• Valitsus otsustas: Kambja vald suureneb
  Valgjärve valla Maaritsa, Krüüdneri ja Vissi külad tulevad üle Kambja valda
• Vooremäe mängude juubel peeti Vana - Kuustes
  Kaido Mark: Juubelihõngulised 20. Vooremäe mängud tõid juunikuu esimesel päeval Vana-Kuuste parki üle kahesaja spordilembelise inimese Mäksa, Võnnu, Haaslava ja Kambja vallast.
• Vooremäe mängude protokoll
• Vallavolikogu istungil keskenduti rahaasjadele
• Politseiteated
• Aitäh, heledate peade ja siniste silmade eest
  5. - 8. maini toimunud Euroopa õpetajate ühiskülastusega lõppes aastatel 1999 kuni 2002 kestnud üleeuroopaline Comenius 1 projekt Unipiha Algkoolis.
• Judo - Marina Loomuse ja Mart Ilvese valik
  Alljärgnevalt intervjuu Tallinnas Audentese Spordikoolis õppiva ja treeniva Marina Loomuse ning sügisest samas õpinguid alustava Mart Ilvesega. Nende sportlik karjäär on Kambjas treeninguid alustanutest kujunenud edukaimaks. Marina seniseks tipptulemuseks võib pidada 1999.a. B-vanuseklassi Eesti meistritiitlit, Mart saavutas 2001.a. Eesti meistrivõistlustel samas vanuseklassis teise koha.
• Euroopa Liidu miljardid omavalitsustele
  Euroopa Liit pakub Eestile aastatel 2004-2006 regionaalabi kuni 3,6 miljardit krooni aastas. Teisisõnu pakutakse meile iga Eesti elaniku kohta tagastamatut abi umbes 2200 krooni aastas. Kuidas see raha teie valda jõuab ja teie valla elanikke aitab?
• Kambja valla turismipotentsiaal
  Pärnu Kolledþi üliõpilase Jane Jakobsoni Kambja turismipotentsiaali käsitlev artikkel algas eelmises Koduvallas. Seal on kirjas ka Kambja turismipotentsiaali SWOT- analüüsil täheldatud tugevused.
• Karl - Eriku ratsatalu - kohtumispaik Pangodis
• Kiriku ehitamisest...
  Kambja koguduse juhatus tänab kõiki, kes seni on teinud oma annetuse toetamaks Kambja kiriku altari ehitust.
• Juubilarid ja eakad sünnipäevalapsed juulis
• Kambja gaidid korraldasid liikluspäeva
  30.mail toimus Kambjas gaidide korraldatud liikluspäeva üritus. Erinevalt teistest gaidi üritustest toimus see kõigile Kambja koolilastele, kellel on jalgratas.
• Kala kirikus. Ka Kambjas 13. juunist 17. juulini!
  Eesti Piibliseltsi projekt Joona lugu sai alguse 2000. aasta novembris, kui Eesti Piibliseltsi jõudis rootsi sõprade kingitud suur kala.
• Kambja alevikus lisandus 15 Interneti püsiühendust
  Kambja aleviku 15 eraisikut said 4. juunil 2002 enda kodudesse Interneti-püsiühenduse.
• K o o l i p r i i u s
  Kambja valla lehe Koduvald koolilõpulisa 2002 Toimetaja Toivo Ärtis
• Laulu- ja Mänguselts tutvub Tallinnaga
  Kambja Laulu- ja Mänguselts korraldab laupäeval, 20. juulil k.a. väljasõiduga kell 7 Jäägripesa eest ekskursiooni Tallinnasse.
  Osavõtusoovist teatada tel. 416 291 (Eha Paade) või 416 416 (Hilja Neumann) hiljemalt 30. juuniks. Osavõtumaks (seltsi liikmetele 75 krooni ja mitteliikmetele 100 krooni) tasuda samaks kuupäevaks. LMS juhatus.
• Suur aitäh kõikidele lapsevanematele ja õpilastele, Unipiha kooli suurtele ja väikestele sõpradele, meeldiva koostöö eest 2001./2002.õppeaastal. Unipiha AK õpetajad
• Õnnitleme! Tartumaa Keskkonnateenistuse poolt korraldatud joonistus-ja fotovõistlus" Minu kooliümbruse loodus" tulemuste eest premeeriti Unipiha Algkooli 2. - 4. klassi ühistööd keskkonnateemaliste auhinnaraamatutega.
• Kalmistupühad
  Kambja vanal kalmistul 23. juunil algusega kell 11.00
  Kambja uuel kalmistul 28. juulil algusega kell 11.00
  Maaritsa kalmistul 4. augustil algusega kell 14.00

Valitsus otsustas 4. juunil, et Põlvamaa Valgjärve valla kolm küla lähevad üle Kambja valda.

Valitsuse otsuses anti Tartu ja Põlva maavanematele ülesanne edastada Kambja valla ja Valgjärve valla volikogudele piiride muutmise algatamise ettepanek koos seletuskirjaga ja valla kaardid koos kavandatava piiri kirjeldusega ning esitada nende volikogude otsused koos ettenähtud dokumentatsiooniga siseministeeriumile.

Päevakorrapunkti Haldusüksuste piiride muutmise algatamine Põlva maakonna Valgjärve valla ja Tartu maakonna Kambja valla vahel esitas valitsuse istungile arutamiseks siseminister Ain Seppik. Piiride muutmise vajadust põhjendavas seletuskirjas mainitakse, et Valgjärve valla Maaritsa küla, Vissi küla ja Krüüdneri küla elanikud on pöördunud siseministri, Tartu Maavalitsuse ja Põlva Maavalitsuste poole sooviga ühineda Kambja vallaga. Pöördumises toodud põhjusteks on järgmised asjaolud: puudub bussiühendus Põlvaga; apteegis ja arsti juures käiakse peamiselt Kambjas ja Tartus; pärast algkooli lõpetamist soovib enamus õpilasi minna edasi õppima Kambjasse või Tartusse; ametlik asjaajamine (maavalitsus, pensioni- ja sotsiaalamet jne) asub Põlvas, postiamet ja maksuamet Võrus, arhiiv Valgas, enamus töötavast elanikkonnast töötab Tartus. Pöördumisele on lisatud elanike allkirjad kuuel lehel, kokku ligi 200 allkirja. Ajalooliselt on Valgjärve valla Maaritsa, Vissi ja Krüüdneri külad kuulunud Kambja kihelkonda.

Statistikaameti andmetel on Kambja vallas 2555 elanikku (1. jaanuari 2000. a. andmed). Valgjärve valla Maaritsa külas on 190, Krüüdneri külas 31 ja Vissi külas 54 elanikku. Piirimuudatuse jõustumise järel elab Kambja vallas 2830 elanikku. Valgjärve vallas elas 1. jaanuari 2000. a seisuga 1707 elanikku, piirimuudatuse jõustumise järel 1432 elanikku.

Eeltoodud valdade piiride muutmise ettepaneku jõustumisel muutub ka Tartu maakonna ja Põlva maakonna vaheline piir.

Kaido Mark:

Juubelihõngulised 20. Vooremäe mängud tõid juunikuu esimesel päeval Vana-Kuuste parki üle kahesaja spordilembelise inimese Mäksa, Võnnu, Haaslava ja Kambja vallast.

Kuna tänavune kevad on meid harjutanud Kesk-Aasia ilmaoludega, ei üllatanud kedagi mängude hommikul särav päike. Pigem kadestasid otsekui praepannil mängivad jalgpallurid kergejõustiklasi, kes lippasid põlispuude varjus. Kuum ilm tekitas rahuloleva ilme ka kohaliku poeomaniku näole, kes oli jäätisekülmiku ja kastid karastavate jookidega ettenägelikult pargi keskele tarinud.

Kui mängude peakohtunik Kuuste kooli direktor Rein Härmoja oli teatanud Kambja vallavanemale Ivar Tedremale spordirahva valmisolekust, kuulutas viimane XX Vooremäe mängud alanuks.

Kui mängude peakohtunik Kuuste kooli direktor Rein Härmoja oli teatanud Kambja vallavanemale Ivar Tedremale spordirahva valmisolekust, kuulutas viimane XX Vooremäe mängud alanuks.

Seejärel asus parem osa inimkonnast mõõtma oma võimekust erinevatel võistlusaladel, kuid kahjuks oli ka neid, kes eelistasid õllemärjukesega rinda pista. Kui lugeja arvab, et need mehepojad suutsid õllekasti piisavalt kaua sirgetel kätel hoida, siis paraku peab tunnistama, et enamusel neist oli raskusi ka sirgetel jalgadel püsimisega. Karastav auhind läks teenitult Kambja võiduka võrkpalli-meeskonna liikmele.

Joviaalse rahuga kannatati kakerdavad ja vahetevahel räuskavad kaaskodanikud välja ning spordipeo üldmeeleolu nad õnneks liiga palju ei rikkunud.

Hulgaliselt kiidusõnu teenisid korraldajad võistluste ladusa läbiviimise ja paindliku ajakava eest, mis lubas osaleda võimalikult paljudel võistlusaladel. Omaette dilemma on Vooremäe mänge iseloomustanud juba aastaid: kas on tegemist tõsise spordivõistluse või hoopistükkis meelelahutusliku rahvapeoga. Üha raskem on korraldajatel täita nii nende soove, kes tulevad kord aastas omasuguste harrastussportlastega mõõtu võtma kui ka pakkuda meeleolukat ja lustlikku õhkkonda lihtsalt puhkepäeva nautima tulnutele. Küllap on õigustatud siingi kuldse kesktee otsimine, et säilitada nendele mängudele iseloomulikku olümpialikku paatost: tähtis pole võit, vaid osavõtt.

Paljud külalised tunnustasid ka võistluspaiga korralikku ettevalmistust ja imestasid, kui leidlikult on jooksurajad ning palliplatsid vana pargi rüppe peidetud. Siinkohal tuleb tänada Kuuste kooli õpilasi, aednikku ja õpetajaid aastakümneid kestnud järjekindla töö ja hoole eest, aga ka neid, kes mängude eelõhtul rajajooni märkisid ja ämbritäite kaupa kastmisvett väljakutele vedasid. Suureks abimeheks oli neile selle töö juures Virco Hermann.

Kui hoogne spordipäev läbi sai ja lõpusõnad lausutud olid, ei pidanud Kambja vallavanem paljuks mängude läbiviijaid isiklikult tänada. Kõik, kes mängude õnnestumisse oma panuse andsid, said seejärel tiigi ääres grillvorsti nosides värskeid muljeid vahetada.

Ja lõpuks üks tõrvatilk ka meepotti. Kui korraldajad hetkeks valvsuse kaotasid, võttis keegi pahatahtlik tegelane varustuse telgist kaasa hinnalise võrkpalli. Inimesed, kui te näete kedagi mängimas uhiuue kirju võrkpalliga, andke sellest Kuuste kooli rahvale teada, sest see pall pidi jääma õpilaste mänguvahendiks. Näppajal aga põlegu sõrmed!

Kambja Vallavolikogu istung toimus neljapäeval, 30. mail 2002. a. algusega kell 15.00 vallamaja saalis.

Kambja valla 2001. majandusaasta eelarve täitmise aruande kinnitamine.

Lähtudes kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse sätetest, tutvunud audiitori järeldusotsusega ja revisjonikomisjoni arvamusega, otsustas vallavolikogu kinnitada Kambja valla 2001.aasta eelarve täitmise aruande.

Maa erastamise kulude katteks laekunud rahade kasutamine

Vallavolinikud lubasid vallavalitsusel eelarvevälisest maa erastamise kulude katteks laekunud rahast osta kaasaegse paljundusmasina väärtusega 46 000 krooni.

Vaba põllumajandusmaa erastajate nimekirja muutmine

Lähtudes maareformi seaduse sätteist ning võttes aluseks vallavolikogule esitatud taotluse, langetas volikogu otsuse nr 68:

"1.Tühistada vaba põllumajandusmaa tüki P24 erastamine, sest sellele on ostueesõigusega erastamise taotlus.

2.Jätta Kambja Vallavolikogu 23.11.2000.a otsusega nr 38 kinnitatud vaba põllumajandus- ja metsamaade erastajate nimekirjast välja maatükk P24.

3.Otsus jõustub vastuvõtmisele järgnevast päevast."

Volikogu istungi päevakorras oli ka Kambja Vallavolikogu 2. mai 2002.a otsuse nr 65 "Vaba metsamaa erastajate nimekirja kandmisest keeldumine" tühistamine.

Kambja vallas pandi maikuus toime mitmeid vargusi

Ööl vastu 3. maid on akna lahtikangutamise ja lukkude lahtimurdmise teel sisse murtud Kambja vallas asuva osaühingu töökotta ning varastatud akudrell, metallilõikur ja ketaslõikur.

Ajavahemikul 5.-14. mai varastati Pulli küla talu territooriumilt 120 m aiavõrku.

Ajavahemikul 12.-18. mai on ukse kaudu sisse murtud Pangodi külas asuvasse maamajja ning varastatud toiduaineid.

20. mail avastati sissemurdmine Vana-Kuuste külas asuvasse korterisse. Varas on sisenenud rõduukse kaudu ning varastanud koduelektroonikat ligi 19 000 krooni eest.

21. mai hommikul avastati, et lahti on murtud Kambjas asuva apteegi päevinäinud uks. Vargusega tegemist ei ole.

Ajavahemikul 20.-22. mai on Madise külas sisse murtud puukuuri ning varastatud jalgratas Sarda Eldorado koos selle küljes olnud rattalukuga. Ratas leiti metsast üles ning on tagastatud omanikule.

Ajavahemikul 24.-26. mai on Kambja vallas Reolasoo külas hoovis seisnud traktori küljest varastatud tagaratas.

Maikuus on Kambja vallas Elva Metskonna territooriumil toime pandud metsavarguse katse.

Nelly Ruuge - Kambja valla uus konstaabel

Kambja valla kauaaegne konstaabel Viktor Nopponen saadeti väljateenitud pensionile. Kambja elanike muresid ja pahandusi hakkab konstaablina lahendama samas asulas elav Nelly Ruuge.

5. - 8. maini toimunud Euroopa õpetajate ühiskülastusega lõppes aastatel 1999 kuni 2002 kestnud üleeuroopaline Comenius 1 projekt Unipiha Algkoolis.

Suletuselt avatuse poole

„Optimistlikuma ellusuhtumise kõrval, mida maalapsed võrreldes linnakooli omadega tänu kokkupuutele loodusega ellu kaasa saavad, jääb maakoolidel siiski puudu avatusest, kokkupuutevõimalustest muukeelse ja –meelse maailmaga.

Lisaks pearaha ja investeeringute vähesuse kummitab maakoole ka suletusest ja nurgataguse elust tulenevad nähud. Just seepärast haarasin kolm aastat tagasi kinni võimalusest teha ühistööd Euroopa koolidega,“ sõnab Eha Jakobson, Unipiha Algkooli juhataja.

„Kokkupuude võõraste maade ja rahvastega toimub endiselt enamusel meie koolilastel, elagu nad siis linnas või maal, üksnes muinasjuttude ja lastekirjanduse, multifilmide ja seebikate vahendusel.

Projektis osalemine on aidanud kaasa sellele, et sõpruskoolide maad on avanenud kõikidele meie kooli õpilastele reaalselt. Kolme aasta jooksul on koos valmistatud ja vahetatud iga maad tutvustavad kultuurilaekaid, seinakalend-reid, külvatud kooliaeda Sloveeniast, Sitsiiliast, Leedust ja Rootsist saadetud seemneid, tutvutud nende maade kivimite, köögi ja toitudega. Kirjutatud lugusid oma unistustest ja tulevikust, joonistatud koomikseid ning vahetatud uusaastasoove.

„Tänaseks on see projekt küll lõppenud, kuid see ei tähenda, et sõlmitud sõprussidemed katkeksid. Võib-olla pole nüüd Eestigi projektis osalenud teiste maade õpetajatele ja lastele enam üks paljude tundmatute riikide seas, vaid tal on Heleni ja Margoti, Kaidi ja Rauno nägu. Kindlasti aitas selline projekt kaasa motiveeritud inglise keele õppimisele, suurendas arvuti kasutamise oskust.“

Globaliseerumine

Enne Pangodi äärde jõudmist kohtusid Euroopa õpetajad ja õpilased 2.-4. maini omavahel Druskinikais. Unipiha Algkooli esinduse koosseisus oli lisaks õpetajatele Margot Sepp ja Helen Altement. Teel Vilniusesse kordavad nad inglise keele sõnastiku abil sõnu. „Abielulahutus. Seda pole meile veel vaja,“ itsitavad nad ja keeravad järgmise lehekülje.

Tagasiteel Druskinikaist teavad juba mõlemad, et inglise keel on väärtus, mille abil saab teiste maade lastega suhelda. “Rootslased kirjutasid meie kohta, et me räägime liiga palju ja oleme häbelikud,“ ütleb Margot.

„Leedu poisid õpetasid meile rumalaid sõnu, need aga läksid mul kohe meelest. Õppisime Juraitega, kellega sain sõbraks, selgeks ühe laulu inglise, eesti ja leedu keeles,“ lausub ta uhkusega õpetajatele.

3. mai hommikuks kogunes Druskinikai Keskkooli aulasse aukartustäratav hulk rahvast: maakonna koolijuhid ja õpetajad ning teadlased.

„Ühtset Euroopa mentaliteeti ja identiteeti pole veel olemas. Selle aluseks ei saa Saksamaa, Prantsusmaa, Inglismaa ega mõni muu suurriik, vaid tekkima peab „sulam“. Tekkimas on globaalkultuur, mille esimesteks saadikuteks ja advokaatideks on sport ja popmuusika. Globaliseerumine on tõsiseks väljakutseks just noortele, äsja tekkinud ja vähese vabadusastme ning kogemusega demokraatlikele riikidele,“ leiab sotsioloogiadoktor N. Saugeniene. „Tänapäeval tähendab globaliseerumine suuresti ka amerikaniseerumist. Toimub üleilmne mac-donaldiseerumine ja coca-koloniseerumine. Rahvuslikust kultuurist peab kujunema vastasseis sellisele globaliseerumisele."

„Comeniuse projektid on see reaalne mehhanism, mille abil toimub Euroopa erinevate maade laste ja õpetajate lähenemine ja mõlemapoolne avastamine,“ toonitab Comenius 1 projekti „Bridges“ Rootsi koordinaator Kerstin Nilsson. „Majanduses ja poliitikas, kultuuris on selleks omad mehhanismid, hariduses omad. Vastastikust tundmaõppimist on tarvis alustada just koolipingis, sidudes selle oma kooli igapäevaelu ja õppetööga.“

Kaubamärkidelt tegelikkuseni

„Itaallastel, eriti lõunas elavatel, on väga raske järgida, erinevalt Saksamaast ja Põhjamaadest, ajast kinnipidamise reegleid. Neid, kes tulevad Itaaliasse, pahandab algul see, et minu kaasmaalased võivad hilineda kohtumispaika vaatamata kokkulepitud ajale pool ja rohkem tundi,“ räägib 7. mai õhtul Pangodi puhkemajas teistele Euroopa õpetajatele Nino Biancavilla linnast Sitsiiliast. „Itaallane võib samas töötada aga 18 tundi järjest, kuid ta valib ise selleks aja. Töötab kasvõi öösiti. See on teine tee AJA valitsemiseks ja kasutamiseks kui sakslastel ja põhjamaalastel. Samas pole sitsiillased sarnased itaallastega, meil on teine keelgi. Lõunas ollakse üldse vähem formaalsemad, perekondlikud suhted on tugevamad.“

Kaubamärk, mille järgi Sitsiiliat terves maailmas tuntakse, on tänu actionfilmidele, sõna maffia. Sitsiilia selline „tuntus“ tekitab Ninos häbitunde ja ta küsib: “Kas kellelgi teist /jutt käib Euroopa õpetajatest, kes külastasid projekti käigus Sitsiiliat/ on tulnud kannatada maffia tõttu?“ Saanud kõikidelt pearaputuse, on tal hea meel.

Kerstin Nilsson Rootsist leiab Nino jutu lõppedes, et tänu projektile tutvus ta itaallastega silmast-silma ning tema endine arusaam nendest on oluliselt muutunud. „Te olete palju lahtisemad ja avalamad võõraste vastu, saate kergemini nendega kontakti kui rootslased. Kui mu klass Sitsiilias külas käis ja esimesest kohmetusest Biancavilla lastega kohtudes üle sai, meeldisid neile just rootsi lapsed. Nende heledad pead olid linnas omaette vaatamisväärsuseks sel ajal.“

„Minu jaoks oli tõeline üllatus see, et rootslased söövad salatit noa ja kahvliga,“ ütleb Sloveenia õpetaja Mirjam Franti?ek. „Oleme tutvunud tänu sellistele kohtumistele sõprusmaade köögi ja kokakunstiga. Üks asi on lugeda seda retseptide kaudu projektides, teine asi maitsta seda suus,“ lausub Mirjam Peipsi suitsulatika tükki taldrikule tõstes.

Enne omavahelist kohtumist arvasid Leedu õpetajad Rovena ja Virgi, et rootslased on külmad ja reserveeritud inimesed. „Tundsime ainult ABBA-t ja Björn Borgi,“ lisab Nino.

Projektist kokkuvõtete tegemine kestis 7.mai õhtul hiliste öötundideni välja.

„Oleme ehitanud sildu erinevate maade õpetajate ja laste vahele, see on kõige tähtsam,“ leiab Rootsi õpetaja Una Mether magama minnes.

Unipiha kooli juures hämmastasid Euroopast tulnuid õpetajaid kõige enam selle kooli vanus. 300 aastat jätkunud hariduse andmine ühes ja samas paigas on nende jaoks midagi müstilist.

Kerstin Nilsson Comeniuse 1 projekti üldjuht rõhutas, et vaatamata Unipiha kooli väiksusele oli tema kaasalöömine üks toredamaid ja mahukaimaid. Mitte millegi poolest ei jäädud alla tuhande õpilasega linnakoolidele.

Järgmise päeva hommikul, kui jäetakse hüvasti Unipiha kooli õpilastega, kus nii lahkujatel kui saatjatel kipub silm märjaks minema, lausub Sitsiilia õpetaja Nino fraasi, mis kummitab mind siiani: “Aitäh, heledate peade ja siniste silmade eest!“

Õhtul otsin üles Botticcelli (itaalia kunstnik 1445-1510) albumi ja vaatan kunstniku reprosid: inglid on nisuvärvi peade ja merekarva silmadega.

Üheksa aasta jooksul on Kambjas judoharrastusega tegelenud üle saja poisi - tüdruku. Esimestest õpilastest on sirgunud soliidsed noorhärrad ja tublid pereemad.

Alljärgnevalt intervjuu Tallinnas Audentese Spordikoolis õppiva ja treeniva Marina Loomuse ning sügisest samas õpinguid alustava Mart Ilvesega. Nende sportlik karjäär on Kambjas treeninguid alustanutest kujunenud edukaimaks. Marina seniseks tipptulemuseks võib pidada 1999.a. B-vanuseklassi Eesti meistritiitlit, Mart saavutas 2001.a. Eesti meistrivõistlustel samas vanuseklassis teise koha.

Võistluspaikadeks on olnud Kambja, Tartu, Elva, Võru, Jõgeva, Vinni, Kohtla-Järve, Narva, Tallinn; Holland, Soome, Rootsi, Valgevene. Marina on võistelnud 60-70-l erineval turniiril; Mart arvab, et 50 võistlust on kindlasti seljataga.

Kelle õhutusel tulid judotreeningutele ja kuidas see kõik algas?

Marina: Käisin 5. klassis, kui naabri-tüdruk Mariann ütles, et käib judos ja kutsus mind ka. Õppisin kukkumised ja esimese heite selgeks ning mind viidigi juba algajate grupist edasijõudnute hulka. Uhke tunne oli.

Mart: Kuus aastat tagasi tulin koos sõber Madisega judosse. Tol aja toimusid treeningud spordihoone fuajees maadlusmattidel. Oli kuidagi hämar, matid alalõpmata mustad ja ruum nagu läbikäiguhoov. Treener tundus ka julm ja karmi häälega – algul kartsin, kuid pikapeale hakkas judo meeldima.

Mis meenub võistluskogemustest?

Marina: Esimene võistlus toimus Vinnis. Kaotasin tol korral kolmanda koha kohtumise, kuid olin õnnelik ja rahul viienda kohaga. Mulle meeldib võistlustel käia, kuigi enne esimest kohtumist on alati tunne kehv. Sealt edasi läheb paremaks ja kui veel medalikoha ka saan, on alati hea olla. Vastasega maadeldes mõtlen selle peale, et ma pean võitma! Tavaliselt ei mäleta isegi, mida tatamil tegin, tegutsen spontaanselt.

Mart: Mäletan ainult seda, et algul muudkui kaotasin ja kaotasin. Treener ütles, et vara veel võita ja kodus ka muudkui lohutati... Sellegipoolest arvan, et poisid peavad varakult võistlema hakkama, siis võetakse omaks ja pikapeale võib ka midagi saavutada.

Meenutage eredamaid hetki võistlustelt.

Marina: Ühtedel võistlustel maadlesin segaduse tõttu tabelipidamises seitsme vastasega, lõpptulemuseks esimene koht. Olin üllatunud ja täitsa läbi omadega. Suurt heameelt valmistas esimene võit vene tüdruku üle. Peale seda kasvas usk iseendasse. Meeldejääv oli Hollandis käik: võitsin esimest korda välismaalast ja saavutasin ka medali-koha. Sellel turniiril kukkusin hinge kinni – hirm kukkumise ees pole tänaseni üle läinud.

Mart: Kõige vastikumad vastased on Kohtla-Järve poisid – jube tugevad tegijad. Mega tunne on, kui mõnda sealtkandi kutti võita õnnestub. Rootsis tundusid lapsed kuidagi õrnakesed olevat, sealt usk sellesse, et välismaalast on täiesti võimalik võita. Meelde on jäänud Hollandi võistlusreis. Lisaks võistlustele saime veeta tunde veepargis, jalutada kaunis Luxenburgis, mängida Belgia mänguväljakul, külastada Berliini loomaaeda... Siis sai ikka maailma nähtud. Kontrastiks Hollandile sai hiljuti Valgevenes käidud – no see oli ikka tõeline kolgas. Sinna küll enam minna ei tahaks.

Laagrid on spordi lahutamatu osa. Lisaks tõsisele sporditegemisele leitakse sealt uusi tuttavaid, tehakse asju, millest treenerid ei tea midagi...

(Mart ja Marina muhelevad salakavalalt.)

Mart: No nalja on ikka tehtud küll... Üks huvitavamaid laagreid toimus Võrus Kuperjanovi pataljonis. Militaarne õhkkond tekitas erilise atmosfääri, relvadega sai tutvuda, isegi arestimaja oli võimalik uudistada – õnneks mitte vee ja leiva peal.

Marina: Laagrid on alati huvitavad. Eriti lahe on õhtuti, kui trennid tehtud ja aega lõõgastuda. Eelviimase päeva lõkkeõhtu, gillimine, saunaskäik, pinge-vaba õhkkond käivad iga laagri juurde.

Marina, sinul on seljataga esimene õpingu- ja treeninguaasta Tallinna Audentese Spordikoolis. Räägi muljetest.

Marina: Praegu tunnen väsimust. Treeningud kaks korda päevas, pikad koolipäevad, õppimine hilistel õhtu(öö)tundidel, nädalavahetused võistlustel või edasitagasisõidul Tallinn-Kambja- Tallinn marsruudil. Puhata tahaks ja lihtsalt kodus olla. Aga ma olen väga rahul, et tegin sellise valiku. Vahel mõni ikka avaldab arvamust ,et kas sellest koolist ikka saab seda õiget haridust. Mulle tundub, et kõik oleneb ikka inimesest endast – kes tahab, õpib igas olukorras, laiska ei saa sundida ka n.ö. eliitkoolis mitte.

Kui Kambjas tegelesin judoga ajaviiteks, siis nüüd on plaanid tõsisemad. Treenin selle nimel, et pääseda Euroopa tasemele võistlema. Treener Avo Põhjala on aastase koostöö põhjal välja käinud üpris kõrgelennulise lubaduse... jäägu see esialgu veel saladuseks, aga selle nimel tuleb palju tööd teha.

Mart, kas Marina aastane kogemus Audentese Spordikoolis hirmutab või julgustab?

Mart: No Marinast võib muidugi tipptegija saada. Minu huvi on eelkõige saada sportlikuks inimeseks. Arvan, et sellest koolist saab sõjaväelase karjäärile tugeva krundi alla. Miks mitte ka tippsport koos militaarsuunaga. Füüsiline tegevus on minu kindel valik.

Praegu kontrollib judo minu elu, seda võib kohe judosündroomiks nimetada.

Kui Mart on huvitatud sõjaväelase elukutsest, kelleks siis Marina saada tahab?

Marina: Hollandi reisil jäi mulle silma tolliametnike ja piirivalvurite tegevus. Võib-olla jätkangi õpinguid Sisekaitseakadeemias...

Väiksest Kambjast suurde Tallinna – hirmud ja reaalsus?

Marina: Aasta jooksul olen õppinud kodukohta hindama. Tallinnas ma õpin ja treenin – see on praegu minu töö. Kui jõuan nädala lõpus Kambjasse, on kuidagi hea tunne. Mulle siin meeldib – linnast eemal, aga ikkagi linnale lähedal, looduslikult kaunid paigad ja tähtis on ka see, et siin võib hirmu tundmata vabalt ringi liikuda.

Mart: Mina tahaks küll siit minema, areneda tahaks. Kambjas keegi midagi teha ei viitsi ja täielik jama oleks ju vaid Jäägripesas õltsi juua. Hirmu tuleviku ees ei tunne, Tallin-nas on häid tuttavaid rohkemgi kui Kambjas.

Öeldakse, et kõik saab alguse kodust. Kuidas kodused suhtuvad teie valikutesse?

Mart: Ema arvates peaks iga poiss mõne sellise spordialaga tegelema. Ema on mind alati julgustanud. Ta ütleb, et koht pole tähtis, tee sporti enda jaoks. Õde motiveerib ja sponsoreerib; isa huvi piirdub sellega, et mitu poissi ma võistlustel ka pikali väänasin.

Marina: Ema närveerib muidugi hirmsasti, kardab, et juhtub veel midagi. Aga samas rõõmustab ta alati, kui mul hästi läheb. Isa jaoks on tähtis, et ma spordiga tegelen, alati küsib, et kuidas läks. Vend oma tundeid välja ei näita, aga vahel tundub mulle, et ta on oma väikese õe tegude üle uhkegi. Vanaema arvates võiks tüdruk ikka rahvatantsu teha.

Mida ütleksite Koduvalla lugejatele, pöidlahoidjatele?

Mart: Suuri lubadusi ei anna, olümpia-võidu vastuvõtust ei unista. Kui miskit minust saab, eks siis ise vaadake kuidas reageerite. Aga muidugi annetage hästi palju raha – see oleks tugev panus ja motiveeriv jõud!

Marina: Perekond ja sõbrad - et te ikka toetaks mind ja mõtetes oleks minuga.

Judo põhieesmärk on arendada harmoonilist inimest. Judo – see ei ole lihtsalt sport, see on inimese eluvõitluse peegeldus tatamil. Püstitatud eesmärkide nimel tuleb elus võidelda. Paindlikkus ja järeleandlikkus (ju), korralikkus ja kindlameelsus, teistega arvestamine – ilma nende omadusteta judos hakkama ei saa. Kuid tegelikult on judo filosoofia Marinale ja Mardile veel piisavalt tundmatu maa, pikk tee (do) on veel käia.

Euroopa Liit pakub Eestile aastatel 2004-2006 regionaalabi kuni 3,6 miljardit krooni aastas. Teisisõnu pakutakse meile iga Eesti elaniku kohta tagastamatut abi umbes 2200 krooni aastas. Kuidas see raha teie valda jõuab ja teie valla elanikke aitab?

Erinevalt põllumajandusküsimustest polnud regionaalpoliitika teemal läbirääkimisi pidades vaja vaielda abiraha suuruse üle. Euroopa Komisjoni pakutud 3,6 miljardit krooni aastas rahuldab Eestit täielikult.

Pigem on meie probleem see, kas me esimestel liitumisjärgsetel aastatel kogu abi vastu suudame võtta. Musta stsenaariumi korral arvestab rahandu-sministeerium sellega, et kahel esimesel aastal suudetakse EL regionaalabi ära kasutada keskmiselt 3,25 miljardit krooni aastas. Kõige tähtsamaks kujuneb siin esimene aasta. Iga hilinenud kuu liitumisel ja Eesti riikliku arengukava kinnitamisel toob meile kaasa raha vähesema kasutamise esimesel aastal. See ei tähenda veel seda, et need summad Eestile lõplikult kadunud on. 2004 aasta rahadest saab väljamakseid teostada kuni 2006 aasta lõpuni, 2005 aasta rahadest 2007 aasta lõpuni jne.

Paremad maanteed, odavam elekter

Pool regionaalabist tuleb meile EL Ühtekuuluvusfondi kaudu. Selle raha eest teostatakse üle 80 miljoni kroonise maksumusega transpordi- ja keskkonnakaitseprojekte. Näiteks on selle raha eest plaanis remontida Tallinn-Tartu-Luhamaa ning Narva-Valga maanteid, toetada suuremate rahvusvaheliste sadamate arendamist. Samuti soovime kasutada Ühtekuuluvusfondi raha põlevkivielektrijaamade uuendamiseks. Kuidas teie valla inimesed sellistest ettevõtmistest kasu saab?

Tallinn-Tartu-Luhamaa maanteest saavad otsest kasu Lõuna-Eesti elanikud. Suurem ja kiirem tee võimaldab neil mugavamalt pealinnas käia, samuti hoogustab parem transpordiühendus sealkandis ettevõtlust. Maanteid ehitada tuleks Eesti riigil niikuinii. Praegu tehakse seda laenuraha eest, kuid laen tuleb tagasi maksta. Ehitades teid EL tagastamatu abi eest, saame oma maksumaksja raha säästa näiteks parema hariduse või arstiabi eest maksmiseks.

Ka elektrijaamu tuleb uuendada niikuinii, praegu võetakse selleks raha kõigi Eesti Energia klientide taskust. Kui EL tasub tulevikus 20-30% elektrijaamade tehnoloogia keskkonna-sõbralikumaks muutmise kuludest, siis võimaldab see vältida elektri hinna tõusu.

Teine pool regionaalabist tuleb struktuurifondide kaudu, mida on kokku neli. Regionaaltoetusteks võib aastas kulutada ligi miljard krooni. Selle eest saab tulevikus rahastada infrastruktuuri arendamist, näiteks haiglate uuendamist, sadamate väljaarendamist, vajalike juurdepääsuteede ehitamist maapiirkon-dade ettevõtetele, keskkonnaobjektide rajamist. Põllumajanduse ja kalanduse arengutoetuseid on võimalik talunikel ja ühistutel kasutada investeeringute tegemiseks ja tootmise uuendamiseks.

Euroliidu eesmärk on vähendada tööpuudust

Üle 300 miljoni krooni regionaalabist on suunatud uute töökohtade loomiseks või säilitamiseks. Toetada saab pikaajaliste töötute koolitamist, kelle nooruses omandatud ametiga pole tänapäeval enam midagi peale hakata. Eestis kulutatakse praegu tööpuuduse vähendamiseks peaaegu viis korda vähem raha kui Euroopa Liidus, seetõttu on meie tööpuuduse tase ka peaaegu kaks korda suurem. Struktuurifondide projektide suurus võib kõikuda paarist tuhandest (koolitus) kuni mitmekümne miljonini (infrastruktuur). Struktuurifondidest võivad toetusi taotleda iga valla omavalitsused, munitsipaalettevõtted, ettevõtjad, talunikud ning mitte-ulundusühingud.

Euroopa Liit pakub meile regionaalarenguks raha, mis võrreldes meie seniste oma summadega on mitu korda suurem. Aga selle abi vastuvõtmi-seks peavad Eesti riik, omavalitsused ja ettevõtjad ka ise vaeva nägema.

Euroopa Liit katab regionaalsete ettevõtmiste kuludest 20-85%, osa rahast tuleb alati panna Eesti avalikul sektoril. Teiseks on meil vaja häid ideid, millest kohalikud inimesed saaksid käegakatsutavat kasu (töökohtade loomine, elukeskkonna parandamine). Kolmandaks on vaja head ideed korralikult kirja panna. Euroopa Liidu abi ärakasutamiseks on vaja valmistuda juba praegu. Rahandusministeeriumil ja siseministeeriumil on kavas alates sügisest koolitama hakata vajalikke nõustajaid ning pakkuda selleks kõigile huvilistele piisavalt teavet.

Iga krooni eest, mida Eesti hakkab liitumisel ELi eelarvesse maksma, on meil võimalik saada tagasi 3-4. Seda raha kasutades on Eesti suuteline kordama Iirimaa edu, mis tõhusa EL regionaalabi ärakasutamisega suutis tõusta Euroopa vaeseimate riikide seast jõukamate sekka.

Miks meid üldse aidatakse?

Sageli küsitakse, miks üldse Euroopa Liit meid aitab? Kas see abi on ikka omakasupüüdmatu? Euroopa Liidus on olnud algusest peale kehtinud põhimõte, et rikkamad riigid toetavad vaesemaid. Näiteks Saksamaa ja Holland maksavad selle eest, et aidata Kreekat ja Portugali. Muidugi on siin ka väike omakasu mängus. Iga inimene tahab ju, et tema naaberkorteris või talus elaksid korralikud inimesed. Korralikud naabrid ei tee teile tüli, vaid on vajadusel abiks. Nii tahavad ka Euroopa Liidu riigid, et kõik nende naabrid oleksid heal järjel ja meeldivad. Majanduslikult edukad riigid ei ähvarda naabreid kurjategijate ega ebaseaduslike töötajate sisserändega.

Esialgu pakub EL kindla suurusega regionaalabi summasid meile kolmeks aastaks. See ei tähenda, et pärast 2006. aastat abi lõpeks. Meid toetatakse regionaalabirahaga niikaua, kuni oleme oma elujärjega jõudnud Rootsi või Soomega võrreldavale tasemele. Kahjuks oleme me sellest praegu väga kaugel, olles umbes kolm korda oma põhjanaabritest vaesemad.)

Pärnu Kolledþi üliõpilase Jane Jakobsoni Kambja turismipotentsiaali käsitlev artikkel algas eelmises Koduvallas. Seal on kirjas ka Kambja turismipotentsiaali SWOT- analüüsil täheldatud tugevused.

2. Nõrkused (SWOT - analüüs)

*Töökohtade vähenemine valla piires (ettevõtluse aeglane areng) ning töökoh-tade keskendatus riigiasutustesse (kool, lasteaed ja vallavalitsus), mis ei too sisse „uut“ raha. Samas on loetletud asutustes olemas sobivad ruumid, mis võimaldavad tööaja väliselt kasutada ruume koolituse või ürituste läbiviimiseks.

*Kohalike teede hooldus- ja remondi-võimaluste puudumine ja vajalike vahendite puudulikkus. Võimalus on suu-nata olemasolevaid raha sinna, kus see hakkaks ennast tagasi teenima – korras-tada teed tähtsamate turismiobjektide ja turismiettevõtete juurde.

*Vähene ühistranspordi kasutamise võimalus valla ääremaadel. Võimalus on suunata matkajaid vähese liiklusega teedele, mis on ohutum matkajale ja tihtipeale pakub ka kaunimaid maastiku-vaateid, kui suure maantee ääres sõitmine. Näitena võib tuua väga ilusad vaated ja jalgrattaga hästi läbitava teena Kambjast Kopsumäe juurest viiva tee Pangodisse.

*Kohalike elanike väheväärtustav suhtumine üldkasutamiseks rajatud objektidesse (lõhutakse ära loodusesse rajatud pingid, piknikukohad jne.). Esialgu vajavad korrastatud objektid valvet ja pidevat hooldust, kuni inimesed harjuvad sellega, et mõni asi ongi mõeldud üldkasutatavaks otstarbeks ega pea olema kellegi omand.

*Korrastamata teedeäärsed Kambja vallas ja alevikus. Viia läbi regulaarseid laupäevakuid teede äärte koristamiseks ja paigaldada prügikaste.

*Vähene söögikohtade olemasolu ja nende kehv tase. Selle puuduse kõrval-damiseks võiks nõuda olemas-olevatelt toitlustusettevõtetelt standarditele vasta-vust ja koolitada klienditeenindajaid.

3. Võimalused (SWOT - analüüs)

*Looduslike tingimuste efektsem kasutamine keskkonnasõbralike program-mide kaudu ning neile vahendite eralda-mine. Looduse eksponeerimiseks võib erilised looduslikud vormid viidastada ning neid peaks regulaarselt hooldama.

*Piirkonniti vajalike regionaalprog-rammide olemasolu ja nende rahastamis-võimaluste laiendamine vallas ettevõtluse arendamiseks. Rahataotluste võimaluste tutvustamine koolituspäevade raames või kohaliku vallalehe kaudu, samuti valla koduleheküljel. Aktiivne nõustamistöö paneks liikuma nii mõnegi mõttes mõlku-nud idee rajada uusi turismivõimalusi.

*Piknikuplatside ja telkimiskohtade rajamine kasutamiseks nii kohalikele elanikele kui matkajatele. Minu ettepanekud piknikuplatside rajamiseks on Pangodi järve äärde, Kambja rajatavasse metsaparki, Kopsumäele, Suure - Kambja paisjärve lähedusse ja turismiettevõtete juurde (sinna, kuhu see sobib). Piknikuplatsid peaksid olema varustatud elementaarsete vahenditega nagu lõkkel vee keetmise alus, kirves ja puud, mida lõhkuda ning pakud, kus istuda. Kambja alevikus järve ääres tühjalt seisva maja kasutuselevõtmine (kolmnurkne madal maja järve vallamaja-poolsel küljel), kuhu on võimalik korraldada ööbimine madratsitel, kööginurk, avalik wc ja väike mänguväljak aktiivseks puhkuseks.

*Kambjas suurema järve ujumiseks korrastamine, järve ümbruse puhastamine.

*Kambja metsapargi korrastamise lõpetamine ning vajalike objektidega „sisustamine“ (istekohad, piknikukohad, laste mänguplatsid jne.)

*Kõikide vaatamisvääruste viidas-tamine maanteel ja objekti juures ning infotahvlitega varustamine.

*Kambjas sauna korrastamine, selle avatult hoidmine vähemalt kahel päeval nädalas, muul ajal sauna väljarentimine.

*Pangodi järve äärde korraliku laagriala rajamine kämpingute, telkimis-võimaluste, parkimisvõimaluste, toitlus-tuskoha ja tegevusvõimalustega (paadi-laenutus, kalastamine, rannavõrkpall jne.)

*Haava kõrtsi taasavamine toitlustus-kohana ja ürituste korraldamise kohana suunitlusega grupitoitlustamistel (vähe-malt ühe reisibussi jagu kohti) ja möödasõitjatel, samal ajal pakkudes ka kohalikele odavat ajaveetmisvõimalust.

*Valla piires (miks mitte ka naabervaldades) tegutsevate turismiette-võtete koostöö oma teenuste pakkumisel (reisiprogrammid, kus ühe ettevõtja juures saab millegagi tegeleda, teise juures süüa ja ööbida jne, kui pole sellist kohta, kus neid kõiki asju saaks korraga teha).

*Agroturismi võimaluste ära kasutamine – näiteks ekskursioonid maasikakasvandustesse, kus peale ekskur-siooni pakutakse kohalikest toodetest valmistatud toitu või mesindustallu või kohta, kus küpsetatakse koduleiba, jahvatatakse vilja jne. Sellised tootmis-talud on kõik Kambja vallas olemas ja seega nõudluse generaator, ehk põhjus turistidele kuhugi minekuks, on olemas.

*Külgetõmbava atraktsiooni loomine, näiteks interaktiivse kihelkonnamuuseumi rajamine. Praeguse aja turist ei tule vaatama muuseumi, kus on nurka riputatud tolmunud eksponaadid, vaid teda huvitab liikuv pilt (lühike videolõik umbes 10 minutit, heli - miks mitte koorimuusika, lastele mängud – otsi midagi konkreetset - see tekitab põnevust ja elevust muuseumi külastajate seas või a’la vajuta nupule, siis tuleb pikem jutt või uu pilt. Sellise muuseumi rajamine oleks Eestis ainulaadne ja juba seetõttu atraktsioon omaette. Õppust muuseumi rajamiseks saab meie naabermaalt Soomest, kus on mitmeid sarnaseid koduloomuuseume.

*Sihtturgude kindlaks määramine ja neile oma teenustepaketi suunamine. Kuna meil puudub selline atraktsioon, mis meelitaks rahvast ligi lähedalt ja kaugelt, tuleb oma tooteid/teenuseid tutvustada ka vastavalt sellele kohalikul turul kooliõpilaste, seltside, ühingute, klubide ja lihtsalt kultuurihuviliste seas. Eelkõige võiks Kambja olla sihtkoht Tartust tulevatele ühepäeva külastajatele, matkajatele ja Kambja saab olla üks osa kooliekskursioonidest Lõuna-Eestisse. Samas ei saa kultuuri rolli üle tähtsustada. Ennekõike on turismitoode elamus, mille reisija saab üksikute teenuste tarbimise kaudu - majutus, transport, reisikorraldajad, reisibürood ja atraktsioonid, mille üks osa on kultuur.

No nii…. Selliste sõnadega võiks alustada selle suve hooaega meil siin Pangodis Karl – Eriku ratsatalus.

Kevad on meid üllatanud meeldivalt ilusate ilmadega ning tänu sellele oleme saanud igati korralikult valmistuda algavaks ratsutamishooajaks. Maikuuks on tavaliselt kõik head ja vead üle vaadatud enamjaolt kõigis tallides. Kalenderplaan suuremateks üritusteks ja võistlusteks on paika pandud juba aasta alguses. Pikemate traditsioonidega ratsavõistlused aga käivad tavapäraselt juba aastaid ühel ja samal ajal.

Nüüd räägiks ka natuke meie talli töödest ja tegemistest. Nagu arvata, on talli tegevus alati seotud hobustega. Muidugi on kõik vabatahtlik ja rõõmuga tehtud, ei sunnita kedagi. Oleme osalenud jõudumööda mitmesugustel võistlustel. Minul kui omanikul ja ka treeneril on heameel tõdeda, et „tühjalt“ pole me kuskilt tagasi tulnud. Nagu trennilapsed tavatsevad öelda – ega me päris „tühikargajad“ pole. Huvitav sõna, aga tundub sobivat. Kahjuks pean tunnistama fakti, et oma valla ja küla lapsed on tallist natuke kõrvale jäänud. Vist arvavad vanemad selle ala väga kalli olevat. Seda kindlasti, aga suurem osa kuludest tuleb kanda siiski hobuseomanikul, kes hoolitseb sööda ja varustuse eest. Aga kurta meie tallirahvas ei oska ja mõnus üksmeel on meid saatnud ka võõrsil käies, seniajani oleme kõigega hakkama saanud.

Hobune annab inimesele positiivset energiat

On ka selline võimalus, et tulla ja lihtsalt hobuseid lähemalt tundma õppida. Alati ei peagi ju kohe sadulasse ronima, aga positiivset energiat saab hobuselt kohe kindlasti. Meie tallis on hetkel näha ka väikeseid hobuselapsi ehk varssasid. Talli ja hobustega tegelemisest ei mahuks siia niikuinii kõike kirja panema, ent huvitavat toimub ja juhtub iga päev midagi.

Olen asja uurinud ja puurinud ning leidnud ajaloost, et ka Kambjas on korraldatud ammustel aegadel (vene ajal) ratsavõistlusi. Ja isegi meie talu läheduses asuval Palumäel on neid läbi viidud. Kahjuks polnud mina sellel ajal veel mitte sündinudki ja ei saa seda kinnitada ega ümber lükata. Kurb on aga see, et vanemad elanikud seda suurt ei mäleta ning ei oska midagi täpsemat öelda, seetõttu jääbki teema hetkel veel lahtiseks. Hinge jääb aga kripeldama, et kui see tõesti on kunagi nii olnud, siis miks ei võiks seda kõike uuesti proovida ja millelegi ilusale taas elu sisse puhuda.

Eelmisel aastal saigi Pangodis ratsavõistlused korraldatud. Kohale tuli ratsanikke ja hobuseid kolmest ümberkaudsest tallist. Ei vähe ega palju, aga hea algus ehk seegi. Kavas olid ratsamängud algajatele ja takistussõidud juba rohkem oskavatele ratsanikele. Hakkama said kõik, paremad said auhinnad ja diplomid. Sebimist ja nalja jagus mitmeks päevaks. Lõpetamise järel olid kõik küll väsinud, kuid mis kõige tähtsam – ka rahul. Sellel aastal ei taha me hobuhuvilisi sellest ilma jätta. Juulisse peaks ära mahtuma üks hobuseid ja lapsi (koos vanematega) kokkuviiv pereüritus. Juulisse või augustisse on planeeritud ka selleaastane võistlus ning sellesse tahame "integreerida" Pangodi suurepärast ja kaunist maastikku.

Kellel nüüd tekkis huvi ja on ka parasjagu pealehakkamist, võib kasvõi kohe kohale tulla, et asja oma silmaga kaeda. Tõesti loodan, et meie omakandi inimesed julgeks tulla ja proovida. Otse loomulikult pole ükski algus kerge, aga meie talli poolt on see juba tehtud. Miks mitte edasi pürgida, küll mitte tähtede poole, aga üle takistuste kindlasti. Ennast proovile panna saavad meil nii lapsed kui ka täiskasvanud, kunagi pole liiga hilja. Kauaaegsed kogemused on näidanud, et trennikaaslastest saavad tihtilugu ka head sõbrad ja kaaslased. Loomulikult üks positiivsemaid asju on muidugi loom ise ja oskus temaga tegeleda. Ehk õpetab see meid nägema ümbritsevas maailmas midagi ilusat ja oskust hoida ning kaitsta seda.

Soovime teile ilusat suve ja meeldivat vabaaja veetmist ka meie tallis. Kohtumispaik Pangodis!

Info telefonidel 353-603 ja 051-56-846

Kambja koguduse juhatus tänab kõiki, kes seni on teinud oma annetuse toetamaks Kambja kiriku altari ehitust.

Nimelised annetajad: Aili Laane, Koidula Sooru, Toomas Varik, Tiiu Tammepõld, Ahti Puur'i perekond, Mait Rebane, Ülo Laanesaar, Pille Tannum, Matti Timmermann, Endla Langel, Asta Suits, Urve Liivoja, Marika Mikelsar, Leili Suits, Heli Jaamets, Mall Rebane, Jana Esko, Veera Saag, Eha Jakobson, Toomas Sepp, Hilja Neuman, Ülle Burkland, Hilja Anja, Jaak Rivis jpt). Täname neidki, kelle nimed käesolevasse lehenumbrisse pole jõudnud, ent kes on meie üritust toetanud või veel plaanivad seda teha.

Ühtlasi tuletame meelde, et annetusi altari ehitamise toetuseks on võimalik teha Kambja kirikus annetustekarpi või pangaülekandega koguduse arveldus-arvele 10220006249017 Eesti Ühispangas või 22 101 154 7001 Hansapangas.

Ehitame sajanditeks!

Kambja kirik avatud suvekuudel teisipäevast pühapäevani kell 10-15.

Tervist, õnne, kordaminekuid ja kauneid suvepäevi kõigile Kambja valla sünnipäevalastele.

30.mail toimus Kambjas gaidide korraldatud liikluspäeva üritus. Erinevalt teistest gaidi üritustest toimus see kõigile Kambja koolilastele, kellel on jalgratas.

Üritus pani rõhku eelkõige ohutule liiklemisele ja ohutusabinõudele. Alustuseks oli võistlejatel võimalus oma võimeid näidata võistlusel Vigurvänt. Vigurvända võistlus kujutas endas 8 kontrollpunkti, igaühes neist oli võistlejatel eri ülesanne: küll pidid nad läbima "kaheksat", küll slaalomit või testima oma tasakaalu, viimases punktis pidid nad näitama oma pidurdusoskust kontrollpidurduses.

Vigursõidu korraldamisega nägid kurja vaeva Kambja gaidid, kes puudusid selle tarvis isegi tundidest (selle vastu polnud neil muidugi midagi!). Võistluspäeva hommikul oli töö veel täies hoos, me pidime välja lõikama rajakaarte ja tuhandete kaupa kontroll-lipikuid.

Muidugi pidime täitma ka stardi protokolle. Ka vigursõidus olime meie need, kes pidid olema kontrollpunktides, kõrvetava päikese käes. Me olime rumalad, arvates, et võistlejad eksivad vigursõidus pidevalt. Selgus, et väga paljud võistlejad läbisid raja 100% täpsusega, mis pani nad muidugi esikohti jagama. Et seda segadust parandada, anti neile kätte vanad head jalgratta juhiloa saamise testid, mis olid enamustel võistlejatel juba varemalt edukalt läbi tehtud. Enamus lahendaatest aga ei mäletanud mitte kui midagi sellest, mis neile 4.- 5. klassis oli õpetatud. Pärast pingelist tulemuste uurimist suutsime me õnneks ikkagi selgitada võitjad. Kui vigursõit läbi ja kõik õnnelikult finiðis, algas "päeva nael" ehk matkarada.

Me alahindasime võistlejaid, kuna me panime matkaraja pikkuseks vaid 7 kilomeetrit. Nagu hiljem selgus, oleks see võinud olla umbes 15 km. Enne starti (spordihoone juures) tehti igale jalgrattale põhjalik kontroll, et kas on ikka vastav kõigile ohutusnõuetele. Selgus, et ega ikka ei olnud küll! Nimelt paljudel võistlejatel oli olemas nii ees valge kui taga punane tuli ja pidurid ja kõik muu selline, aga mida polnud, oli kell.

Kui start anti, läks võistlus lahti! Kokku tuli läbida 7 punkti, milles enamikus otseselt ei tulnudki midagi teha, vaid tuli näidata oma praktilisi oskusi liiklemises. Hiljem tuli ikkagi lahendada ka salakirju ja anda esmaabi, millega ma sain väga hästi hakkama just tänu gaiditarkustele, mis kulusid väga marjaks ära. Selle raja läbimiseks anti meile aega 40. minutit ja seda aega tuli järgida nii täpselt kui võimalik, sest võistluse põhimõtte polnud mitte kiirus vaid kogutud punkide arv.

Kui kõik 50 osalejat olid finiðis, algas ürituse kõige magusam osa ehk autasustamine. Pärast seda sai veel mõõta politseinike abiga oma ratta kiirust. Kui kõik ettevõtmised läbi, läksid võistlejad väsinuna, kuid õnnelikult koju.

Ja sellega saigi meie pikk ja väga väsitav ja pingeline päev õhtusse ja meie gaidid said lõpuks jälle koju puhkama.

Eesti Piibliseltsi projekt Joona lugu sai alguse 2000. aasta novembris, kui Eesti Piibliseltsi jõudis rootsi sõprade kingitud suur kala.

Selle ligi kaheksa meetrit pika puust ja kipsist kala valmistas Rootsi Piibliselts 1996. aastal, et meeldejäävalt tutvustada uut rootsikeelset piiblitõlget Göteborgi raamatumessil. Pärast paariaastast rännakut Rootsis jõudis kala Eestisse, kus jätkab oma teekonda ja Piibli tutvustamist meie rahvale. Koos kalaga, mis on ürituse peaatraktsioon, rändab ka laste joonistuste näitus. Näitus on valik 2000. aasta kevadel toimunud Joona loo teemalisele joonistusvõistlusele laekunud töödest. Samas täieneb näitus igas kala peatuspaigas sealsete laste joonistustega, nii et ekspositsioon uueneb ja täieneb pidevalt.

Ürituse peaeesmärgiks on tutvustada Vana Testamendi Joona raamatut.

Möödunud pooleteise aasta jooksul on kalal olnud 15 peatuspaika. Üritused on toimunud nii kirikutes, muuseumides kui ka kultuurimajades. Erilist heameelt tunneb Eesti Piibliselts just nendest üritustest, mis toimuvad väljaspool kirikut, sest siis tuleb tavaliselt kohale ka hulk neid inimesi, kes kirikus ei käi. Pärast ürituse lõppu on nii mõnedki neist ilmutanud siirast huvi kiriku ja Piibli vastu. Kõik üritused on olnud oikumeenilised (st mitmeid uskkondi kaasavad) ning koostöö erinevate konfessioonide ja Eesti Piibliseltsi vahel on sellest projektist saanud uut tuult tiibadesse.

Kuulsa kala teekond Eestimaal hakkab jõudma lõpule. Veel veidi aega, ning juba sel sügisel kingitakse ta edasi Läti Piibliseltsile. Enne seda aga on veel paaris kohas peatuda vaja. Kambja on üks neist. Näitused ning kala on Kambja kirikus 13. juunist 17. juulini. Näha saab seda kiriku lahtiolekuaegadel (T - P kell 10-15), kokkuleppel koguduse töötegijatega on võimalikud ka muud variandid. Lastel tasub jälgida reklaami joonistusvõistluse jms kohta (auhinnad, muide, on temaatilised!).

Kambja aleviku 15 eraisikut said 4. juunil 2002 enda kodudesse Interneti-püsiühenduse.

Pärast poolteist aastast arutelu ja ootamist, on lõpuks Kambja aleviku elanikel võimalus endale koju saada interneti -püsiühendus. Külatee projekti raames on Kambja EMT mobiilimasti paigaldatud antenn, mille abil on võimalus endale võrguühendus luua. Tänu sellele on nüüd enamus aleviku paneelmajadest võrgutatud. Paneelmajade ühendamiseks kasutati kaableid. Kaugemal elavad inimesed peavad endale muretsema vastava raadiokaardi. Kõik liituda soovijad peavad seejärel sõlmima teenust osutava firmaga lepingu. Tartumaa Omavalitsuste Liit valis teenuse pakkujaks AS Kerneli.

Paneelmajade võrgu ehitasid Sulev Kaasik ja Heigo Mägi. Kui keegi paneelmajadest veel tunneb püsiühenduse vastu huvi, siis kontakteerugu telefonil (051)912 134 või e-posti teel: max [ätt] kambja.ee .

Kambja põhikooli lõpetab tänavu 7 neiut ja 13 noormeest, kelle klassijuhatajateks on olnud Sirle Kuristik, Jane Altvälja ja Tiina Tiideberg

Klassijuhataja Sirle Kuristik:

Kooli lõpetav IX klass oli algklassides õppeedukuses tagasihoidlik, kuid paistis silma isetegevuses ja muudes koolivälistes ettevõtmistes.

Selles klassis olid õpetajana väga huvitav tunnis käia, sest lapsed olid väga loovad. Kirjutati põnevaid lugusid ja väga harva oli kuulda lauset: „Mina küll ei tea, mida kirjutada.“ Ka need, kel õigekirja polnud ollagi, panid paberile selliseid mõtteavaldusi, et lausa nauding oli neid lugeda.

Kindlasti enamik selle klassi õpilastest on mänginud ka mõnes näidendis.

Lisaks näidenditele tahtsid lapsed ka igal pool käia. Käisime pikkadel matkadel ja mitmetel ekskursioonidel. Käisime jalgsi nii pikki maid, et meid peeti hulludeks.

Kuuste põhikoolis saab sel korral lõputunnistuse 8 neiut ja 5 noormeest, keda on ohjanud klassijuhatajatena Milvi Padjus, Niina Kivimaa, Signe Laigu ja Mare Voika

Kuuste õpetajad lõpetajatest:

Esimene õpetaja Milvi meenutas: “Väga armsad lapsed, sõbralikud ja püüdlikud.”

Õpetaja Reinu ehk direktori arvates oli üheksanda klassi puhul tegemist asjalike, meeldivate noortega. Nad on sõnakad ja otsekohesed, ei karda mõnikord ka kaotada. Õpetaja Rein tunneb üheksandikke kui aktiivseid, töökaid, distsiplineeritud õppureid.

“Kui mõelda sellele, et kooli üheks ülesandeks on kasvatada inimest ja pidada oluliseks inimväärikust, siis üheksanda klassi puhul on see ülesanne täidetud. Neist on kujunenud head, meeldivad inimesed.” Nii ütles õpetaja Peedu.

Õpetaja Reinu ehk direktori arvates oli üheksanda klassi puhul tegemist asjalike, meeldivate noortega. Nad on sõnakad ja otsekohesed, ei karda mõnikord ka kaotada. Õpetaja Rein tunneb üheksandikke kui aktiivseid, töökaid, distsiplineeritud õppureid.

Vene keele õpetaja Salme leidis, et klass oli asjalik ja koostöövalmis.

Õpetaja Anne arvamus üheksandast enne esimest, valikeksamit: iseloomustab klassi kui mitmekesist, teotahtelist gruppi. Tema arvates olid üheksandikud tragid ja hakkajad, oleks seda hakkamist vaid rohkem jätkunud ka tundidesse. Kuid mõnedest tundidest tänaste lõpetajatega tulid talle meelde nii mõnedki huvitavad vestlused.

Õpetaja Kaido, kooli huvijuht, arvas, et üheksas klass kandis väärikalt lõpu-klassile pandud kohustusi, sai kõigega hakkama ja täitis antud lubadusi. Nendega oli meeldiv suhelda, sest nad olid asjalikud ja neil oli ikka midagi öelda.

Õpetajaskonna arvamuse võtab kokku õpetaja Heli: “Kena kirju seltskond mit-mekülgsete huvidega võimekast õppurist ja tahte-jõulisest tippsportlasest iga ala laiskvorstideni, raamatusõpradest ja arvutihulludest andekate joonistajateni, aktivistidest ja supersuhtlejatest tagasi-hoidlike omaetteolijateni, lapselikest naljameestest iseseisvate küpsete neidudeni.

Meeldiv on lahe sõbralik suhtlemislaad nii eakaaslaste kui õpetajatega. Veidi rohkem vaimsust ja viitsimist vaeva näha ning paremat klassi ei oskaks tahtagi.”

Sellele pole tõepoolest enam midagi lisada.

Arvamusi kogus

Kallid 9. klassi õpilased!

Mul on teid kõiki väga hea meel siin näha. Kui te siia kooli tulite, olite veel väikesed, aga vaadake, kui suured te nüüd olete. (Andri)

Teil, 9. klass, on täna see õnnelik päev, mil te kõik võite olla õnnelikud oma saavutuste üle. Olete üheksa aastat õppimisega vaeva näinud ja nüüd on see ka tulemusi andnud. (Paula)

Täna, kui Te siin viimast korda istute, ei tea Te, mis Teid ees ootab. Te lähete loodetavasti edasi õppima. Mõni saavutab edukama hariduse, mõni kesisema. Kuid loodame kõige paremat. (Sirli)

Teid on toetanud emad ja isad ning õpetajad. Kusjuures õpetajad on vahel pidanud taluma teie vihahoogusid, aidanud lahendada teie muresid. (Gerli)

Teie klass on olnud väga rahulik klass, kõik te olete püüdnud õppida nii, kuidas olete suutnud. (Andris)

Meie kool on sõbralik ja kodune. Kes on meie kooli korrastanud, teab, mida tähendab austus kooli vastu. Aitab nüüd sellest jutust ja me kõik soovime teile head teed. (Kaido)

Praegu loodate, et ei tule siia kooli enam kunagi tagasi, kuid aja möödudes hakkate te seda maja siin väikese tiigi kaldal ja ilusa pargi keskel taga igatsema. Olete siin koolis saanud nii oma esimesed kahed kui ka viied. Nii esimesed noomimised kui ka kiitused. (Tea)

Olete päris palju nii head kui halba koolis korda saatnud. Kindlasti õpetajad rõõmustasid, kui te kooli tulite, kuid mui-dugi on neil veel parem meel, kui te lõp-etate. Arvatavasti teid ei unustata. (Riin)

Nad on siin koolis korda saatnud nii head kui halba. Sodinud laudu, lõhkunud toole, kiusanud õpetajaid ja kaasõpilasi. Veel on nad teinud huvitavaid näidendeid ja korraldanud üritusi. Nad on teinud palju meeldejäävat. (Liina)

Kahju teid lahkumas näha, kuna meil hakkab teieta igav ja meil pole nüüd erilisi vastaseid spordis. Teiega oli lõbus. (Henno)

Soovime teile kõike paremat kogu eluks ja meenutage ikka oma kooli, kus lõppes teie lapsepõlv. (Annika)

Mina saadan teid meie väikesest koolist teele järgmiste luuleridadega:

Varsti need lapsed lähevad
jalas uued kalossid
ja luitunud koolimütside all
vägevad õhulossid. (Siim)

HEA ON, ET TEIST LAHTI SAAB, ONGI KOOLIS ROHKEM RUUMI! (Margus)

"Kui mul oleks miljon krooni"

Esiteks peab see raha tulema ausal teel, vähemalt minu jaoks. Kõigepealt ostaksin endale igasuguseid vajalikke asju: riideid, kosmeetikat, televiisori, arvuti, muusikakeskuse, muud pudi-padi. Emale ostaksin ilusa kostüümi, isale uue auto, õdedele-vennale midagi, mida nad tahavad ja vajavad. Kui kõigil süda rahul, paneksin ülejäänud raha panka. Muidugi peaksin meeles oma sõpru, aitaksin maja ehitada, annetaksin vaestele või haiglale. Hoiaksin eemale nendest, kes raha pärast sõbrustama kipuksid. Kunagi looksin aga oma firma ja paneksin kõik oma säästud sinna.(Hannela Viigi)

"Vaesus ja rikkus"

Rikastel on palju sõpru ja häid tuttavaid. Vaestel pole palju sõpru, sest keegi ei taha nendega tegemist teha. (Egert Tammepõld)

Kui lugeda palju raamatuid, saad nii teadmiste kui kogemuste poolest rikkamaks. Seda rikkust ei saa sinult keegi võtta.

Paljud haiged loovutaksid kogu oma varanduse, et ainult saaks käia, näha või kuulda. Tervis on neile kõige suurem rikkus.(Annika Sepp)

"Raskused elus-võidelda või põgeneda"

Keerulised olukorrad tekivad siis, kui kõik kipuvad liiga kiiresti alla andma. Endale peab sisendama, et sa saad kõigega hakkama. (Marko Kübarsepp)

Kambja kooli lõpetav IX klass oli algklassides õppeedukuses tagasi-hoidlik, kuid paistis silma isetegevuses ja muudes koolivälistes ettevõtmistes.

Kui õppetööst rääkida, meenub see, et II klassis üks poistest hilines peaaegu iga päev esimesse tundi, peale selle oli ta veel hajameelne ja unustas tihti mõne vajaliku õppevahendi koju. Kuna kohalejõudnuna oskas ta tagasihoidlikult ja viisakalt põhjendada oma eksimust, siis õpetaja lootis, et vast ta ikka kunagi hakkab õigeks ajaks kohale ilmuma. Ja tundub, et see aeg ongi juba käes. Meeldiv on ka see, et viisakast poisis on sirgunud viisakas, arukas ja meeldiva käitumisega noormees.

Huvitav on ka see, et klassi praegusel viiemehel (loe: -naisel) olid algklassides tunnistusel isegi kolmed ja et inglise keele lõpueksami üks edukatest sooritajatest käis kunagi logopeedi juures. Reaalainetes kenasti edasijõudev noormees maadles kunagi lugemisega, suurte pingutustega õnnestus tal kolm kätte saada. Sama lugu on ka ühe teise praeguse üsna eduka õpilasega.

II klassi tuli uus õpilane, kes oli algul erakordselt tagasihoidlik ja korralik. See, kui hoolikalt ta oma õppevahendeid kotti pani, oli omaette vaatamisväärsus. Õppeedukuses oli ta kolmemees, kuid praeguseks on tal mõni üksik kolm, enamik hindeid on neljad -viied.

Selles klassis olid õpetajana väga huvitav tunnis käia, sest lapsed olid väga loovad. Üks poistest kirjutas peaaegu igas loos oma kassist Saarast, kuid oskas seda lugu alati erineva nurga all valgustada. Agaralt koostati oma klassi ajalehte, mille üle praegustel lõpetajatel tasub uhkust tunda.

Kindlasti enamik selle klassi õpilastest on mänginud ka mõnes näidendis. Esimene näidend, mida edukalt mängiti oli D. Normeti „Vikerkaarel kõndija“. Lugu südamlik ja ilus, ainult üks tegelane oli seal kuri ja õel nõid, keda keegi mängida ei tahtnud. Püüdsin veenda Liinat seda osa mängima, arvates et see sobib talle. Kuna Liina arvas, et õpetaja teda nõiaks peab, olid tal esimeses proovis peaaegu pisarad silmas. Lõpuks ta ikkagi nõustus seda osa mängima ja juba esimesel esinemisel sai ta kõrval-osa-täitjana erakordselt suure aplausi osaliseks, sest ta esinemine oli nii ehtne, et kogu saal oli vaimustuses. Selle näidendiga käisime esinemas ka Tallinnas Must-peade majas. Tallinnast tagasi sõites juhtus veel selline lugu, et bussil kadusid tuled ära ja pidime siis pisut aega ootama.

Järgmine näidend, mida ühiselt mängiti, oli „Kristiina, see keskmine“.

Kõige vaevanõudvam oli „Kääbuste isanda“ selgeks õppimine, sest näidend oli väga pikk, kestis 45 minutit. Näitlejatel tuli ka veel laulda ja sellega tuli palju proove teha. Proovide tegemine lõppes vahel ühe suure tsirkusega, sest väsimusest hakkasid osatäitjad nende endi sõnul „lolli mängima“. Eriti agar silma paistma oli Mart. Kui me selle näidendiga lõpuks maha saime, ei jäänud ka tunnustus tulemata. Oli meeldiv kuulda, et ka näidendite tuntud lavastaja Endla Langel meiega rahule jäi.

Lisaks näidenditele tahtsid lapsed ka igal pool käia. Käisime matkadel ja ekskursioonidel. Käisime jalgsi nii pikki maid, et meid peeti hulludeks. Üheks selliseks teekonnaks oli jalgsiretk Kambjast mööda Peeda teed Pangodisse.

Üks meeldejäävamaid reise oli laager Luual. Luual pidi toimuma üle-eestiline noorte matkajate kokkutulek. Lõpuks selgus, et ainuke matkagrupp oli seal Kambja oma. Meile oli korraldatud põhjalik metsaga tutvumine, õppisime mõõtma puude kõrgust ja muid metsa-tarkusi. Pidime ära sööma ka suuremale inimestehulgale mõeldud suitsukala, mida kastide kaupa kohale toodi.

Veel külastasime poistega Endla raba. Tagasiteel püüdsid poisid rongiliiklust takistada 10 sendistega, tulemuseks olid laiakslitsutud mündid ja kommiraha oli jälle pisut vähem.

Alati on koolis püütud ka pisut ulakust teha, kuid on ka palju muud jõutud.

Esiteks saaks Eesti lahti oma praegusest mainest. Mainest, mille järgi teatakse (kui üldse teatakse) Eestit kui endist NLi osa, mitte kui iseseisvat riiki. Ka on liitumine märk edust ja kiirest arengust. Vähese ajaga on riik jõudnud tasemele, mis vastab liidu nõuetele. Muidugi on liitumine kasulik ka majanduslikult. Avaneb ju suur ja lai turg liikmesriikide näol. Siis tulevad muidugi ka euronõuded. Liitudes peaksid tõusma ka hinnad. Tahaks loota, et ka palgad tõuseks teiste arenenud riikide tasemele. Veel loodan, et meie raha euroga ei asendu.(Paul Unt)

"Ise teenin, ise kulutan"

Juba väiksena mõtlesin sellele, kuidas mul on töökoht ja ma teenin raha. Arvasin, et ise majandada on jube lihtne ja raha jääb ülegi. Tegelikult on see raskem, kui arvata võiks.(Liis Kaasik)

Väljavõtted õppeaasta jooksul kirjutatud loovtöödest tegi

Kooli lõpetamise eel meenutatakse ikka varasemaid aastaid.

Oma kodusest arhiivist leidsin lapselike käekirjadega täidetud paberi-lehed. Nendele on 5. klassis kirjutatud põhjendusi, miks on vaja õppida.

Selgitusi matemaatika vajalikkusest:

*Annika - tahan poemüüjaks hakata;
*Ingar - siis saan arve kokku lugeda;
*Astrid - siis ei saa ükski poemüüja mind alt tõmmata;
*Mart, Paul - siis saan targaks;
*Madis, Liis - et arvutada oskaks;
*Triin, Karis - seda läheb elus vaja;
*Hannela - saan siis poes raha üle lugeda ja saan ka targemaks;
*Marko Kübarsepp - siis saan äriga tegelda;
*Ragnar - siis saan hea töökoha.

Emakeelt õpitakse selleks, et:

*Ardo, Paul - peab õppima;
*Astrid,Mart - olla normaalne eestlane;
*Annika, Triin - mulle lihtsalt meeldib lugeda;
*Ragnar - seda läheb elus vaja.

Võõrkeel on oluline, sest:

*Hannela, Karis, Marko jpt - siis saab välismaal käia ja välismaalastega rääkida;
*Egert - tahan, et ma oskaksin seda;
*Liis - mulle meeldib inglise keel.

Arvutiõpetus meeldib loomulikult kõigile, lisaks arvas Hannela, et saab teistele kirjutada.

*Kõik neiud, Ragnar ja Marko rõhutavad - hea töökoht ja arvutioskus käivad käsikäes.

Käsitööoskus kulub ära igal juhul, lisaks teatati:

*Astrid - siis ei pea poest kalleid kampsuneid ostma;
*Madis - et oskaks ikka ise puurida ja hööveldada;
*Triin - meeldib asju meisterdada.

Unipiha algkooli lõpetajad:

Kambja põhikooli lõpetajad:

Kuuste põhikooli lõpetajad:

Õpetaja Lembit Jakobson:

Oma vanade lasteaialeludega saab jätta hüvasti mitut moodi. Algklassides on kasulik, kui kapipõhja või pööningule viidud mänguasjad õppeaasta jooksul kordki uuesti nähtavale tuuakse.

Nii saavad ka teised lapsed klassis tuttavaks nendega, kes õhtuti magama heites pinginaabril või klassikaaslastel kaisus olid. Kellele keedeti putru, kellega riieldi või kellel kõht katki lõigati.

Unipiha algkoolis korraldati ühel päeval selleks kohtumine oma lapsepõlve mänguasjadega. Kõigil õpilastel oli võimalus üles otsida oma kaisukaru, nukk, ahvipärdik. Võtta ta uuesti teiste ees sülle ning rääkida tema juhtumitest.

Toomas tõi teistele näha oma ema Saabastega Kassi ja rääkis, kuidas oma pinginaabri Kristjaniga suurel nukul kõhu katki lõikasid ja tema sisse väiksema nuku panid. Ikka selleks, et kõik oleks nii nagu päris elus, kui emad lapsi sünnitavad.

Riina võttis kodust kaasa nuku Kristiina, kelle plastmassjalg ükskord ära kadus. Pärast pikka otsimist ja ahastamist, leiti lõpuks see koerakuudist. Väikesena lõikas ta samuti oma nukul kõhu lahti, et vaadata, mis tal sees on. Pärast nõelus ema abiga kõhu tagasi kinni. Ei tulnud verd ega polnud soolikaid. Õpetaja Eha tõi kooli oma tütre Liisi nuku, kelle nimi on Joosep. "Sa pole ju Joosep kunagi kooli näinud," küsis ta nukult teiste laste kuuldes. Joosep ei vastanud midagi, lapsed aga vaatasid imestunult õpetajale otsa.

Toomas rääkis, kuidas ta tegi oma elevandile Londistile, mille kinkis talle ristiema, pappkarpidest maja nagu päris loomaaaias. Raunole tuli meelde, et tema ahvipärdik Jumbo on sama vana kui ta ise.

Vennad Rauno ja Rannet jutustasid teistele, kuidas nad suurtest pappkastidest autod meisterdasid, millega sai toapõrandal "rammida".

Tanelil on praegugi veel kodus kiikhobu, millega ta kiikus. Uku tuletas meelde, kuidas ta oma mänguautosid ja Buratino jalga parandas. Veeda pani oma nukule kaks nime- Lille ja Filje. "Nii ilus on riimis nimesid kuulda," lausus ta teiste pärimise peale.

Et näha oma vanaemade ja vanaisade mänguasju ning seda, kuidas valmib nukufilm, sõideti järgmisel päeval Tartusse Nukumuuseumisse.