“Tobud” - tõlkeraamat Kuuste kooli õpilastelt

Naabrid üllatasid raamatu esitlusega

Veerandilõpu kiires saginas helistasid Kambja kooli kolleegid Kuustest ja kutsusid külla -RAAMATU ESITLUSELE! Põnev!

Kohapeal ootas meid saalitäis õpilasi-õpetajaid ja huvitav lugu. Kuuste kooli 8. ja 9. klassi noored õppisid inglise keelt väga tulemusrikkalt. Õpetaja Mare Voika juhendamisel tõlgiti Roald Dahl´i (1916-1990) lasteraamat “Tobud”. 29 peatükki jaotati ära nii, et igal osal on ise tõlkija.

Originaalillustratsioone eeskujuks võttes kaunistas teksti õpilane Kaido Nõmme, emakeeleõpetajad aitasid tõlkeraamatut keeleliselt kohendada.

Osa tõlketööd lugesid õpilased ka saalis ette - nii sai suuresti aimu, millega tegu. Huvilisi jäid Kuuste raamatukogusse ootama kiirköitjasse suletud A4 formaadis raamatud.

Chaplinlikud lood proua Tobust ja härra Tobust

Olgu siinkohal öeldud, et “Tobude” autor on Inglismaal kasvanud norrakas, kes hakkas kirjutama pärast Teist maailmasõda. Meie lastele on tema tuntumaks raamatuks “Matilda”, kuid raamatupoodide lettidele on just äsja jõudnud ka paari teise teose tõlked.

“Tobude” peategelasteks on tobe abielupaar, kes teineteisele pidevalt mingi “äparduse” korraldab. Ühest peatükist teise käib chaplinlik (loe: labane ja vägivaldne) koomika, millest allakirjutanu küll huvitatud pole, aga mis teismelisele ilmselt lugemismõnu pakub.

Sõltumata tõlketeose sisust, on Kuuste noored ja võõrkeeleõpetaja Mare Voika teinud suurepärase töö - valmis raamat ja õpilastel on inglise keel ladusam kui enne.

Raamatuesitlus jätkus mõne kuu eest avatud hubases ja päikesekarva raamatukogus. Selle perenaise Heli Nemvaltsi töölaual ootasid uudistamist Roald Dahl`i ingliskeelsed raamatud, kõrvallaualt pakuti aga kohvi ja suupisteid. Mõnusas ruumis vestsid mõnusalt juttu nii töö tegijad kui tulemuse nautijad.

Külalistele Kambjast (Enn Liba, Toivo Ärtis ja allakirjutanu) tehti ka kingitus - loomulikult “Tobude” üks eksemplar, mida Kambja emakeeleõpetaja koolis lahkelt lugeda annab.

Aitäh teile, naabrid, toreda ürituse ja eeskujuvääriva projekti eest.

Tiina Tiideberg,

Kambja kooli emakeeleõpetaja

---

Maria Martin andis välja esimese luuleraamatu

“Pliiats on tõhusam relv, kui Kalaðnikovi automaat!” tõdetakse värsikogu saatesõnas

“Hea luulesõber! Sa hoiad käes omapärase elusaatusega luuletaja debüütvihikut, kes tervelt 35 aastat luuletas “sahtlisse” ja alles 50-ndal eluaastal otsustas oma loomingut enam mitte ära põletada, vaid rakendada seda eestluse püsimajäämise nimel…”

Nende ridadega algab saatesõna äsjailmunud maherohelise kaanega luulevihikus. Kambja harrastusluuletaja Maria Martin, kodanikunimega Heiki Kortspärn, on suutnud oma kulu ja kirjadega välja anda esimese luulekogu.

Luulevihikusse “Mina olen Eesti valu” valis autor 35 luuletust, mis hõlmavad tema loomingut ajavahemikus oktoober 2000 kuni detsember 2001. Raamatukest aitas välja anda Eesti Luuleliit.

Maria Martin astus esmakordselt oma värssidega avalikkuse ette vallalehes “Koduvald” sügisel 2000.

Luulevihiku saatesõnas nenditakse: “Autori tulek Eesti “amatööride” luulesse oli tormiline: juunis 2001.a. astus ta Eesti Luuleliidu liikmeks ja sügisel valiti juba ülevabariigilise luulekonkursi “Kuldne Kaseleht 2001” laureaadiks.”

Maria Martini esikkogu tiraaþ on 300 eksemplari. Autor oma raamatukest raha eest ei müü, kuid kingib tuttavatele ja annetab raamatukogudele.

Toivo Ärtis

Pensionireform – see puudutab meid kõiki!

Riiklikust pensionist ei piisa inimväärseks eluks vanaduspõlves

Koduvald tutvustab pensionireformi aktuaalset teemat Eesti Ühispangas valminud ülevaate vahendusel.

Riigikogu võttis septembri keskel vastu kauaoodatud kogumispensionite seaduse, millega käivitatakse Eestis pensionisüsteemi teine sammas. Pensionireform, millega Eestis kehtestatakse kolmel sambal põhinev pensionisüsteem, on oma tähtsuselt võrreldav 90. aastate alguses läbi viidud rahareformiga.

Meeldetuletuseks: pensionisüsteemi esimeseks sambaks on riiklik pension, teiseks sambaks on kohustuslik kogumispension ning kolmandaks sambaks on vabatahtlik kogumispension.

Miks see puudutab meid kõiki?

Vaadates tänaseid pensionäre on ilmselt igaühele selge, et riiklikust pensionist (I sammas) ei piisa inimväärseks eluks vanaduspõlves. Seega peab iga inimene võimalikult varakult hakkama ise hoolt kandma selle eest, et ta saaks oma vanaduspäevi muretult nautida.

Pensionisüsteemi teine sammas on meile esimene ja väga soodne võimalus juba täna midagi Ise selle heaks ära teha, et tulevikus paremini elada.

2 + 4 skeem – lihtne ja atraktiivne

Pensionisüsteemi II sambaga liitumisel maksab töötaja igakuiselt 2% oma brutopalgast (palk, millelt on tulumaks maha võtmata- toim.) oma isiklikule pensionikontole, riik lisab sellele omalt poolt veel 4%. Näiteks maksab Eesti mees Jaan, kelle brutosissetulek on 4000 krooni kuus, igakuiselt 80 krooni oma pensionikontole ning riik lisab sinna omalt poolt veel 160 krooni. Pensioniks paigutatav raha on kokku seega 240 krooni kuus. 2% palgast on väike summa, kuid regulaarne ja pikaajaline kogumine annab pensionile märkimisväärse lisa. Näiteks Jaan maksab ise 30. aasta jooksul pensionifondi 75 500 krooni, mis pensionieaks jõuab kasvada koos riigipoolse panusega 382 000 kroonini. See suurendab pensioni 2200 krooni võrra kuus. Kui Jaan on pensionil 19 aastat (lähtudes oodatavast elueast), makstakse talle kokku pensionifondist välja 501 000 krooni.

Arvestades, et pensionfondi paigutatavad summad on tulumaksuvabad, maksab Jaan sellest 240 kroonist ise pensionikontole vaid 59 krooni, seega on Jaani puhastulu pensionipaigutusest 181 krooni kuus.

Tähele tuleks panna seda, et kui ma ei liitu Pensionisüsteemi II sambaga, loobun ma vabatahtlikult riigi poolt pakutavatest sissemaksetest minu pensionikontole.

Kuidas ja millal saab liituda?

Kohustusliku kogumispensioni II sambaga liitumiseks tuleb täita vastav avaldus ning esitada see avalduse vastuvõtmiseks volitatud pangale. Avaldusi saab esitama hakata alates 2002. a. aprillist.

Pärast avalduse esitamist avatakse inimesele Eesti Väärtpaberite Keskdepositooriumis personaalne pensionikonto, kuhu hakatakse kandma tema II samba pensionimakseid.

Millega liitumisel arvestada?

Sissemaksed on individuaalsed, pensioni suurus sõltub palgast

2+4 skeem: maksad 2% ise ja riik paneb 4% omalt poolt juurde

Väljamaksed regulaarsete väljamaksetena elu lõpuni

Pensionifondi osakud on päritavad.

Liitumiseks ei pea olema panga klient.

Kui Teil on küsimusi pensionireformi ja kogumispensioni kohta, saate infot Ühispanga Tartu kontori telefonil: 07 308 500 või pakkumine.tartu@eyp.ee.

Lisainfo internetis: www.eyp.ee/pension

Loit Linnupõld,

Ühispanga Fondide juhataja

---

SAPARDilt saab jälle tuge

Tänavu on teist aastat järjest võimalik taotleda SAPARDi toetust, seda koguni üle 600 miljoni krooni ulatuses.

SAPARDi toetus määrati eelmisel aastal kokku 130 taotluse kohta kogusummas 123,5 miljonit krooni. Mullu sooviti SAPARDi tuge saada peamiselt põllumajandustootmise investeeringuteks - lüpsiseadmete, piimajahutite, traktorite, kombainida ja atrade ostuks. Suurimad toetussummad läksid aga liha-, piima- ja kalatööstustele.

Kuid SAPARD toetab lisaks põllumajandusele ka maapiirkonna ettevõtlust, näiteks maaturismi, käsitöön-duse, teenindusliku ettevõtluse, kala- ja vähikasvatuse ja väikeettevõtetes toidu-ainete töötlemise arendamist. Seega on võimalik saada toetuse näol tagasi kuni 50% näiteks matkaradade, keraamika-ahjude, remonditöökodade või pagaritöö-koja rajamise kuludest. Lisaks on külades tegutsevatel ettevõtjatel võimalik saada toetust juurdepääsuteede ja joogivee-kaevude ehitamiseks ning elektrivõrgu ja ka internetiga liitumiseks.

Muudatused

Eelmise aasta kogemustest lähtudes on muudetud SAPARDi toetuse taotlemise, menetlemise ja hindamise korda. Muudatuste kohta saab informatsiooni PRIA büroodest ja SAPARDi internetileheküljelt http://www.agri.ee/SAPARD.

Ettevõtjatel on toetuse taotlemisel ja äriprojektide koostamisel võimalik saada abi nõustajatelt, kes said tänavu jaanuaris toimunud SAPARDi jätkukoolitusel kogu info muudatuste kohta.

Väikesed muudatused tehti taotlus-, äriplaani- ja pakkumiskutse vormides ning eelmise aasta vormid on kaotanud kehtivuse.

Kindlasti tuleks jälgida seda, et taotluse esitamisel kasutataks uusi vorme. Kõige olulisem uuendus taotleja jaoks on see, et blanketid on internetis saadaval ka Exceli tabeli kujul ja igal huvilisel on võimalik need sealt endale salvestada ning oma arvutis täita.

Ka nõutavate dokumentide osas on kord muutunud leebemaks. Varem pidi maksuameti tõend riiklike maksuvõlgade puudumise kohta olema võetud taotluse esitamisele eelnenud kuu esimese kuupäeva seisuga. Nüüdsest võib see tõend olla ka hilisema seisuga. See tähendab, et kui taotlus esitatakse näiteks veebruari lõpus, siis võib maksuameti tõend maksuvõlgade puudumise kohta olla kas jaanuari- või veebruarikuu seisuga (alates 1. jaanuarist kuni taotluse esitamise kuupäevani). Sama kehtib ka äriühingu aktsionäride või osanike nimekirja ning kohaliku omavalitsuse poolt väljastatava keskkonnakaitse tõendi kuupäevade kohta.

Mullusega võrreldes on erinev ka see, et menetlemise käigus avastatud ebatäpsuste korral ei lükata taotlust kohe tagasi, vaid PRIA-l on võimalik teha järelepärimisi kolmandatele osapooltele ning taotlejale, et saada ilmnenud küsimustele selgitusi. Järelpärimise ajaks peatub projekti menetlemine ja taotlejatele antakse vastamistähtaeg. Kui taotleja ei saada nõutud ajaks vastust, siis tuleb tema projekt tagasi lükata. Samas ei ole taotlustes ja äriplaanides võimalik pärast esitamist enam andmeid muuta, sest äriprojektis ühte arvu muutes, muutuvad ka teised read ja veerud ning kogu projekt tuleb ümber teha.

Taotluste vastuvõtt

Tänavu on võimalik välja jagada üle 600 miljoni krooni SAPARDi toetusraha. Taotluste vastuvõtt kestab meetmete 1, 3 ja 4 osas PRIA piirkondlikes büroodes 27. septembrini. Tööstuste meetmele on taotluste vastuvõtu periood lühem ja lõpeb märtsikuuga.

Toetuse kättesaamine oleneb suuresti sellest, kui kiiresti taotleja investeeringu ära teeb. Investeeringutoetust ei maksta enne, kui kõik ühe projekti raames ette nähtud investeeringud on tehtud, see tähendab, et investeeringuobjektid peavad taotlejal olemas olema. Samas ei pea toetuse kättesaamiseks olema kogu investeeringu eest tasutud, kui hankijaga on saavutatud selline kokkulepe.

Seniste kogemuste põhjal saab tuua näite ehitusinvesteeringu kohta. Ehitus sai valmis, ehitaja oli töö lõpetanud ja ehitise kasutusluba oli olemas, kuid taotleja ei olnud veel täies ulatuses tööde eest tasunud. Taotleja esitas PRIA-le investeeringut tõendavad dokumendid tasutud summade kohta. Pärast kohapealse kontrolli läbimist sai ta ehitajale tasutud arvete alusel kätte esimese osa toetusest. Ülejäänud toetussumma makstakse talle siis, kui ta on ehitajale täielikult tasunud ja esitanud selle tõenduseks PRIA-le maksedokumendi. Oluline on toetuse osalise maksmise juures see, et tööd peavad olema lõpetatud, objekt valmis ja üle antud ning vastu võetud.

Investeeringu tegemiseks on aega taotlemisele järgneva aasta 25. septembrini. See tähendab, et eelmisel aastal rahastamisotsuse saanud taotlejatel on aega esitada investeerimist tõendavaid dokumente PRIA keskusesse käesoleva aasta 25. septembrini, aga tänavustel taotlejatel 2003. aasta sama kuupäevani.

Heli Raamets,

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet pressiesindaja

Telefon: 07 371 215

Vaiki Agarmaa elu lugu

“Meie sõit Siberisse kestis paar nädalat. Rongis toodi meile isegi putru söögiks…”

Väike-Maarja Keskkooli (või gümnaasiumi, mis nime all ta kunagi oli) lõpetasime Saage lastest neljakesi, need olid Endel, Vello, Leia ja mina. Laine ja Valve õppisid kodumajandust. Valvest pidi saama meie Liiva talu pärija. Valve suri poja sünnitamisel 1957.a. lõpul Väike-Maarja haiglas. See oli juba peale Siberist tagasisaamist.

Mina lõpetasin Väike-Maarja Keskkooli 1948.a. Andsime terve lõpuklassiga tõotuse, et meist ei saa kommuniste. Sellel ajal oli meil terve kooli peale kolm komnoort.

1946.a. veebruaris tabas minu peret ränk katsumus , arreteeriti minu vanem vend Endel, kes oli peale keskkooli lõpetanud ka sõjakooli ja politseikooli ja kes oli sõdinud valitseva korra arvates valel poolel. Endlile määrati kümme aastat vangilaagrit. Endel oli füüsiliselt ja vaimselt tugev mees, ta tuli sealt eluga tagasi ja on jäänud kindlaks oma põhimõtetele tänapäevani.

1948.a. sügisel tegin ma eksamid TRÜ põllumajandusteaduskonda , minust oleks võinud saada diplomiga aednik, ehkki parema meelega oleksin eelistanud keeleteaduskonda, kuhu oli palju tahtjaid ja seepärast lõin araks. Et ülikooli sisse saada, pidid peale eksamite sooritamist veel mandaatkomisjoni eest läbi käima, kus vaadati ja vaeti sinu poliitilist tausta. represseerimised sinu perekonnas tuli maha salata. Ülikooli sisse ma sain ja sain seal käia 25.märtsini 1949.a.

Elasime õe Leiaga Tartus Aleksandri tänavas. Leia oli juba kolmanda kursuse bioloogiateaduskonna üliõpilane, mina alles purukspommitatud Tartuga mitteharjunud esimese kursuse roheline. Need me olime seni, kuni 25. märtsi öösel kella 3 ja 4 vahel tuldi suure prõmmimisega sisse ja muudkui korrati: “Kiiresti! Kiiresti! Olete määratud asumisele. Võtke kõik kaasa, mis teil on, ega te sinna surema ei lähe, te lähete ju elama.”

Mida oligi võtta ühel vaesel tudengil. Oleks olnud nagu pool pätsi leiba, kodust võid ja 10 rubla raha, mis oli vennanaise käest laenatud. Stipendiumipäev oli kohe, kohe tulemas.

Olime juba veomasina peal, kui üks eesti keelt kõnelev mees soovitas ühel meist tagasi minna ja võtta kaasa magamisriided, mis meil ähmiga üldse meelde ei tulnud.

1949.a. seinakalendri peal oli rongipilt, mille kohta meie korteri perenaine ütles, et see pilt tähendab uut küüditamist. Ja nii see oligi. Rong seisis Emajõe luhal, kuhu kõik “rahvavaenlased” ja “kulakud” (kelleks osutusid peamiselt naised, lapsed ja vanemad mehed) kokku korjati. Neid korjati mitu päeva, sest rong sõitis välja pühapäeva õhtupoole. Minu vend Vello ja Endli naine Paula tahtsid meile midagi tuua, aga ei lastud rongile ligi. Ühele tüdrukule visati kivi ümber keeratud raha vaguni aknast sisse. Osav viskaja ja osav püüdja - loomavaguni aken on ju päris väike.

Vellol ja Endli naisel Paulal oli oma lugu. Nad mõlemad töötasid Väike-Maarja Algkoolis õpetajatena. Kui Endel vangistati 1946.a., siis vallandati õpetajaametist nii Vello kui ka Paula, hoolimata sellest, et nad olid mõlemad küllalt hinnatud omal alal. Neil mõlemal avanes võimalus saada õpetajakoht Tartus, Riia tänavas asunud elektritehnika koolis. Neil õnnestus küüditamisest pääseda arvatavasti seepärast, et nad olid kodusest majaraamatust välja registreeritud ja nad elasid eraldi korterites. Meid oli kokku viis inimest, kes oleks vajanud ühist suurt korterit, mida sõjajärgses Tartus oli peaaegu võimatu saada. Vennanaisel oli veel ka kooliealine vend.

Meie sõit Siberisse kestis paar nädalat. Rongis toodi meile isegi putru söögiks, päris nälga ei olnud. Alati kummitas veepuudus. Vagunis ei olnud ju veenõusid. Suurtes raudteejaamades olid küll sildid “Kuum vesi”, aga rong neis jaamades naljalt ei peatunud. Meie peatused olid kas lagedal või hõreda metsaga kohtades. Kaks korda päevas oli ette nähtud oma keha kergendada. Võisid positsiooni sisse võtta kuni 5 meetrit rongist. Kõik toimus kõigi nähes ja valvesõduri valvsa pilgu all. Et me olime noored, siis saime paljusid asju võtta naljana.

Meie vagunis oli üliõpilasi, muusikakooli õpilasi ja keskkooli õpilasi. Magasime üleval naride peal. Sinna oli vaja ronida. Keerasime korraga teist külge. Vanemad inimesed lastega olid allkorral. Magasime muidugi riides ja täid tulid juba vagunis selga. Küll on imelik, et need loomakesed armastavad õnnetuid inimesi, nad oleksid nagu sõbrad ja seltsimehed sõduritele, vangidele ja ka küüditatuile. Nad tekkisid nagu mitte millestki.

Ühes rongi peatusepaigas jäid maha kaks poissi meie vagunist. Nägin neid viimati, kui nad kõndisid käterätid õlal. Vagunisse tagasi nad ei tulnud. Nad pidasid juba mitu päeva põgenemisplaane, kutsusid meid õega kaasa. Aga hoiatatud oli, et põgenejaid ootab ees vangilaager.

“Kolhoosi raamatupidaja arvates sõime me rohkem kui teenisime…”

Vagunivanem, kelleks oli kahe väikse pojaga, oli sunnitud teatama kahe inimese kadumisest. Ta tegi seda järgmisel hommikul, siis olid poisid juba kaugel. Kuuldavasti nad jõudsid Eestisse. Meie rong viis oma laadungi Omski oblastisse. Olles kohale jõudnud, tehti meile täisauna. Küürisime endid kõvasti ja meie riided kuumutati. Siis hakati meid laiali jaotama. Jaotuspunkti sõitsid kohale kolhooside esimehed ja sovhooside direktorid. Eks see toiming nägi välja küll orjaturu moodi. Meid, noori üksikuid inimesi võeti arvatavasti hea meelega.

Laadisime end veomasina peale ja sõit läks lahti tulevase elukoha poole, milleks sai Rõtovka küla, Omski oblasti Tðerlaki rajoonis. See küla asus Irtõði jõe kaldal. Ma ei mäletagi, millest me elasime neil päevil, enne kui meid põllubrigaadi tööle saadeti.

Meie pambud pandi maha Viðnjakovi-nimelise perekonna majja. See oli kena vene perekond, mis koosnes peremehest, perenaisest ja umbes meievanusest pojast.

Peremees oli lõbusa olemisega, kotkaninaga keskealine mees, kellest sai hiljem kohaliku kolhoosi esimees. See oli Melnikovi- nimeline kolhoos. Viðnjakovist esimees ütles meile, et küll te lähete kõik koju. Ta oli tark ja hea mees.

Nii viidigi meid lähemail päevil põllutööbrigaadi . Brigaadi peavarjuks oli pikk barakk, narid kahel pool, keskel suur ahi, mida köeti, esimehe raudkoiku ahju kõrval. Vene tüdrukud ootasid seda aega, kui saab kevadel brigaadi, kus pidi lõbus olema. Süüa anti kolm korda päevas. Toidud olid peamiselt hirsist, kartulist ja jämedast nisujahust. Leiba anti päevas 200 grammi. Leib oli seal väga maitsev, vene naised ise küpsetasid. Kodudes olid käsikivid jahu tegemiseks.

Meie esimene töö brigaadis oli väga kummaline. Sõelusime kompostsõnnikut, sellele sõelutud materjalile valati vett ja veeretati rehadega väikesteks kuulikesteks. Päikese käes nad kuivasid ja pidi siis enne külvi segatama vilja sisse. Siis pidid tulema kõrged saagid.

Suvel olime Irtõði jõe luhal heinal. Olime seal päeval ja ööl. Magasime lageda taeva all ja tõrjusime sääski eemale. Heinatöö oli muidu ilus, puhas töö.

Saime malaariasääse käest hammustada, mille tagajärjel me, õega mõlemad, malaariat ka põdesime.

Sügisel anti meile normipäevade eest vilja, mida oli väheke koti põhjas ja seegi poolhallitanud. Sellest viljast jahvatasime käsikivil jahu, millest küpsetatud leib oli mõru, must ja ei püsinud koos. Kolhoosi raamatupidaja arvates sõime me rohkem ära kui teenisime. Poole aasta töö eest arvestati meile rahaline võlg (300 rubla).

Komandant käis brigaadis meie hingesid kirja panemas kord kuus. Talv oli saabumas, kohalikud kolhoosnikud läksid oma kodudesse, meil ei olnud lihtsalt kuhugi minna. Söögiandmist polnud enam ette nähtud.

Komandant, oma järjekordsel kontrollkäigul küsis, et mida te siin sööte? Üks noormees ütles ilusasti nagu meie kõigi eest: “Ei tea!” Ju see asi vist otsustatud oli juba enne, et tuleb neid noori sälge kuhugi paigutada talveks. Meid viidi Tðerlaki- nimelisse asulasse, kus asusid suured viljalaod.

Siberis puudusid viljakuivatid. Vili pandi ladudesse. Meie ülesandeks sai seda vilja puulabidatega ühest virnast teise kühveldada, et vili ei rikneks. Neis ladudes töötas palju eestlasi, kes olid rajoonist kokku kogutud. Meile maksti rahapalka - 150 rubla kuus. Vilja varastamine oli rangelt keelatud, väravas kobiti kõik töölised läbi.

Korteris olime vene perekonnas ja maksime neile üüri. Kohalikud elanikud olid niisama vaesed kui meiegi. Nii me elasime talve üle.

1950.a. kevadel tuli meile luba asuda ümber oma vanemate juurde asukohaga Krasnojarski krai, Hakassi autonoomne oblast, Beja rajoon, Beja lambakasvatussovhoos. Vanemad ja õde Valne küüditati Virumaalt veel kaugemale ida poole. Sinna küüditatud pandi kõik kohaliku klubiruumidesse. Oli külm ja tülitasid rotid. Inimesed haigestusid ja hakkasid surema. Ema ütles: “Me päris harjusime sellega, et üks kirst oli koridoris”. Küüditatute hulgas oli hea puusepp, kes tegi lahkunuile kirstud.

Et need inimesed vabastaksid klubiruumid, selleks oli vaja leida neile eluruumid. Eestlastest ehitustöölistel lasti ehitada kuus savimaja, igasse majja paigutati kuus perekonda. Igal poolel majal oli peremees, kes maksis iga kuu teatav summa, nii pidi pikapeale maksjast saama majaotsa peremees. Meie isa oli ka rahamaksja.

Meie saabusime õega vanemate juurde, kui neis majades juba sees elati. Õed töötasid taigas, Valve oli saeraami tööline, Leia vedas metsas härgadega palke. Minust sai ehitusel abitööline. Valmistasime segu lubjast, tsemendist, liivas, veest. Kandsime segu ja kive ehitusmeistrile ette. Meie, kaks tüdrukut, olime segumasinad ja kraanad. Eriti meeldiv töö too oli kivimurrus ehituskivide murdmine. Töö kivimurrus oli tasuv. Seda tegime meie, eesti naised, hea meelega. See oli omamoodi loov töö, pidid vaatama, kuidas kivikiht hargneb, et kergemini labida ja kangi abil kive kätte saada. Tasu oli kantmeetri pealt. Pidid oskama ka arukalt laduda.

Meie ümber laius stepp, palju künkaid ja suuremaid mägesid. Metsa ei olnud, mets oli meist ~ 30 km kaugusel Sajaani mägedes. Neilt mägedelt paistis alati lumi. Võibolla kuu aega olid need mäed päris ilma lumeta. Stepis jooksid suslikud ja kasvas terav ning kare stepirohi. Suvel oli väga kuum, vihma tuli harva. Talvel ~ 40⁰ külma. Kui sadas lund, siis tuli kohe hirmus torm, mis lume maast kõige mullaga lahti kaapis. Isakese Stalini surm, mis sai teoks 1953. aasta märtsis, andis lootust vabanemiseks. Ilma loata rajoonist välja ei tohtinud minna.

Suur põud oli lugemisest. Laenasime üksteise käest raamatuid, mida oli väga vähestel.

Saabus aasta 1954. Hakati vabastama alaealisi lapsi ja ka meile õega saabus aasta teisel poolel vabastustõend. /Jätkub/

“Kinobuss tuleb!” - miks ka mitte Kambjasse?

Kas keegi mäletab veel eelmise aasta Eesti kinokultuuri tippüritust "Kinobuss tuleb!"?

Mulle meenub küll midagi. Ja see "midagi" on väga positiivne tunne.

Eelpool nimetatud üritus toimus mitmetes maakohtades üle Eesti. Isiklikult osalesin ma lõppüritusel, mis toimus Palamusel. Kinobuss näitas tol korral kogu Eesti anima- ja mängufilmi paremikku. Aga ei puudunud ka klassika: "Siin me oleme", "Mehed ei nuta" ning "Hukkunud Alpinisti Hotell" (sisaldab Sven Grünbergi fantastilisi helindeid).

Üritus oli hariv. Kujutan ette, et inimesed kes isegi keskmisest kinohuvilisest vähem filme näinud, võivad tõsiselt üllatuda - Eestis on loodud palju ning väga häid filme.

Muide, kinolinal võis ka Kambja inimesi kohata ;).

Loodan, et kes asja ise kaemas käisid, nõustuvad minuga.

Milleks siis see eelnev jutt? No ikka selleks, et Kinobuss hakkab ka aastal 2002 mööda Eestit ringi vurama. Ja ei oleks ju paha, kui üks peatuspaik, kus kinolina lahtirullitakse, oleks Kambja (vald). Selleks, et see teoks saaks, tuleb Kinobussile Kambja piisavalt ahvatlevaks muuta. Siinkohal palungi Koduvalla lugejailt abi. Kui teil on mingisugunegi idee seoses eelpool kirjutatuga, siis palun andke sellest teada! Näiteks võiks tekitada kinoüritusega seonduvaid või haakuvaid üritusi (muusika, näitus vms.). Pakkuda Kinobussi meeskonnale häid ja põnevaid ööbimistingimusi jms. Praegu on Kinobussi trajektooril paigas vaid üks koht - Palamuse. Seal toimuvad Theodor Lutsu Filmipäevad ja on iseenesest mõistetav, et lõppüritus seal peetakse.

Sel aastal liigub Kinobuss ringi loosungiga "Eesti film - 90". Samuti saab seekordne üritus olema rohkem filmikeskne (2001 oli fookuses animafilm) ja "magnetiks" pakutakse taastatud värvidega versiooni "Viimsest reliikviast". Kinoekraane saab olema jälle mitu ning kohapeal saab ise animafilme meisterdada.

Kes soovib, et kinobuss sel suvel (6. kuni 12. august. 2002) võtaks suuna Kambjale, see teatagu lahkesti oma ideedest mulle:

tel: 051 912 134; (07) 416 498

e-post: max[ätt]kambja.ee

Hetkel konkureerime nelja maakohaga Tartumaal.

Ehk mõtleme välja midagi atraktiivset! Ja sellega on suhteliselt kiire!

Heigo Mägi,

(väärt)filmihuvilisest Kinobussi fänn

Murti sisse… On sisse murtud… Varastati…

Kambja valla politseikroonika jaanuaris – veebruaris 2002

Ööl vastu 16. jaanuarit murti sisse Vana-Kuustes seisvasse autosse Ford Taunus. Varastati CD-mängija Pioneer.

14. jaanuaril on sisse murtud Vana-Kuuste külas asuva talu elamusse ja garaaþi. Aknaruudu eemaldanud varas on kaasa viinud mootorsae, kiivri, mõõdulindi, veekeetja ja teisigi asju.

Ajavahemikul 11. kuni 15. veebruar on sisse murtud Virulase külas asuvasse tallu. Ukseluku lõhkunud varas on minema tassinud televiisori, vintrelva padruneid ja teisigi esemeid. Varguse uurimine jätkub, kui Tallinnast saabuvad sõrmejälgede ekspertiisi tulemused.

11. veebruari öösel avastati sissemurdmise katse Kambja vallas Vana-Kuuste külas asuvasse Kuuste poodi. Kaupluse aknaklaasid olid juba lõhutud, kuid kurjategijad ehmatas ära töölehakanud signalisatsioon.

Ajavahemikul 12. kuni 15. veebruar on Kambja vallas Kammeri külas asuva Elva Metskonna kvartali laoplatsilt varastatud 32 tihumeetrit kuusepalki. Kahju üle 23 000 krooni.

20. veebruari päeval varastati 45 minuti jooksul Kambja spordihoone riietusruumist jope taskust mobiiltelefon Ericsson T28. Selgus, et tegemist oli eksitusega ning kuriteo koosseisu puudumisel kuulub menetlus lõpetamisele.

Ajavahemikul 23. kuni 24. veebruar on Kambja vallas Raanitsa külas sisse murtud garaaþi ning pööningult varastatud mootorsaag Stihl. Kahju 7300 krooni.

Kui avastate sissemurdmise, jätke sündmuskoht puutumata

Seoses vargustega majadest ja autodest on politseil palve kannatanutele. Kui avastate sissemurdmise ja tekitatud kahju, jätke sündmuskoht puutumata ning teatage viivitamatult politseisse. Ärge liigutage ega puutuge asju, vastasel juhul võivad olulised tõendid nagu sõrme- ja jalajäljed hävineda.

Protokoll erimärgistusega kütuse kasutajale

Politsei korraldab operatsioone erimärgistatud kütuse kasutajate tabamiseks. Erimärgistatud kütuse kasutamine mootorsõidukites on keelatud ning toob kaasa protokolli. Kambja vallas on üks protokoll juba tehtud. Keelatud kütuse kasutamise eest mootorsõidukis võidakse määrata halduskorras trahv 12 000 kuni 18 000 krooni.

Lugupidamisega,

Liina Pissarev,

Tartu Politseiprefektuuri pressigrupp

Kambja: maailma kõige pingviinisõbralikum koht

Ei ole Kambja veel Eesti kaardilt kadunud. Vähe sellest - meie kallis kodualevik pole isegi maailma kaardilt kadunud.

Meil on põhjust jälle rõõmustada, sest oleme millegi poolest ühes maailma edetabelis teistest ees. Me seljatame Taanit, Saksamaad, USAd ja igat teist kohta me planeedil. Nimelt on Kambja maailma kõige "pingviinisõbralikum" koht.

Erinevalt teistest asulatest kasutatakse Kambjas ohtralt operatsioonisüsteemi (OS) linux. Kes on arvutitega vähegi kursis, peaks teadma, et kõikjal juhib operatsioonisüsteemina MicroSoft (rahvakeeli microshitt), mille omanikuks kurikuulus rikkur Bill Gates ise. Kuid Suurele Billile vastuhakkajaid jätkub kõikjal ning ikka ja jälle püütakse teiste OSide täiustamisega tekitada talle peavalu.

Peamiseks vaenlaseks peab Billi meeskond ikkagi linuxit . Erinevalt Microsoftist ei nõua aga linuxi omandamine erilisi kulutusi. Kui MS operatsioonisüsteemide oma arvutisse paigaldamise eest tuleb rahakukrut kergendada ca 3000 krooni võrra, siis samaväärse linuxi omandamise kulud jäävad kõigest 200 krooni piiresse. Omades soovi saada endale linux 0 krooni eest, peaks pöörduma mõne sõbra poole - linuxi tasuta jagamine ei ole seadusevastane (linux on vabatarkvara mida üldiselt võivad levitada ja täiendada kõik kasutajad).

Linuxi kasutamisega tehti Kambjas algust 1994. aasta sügisel, kui Kambja koolis algas arvutiõpe. Praeguseks on linux domineeriv OS nii Kambja põhikoolis, Kuuste põhikoolis, kui ka Kuuste ja Kambja Avalikes Internetipunktides. Linuxi registreeritud kasutajate arv Kambjas on 126 (umbes 60 kasutajat võib olla ehk veel registreerimatagi). Kuna Kambjas kipup elanike olema 710 inimese kanti, siis olemegi linuxi kasutajate ja elanike suhtearvu järgi maailma kõige linuxi- sõbralikum koht. Linuxi kasutajate üldarvuga ületame isegi Tartut.

Üldtabelis edestab Eesti selliseid riike nagu Norra, Rootsi, Austria ja veel tervet armaadat maailmariike. Kuna linuxi maskott on pingviin nimega Tux, siis tuleb meil nentida lõbusat fatki – Kambja on "pingviinisõbralikum" koht, kui seda on Antarktika ;).

Vaata ka http://counter.li.org.

Heigo Mägi

Sõbrakäed valmistasid sõpruspuu

Valentinipäev Unipiha Algkoolis möödus sõpruse ja sõbrast hoolimise tähe all.

Eelmisel päeval vormiti ühistööna suur sõbrakäe puu: suur värviline plakat, kuhu igaüks oma käest guaððvärvide abil jälje jättis.

Hommikuringis räägiti nagu tavaliselt eilsetest juhtumistest ja sooviti üksteisele ilusat koolipäeva. Nii on Unipiha koolis lisaks hommikvõimlemisele alustatud uut koolipäeva juba aastaid.

Ootusärevust tekitas vahetunnil suurde klassi toodud postkast, kuhu sai postitada soovid sõpradele. Samuti oli põnev teada saada, mida teised sinust arvavad. Kodanikuõpetuse tunnis toimus salajane iseloomustuse andmine igale meie kooli õpilasele. Nii mõnigi poiss oli pärast tema kohta kirjutatud lehe kättesaamist pettunud, et tema iseloomustus polnud nii positiivne, kui ta lootis. Kooli kõige suuremaks sõbraks valiti IV klassi õpilane Riina Org.

Tõelise üllatuse kõigile valmistasid aga Veeda ja Agur Kala, kes lõunalauda kaunistasid eelmisel õhtul valmistatud südamekujulise maitsva küpsisetordiga.

Lembit Jakobson

Juubilarid ja eakad sünnipäevalapsed aprillis

24.04 Maria Vilppo Aarike HK 95.

08.04 Meeta Lentso Kõrkküla 92.

21.04 Anna Sööt Pangodi 90.

30.04 Aliide Soome Aarike HK 89.

15.04 Jelena Ruuska Vana - Kuuste 85.

30.04 Endel Mugu Tatra 84.

15.04 Anne Tallmeister Suure - Kambja 82.

18.04 Ellen Einaru Sipe 82.

05.04 Juta Saar Kullaga 81.

10.04 Ljubov Teplov Kambja 81.

21.04 Viktor Helstein Kambja 81.

02.04 Linda Kisand Aarike HK 80.

14.04 Helga Kirsch Paali 70.

04.04 Anu Palk Kambja 60.

08.04 Martin Viin Kaatsi 60.

13.04 Eha Urm Kambja 60.

29.04 Aino Elmet Virulase 60.

Rõõm on nagu naesterahvas:

tuleb siis, kui tahab ta,

kuid ei iialgi ta tule

siis, kui seda soovid sa.

Tuleb, ütleb mõne sõna,

süütab süda lõkkele -

ja siis ruttab naeratades

ära sinust kaugele.

A. Saat

Et rõõm püsiks kauem teie juures, et kevadpäike soojendaks teid hellalt ja linnud laulaksid teile tervitusviise!

Seda soovivad kõigile aprillikuu sünnipäevalastele

Kambja vallavolikogu ja Kambja vallavalitsus.

Esimene Eesti? Teine Eesti?

Mehed, võtame mütsi peast!

Eestimaal on kümneid, võib-olla isegi sadu külaseltse, kus tähistati vabariigi sünnipäeva oma moodi: keegi tõi paki kohvi, keegi kotitäie õunu või omaküpsetatud koogi, keegi ðampused. Niimoodi saadi kokku peolaud ja lauda kattes ka ehteestlaslik peotunne.

24. veebruari keskpäevaks kogunes 25 suurt ja väikest Pikksaarde, et panna ausamba jalamile pärjad ja lasta lehvida sinimustvalgel lipul.

"Mehed, võtame mütsi peast," ütleb II maailmasõja veteran Kalju Maasik pärast pärgade panemist. Nii me siis seisamegi halli madala taeva all minuti, tuules lehvimas Söödi talu Esimese Vabariigi aegne lipp.

Aastapäeva edasine tähistamine jätkus Unipiha Algkoolis. Kohvitassi ääres rääkis Pangodi kunagine elanik Eero Agarmaa mitu tundi Pangodi küla ja haridusselts Tõrviku ajaloost. Uuesti tuleb küla kokku ühise lõkke ääres jaanipäeval.

Haridusselts Tõrvik tänab Heiki Kortspärna, Malle Hinnot ja Kalju Maasikut, kes Vabadussõja ausamba jalamit pärgadega kaunistasid.

Lembit Jakobson

Unipiha laste kirjutised Postimehes

23. jaanuari Tartu Postimehes said lugejad tutvuda Unipiha Algkooli laste kirjutistega maailma kohta.

Hakkasin õhtul laste jutukesi lugedes mõtlema selle üle, miks Unipiha lapsed nii palju tähelepanu pöörasid kodututele, vaestele, sõjale kauges tundmatus riigis. Ilmselt on Teise Eesti lapsed hoopis vastuvõtlikumad kannatustele maailmas kui Esimese Eesti lapsed. Kindlasti mitte alati, kuid nad teavad omast käest, mida tähendavad vaesus ja vanemate kõhn rahakott. Eks siit ka soov - muuta maailm.

Teise Eesti lapsed jäävad hoopis kiiremini ilma turvalisest lapsepõlvemaailmast kui Esimese Eesti omad. Ilma sellest päikest ja rõõmu täis maailmast, mille iga laps peaks kaasa saama oma lapsepõlvest. Mure kodutute ja vaeste, hirm jätkuva sõja pärast maailmas on Teise Eesti laste igapäevaelu lahutamatuteks kaaslasteks.

Unipiha Algkooli õpilaste jutukesed annavad alust seda arvata.

“Kui ma oleksin võlur, hävitaksin ma maailmast ära alkoholi ja tubakatooted. Teeksin nii, et inimesed mitte kunagi enam ei oskaks viina ega suitse teha. Kaotaksin isegi raha ära, sest sellest tuleb maailma ainult tüli.

Puhastaksin võlujõu abil Maa reostusest, sest alles siis me näeme, kui ilus ta tegelikult on.

Võluksin kõik linnud ja loomad, kes Maal elavad meie sõbraks, samuti kõik inimesed.” (Kait Krull, IV kl)

“Võluksin kõigile kodututele majad, et neil oleks koht, kuhu talvel külmaga minna. Viiksin Afganistani nii palju süüa, et keegi seal nälga ei sureks.” (Tanel Altement,III kl)

“Peseksin kõik inimesed, kes tänaval elavad, puhtaks ja paneksin nad ilusasti riidesse. Võluksin kõikidele inimestele kodu ja seda, et nad saaksid teha tööd. Koole ei pannaks kinni ja firmad ei läheks pankrotti.” (Rauno Miilmann, IV kl)

“Mina muudaksin terve maailma heaks. Et kunagi poleks enam sõdu ja keegi ei saaks surma.” (Riina Org, IV kl)

Tere, kevad!

Neljandat korda võtab 4. märtsil alanud üleeuroopalisest projektist "Tere, kevad!" osa Unipiha Algkool.

Projekti eesmärgiks on osavõtvate maade õpilaste tähelepanu juhtimine oma maa loodusele ja kevade tulekule. Iga kool riputab Internetti igal nädalal üles kokkuvõtte kevadistest vaatlustest. Milline oli selle nädala keskmine õhutemperatuur, millised rändlinnud on tagasi tulnud, kevadlilled õide puhkenud.

Selline andmestik aitab erinevate maade õpilastel paremini tundma õppida kevade tulemist terves Euroopas.

Unipiha kooli õpetajad on andmeid kasutanud Euroopa kaardi , rändlindude ja esimeste kevadtaimede paremaks tundmaõppimiseks nii matemaatika, emakeele kui loodusõpetuse tundides.

Selline koostööprojekt äratab ka laste huvi kevade tundemärkide vastu oma koduümbruses. Hommikuringis saame teada, kes on kuulnud juba kuldnokki vilistamas või lõokest lõõritamas, kelle metsaserval on sinililled õide puhkenud.

Lembit Jakobson