Selles lehes:

• Talv on puhas aastaaeg
  Koolmeister ja vallavolinik Anne Palumets: "Maa on meil ainult üks- hoiame seda!"
• Vastsündinud vallakodanikud
• Vallavolikogu viimane istung aastal 1999
• Lühike SpordiVäljaAnne
• Lamades surujad jälle võidukad
• III lauatenniseturniir Kuustes
• Judoturniir kuuendat korda
• Sporditeated
• Sünnipäevaõnnitlused eakatele kambjalastele
• Unipiha algkool annab teada
  Jõuluküpsetiste kursus * Interneti vahendusel Jõulumaal * Ilmus uus ajaleht
• Meie hulgast on lahkunud
• Keskkonnakaitse korraldusest Kambja vallas
• Folklooriharrastus viis Taiwanile Eha Jakobsoni
• Elust enesest

Küll on hea, et meil on neli aastaaega! Alati jätkub ootust, loodusest muutuste ja märkide otsimist. Ja alati võib end lohutada, et pori, külm, pimedus või hoopis hingemattev leitsak saab ükskord otsa, sest aastaajad vahetuvad.

Talvel on peale muude võlude veel üks tore omadus – nimelt valge puhas lumi katab kõik sodi ja saasta, mida me oleme oma ümbruskonda suutnud tekitada. Lume alla mattuvad prahihunnikud, sillerdav härmatis muudab ka takja- või ohakatihniku imeilusaks.

Kahjuks kaob valge kate esimese suure sulaga ja lume alt tuleb välja paljugi sellist, mille hävitamisega loodus ise toime ei tule. Inimesed toodavad järjest rohkem asju, mida nad varsti enam ei vaja ja maakera mattub prügilademetesse.

Mida teha prügiga?

Tekkivad jäätmed võiks jaotada oma keskkonnaohtlikkuse ja edasise saatuse alusel:

* looduses lagunevad jäätmed (toidujäägid, puidujäätmed jms)

* korduvkasutatavad materjalid (klaas, paber, metall, teatud plastid)

* keskkonnaohtlikud jäätmed (vanad akud, patareid, päevavalguslambid, kraadiklaasid, kemikaalid, õlid, värvid, lakid, lahustid jms)

Looduses lagunevad jäätmed. Selle rühma kraamiga ei peaks maainimestel raskusi olema. Kompostihunnikus jätkub ainete ringkäik ja mõne aja pärast on tõhus väetis aiamaa jaoks valmis. Nii on see looduses alati käinud ja käib ka edaspidi. Kõik, mis põleb, leiab koha ahjus või pliidi all. Erandiks on plastmassesemed, mille põlemisel saastatakse õhku muuhulgas ka mürgiste gaasidega. Kes ei taha globaalselt mõelda, võtku teadmiseks, et plasti põletamisel tekkinud pigi rikub korstnalõõre ning järgmisel külaskäigul teeb korstnapühkija teile tõenäoliselt etteheiteid.

Korduvkasutatavad materjalid. Selle rühma materjalide kokkukogumine aitab säästa loodusvarasid, mis maailmas kipuvad aina napimaks jääma. Kui puud küll kasvavad uuesti, siis metallimaagid ning nafta lõpevad ükskord otsa ja seejärel peab tahes- tahtmata pöörduma hiiglaslike prügilademete juurde, et neid sorteerida ja ümber töödelda. Lõppkokkuvõttes odavam on aga prügi sortida enne prügilasse viimist. Eestis on korraldatud vanametalli, klaasi, paberi ja kaltsude kogumine. Et aga saadavad summad pole kuigi suured, ei viitsi inimesed tavaliselt vaeva näha ja viivad kõik ühte prügikasti. Püüdkem siiski mõnikord mõelda ka tulevastele põlvedele!

Keskkonnaohtlike jäätmetega on asi kõige hullem. Need peaks eraldi kokku koguma, sest nad vajavad kahjutuks tegemist. Mitmed neist sisaldavad aineid, mis looduses ei lagune ja satuvad organismidesse, ka meisse endisse. Päevavalguslampides, patareides ja kraadiklaasides leidub näiteks raskemetalli elavhõbedat, mis organismis kogunedes põhjustab ohtlikke tervisehäireid. Meile tundub see küll nii kauge – ega mina ju sealt prahihunniku pealt seeni korja – aga tasapisi koguneb keskkonda mürke üha rohkem ja lõpuks jõuavad need meieni niikuinii.

Kui me ohtlikke jäätmeid ei vii kogumispunkti, on ikkagi parem, kui need satuvad prügimäele, mitte metsa alla. Nõuetekohasel prügimäel on takistatud või vähendatud kahjulike ainete sattumist põhja- ja vooluvette.

Oma jäätmete kogumise ja äraviimise eest vastutab ja maksab iga majavaldaja – eraisik, ettevõte, asutus või ühistu. Seega ei saa vallalt nõuda korterelamu juurde prügikaste – see on ühistu ülesanne. Küll on valla poolt pandud kaupluste lähedusse konteinerid, mida tühjendatakse valla kulul. See on siiski hädalahendus, et keegi maksujõuetuse tõttu ei reostaks enda ja teiste elukeskkonda. Püüdkem prügi konteinerisse pannes see hästi kokku suruda, et kast nii kiiresti ei täituks.

Prügiveo korraldamiseks tuleb pöörduda firmade Ragn-Sells (Tartu, Sepa 26, tel 301 770) või AS SAB (Tartu, Betooni 4, tel 424 225) poole. Mõlemad firmad tegelevad lisaks regulaarsele prügiveole ja konteinerite rentimisele ka suuremõõtmeliste esemete ja näiteks ehitusprahi veoga tellimisel.

Patareisid saab viia koolides ja kauplustes ülespandud kogumiskastidesse. Pangem need sinna! Patareid on küll väikesed, aga neid on palju. Ohtlike jäätmete vastuvõtupunkt asub Tartus Soola 7. Elanikud saavad jäätmed ära anda tasuta. Ravila 75 asuv AS Epler & Lorenz (tel. 421 398) võtab autorehve, õlijäätmeid, päevavalguslampe vastu tasu eest, akude eest annab toojale väikese summa.

Vanametalli ja elektroonikamurdu ostab kokku Emex (Teguri 53, tel. 472 772), vanapaberit ja pappi AS Sekto Tartu filiaal (Ringtee 18, tel. 362 535), samas saab ära anda kaltsu.

Pudelite kokkuostuga tegeleb Tartu õlletehas (Tähtvere 56/62, tel. 434 710) koostöös paljude kaupluste ja taarapunktidega. Erikujulisi ja katkisi pudeleid ning klaasimurdu võib panna Kambjas ja Vana-Kuustes asuvatesse klaasikonteineritesse.

Lisainfot võib küsida Kambja valla keskkonnanõunikult Tõnis Paasilt (tel. 416 333)

Me ei saa küll raha konteinerisse pandud klaasi ega väärilist tasu vanapaberi eest, kuid teadmine, et kuskil jääb mõni puu kasvama ning Piusal ilusat valget klaasiliiva alles, peaks ka midagi väärt olema.

Maa on meil ainult üks – hoiame seda!

"Millenniumilapse" sünd (ehk esimene laps aastal 2000) on Kambja vallas veel registreerimata. Vallasekretär Reet Kiuru sõnul ei pandud kirja detsembris ja jaanuaris mitte ühegi lapse sündi.

Vallavolikogu viimane istung läinud aastal toimus 21. detsembril. Päevakord:

* Ressursimaksu kehtestamine Kopamäe kruusa- ja liivakarjääris.

* Kambja valla 2000. aasta eelarve esimene lugemine.

* Alatiste komisjonide põhimääruste kinnitamine.

Istungi algul tervitas rahvaasemikke Aarikese hooldekodu juhataja Elle Ott, kes kuulus ka volikogu eelmisesse koosseisu. Vallavanem Ivar Tedrema ja volikogu esimees Mati Luik said Elle Otilt üllatusliku kingituse- lapiku pudeli, millel ilutses kiri "Spiritus Aaricus. Pruulitud parimatest pabulates. Villitud Aarikese hooldekodus". Et kumbki kingituse saaja pudelit lahti ei nööpinud, jäi volikogu liikmeil teadmata, mis maitsega on Aarikese jook. Siinkohal sobib mainida, et päris kuiva suuga vallavolinikud aastavahetusele vastu ei läinud. Volikogu istungile järgnes tagasihoidlik jõulukoosviibimine vahuveini, kohvi ja võileivatordiga. Volikogu esimees Mati Luik oli oma sõnavõtus kaunikesti murelik, sest keskvalitsuse kokkuhoiupoliitika pitsitab 2000. aastal ka omavalitsusi.

Kopamäe kruusal uus hind

Volikogu võttis vastu määruse "Maavara kaevandamise eest tasu määra kinnitamine", mis jõustus 1. jaanuarist 2000.1. Kopamäe kruusa- ja liivakarjääris maavara kaevandamise tasuks kinnitati 5 krooni kuupmeetri eest. Kaevandamistasu maksab kaevandamisloa valdaja OÜ Cambi Kambja vallavalitsusele üks kord kvartalis kvartalile järgneva kuu 25. kuupäevaks.

Kopamäe kruusa- ja liivakarjäärist müüdava kruusa hinnad koos käibemaksuga alates 1. jaanuarist 2000: Kambja valla elanikele 8.50 kr kuupmeeter, teistele ostjatele 24 - 34 kr kuupmeeter sõltuvalt fraktsiooni kvaliteedist. Konkreetse hinna sõltuvalt fraktsiooni kvaliteedist määrab OÜ Cambi juhataja.

Algas vallaeelarve arutelu

Vallavalitsus on kokku pannud 2000. aasta vallaeelarve eelnõu, kuid vallavanema sõnul on tegemist esialgse variandiga. 21. detsembril oli lahtine veel, kui palju ja milliste põhimõtete alusel toetab riik omavalitsusi. Et eelarve tulude osas on oodata muutumisi, keskendus volikogu kulude arutamisele- kas need on põhjendatud, millele oleks vaja veel kulutada jne.

Avo Alliksaar leidis, et eelarvesse võiks planeerida raha Kuuste Raamatukogu ruumide remondiks. Vallavanem nentis, et raamatukogu töötab kehvades oludes, kuid töökoja hoones tingimuste parandamine neelaks liiga palju raha. Ta pakkus välja variandi, et raamatukogu võiks asuda koolimajas.

Heiki Kortspärn oli välja arvutanud, et korrakaitse ja vallaleht saavad varasemast vähem raha. Ta ei olnud rahul, et järgmise valla teenetemärgi (aastal 2001välja antav märk) tellimiseks ei ole eelarves raha. Heiki Kortspärn soovitas volinikele jagatavad eelnõud paljundada suuremas kirjas, sest muidu ta hakkab nõudma vallavalitsuselt mikroskoopi.

* * *

Volikogu kinnitas revisjonikomisjoni põhimääruse.

Hetk pärast seda, kui volikogu esimees Mati Luik kuulutas istungi lõppenuks, küsis vallavolinik Mait Rebane, kellele eraldatakse Kambjasse asutatud sotsiaalkorter. Et istung oli juba lõpetatud, ei andnud vallajuhid küsimusele vastust.

Neli aastat tagasi otsustas Kuuste kool osa võtta maakonna lamades surumise võistlusest. Seda rohkem proovimise mõttes, sest ala oli küllaltki uudne ja kokkupuudet meil sellega varem polnud. Siis ei osanud arvatagi, et sellest saab meile tõeline kullaauk: kõik senised võidukarikad on rännanud Kuustessse.

Kehalise kasvatuse õpetaja Rein Orrin on naljatlemisi öelnud, et kui väike kool tahab spordis edukas olla, peab ta arendama suhteliselt eksootilist ala, mille kandepind pole liiga lai. Suurte koolide valikuvõimalustega ei suuda me lihtsalt sammu pidada. Kui aga võrrelda õpilaste üldarvu ja aktiivselt spordiga tegelejate hulka, siis kaldun arvama, et väike maakool teeb siin “suurele vennale” silmad ette.

Olgu selle lamades surumisega kuidas on, seda ala ei harrastata tõesti massiliselt, kuid viimasel ajal on kuustekad jultunult kanda kinnitanud ka nö vägevate pärusmaal: kergejõustikus ja jalgpallis.

Nüüd aga lähemalt neist, kes Kuuste kooli hea nime eest viimasel lamades surumise võistlusel higi valasid. Üldesikoht kuulus Kuustele. Tüdrukutest aitasid selle saavutamisele kaasa Monika Perli (I koht omas kaalukategoorias), Maire Perli (I), Tea Tamm (I). Kuni 16-aastased poisid: Kristjan Vahtra (I), Kaarli Kivimaa (II); Margus Kanep (I); Alvar Täht (I), Hannes Brikkel (II), Andri Snetkov (III); Rauno Lints (I); Jaanis Brikkel (I); Ago Tamm (II). 17- ja 18- aastaste poiste :seas oli Janar Kuiv seitsmes. Viimasesse vanuserühma mahtusid ka meie kooli vilistlased Jaak Järv ja Lauri Palumets, kes individuaalselt võisteldes olid omas kaalukategoorias vastavalt I ja III.

Maakonna rekordid püstitasid Maire Perli, Tea Tamm ja Rauno Lints. Jaanis Brikkel sai hakkama rekordi kordamisega.

Kui kahel eelmisel korral selgitati lauatenniseturniiril võistkondlik paremusjärjestus, siis seekord oli tegemist individuaalvõistlustega.

Noorte lauatennisistide tase oli rõõmustavalt ühtlane: esimese kuue hulgas oli üks Ilmatsalu, kaks Vara ja kolm Kuuste mängijat.

I koha saavutas Rauno Lints (Kuuste), II Andrei Smirnov (Vara), III Raigo Vooljärv (Vara), IV Jaanis Brikkel (Kuuste), V- VI Arvi Saar (Ilmatsalu) ja Janar Nool ( Kuuste)

Võistlusel osalejate ring pole kolme aasta jooksul palju muutunud: ikka on kohal lisaks võõrustajatele Ilmatsalu ja Vara kooli esindused, paraku jäid seekord tulemata Kambja poisid.

Korraldajad tänavad Kambja spordiklubi toetuse eest.

Pühapäeval, 12. detsembril viidi Kambja spordihoones läbi VI Kambja judoturniir. Võistlustel osales viiest erinevast judoklubist 65 poissi ja 18 tüdrukut vanuses 5- 14 aastat.

Kambja poistest saavutas esikoha Rauno Kiuru (+34 kg) ja Mart Ilves (- 45 kg). Meie tüdrukutest olid esikoha väärilised Evelin Suits (-32 kg), Kerli Kulberg (- 40 kg), Epp Objartel (- 35 kg), Marina Loomus (- 40 kg), Kairi Kähr (- 45 kg), Martiina Tiideberg (+ 45 kg).

Parima tehnikaga maadlejaks valiti Mart Ilves. Poiste arvestuses oli võistkondlik järjestus: I Elva Do, II Võru Rei, III Kambja SK. Parim tüdrukute võistkond oli Kambja SK, II Äksi Condor.

Võistlused korraldas ja viis läbi Kambja Spordiklubi, edukale kordaminekule aitas kaasa Eesti Kultuurkapitali Tartumaa ekspertgrupp.

Kambja maleturniir peeti 18. detsembril. Tulemused: I koha sai Ilmar Rõõm, II Assar Luha, III Kurmet Paidra.

Võimlemistreeningute ajad on muutunud:

esmaspäeval ja kolmapäeval kell 19 juhendab Anneli Veeret,

teisipäeval ja reedel kell 19 juhendab Anne Välja.

Jõuluküpsetiste kursus

12. detsembril said haridusselts "Tõrviku" eestvedamisel Unipiha kooli ruumides kokku uudsete jõuluküpsetiste huvilised. Pärnust oli selleks puhuks sõitnud kohale koduperenaine Merike Kütas.

Tavaliste jõuluküpsetiste kõrvale pakkus Merike võimaluse valmistada jõulupõrsast, siili, krokodilli, jänest ning draakonit. Kohvi juues ning uudset kooki süües vesteldi, nagu ikka ,elust, ajast ja inimestest.

Enne jõuluküpsetiste kursust toimunud lastevanemate koosolekul rääkis koolijuhataja Eha Jakobson muutunud õppekäsitustest, õppima õppimisest ning lapsevanema rollist selles.
 

Interneti vahendusel Jõulumaal

Nädal enne jõule vaatasime koolis Interneti vahendusel Jõulumaad.

Nägime küla, kus elasid päkapikud ja jõulutaat koos oma memmega. Käisime päkapikkude postkontoris ja põhjapõdra laudas ning majas, kus Jõulutaat istus kamina ees ja vaatas telerist, kuidas põdrad sõitsid kingikottidega laste juurde. Olime koos Õnneseene, Toriseja ja teiste päkapikkudega mänguasjade meisterdamistöötoas.

Jõulumemme köögist saime endale koogiretsepti, mille järgi saab kodus vene teekooki küpsetada. Saime kokku panna ka jõulupuslet ja mängida mälumängu. Margot saatis Lapimaale Jõuluvanale tervituse.
 

Ilmus uus ajaleht

Kaks korda aastas annab Unipiha kooli 3.-4.klass välja oma kooli ajalehte. Nii ka tänavu.

Jõululehes saab lugeda kooliuudiseid, lugusid lemmikloomadest, emade lapsepõlvejutte, soove uueks aastatuhandeks, kirju päkapikkudele.

Lehte aitasid kokku panna Margot Sepp, Helen Altement ja Jannely Punnisson.

Arvestades Kambja valla ilusat ja mitmekülgset loodust, valla lähedust Tartu linnale ja asjaolu, et valda läbivad vabariikliku tähtsusega maanteed: Tartu - Luhamaa, Tartu- Otepää, Tartu- Põlva, liigub valla territooriumil palju rahvast ja seetõttu on vallavalitsus ja volikogu otsustanud igati kaasa aidata keskkonna praeguse seisundi parandamisele, mis on okupatsiooniaegse ükskõiksuse tõttu jäetud hooletusse.

Arvestades eeltoodut likvideeriti Kambja valla suurim prügila Savil 1995. aastal. Aastal 1998. Likvideeriti Tartumaa keskkonnafondi abiga 6 väiksemat isetegevuslikku prügilat, mis olid jäänud majandite ajast.

1998. aastal paigaldati kauplustesse, hooldekodudesse ja koolidesse konteinerid taskulambi kasutatud patareide kogumiseks, et need ei satuks loodusesse.

1999. aastal paigaldati 4,5 m₃ suurused prügikonteinerid Vana- Kuuste, Kambja ja Pangodisse mõttega, et sinna oleks võimalik panna majapidamistes tekkinud olmejäätmeid, mida pole võimalik (või ei tohi) põletada ega komposteerida. 1998. aastal paigaldati ka klaasi konteinerid Kambja ja Vana- Kuustesse.

Loodust saame hoida puhta ja kaunima ainult kõigi meie endi kaasabil, sest pole võimalik, et ühed koristavad ja teised risustavad.

Tahame loota, et edaspidi ei tule tegeleda selliste inimestega nagu mõni Pangodi ärimees, kes risustas oma jäätmetega teiste inimeste territooriume.

Eelmise aasta 15.- 23.juulini viibis ülemaailmsel laste folkloori konverentsil Taiwanis Unipiha Algkooli juhataja Eha Jakobson.

Mida tehti Taiwanis ja millise eesmärgiga oli konverents kokku kutsutud?

Eesti Rahvuslik Folkloorinõukogu kuulutas 1999. aasta lasteaastaks. Selle eesmärgiks on väärtustada laste osa folklooripärandi järjepidevuse hoidmisel. Eesti osaleb rahvusvahelises CIOFF-UNESCO laste ja noorte folklooriõpetuse programmis, mis eeldab meie kogemuste levitamist ka mujal maailmas ja kursis olemist mujal toimuvaga.
 
 

Taivan, Taiwan, Hiina Vabariik (hiina Zhong- hua Minguo) asub Vaikse ookeani lääneosas Ida- Hiina ja Lõuna- Hiina mere vahel, Aasia mandriosast eraldab teda Taivani väin. Hõlmab põhiliselt Taivani poolsaare, moodustab koos Penghu saartega vormiliselt Hiina Taivani provintsi.

(Eesti Entsüklopeedia IX köide, 1996)
 
 

CIOFF-i konverents on selle organisatsiooni kesksemaid üritusi. 8.-9.mail toimus Tallinnas konverents "Laps – pärimuse kandja". Minu ettekanne "Rahvaluule õpetamine koolis" (koos oma õpilaste esinemisega) leidis hea vastuvõtu ja Eesti Rahvuslik Folkloorinõukogu valis seepärast mind esindama Eestit rahvusvahelisel konverentsil Taiwanis.

UNESCO egiidi all toimunud konverents arutaski just seda, kuidas säilitada ja õpetada lastele oma esivanemate kultuuri, et ei toimuks üks suur ülemaailmne amerikaniseerumine.

Kas konverentsil kuuldu-nähtu oli Sulle tuttav või oli midagi ka sellist, mida sai edaspidiseks kõrva taha panna?

Mind rõõmustas väga, et kõik riigid (nende esindajaid oli 48 riigist) on aru saanud, kui suurt ohtu kätkeb rahvusriikidele nende kultuuri ja majanduse globaliseerumine. Eluviisi ja pereelu muutused teevad seda, et vanemate väärtused ei ole enam lastele vastuvõetavad. Lapsed muutuvad üha rohkem juurtetuks: neil pole enam sidet ei kodu ega rahvusega. Kogu nende elu on suunatud üksnes tarbimisele, üldinimlikud moraalinormid ei ole enam selliste noorte jaoks kehtivad.

Tänu just sellele on hakanud levima narkomaania ja kuritegevus. Vaatame kasvõi meie endi muulasi: just nende seas on narkomaania ja kuritegevus levinud rohkem kui eestlaste hulgas.

Paljud riigid on saanud aru sellest ohust ning on asunud seepärast õpetama koolis folkloori. Meie naabridki üle Soome lahe õpetavad nüüd lastele tagasi nende oma pärimuskultuuri.

Tõeliselt pärimuskultuuri tundmaõppimine aitab meil aru saada paremini ka teiste rahvaste hingeelust, väärtustada ka teiste maade kultuuri. Sellest arusaamine aitaks maailmas vähendada sõdasid ja rahvustevahelisi konflikte.

Ega me nii võõrad üksteisele olegi: leidsime konverentsist osavõtva indiaanlase James DNomiega Taiwani põlisrahvaste tekstiilinäitust vaadates üsna tuttavaid mustreid, mis on levinud nii Taiwanis, Ameerika indiaanlaste juures kui Eestis ja võib-olla mujalgi.

Isegi meie pastlad, mis mul jalas olid, ja Jamesi mokassiinid olid omavahel väga sarnased. Vaatasin ühel õhtul videost mehhiko rahvatantsurühma esinemist: tantsufiguurides oli mulle midagi väga tuttavlikku. Me oleme küll erinevad, aga ometi on meil siiski kõigil midagi ühist.

Mis sind Taiwanil kõige rohkem üllatas?

Banaane ja palme lennujaamas ei olnud. Väga imposantsed olid Bangokis, kus toimus vahemaandumine, keset klaasi ja metalli pisikesed loodustaimede nurgad, kus õitsesid väga lopsakalt ja kaunilt krüsanteemid. Sealsamas oli ka väike veesilm. Keset lennujama sagimist oli see nagu imepärane oaas keset kõrbe.

Taipeis (Taiwani pealinn) hakkas esimesena silma punaste hiigeltähtedega NOKIA ja ERCSSONI hiigelreklaam hoonete fassaadidel.

Eesti inimest rabab kõigepealt inimeste rohkus tänaval ja kauplustes ja see, kuidas taiwanlased oskavad üksteisest nii mööda minna, et nad ei nügi üksteist, ei põrka kokku. Rahvas on õppinud elama tihedasti üksteise kõrval. (Eesti- suurusel maa-alal elab meie 1,5 miljoni asemel 21,5 miljonit inimest.)

Eriti on sellist sõbralikkust märgata linnaliikluses: sõitsime suurte kahekordsete bussidega kitsastel tänavatel. Bussijuhid andsid meelsasti teed mootorratastele, jalgratastele ja mootorrikðadele, olid väga kannatlikud ning kenad.

Sedasama märkasin ka lasteaeda külastades: 40-50 last mängisid niimoodi, et nad samuti ei jooksnud peadpidi kokku, kukkunud kogematagi üksteisele selga.

Taiwanis üllatas meeldivalt ka see, et kuritegevus selles riigis on ääretult madal. Neid juhtub harva ning siis vaadatakse seda kui erakordset sündmust. Ajalehed arutavad pikalt ja põhjalikult igat üksikjuhtumit. Tänavatel on sajad mootorrollerid ja jalgrattad pargitud lukustamata.

Õhtune lõunamaa linn on sootuks midagi muud kui Tallinn või Tartu pärast päikeseloojangut. Kell 20 on juba pime ning siis algab tänavatel sootuks teine elu. Suuri särisevaid panne, mille peal tehakse tundmatuid vürtsiseid toite, on äkki kõik kohad täis. Taiwani-hiina köök on väga mitmekesine ja rikkalik igasorti salatite ja mereandide poolest. Kella 23ni toimub vilgas ja lärmakas lõunamaine kauplemine ning kogu tänav meenutab üht suurt idamaist türgi basaari. Kõik see lõhnab nii imehästi, et süljenäärmed töötavad kogu aeg.

Huvitav on see, et vanemad on koos oma väikeste lastega kuni hilisõhtuni väljas: nad käivad mööda poode, naudivad tänaval küpsetatud- keedetud hiina toite.

Taiwani lapsed on väga altid mängima. Kui kaks last saavad kokku ja ruumi on vähe, mängivad nad kasvõi näpu- ja sõnamänge. Võtavad üksteisel käest kinni ja hüppavad heast meelest. Lapsed on vanemate poolt väga sallitud, nendega arvestatakse kõikjal. Mis eriti paelub, on nende naeratus. See on väga aval ja siiras.

Kas Taipeis maandudes ja Eesti passi esitades tundis piirivalvur meie riiki?

Ei tundnud. Piirivalvur lõi oma suure atlase lahti ja vaatas järele, kus asub Eesti riik. Küll ta oli hädas: tükk aega uuris kaarti ja passi ning küsis siis veel lisaks, miks ma Taiwanile tulin. Lõpuks leidis ta siiski mingi nimekirja üles ning ma pääsesin ilma suuremata sekeldusteta riiki sisse.

Kas peale konverentsisaali veel midagi nägid?

Jah, muidugi. Käisime mitmetes Tao templites, katoliku kirikus, lasteaias ja koolides, kus tegeldakse rahvusliku käsitööga, vaatasime laste nukuteatrit, kus tegutsesid traditsioonilised hiina tegelaskujud: draakonid, koerad, keisrid, printsessid. Kuulasime-vaatasime folkooperit, mida loetakse peaaegu ainsaks Taiwani põlisrahvast säilinud kunstiliigiks, saime osa rahvusvahelisest laste folkloorifestivalist, mis seal parajasti toimus. Terve päeva veetsime Taroko Rahvuspargis, mis oma metsiku iluga - mägede, kiirete kärestikuliste jõgede, kõrgete kanjonite, rikkaliku taimestiku ja mingi erilise auraga – köitis.

Ja muidugi suhtlemine inimestega maailma erinevatest paikadest: Lõuna-Aafrika inglise keele õpetaja – pimestavvalge naeratusega neegritar, Anishinabe suguharu indiaanlane, India tõmmunahaline ja kastimärgiga õpetajanna, rääkimata Euroopa riikidest. Lätlased, soomlane ja taanlane tundusid teiste kõrval lausa sugulastena.

Millega peaks Eesti inimene kindlasti arvestama nii pikale reisile minnes?

Kindlasti tuleks aegsasti broneerida lennukipiletid ja hotellikohad. Rahvast on lõunamaadel palju. Õigeaegne kohtade ja piletite kinnipanemine aitab vältida hilisemaid sekeldusi, teeb reisimise mõnusaks ja mugavaks. Vahemaandumistega reisil on vaja tähelepanelikult ringi vaadata, silte lugeda ja hästi rahulik olla, siis ei ole eksimist karta.

Mina olen väga tänulik Eesti Kultuurkapitalile ja Eesti Folkloorinõukogule, kes hoolitsesid lennukipileti eest, ja loomulikult Taiwani riigile, kes maksis kinni sealoleku.

"Issi, üks onu andis mulle ðokolaadi," hüüdis 4- aastane plikatirts Pangodi poe ees, kui tema isa auto peatus sügavas talveõhtu pimeduses vanadusest väsinud (ehk katki läinud) "valla bussi" juures. Alles mõni minut varem tihkus plikake lohutamatult nutta: "Ma ei saagi enam koju!"

Murest pääsenud väikese inimese siirus oli tõesti tore, kuid Kambja kooli IX klassi õpilased ei tundnud sellest siiski täit rõõmu. Katkenud oli nende küllasõit Kammeri kooli lõpuklassi juurde.

Piinlik on ju hilineda, kui tead, et sind oodatakse. Õnneks oli bussijuht Peeter Muru toimekas mees- kulus vaid 50 minutit ja veteranbussile oli taas sisse puhutud elu. Aitäh talle ja vanale bussile, mis uuesti sõidukorda toibus, kuigi ootab juba ammu endale kõbusamat järeltulijat.

Lõpp hea, kõik hea! Kambja ja Kammeri õpilaste kohtumisõhtul on kindlasti korvpallilahingust ja diskotamisest suurem tähendus. Ehkki elatakse ühe päikese all, on kahe naaberkooli õpilased senini teineteisest mööda käinud. Maailm on aga vaid siis täisväärtuslik, kui suheldakse kõige erinevamate inimestega ja otsitakse neis suhetes ühisosa.

Kambja koolilõpetajad tänavad Kammeri lõpetajaid (klassijuhataja Tauno Reima) küllakutse ja meeldiva vastuvõtu eest. Peagi soovitakse kohtuda Kambjas.