänud mulle meelde väga sooja ja päikesepaistelisena. Järv, pikad-pikad suvepäevad- täielik vabadusetunne, ei mingeid muresid. Kartulivagude kitkumine ja heina kaarutamine- olen hakanud nüüd armastama neid töid ega oska oma suvesid ilma nendeta enam ette kujutada.

Mina olen vist üks väheseid hulle, kellele on meeldinud koolis käia. Mul oli teinekord isegi kahju, et suvevaheaeg nii pikk oli: tahtsin kangesti kooli tagasi minna.

Sind tuntakse "Õnne 13" Janena. Kuidas see tüdruk Sulle meeldib?

Eks Jane mingil määral mulle sümpaatne loomulikult on. Pisut on ta natuke käremeelsem kui mina. Ise püüdlen rohkem pehmuse ja tasakaalustatuse poole. Tema ettevõtlikkus, pealehakkamine ja elurõõmsus on küll need jooned, mis mulle istuvad. Usun, et sõbrannadena sobiksime omavahel küll.

Raske on praegu ette ennustada, mis Janest edaspidi saab. Kaldun siiski arvame, et Teet Kallas stsenaristina väga lihtsaks Janele pulmamarsi helide kõlamist siiski ei tee. Kui neist kunagi Jaanusega perekond tuleb, siis perekonnapea on küll tema.

Jaanus tavaelus siiski minu poiss vist ei oleks. Praegu tundub ta mulle liiga pehmena.

Igapäevaelus juhtub juba küll, et kui koju bussipiletit ostan, küsib kassanäitsik uudishimulikult: "Kas Teie mängite Õnnes Janet?" See on selline hea äratundmine. Ei, uhkeks see mind küll ei tee. Pigem tõstab vastutust.

Armastan väga eesti kirjandust ja ka rahvaluulet. Kui lavastajad valida laseksid, mängiksin ma suurima heameelega Tammsaare naisi: Erikat ("Ma armastasin sakslast"), Krõõta, Marit ja Karinit.("Tões ja õiguses"). Tunnen, et nad on elu erinevatel etappidel mulle väga sobilikud, mingi hingesugulus on mul nendega.

Hea meelega mängiksin ka Madis Kõivu näidendites. Tema maailm on see, mida tunned juba lapsepõlvest peale. Selle eheda igapäevaelu äratundmine draamateatri lavalt oli just see, mille pärast tahan tema kirjutatud tükkides mängida.

Tallinnat kutsutakse linnapea järgi juba Mõisalinnaks.

Ma ei saa võtta tõsiselt täiskasvanud inimest, kes kutsub kõiki eestimaalasi jätma maha oma kodukohad ning tulema ära Tallinnasse.

Kui lüpsinaised tõusevad hommikul kell 4-5 ja teevad päevast päeva rasket tööd ning saavad kuupalgaks samapalju raha, kui Mõis ühes päevas ära kulutab, siis sellega ärplemine… Ilmselt ta vist ei taju, mida tähendab maal elamine.

Ma ei usu, et Eestimaal sellised inimesed päriselt otsa saavad, kes ei taha, et nende kodudes oleksid omakootud kaltsuvaipadega kaetud puupõrandad, tuba soojendaks talvepäevadel keskkütte asemel ahi, maja ümber õitseksid õunapuud.

Mis saab Sinust pärast lavaka lõpetamist

Oktoobris lähen aastaks Berliini Kõrgemasse Kunstikooli täiendama end lavakõnes. Saksamaale lähen ma siiski eelkõige selleks, et "näha maailma". Pärast seda hakkan näitlejaleiba teenima Pärnu Endla teatris, samaaegselt õpin edasi magistrantuuris. Minu teadustöö on seotud lavakõne õpetamisega.

Mina küll nende eestlaste hulka ei taha kuuluda, kes Eestimaa tolmu oma jalgadelt alatiseks pühivad. Mõtlesin ka 14-15 aastaselt, et hea oleks elada Pariisis ja Londonis.

Nüüd tunnetan ma väga- väga, et Eesti on minu kodumaa. Kui ma olen siia sündinud, siis siin saabki olla ainult minu kodu.

Mul on tõsiselt kahju, et suurel osal eestlastest, ka mul, on juured katkenud: küll oleks tore elada vanaisa ja vanaema poolt istutatud pärnade, kaskede ja õunapuudega üheskoos.

Ühel päeval tahan ma kindlasti hakata uurima oma sugupuud.

Arvan siiski, et need 6000 noort inimest, kes möödunud aastal Eestist lahkusid, tulevad millalgi tagasi. Kui nad on maailmas piisavalt ringi kolanud, tunnetavad nad ühel hetkel, et nad on kodutud. Minul on selline tunne aeg- ajalt Tallinnas.

Kosmopoliidid peavad olema väga suure hinge ja vaimuga inimesed. Tõelised kosmopoliidid on minu arvates 40- 50 aasta vanused inimesed, kes ei hulgu lihtsalt mööda maailma ringi ning kustuta reisides (nagu Onegin) oma tuska, vaid need, kes ajavad mitte enam ühe riigi, vaid terve maailma "asja".

Kui Sa ükskord abielus oled, mitu last sa siis endale tahad.

Kolm. Meie suguvõsas on kõigil naistel olnud kolm last. Kas poisid või tüdrukud, pole oluline. Eks ta näitlemise kõrvalt raske ole. Verstapostiks on mulle siin Anu Lamp. Tal on kolm last, kuid ta jõuab näitlemise kõrvalt veel tõlkida, juhendada lavakas meidki. Ta on äärmiselt tubli. Üks ja kaks on vähe, kolm peaks ikka olema.

Unipiha koolmeistrite Eha ja Lembit Jakobsoni tütre Maarja haridustee: Unipiha Algkool (1987), Otepää Keskkooli 9.kl.(1992), Tartu Descartes`i lütseum (1995), EMA Kõrgem Lavakunstikool (2000).

Riskides sattuda vallarahva meelepaha alla, pean siiski vajalikuks nimetada asju nende õigete nimedega ja samas anda põgus ülevaade Kambja vallale kuuluvast ettevõttest “Cambi”.

OÜ “Cambi” tegevusaladeks on:

• soojusenergia tootmine, ülekandmine, jaotamine ja müük;
• elamute, hoonete ja rajatiste hooldamine;
• vallateede hooldamine;
• transpordi-, loa- ja tõsteteenuste osutamine;
• heakorratööd;
• saunateenuste osutamine;
• vee- ja kanalisatsioonisüsteemide hooldus ja remont;
• kruusakarjääride majandamine;
• Kambja kalmistu haldamine ja hooldamine.

1994. a. suvel kuulutas Kambja vald välja konkursi OÜ “Cambi” juhataja ametikohale. Sobivaid kandidaate ei leidunud. Seda kohta pakuti minulegi. Keeldusin, sest pidasin seda tänamatuks ametiks. Sügisel aga tegid vallavanem ja majandusnõunik mulle selgeks, et Kambja vald on hädas ja vajab minu abi. Kuna Kambja hea käekäik oli ja on ka praegu mulle südamelähedane, jäin nõusse esialgu üheks aastaks. Nüüd on see “aasta” kestnud tänase päevani välja ...

Kohe peale tööleasumist võtsin lisaks põhitööle oma tahtest erilise hoole alla Kambja kalmistu, mis oli siis väga kehvas seisukorras. palusin vallavanemal välja vahetada kalmistut teenindav personal, tegin ettepaneku moodustada kooliõpilaste suvine töölaager (5 õpilast) kalmistu kordategemiseks. Viie aasta jooksul on Kambja kalmistul (kus puhkavad ka minu vanavanemad) ära tehtud suur töö ja muutused nähtavad. Eriti kuri olin hauarüvetajate (Kambja noorukid) peale. Kambja kalmistuvahile, kes noorukeid karistas, mõisteti tingimisi vabaduskaotuslik karistus, kusjuures hauarüvetajatele vaatas kohus läbi sõrmede! Selline siis on tänapäeva kohtu arusaam õigusest ja õiglusest...

Vaatamata sellele, et ma niigi kogu hingest kalmistuga tegelesin, andis Kambja vallavalitsus välja korralduse, mis nüüd kohustab OÜ “Cambit” Kambja kalmistust haldama- hooldama! Kui ma näiteks spordihoones (!) mõne mahavisatud suitsukoni üles korjan ja prügikasti panen, - kas on oodata, et edaspidi kohustatakse “Cambit” ka spordihoonet koristama?

OÜ “Cambi” tähtsamaid ülesandeid on tagada Kambja aleviku elamute varustamine soojaga, sooja veega ja joogiveega. Aasta tagasi alustasime Kambja katlamaja rekonstrueerimistöödega, mille teine etapp lõppes alles nüüd, märtsi lõpus. Talve jooksul tehti ära tohutu töö ja tulemused on olnud märgatavad (kütet kulub vähem ja soojakaod on oluliselt vähenenud). Mida aga märkasid korterielanikud? Nad märkasid, et mõnikord olid radiaatorid pool päeva külmad ja mõned kurjad hääled nõudsid sellise “lohakuse” eest raha tagasi. Kõige “targemad” teatasid aga irooniliselt, et selliseid suuri töid tehakse tavaliselt suvel, mitte aga talvel! See ei huvitanud kedagi, et teise etapi raha eraldati alles hilissügisel ja remonti suve peale lükata polnud lihtsalt võimalik. Rääkimata sellest, millist valu ja vaeva pidid sealjuures nägema vallavanem ja majandusnõunik...sest raha ei tulnud mitte taevast ja ehitusfirmade “käib nendele matsidele küll” suhtumist tuli pidevalt murda.

Suured probleemid on olnud joogiveega: tippkoormuse ajal ei jätku vett. Möödunud sügisel hakkas tühjaks saama Kambja kõige tähtsam puurkaev. Valla juhtkond on forsseerinud uue (kooli) pumbamaja ehitustöid ja on lootust, et selle loo trükkimineku ajaks veeprobleem laheneb ja rahvas võib edaspidi juua igal korrusel puhast ja hea maitsega vett.

Veebruari esimestel päevadel sain kätte Männi 9 elanike avalduse, milles nõuti kirjalikku aruannet majaelanike poolt makstud hooldustasude (üks kroon ruutmeetrilt) kasutamise osas. Samas märgiti ära, et juba mitmendat talve olevat majade korterid külmad, mistõttu tulevat pidevalt kasutada elektrisoojendajaid. Ka koridori (tuulekoja) katus tilgub läbi ja keldri kanalisatsioonis on pidevad ummistused...

Avaldus lõppes majaelanike uskumisega, et samad küsimused on tekkinud ka teistel Kambja elanikel, kes kasutavad OÜ “Cambi” hooldusteenuseid ning seega oleks loomulik, et OÜ “Cambi” avaldaks kohalikus lehes elamumajandusele tehtud kulutused ja põhjendaks neid.

Möödunud aasta hoolduskulude aruande Männi 9 kohta sai majaelanike esindaja kätte kohe avalduse esitamise päeval. Kogu OÜ “Cambi” raamatupidamist vallalehes avaldada ei ole mõistlik: iga korteriomanik või majavanem saab tema korterit või maja puudutava info kätte kohe peale OÜ “Cambi” pearaamatupidaja poole pöördumist. Selline võimalus on olnud juba aastaid, kuid mitte ükski korteriomanik ei olnud seni asja vastu huvi ilmutanud.

Kui mõni korteriomanik leiab, et tema poolt makstavat hooldustasu kulutatakse valesti või lausa raisatakse, võiksid nad moodustada korteriühistu, et proovida majandada ökonoomsemalt. Siinkohal meenud halenaljakas fakt, et Kambja valla juhtkond koos OÜ “Cambiga” (kes võiksid olla ju huvitatud praeguse olukorra säilimisest!) tegid juba mitu aastat tagasi ettepaneku moodustada Kambjas korteriühistuid. Vähe sellest: me kutsusime majade kaupa rahvast vallamajja, seletasime ja selgitasime, kuid tulemusteta ...

Kambja korteriomanikud maksavad OÜ “Cambile” oma korteri eest hoolduskulusid alljärgnevalt:

1 kr/m² - kõigi mugavaustega korterid,
0,95 kr/m² - kõigi mugavustega korterid 1 ja 5 korrusel,
0,70 kr/m² - mugavustega korterid (Männi 3 ja Puiestee 3).

Kuhu läheb hoolduskulude eest saadud raha?

1. Elekter (koridorid, keldrid, välisvalgustus)
2. Maamaks
3. Varuosad (san. tehnika, elektrimaterjalid jms.)
4. Töötasu (avariide likvideerimine)
5. Katastriüksuste mõõdistamine (2000 - 2500 krooni maja)
6. Üldkulud (jagatakse ära majade peale proportsionaalselt maja põhikuludega)

Hoolduskulude arvestust peetakse iga maja kohta eraldi.

 Muuseas: “Cambi” töötajad ei pea korteris valamukraane ja WC loputuskaste parandama ega ummistunud haisulukkudest kohvipaksu ja rasva välja koukima. Nad teevad seda minu palvel ja oma heast tahtest. Ma aitan abivajajaid võimaluse korral alati ega talu, kui seda abi ähvardusega nõudma hakatakse.

Mida arvata inimestest, kes helistavad siis katlamajja, kui terve Kambja alevik on vooluta ning sõimavad katlakütja läbi sellepärast, et kraanist ei tule vett? Kas katlakütja peaks Narvast ämbriga elektrit tooma, et pumbad tööle panna?

Järgmine näide: uue aasta esimestel päevadel läks “Cambi” töötaja juhuslikult majja Männi 17 ja tundis ebameeldivat lõhna. Varsti selgus, et juba enne jõule oli kanalisatsioon umbes. Miks keegi katlamajja teatada ei viitsinud? Tavaliselt on nii, et kui teatataksegi ja avariimehed kohale jõuavad, siis avariikohale ligi ikkagi ei pääseta. Küll pole keldrivõtit, küll ei pääse keldriboksi sisse, sest omanikul on midagi varjata. Kõik keldriruumid on tavaliselt kas omavoliliselt hõivatud või juurdepääsud siibritele, kraanidele ning puhastusluukidele takistatud...

Jõulude ajal, aastavahetuse paiku ja mõnikord suvalisel ajal läheb inimestel mõistus ära: WC potist ja valamust lastakse alla kõik, mis sealt läbi mahub ja enamgi veel. Pole siis mingi ime, et kanalisatsiooni püstakud ja peatrass kinni jäävad!

Võin kinnitada, et ööelu on Kambjas väga elav ja neiud- naised sigimisvõimelised: kes jõuaks iga nädala tagant Parve kanalisatsioonireste puhastades kokku lugeda sadu (tuhandeid?) vees mittelahustuvaid ja torusid ummistavaid kondoome ning hügieenisidemeid. Kas rahvas ei tea, et sellist kraami ei tohi kanalisatsioonist alla lasta? Kas rahvale on üllatuseks, et kanalisatsiooni ei tohi lasta kohvipaksu, põrandaharju, tuhvleid, konservikarpe jne. jne.?

Vahelduseks teen kõrvalhüppe möödunud talve tuisusesse talvepäeva ja räägin lumetõrjest. Kui tulin “Cambisse” tööle, oli siin üks poolkatkise sahaga Belaruss ja kogu lugu. Ostsin küla pealt tagasi T-150-ne ja ühe Belarussi. Talveks oli mul juba üks suur ja kaks väikest sahka. Vähese lumega talvede üleelamiseks sellest piisas, lumerohketel jäime hätta: vaevalt saime tähtsamad teed lahti, kui uus lumi peale tuli. Suuremad teed peab lahti hoidma Teedevalitsus, kuid ka nemad ise olid hädas. Kuidas tohib minna kaugematesse kohtadesse sahk üleval? Niisiis tuli küllalt sageli ka teedevalitsuse teid lahti lükata. Kokkuleppel vallavanemaga palkasime “Vambola poole peale” tööle kohaliku mehe T-150-ga ja see oli “Cambile” ja Kuuste kandile suureks leevenduseks. Väga sageli läksid vanad “Cambi” masinad rivist välja: Murdusid poldid, sahaterad, vahepukid, käigukastid ...

Endise Kambja sovhoosi igas osakonnas oli mitu lumesahka, lisaks veel ülemajandilised võimsad lumetõrjetraktorid. Mida on meil tänasel päeval vastu panna? Tehnikat pole ja raha on väga vähe. Aga keda see huvitab? Öeldakse: minu tee peab lahti aetud olema!

Mida öelda nende nõudjate kohta, kes südantlõhestavalt valetavad: “Arst on tulemas, ajage kohe tee lahti!” Pärast selgub, et juba lahtiaetud tee pealt on majani 10 meetrit ja majas kaks tervet meest lõbusas tujus.

Mida teha, kui helistatakse: "Mul on kohe traktorit vaja, kuna pean linna minema, lumi aga tuleb üle kingade ja teeb jalad märjaks!"

Kas pean jääma rahulikuks, kui helistatakse: “Vanainimesel käib igal hommikul arst ja igal hommikul olgu tee lahti!” Pärast selgub, et vanainimene on terve, käib ise otse üle põllu poodi leiba ostmas. Helistajaks osutus pojapoeg, kes võttis vanaema metsa maha ja tahtis sõiduautoga igal hommikul raielangile saada!

Kõige selleüle võiks ju muiata, kuid “tänu” sellistele helistajatele jäävad ilma need, kes tõepoolest kiiret abi vajavad.

Tuleb tunnistada, et õnneks oli ja on ka tasakaalukaid ja arusaajaid inimesi. Nendega oli ja on meeldiv lävida, sest nad teadsid ja teavad: ma ei ole kunagi inimeste murede suhtes ükskõikne või hoolimatu, kuid ka minu võimalused on sageli piiratud ...

Olen alati otsekoheselt ja ausalt vastanud igale helistajale. Paraku on Kambjas küllalt enesekindlusest ja õelusest pakatavaid inimesi, kes ei suuda või ei tahagi millestki aru saada. Neid on jätkunud ja jätkub isegi volikogusse.

Teie maksate ja peate saama endile sooja toa, sooja ja külma vee jne. Teid ei huvita, mis hinnaga “Cambi” selle saavutama peab. Muuseas, hetkel on keskmisel või jõukamal järjel olevad kambjalased “Cambile” võlgu üle veerand miljoni krooni ja eelkõige on just võlgnikud rahulolematud! Kas paneb see fakt mõne õelutseja ka piinlikust tundma või on probleem hoopiski meditsiiniline?

Käesoleval kevadel on OÜ “Cambi” algatanud kohtuhagid kuue suurima võlgniku vastu. Kohtutäitur on käinud ja käib võlgnike vara üles kirjutamas. Kui olukord ei lahene, võib asi lõppeda võlgniku korteri sundmüüki panekuga.

Viimane hoiatus on saadetud 18-le võlgnikule ning võlateateid- meeldetuletusi paljudele. Mind ei huvita Kambja inimeste eraelu ega rahakoti paksus. Aga mul on silmad, mis näevad ja kõrvad, mis kuulevad. Ma ei saa ega taha vaikida, kui näen, kuidas vanemad inimesed (pensionärid) ja ka paljud noored pingutavad kõigest väest, et oma maksud korralikult ära maksta. Mul on neist kahju ja ma tunnen neile kaasa, aga samas ma imetlen neid ning võimaluste piirides olen alati heameelega aidanud ja aitan edaspidigi.

Kas vallarahvas paneb mulle pahaks, kui saan kurjaks, nähes, kuidas suurvõlgnik tassib sidest koju mitmetuhandelist (Anttila?) pakki, ostab- müüd- vahetab sagedasti autosid või teeb oma korteris euroremonti või hakkab hoopiski uut maja ehitama?

Reeglina on just sellised inimesed targad mind õpetama, kuidas “Cambit” juhtima peab. Aga kui ma ütlen vastu, et olen sunnitud vahel tööl hoidma isegi mõnda joodikut? Siis te ohhetate ja ahhetate, et “Cambi” juhataja tuleks sellise jutu eest küll välja vahetada?! Valla juhtkond on forsseerinud uue (kooli) pumbamaja ehitustöid

Tegelik elu on midagi muud: tuleb pidevalt kogu jõud kokku võtta, et hoida kõike tasakaalus. Pean meelitama, ähvardama, karistama, kiitma, premeerima ja preemiast ilma jätma, vallandatu uuesti tööle võtma lootuses, et inimene ennast parandab...

Keda huvitab see, et talvel oli Kambja alevik sõna otseses mõttes külmumisohus, mis oleks võinud lõppeda kurvalt: Lõhkikülmunud keskkütte- ja veetrassid sulanuksid lahti ehk suveks. Kas keegi teist, mittelugupeetud nurisejad, oleks käinud teie enda poolt hiljuti vallandatud ja teid läbisõimanud ja ähvardanud endise töötaja juurde abipalvega? Antud hetkel (küsimus oli tundides- minutites) oli mul valida, kas jääda sirgeseljaliseks või minna abi paluma, riskides läbisõimatud ja mõnitatud saada. Tegelikult mul ei olnudki valikut, sest sel hetkel oli kaalul sadade perede saatus. Õnneks jätkus endisel joomamehel inimlikkust ja ta tuli appi. Tänaseks on see mees jälle “Cambis” tööl tagasi...

Tulevikule mõeldes on karta, et kommunaalteenuste hinnad suurenevad. Korteriomanike õnneks on OÜ “Cambi” veel (kui kaua?) 100% valla ettevõte. Kambja vallavalitsus ja ka OÜ “Cambi” on igat kohalikku hinnatõstmist üksipulgi läbi arutanud ja lähtunud ühest põhimõttest: rahvas on reeglina vaene, kommunaalteenuste hinnad tuleb hoida võimalikult madalal ning igasugune hinnatõus olgu igakülgselt põhjendatud. Kõige rohkem tuleb aga karta suvel kavatsetavat katlamajade kütusele käibemaksu lisamist, mis lööb valusasti korteriomanike rahakotti pihta. Aga see saab olema juba meie palavalt armastatud ja imetletud Toompea- poliitikute otsus.

Mida öelda lõpetuseks?

Kõigepealt tahan veelkord tänada neid inimesi, kes mind on toetanud ja minusse uskunud. Tänu neile tahan edasi töötada. Ka nurisejad võivad rahul olla: ma ei hoia oma ametist kümne küünega kinni. Olen alati leppinud minule määratud palgaga: huvitav ja vaheldusrikkas töö ning enese proovilepanek olid mulle palju tähtsamad. Nii töös kui ka ühiskondlikus tegevuses olen püüdnud selle poole, et Kambja oleks üle vabariigi kuulus. Loomulikult positiivses mõttes. Selle taustal tegi mind kurvaks mõnede vallakodanike käitumine, ka enne möödunud sügise valimisi suurest õelusest Kambjat kogu vabariigi ees mõnitasid ning uue koolimaja valmimise äraarvamatusse kaugusesse lükkasid...

Draakoniaasta alguse (5. veebruar) puhul avati Kambja koolis õpilastööde näitus, millel iga joonistus, värvipilt ja kollaaþ on pühendatud hiina horoskoobi aasta loomale.

Astroloogilist uut aastat tervitavad õpilasnäitused on Kambja kooli traditsioon. Alustati aastal 1992, kui horoskoobi nimiloomaks oli ahv.

“Draakonit oli lastel tõesti hea ja muhe joonistada- nad said lasta oma fantaasial vabalt lennata,” tõdeb Kambja kooli kunstiõpetaja, näituse peakorraldaja Ulvi Unt.

Algklassiõpilasi juhendasid Mare Paidra ja Valve Keskpalu. Loetud muinasjuttude põhjal oskasid ka 1. klassi õpilased võõrast looma pilkupüüdvalt paberile panna.

Paremate draakonipiltide selgitamine oli ühendatud õpilastes kodanikuõpetuse teadmiste kinnistamisega. Iga näitusekülastaja võis oma kunstimaitse ajel valida, millised pildid talle kõige enam meeldivad. Lõpuklassi õppuritest moodustatud komisjon korraldas hääletussedelite kogumise ja toetushäälte kokkuarvestamise.

Autasustamistseremooniat vääristas oma kohalolekuga ka Nimeta Draakon (aitäh õpetaja Marika Lehistele!). Sel aastal leidsid kõige enam vaatajate poolehoidu Kristi Petolai, Kerli Joosti ja Kertu Toomsoo (kõik IX kl.) draakonipildid. Algklasside õpilastest oli tublim Erich Erstu (IV kl.).

Teatri- ehk märtsikuu viimasel päeval korraldati Kambja valla lastele näitemängupäev. Teist korda toimunud ettevõtmise eestvedajaks on valla kultuuritöötaja Märt Jaamets.

Ehkki vallamaja kitsuke saal ei ole üldsegi näitemängusõbralik, astusid seal rahva ette esinemisjulged lapsed valla kõigist koolidest ja ka lasteaiast. Nende tublideks juhendajateks olid Anu Ird lasteaias, Mare Paidra, Sirle Kuristik, Valve Keskpalu, Tiina Tiideberg Kambja koolis ja Liidia Piir, Tiiu Sumberg, Milli Kahre Kuuste koolis. Unipiha kooli folkloorikava õpetas selgeks Eha Jakobson, kes näitemängupäeval oli þürii juht. Tema suu läbi kuulutati välja, et parima etenduse auhinna saab Kambja lasteaia "Tuhkatriinu". Auhinnaga tõsteti esile Kuuste kooli 2. klassi etendust "Pannkook" ja Kambja kooli 2. klassi etendust "Nukitsamees". Parima näitleja tunnistuse said þüriilt Oliver Ossipov, Eliise Ott, Tiia Päkk, Mari Enniko, Andres Tamm (Kambja); Kim- Brett Hermann, Katrin Vesso (Kuuste); Rait Murumets (lasteaed).

See, et näitemängupäeval oli esinejaid rohkem kui mullu, näitab ettevõtmise vajadust ja mõttekust. Ka nägin suurel hulgal lapsi, kes nautisid lavalolekut ja esinemist. Niisugust entusiasmi ja näitlemissoovi tuleb ainult tervitada. Tore, et ka Unipiha kool pakkus vaheldust laulu- tantsu- mängu näol. Ja üllatusena oli kohal ka “päristeater”- Tõrvandi lasteteater. Eriti vahva, et koolidele lisandus lasteaedki, kus ka kasvatajad kaasa lõid (nii noori näitlejaid peabki julgustama ja aitama). Kasvataja Külli Altementi haldjamäng oli juba omaette etendus. Saalis oli (või vaatas saali uksel) ka emasid-isasid, kes publikuks ja pöidlahoidjaks olid tulnud.

Kõige eelnevaga seostub paljude meeles kohapeal sündinud mõte-traditsiooniks saamas üritus vajab suuremat ruumi ja asjakohasemat korraldust. Ainuke kõne alla tulev saal on Kuuste koolis. Seal oleks esinejatel võimalik valmistuda vaatajaid segamata ning õhku ja ruumi jätkuks suurele hulgale. Kõrgemal asuva lava tõttu paistaksid esinejad hästi välja. Varasem päevakava võimaldaks teha vaheaegu ja pakkuda lastele liikumist, puhkust ja süüagi (mitu tundi järjest ei jõua ka täiskasvanud teatrikülastaja istuda). Lavalesättimine läks sel aastal kiiresti ja sujuvalt, erandiks ehk üks trupp.

Tahaksin pisut kommenteerida ka lõpptulemust ja selle väljahõikamist. Kuna minu andmetel ei võistelnud näiteringid, vaid tavalised klassid oma klassijuhatajate eestvõtmisel, siis tuleks kiita võimalikult palju lapsi, kes millegagi silma paistsid. Tänukirjapaber pole ju kallis. Þürii sõnaline kiitus ei maksa tegelikkuses midagi (paraku). Ja tublisid lapsi oli tõesti palju! Igas trupis oli huvitavaid mängijaid. Eripreemiat omaloomingu eest väärinuks ka õpetaja Sirle Kuristik Tema tekst tuleks kiiresti kätte anda vanematele lastele, enne, kui kaotab aktuaalsuse.

Suurima elamuse andis mulle “Nukitsamehe” etendus. Olen laste näidendeid palju näinud, aga nii vaba lavalist liikumist, tõelist mängu kohtab harva. Hindajad panid aga pahaks “ülemängimist”. Nii väikeste laste puhul ei tohiks mingil juhul neile “saba peale astuda”, neid “korrale” kutsuda, nende loovust pärssida, mängulusti rikkuda. Kriitika pidanuks parem tegelikele vajakajäämistele osutama- mitmes näitemängus kippus mõnel noorel inimesel tekst kaduma. Ilusast huvitavast lausest “neelati lõpp alla” või vuristati esinemisärevuses maha olulised mõtted. Mõnda last polnud jälle vaikse hääle tõttu üldse kuulda. Kurb oli vaadata ka üht täiskasvanut, kes esinemise ajal seljaga publiku poole oli.

Selge, et pikka analüüsi ei jaksa noor vaatajaskond kuulata, aga rääkida neile, kuidas þürii kemples ega jõudnud ühisotsusele, oli täiesti mõttetu.

Kuulsin, et osa lapsi ootas kannatlikult lõpuni, sest mullu jagati igale trupile maiust. Seekord jäädi pikkade nägudega. Edaspidi peaks eelarves seda meeles pidama või kui rahakott ei võimalda, märkima kavas eraldi ära- auhinnad vaid parimatele.

Valla näitemängupäev on kuldaväärt ettevõtmine, millel on arenguruumi. Kindlasti on ka täiskasvanute näitering huvitatud järelkasvust. Seni tuleb kiita omaalgatust ja loovust ning loota, et ka teismelised julgevad lavalaudadele tulla.

Kuigi suur kevad trügib ustest- akendest sisse, tuleb veel teha juttu nelja seina vahel rassijatest. Jõutõstjad trimmivad oma muskleid aastaaegade vaheldumisest ja Maa külgetõmbejõust hoolimata.

Kangi ja raskustega mässamisest on saanud spordi vallas meie kooli nokia, mis meile hulgaliselt võidukarikaid ja muid auhindu toonud. Küllap omajagu tuntustki. Selle aasta veebruaris toimusid järjekordsed Tartumaa meistrivõistlused jõutõstmises. Seekord olid sisse viidud ka mõned muudatused, mille järgi tuli enda suutlikkust tõestada kolmel alal: kangiga kükkimine, lamades surumine ja jõutõmme.

Järgnevalt ülevaade meie poiste parematest tulemustest:

Andri Snetkov: kaalukategooria: 56 kg, sooritused: 70+ 55+ 90= 215 kg, II koht; Hannes Brikkel: 56 kg, 70+ 55+ 0= 125 kg, IV koht; Alvar Täht: 56 kg, 62,5 +60 +105= 227 kg; I koht; Kermo Käärst: 60 kg, 80+ 55+ 105= 240 kg; III koht; Rauno Lints: 60 kg, 72,5+ 72,5+ 110= 255 kg, II koht; Jaanis Brikkel: 67 kg, 70+ 77,5+ 105= 252,5kg, IV koht; Ago Tamm: 67 kg, 85+ 80+ 120= 285 kg, II koht; Janar Nool: 82,5 kg, 80+ 62,5+ 120= 262,5, I koht.

Aastal 1525 ehk 475 aastat tagasi trükiti Saksamaal Lübeckis teadaolevalt esimene eestikeelne või osaliselt eestikeelne raamat. See oli luterlik raamat, mille kogu tiraaþ arestiti, kontrolliti ja suure tõenäosusega hävitati sealsamas 25. novembril 1525.

Kümme aastat hiljem trükiti taas Saksamaal, Wittenbergis, nn. Wanradti- Koelli katekismus, mille tiraaži pani keelu alla Tallinna raad. Sellest trükisest on säilinud vaid 11 katkendlikku lehte. Ent hoolimata nimetatud katsumustest oli eesti raamatu ajalugu alanud ning jätkub siiani.

Kevadel 1998 tekkis Tartus mõte tähistada eesti raamatu 475. aastapäeva terve aasta vältel, mõtlemaks mitte ainult eesti raamatu algusele, vaid eeskätt ta lähemale minevikule ja käekäigule tulevikuski. Tartust jõudis raamatuaasta- mõte mujalegi Eestis ning sama aasta sügiseks oli see mõte saanud nii küpseks, et valitsus võttis 27. oktoobril vastu korralduse, millega moodustati asjatundjate komisjon, Eesti Raamatu Aasta (ERA) Peakomitee, raamatuaasta organisatsiooniliste küsimuste koordineerimiseks ja lahendamiseks. Peakomitee esimeheks sai kultuuriminister Jaak Allik ja aseesimeesteks luuletaja Hando Runnel ning Eesti Kirjanduse Seltsi esimees akadeemik Peeter Tulviste, kes on ka ühed mõtte algatajaist. Kevadest 1999 jätkatakse minister Signe Kivi juhtimisel. Peakomiteese kuulub ka kirjanikke ja kunstnikke, kirjastajaid ja trükkaleid, raamatukaupmehi ja raamatukoguhoidjaid, luterliku kiriku ja mitme ministeeriumi esindajad. Peakomitee on moodustanud kolm allkomiteed - raamatutegijad (autorid, kunstnikud, kirjastajad, trükkalid), raamatuvahendajad (raamatukoguhoidjad ja -kaupmehed, kooli- ja kirikuõpetajad) ja raamatu-uurijad.

Seekordne raamatuaasta on juba kolmas, toimudes ajavahemikus 23. aprill 2000 kuni 23. aprill 2001. Esimest korda peeti raamatuaastat aastail 1935-1936. Teist korda sai raamatuaasta aastail 1975-1976 teoks peamiselt väljaspool Eestit.

ERA Peakomitee eesmärk on, et raamatuaasta jõuaks igaüheni meist ehk- nagu ütles raamatuaasta patroon, Eesti Vabariigi president Lennart Meri oma 1999. a. jõululäkituses peakomiteele-: “Eesti raamat peab jõudma igaüheni, ennekõike kahesaja viieteistkümne tuhande koolilapseni, rahvaraamatukogudeni üle maa, kirjanik ja raamat peavad koos internetiga saama omaseks igas kaugemas maanurgas.” Ning sead ülesannet saab ERA Peakomitee täita vaid koos kõigi eestimaalastega. Seepärast eeldab Peakomitee koostööd iga inimesega, kes eesti raamatust hoolib ja ootab algatust ning ettevõtlikkust ka väljastpoolt suuri linnu. ERA Peakomitee ise on 1999. aasta 4. veebruari üleskutses ütelnud: “Me tahame, et raamat, raamatu- mõte ja Eesti Raamatu Aasta- mõte ulatuks kõikjale üle Eesti, igasse metsakülla ja igale väikesaarelegi."

Selleks läheb tarvis kõigi omavalitsuste heasoovlikku ning mõistvat toetust. Igas Eesti paigas on kooli, raamatukogu, kiriku, muuseumi, kodu- uurimis- või muu seltsi ümber koondunud ärksaid raamatuhuvilisi. Igas maakonnas on juba moodustatud rohkesti raamatuaasta kohalikke toimkondi. Igas maakonnas on juba loodud mitme valla üldtoimkond, mõnel pool on ühes vallas mitu toimkonda, mõnel pool ka kihelkonnatoimkond- siin oleneb asja edenemine juba kohalikust algatusest. Peaaegu kõikjal on ka loodud ERA maakonnatoimkonnad. See kõik annab hea alusele raamatuaasta edukaks kulgemiseks.

Peakomitee on eraldanud igale maakonnale kindla summa raamatuaasta üritusteks. Kohalikud toimkonnad on saatnud peakomiteele taotlusi oma ürituste rahastamiseks, mida peakomitee jõudumööda toetab. Millised üritused kuskil toimuvad, see oleneb juba Teist endist. Kindlasti näeb peakomitee ette toetusi kohtumisteks kirjanikega. Meil on olemas nimekiri kirjanikest, keda oodatakse ja teiseltpoolt ka neist kirjanikest, kes selleks valmis.

Iga paikkondlik toimkond on kokku seadnud või seadmas oma raamatuaasta-kava, ERA Peakomitee on seejuures alati abiks. Võimalikest üritusist võib nimetada kohtumisi, koosolekuid ja konverentse, kus nii kohalikud kui ka küllakutsutud raamatutegijad, raamatuvedajad ja raamatuuurijad näitavad oma ülesastumistega raamatusse kätketava ja kätketud elava sõna jõudu. Kultuuri- ja raamatulooliselt ärksamais paigus on häid võimalusi korraldada raamatunäitusi. Suurt huvi peaks pakkuma paikkonnas või selle keskuses trükitud ja kirjastatud ning paikkonna kohta ilmunud raamatute näitused. Raamatuaastal ootavad korraldamist ja põnevaid tulemusi mitmesugused võistlused, näiteks parima rahva-, kooli- ja koduraamatukogu nimele. Miks ei võiks raamatupidu olla ühendatud koguni laulu ja tantsuga?! - Nii võiks jätkata pikalt...

Kuigi raamatuaasta algab ametlikult 23. aprillil Tartus eesti raamatu suurnäituse “Eesti raamat 1525- 2000” avamisega, leidis esimene suurem üleriigiline üritus aset juba 6.- 7. aprillil, kui Tartus peeti konverents “Raamatu osa Eesti arengus.” Raamatuaasta lõppeb 23. aprillil 2001 Eesti Raamatu Aasta auhindade jagamisega. Nende kahe aprillikuu vahele mahub sadu üritusi, millest saab ülevaate kohalikest toimkondadest ja ERA koduleheküljelt.

Eesti raamatu Aasta Peakomitee asub Tartu Kirjanduse Majas aadressil Vanemuise 19, Tartu 51014. Meie telefon on (27) 432 087, faks (27) 427 320. Eesti Raamatu Aasta interneti kodulehekülg asub aadressil www.raamatuaasta.ee, e-maili aadtess on era@ raamatuaasta.ee. Oleme alati valmis Teiega kohtuma ja nõuga abiks olema. Kõige kättesaadavamad inimesed on ERA Peakomitee sekretär Kristel Kikas ning ERA arendusjuht Ants Veetõusme.

Kohtumiseni Eesti Raamatu Aasta üritustel!
Eesti Raamatu Aasta Peakomitee nimel

Kuuste küla rahvas tänab Kambja pasunakoori ja naisrahvatantsurühma, kes sisustasid 1. aprillil toreda peoõhtu.

Teade spordihuvilistele

Pühapäeval, 16. aprillil 2000 kell 12.00

• tillujooks kuni 5-aastastele lastele
• minijooks kuni 7-aastastele lastele vallamaja pargis
• III Ümber järve jooks

Võnnus selgitati 31. märtsil Tartumaa 6.- 7. kl. poiste korvpalli II liiga parimad. Võistkondi oli kohale tulnud neli. Kõik vastased alistas Kambja Põhikooli võistkond ja saavutas I koha.

Teadmiseks autoreile: kaastöid maikuu vallalehte võib esitada 11. maini 2000.

Heameel on märkida, et igal teisipäeval toob buss Kuustest spordihuvilisi inimesi Kambja spordihoonesse harjutama- on võimalus mängida korvpalli, võrkpalli ning osaleda judotreeningutel.

Kauneid kevadpäevi, tugevat tervist ja reibast meelt soovivad kõigile aprilli sünnipäevalastele

Iseseisvuspäeval, 24.veebruaril 2000.a., enne Kambja ausambamäele kogunemist, tegime koos valla konstaabliga alevikule tiiru peale. Tahtsime näha, kui palju on Kambjas inimesi, kes oma riigist hoolivad ja kui palju neid, kes ei hooli.

Iseseisvuspäeval näitasid oma lugupidamist Eesti Vabariigi vastu ja heiskasid lipu:

Johanna Tammemets (Kesk tn. 6), Lilli Riives (Kase tn. 4), Hele-Mall Piller (Kase tn. 8), Arno Zeigo (Kase tn. 12), Voldemar Prill (Aia tn. 1), Liilia Joutsen (Aia tn. 4), Uno Kondike (Aia tn. 6), Kambja kool, Heino Zoo (Võru mnt. 1), Renate Maata (Mäe tn. 4), Jaan Karlis (Mäe tn. 2), Lea Laanesaar (Oru tn. 4), suurelamu Kase 2, suurelamu Kase 6, suurelamu Männi 11, Jaan Miitel (Võru mnt. 12), Ivan Teplov (Võru mnt. 13), Kambja apteek, Helle Toom (Pääsukese 1), Ausambamägi, Kambja vallamaja, Jäägripesa kohvik-baar, toidutare "Mumm", Haava pood, Elva TÜ kauplus, Malle Kortspärn (Järve tn. 2), Raivo Kiuru (Järve tn. 4), Ants Matsin (Pihlaka tn. 12).

Kambja konstaabel kõneles küll sellest, et lippudeta hoonete- elamute omanikke tuleks karistada vastavalt kehtivale seadusele, kuid mõningase arutelu käigus otsustasime seekord piirduda hoiatusega. Leppisime kokku, et Võidupühal, 23. juunil, vaatame uuesti ja kui olukord pole muutunud, siis riigivõimu esindaja kasutab kindlasti talle antud õigust ning hoolimatuse eest tuleb paljudel maksma hakata…

Muuseas leian, et vähemalt Iseseisvuspäeval ja Võidupäeval võiksid kõik Kambja vallavolikogu ja vallavalitsuse liikmed ülitähtsate asjatoimetuste kõrvalt aega leida ning tulla koos vallarahvaga Ausambamäele. Sellega näitaksid nad lugupidamist Eesti riigi, vallarahva ja iseendi suhtes.

Tere, Koduvalla toimetus.

Olen nooremapoolne Kambja inimene ja sooviksin öelda paar sõna Kambja vallavalitsusele.

Kuna töötan väljaspool valda, pean tihti kasutama ühistransporti. Sellega pean silmas eelkõige räämas Kambja bussijaama. Kas me läheme tõesti sellisena Euroopasse? Võitlus "vabakutseliste kunstnike" vastu pole muidugi kerge, kuid ma usun, et vaeva väärt.

Kas vallavalitsusel tõesti ei ole jõudu palgata inimest, kes hoiaks seal aegajalt silma peal. Ma loodan, et vallaisad võttavad selle kohapeal midagi ette.

Jõudu ja jaksu edaspidiseks soovides.

Projekt "Pöidlaküüdilood" on eesmärgiks seadnud koguda võimalikult eriilmelisi tõestisündinud lugusid hääletamisest ja hääletajatest.

Ootame kummalisi, saatuslikke, õudseid, põnevaid, armsaid, naljakaid, imelisi, vahvaid, ebatavalisi lugusid, mis on juhtunud teie enese või teie tuttavate-sõpradega teel olles.

Oodatud on lood nii kunagistelt kui ka praegustelt hääletajatelt/ hääletajate sõidutajatelt.

Lugudele lisaks oleme huvitatud:

• hääletamisega seotuid reeglitest, uskumustest, kommetest;
• miks sõidad/ oled sõitnud stopiga?
• kes võtavad peale, kes mitte?
• kus, millal ja keda paremini peale võetakse?
• milline on autojuhtide suhtumine hääletajatesse ja vastupidi?
• kuidas erineb pöidlaküüt nõukogude ajal tänapäevast?

Huvitavamad loodame saada raamatukaante vahele.

Parematele vastajatele autasuks raamatud; kolmele kõige paremale edasi- tagasi bussi- või rongipilet Eesti piires auhinnasaaja omal valikul või võimalus osaleda Rahvakultuuri Keskuse "Muinasjutukooli " jutuvestmisekursusel või suvelaagris tasuta.

NB! Soovi korral võime tagada jutustaja anonüümsuse, kuid palume siiski lisada:

1. sugu
2. loo juhtumise aeg
3. asjaosalise elukoht (linn, alev, küla)
4. mujalt kuuldule lisada, kellelt ja kust pärineb
5. asjaosalise vanus praegu ja tol ajal, kui lugu aset leidis

Kaastööle lootma jäädes,

Kambja vallavolikogu eelmine istung peeti 30. märtsil. Päevakord:

1.Kambja valla 1999. aasta eelarve täitmise aruande kinnitamine.
2.Hooldaja määramine.
3.Põdra talu hoonete müük.
4.Kehtestatud planeeringu ülevaatamine.

Kambja aleviku generaalplaan kehtib

Vallavolikogu uus koosseis tutvus 13. veebruaril 1996. aastal üleeelmise volikogu poolt kehtestatud Kambja aleviku generaalplaaniga ning jättis selle kehtima. Generaalplaani tutvustas vallavalitsuse majandusnõunik Enno Soodla.
 

Eelmisele eelarveaastale joon alla

Kohaliku omavalitsuse seadus näeb ette, et volikogu kinnitab valla eelmise aasta eelarve täitmise aruande. Kambja valla volikogu otsustas: "Kinnitada Kambja valla 1999. a. eelarve täitmise aruanne tulude osas summas 19 703 828 krooni ja kulude osas summas 18 852 902 krooni."

Enne aruande kinnitamist andis volikogu revisjonikomisjoni esimees Avo Alliksaar ülevaate komisjoni tegevust vallavalitsuse raamatupidamise dokumentatsiooniga tutvumisel.

Anne Välja ja Mait Rebane tundsid traditsiooniliselt arutatava päevakorrapunkti vastu kõige elavamalt huvi. Anne Välja: "Kas meie valla inimesed on nii terved, et väga vähe kulutati ravikindlustusega kindlustamata inimeste abistamiseks mõeldud rahast?" Sotsiaalnõunik Heli Jaamets selgitas, et see oli vallapoolne rahaeraldus ettenägematuteks vajadusteks. Tegelikult saab perearst ravikindlustusega kindlustamata inimestele arstiabi andmiseks ka maavalitsuse kaudu rahalisi vahendeid, mistõttu valla sekkumist ei läinudki vaja. Heli Jaamets märkis, et valla eelarvest antud summa on nii napp, et selle eest kedagi operatsioonile saata ei saa.

Anne Välja tundis muret, et haljastusele on väga vähe raha kulutatud. Teda huvitas, miks on jäänud osaliselt kasutamata pensionäride klubile ja Kuuste kohvikklubile eraldatud raha. Vallavalitsuse pearaamatupidaja Raili Kruuse kommenteeris, et eelarves eraldatud raha ei pea iga hinna eest laiaks lööma. Järelikult suutsid need klubid odavamalt toime tulla, leidsid mujalt rahastajaid või ei korraldanud kõiki ettevõtmisi, milleks algselt raha küsiti.

Mait Rebane tundis huvi läinud aastal energiasäästuks kulutatud raha vastu. "Need 72000 krooni saime soojamajanduse uuringuteks Tallinnast majandusministeeriumilt. See ei olnud riigi kingitus, selle välja võitlemiseks pidid mõned mehed kõvasti vaeva nägema," selgitas vallavanem Ivar Tedrema.

Mait Rebane arvas, et energiasäästu võiks mujalgi rakendada. "Miks ostis vallavalitsus endale Vene auto?" küsis ta häälel, mis väljendas otsatut põlgust Vene autode suhtes. "Autode ja kütusekulu üle võiksime me sinuga vaielda muul ajal minu kabinetis," arvas Ivar Tedrema, kuid lisas, et politseinikule prefektuuri poolt kasutada antud välismaa auto neelab ka kõvasti kütust.

Põdra talu enampakkumisel

Majandusnõunik Enno Soodla tegi vallavalitsuse nimel ettepaneku, et oleks otstarbekas loobuda enampakkumise teel vallale kuuluvast elumajast (endine Põdra talu Oomiste külas), mis on 90% ulatuses amortiseerunud ja kokku kukkumas. Enampakkumise alghinna määrab vallavalitsus, kuid Enno Soodla hinnangul võiks see olla 4000- 5000 krooni.

Põdra talu maja tuli vallavara hulka pärast põllumajandusreformi. Hoones alalist elanikku ei ole. Põdra talu, oma lapsepõlvekodu kasutab väikemajapidamiseks üks vanem mees, kellel on korter mujal.

***

Volikogu määras vallavalitsusega sõlmitava lepingu alusel tegutsevad hooldajad kahele vanainimesele. Kodijärve hooldekodu majandusjuhataja Helve Tenno sai volitused korraldada nende hoolealuste rahaasju, kellele kohus ei ole jõudnud määrata veel eestkostjat.

Pärast volikogu istungi lõppu astus lavakardina tagant välja kunagise Kambja sovhoosi (pea)agronoom Evi Isak, kes pälvis hiljuti Kambja valla teenetemärgi. "Tahan teid südamest tänada ja kutsun ühiselt kohvi jooma," lausus Evi. Kui volinikud ja vallaametnikud kohvilauda nägid, noomisid mitmed neist: "Evi, miks sa kulutad preemiaraha nii hullusti meie peale!?"

Volikogu esimees Mati Luik paugutas ðampanjapudelid avatuks ning improviseeritud kohvivestlus võiski alata.

Kohaliku omaalgatuse korras käivitus 5. märtsil heakorraüritus KAMBJASSE METSAPARK. Kuni 1. maini koguneme laupäeviti ja pühapäeviti kell 11 alevi uuselamurajooni tagusesse metsa.

Võsa likvideerides ja prahti koristades koorub välja meie kodumetsa rikkus: hurmav maastik, soliidses eas männid, kuused, kased, noorukesed pihlakad, haavad, remmelgad; puhkevad vahtrad, kuslapuud, toomingad; haruldased hobukastanid jpm.

Korrastatud metsaalune alevi südames on vajalik loodus- ja keskkonnahoiust lähtuvalt. Metsapargi loomine peab olema üks Kambja alevi regionaalse arengu loomulik suund.

Mis on meie tegevuse eesmärk?

* Hiiepuudest saab kaitset ja jõudu nii noor kui vana;

* Alevi “kopsud” puhtaks;

* Kambja alevis puuduvad jalakäijatele mõeldud teed- rajad (noored emad lastega, noorukid, pensionärid jt.) Liiklusohtlik lõik korteri ja kaupluse vahel ei asenda pargiradasid;

* Metsa reljeef lubab edukalt tegeleda tervisespordiga: käimine, jooks, suusatamine, jalgrattasõit;

* Rajada kultuuri- ja spordiürituste läbiviimiseks puhke- ja mänguplatse;

* Laiendada dendroparki uute liikidega.

Seni on rahvaalgatuse heaks kiitnud valla heakorrakomisjon. OÜ “Cambi” võttis südameasjaks prügiaugu likvideerimise.

Üksi omaalgatuslikult tekkinud idee ei leia teostust, kui inimesed ei muutu ühiskondlikumalt aktiivsemaks. Seni on pargi rajamisel abiks olnud ligi 30 last ja vaid mõned täiskasvanud. Lapsed on meil tublid, kuid isalikku-emalikku eeskuju näitavad vaid üksikud.

Volbriööl on suure lõkke ümber oodatud kõik suured ja väikesed abilised. Laulame, tantsime, tunneme rõõmu tehtust ja teeme plaane edaspidiseks.

Kutsun üles entusiastlikke alevielanikke andma oma panus metsapargi rajamisse.