• Põhikoolilõpetajad aastal 2000
• Elu läbi noore inimese silmade
  Eva Unt: "Meie maailmavaade kujuneb välja juba üsna noores eas."
• Meeldiv ja tore seltskond saab lõputunnistused
  Kuuste kooli IX klass kui tööka ja harmoonilise eesti pere mudel
• Kuuste kaheksandike arvamused üheksandikest
• Tähtis tee: Kambja koolilõpetajate üheksa aastat lühikroonikana
• Kambja kooli lõpetajad kui maailmamuutjad
• Üheksas Meel
  ELU HARAKAPESAS: mõnusad meenutused Kambja kooli lõpetajatelt
• Mida pean elus tähtsaks? Kambja kooli lõpetajate arvamused: 
  Sõprus. Perekond. Mina. Sõber. Sex. Perekond. Sõbrad. Armastus. Sõprus. Joogid. Sõbrad. Naised. Armastus. Sõbrad. Kodu. Töö.

Kambja koolis:

Kuuste koolis:

Tihti arvavad vanemad inimesed, et see noorte elu on üks lust ja lillepidu või siis vastupidi, üks väga kole asi. Tegelikult see nii ei ole. Meie eludes on mõlemat – nii muret kui rõõmu.

Võib olla on meie põlvkond saanud varem täiskasvanuks, kui said meie vanemad. Me saame maailma asjadest paremini aru, kui seda arvatakse. Meie maailmavaade kujuneb välja juba üsna noores eas.

Tegelikult oleks meie elu vist palju lihtsam, kui poleks vanemaid, kes meid pidevalt suunavad ning mõjutavad ja mitte alati just selles kõige paremas suunas. Näiteks, kui neil on läinud elus halvasti, kipuvad nad meilegi sisendama, et kõik on halb ning läheb veel hullemaks. Kuid kuhu on jäänud lootus, et kunagi on ikka parem kui praegu? Mõjutada saab ju ka paremuse poole.

Räägitakse, et praegu on Eesti riigis kõigil väga raske. Muidugi on, kuid pahatihti kipuvad kõige suuremateks virisejateks olema hoopis need, kellel tegelikult kõige hullemini ei lähegi. See, kui raskena elu sulle tundub, sõltub suuresti suhtumisest sellesse. Meie kui põhjamaa inimesed oleme juba loomu poolest pessimistlikud, kuid sellest hoolimata võiksime püüda olla natuke rohkem rõõmsad.

Kui vanemate inimeste põhiprobleemiks on raha, siis noortel on selleks suhtlemine. Kuigi jah, ka rahal on selles oma osa. Inimesed, kellega me suhtlema peame, jagunevad kahte rühma: vanemad-õpetajad ning eakaaslased. Kummalgi grupil on noorele erinevad, vahel isegi lausa vastukäivad nõudmised. See tekitab pinget ning stressi ja ei muuda elu noore silmis sugugi ilusamaks. Suhelda on meil tarvis aga kõigiga. Tuleb leida mingi tasakaal ja jääda igas olukorras endale kindlaks, sest alati teiste tahtmise järgi talitada ei saa.

Pole lihtne olla noor inimene, kuid see on ülesanne, millega me peame päevast päeva hakkama saama. Kuigi vahel tundub, et kogu maailm on minu vastu, leidub ka helgemaid hetki. Alati tuleb jääda iseendaks ning teada, et lahenduseta probleeme pole olemas. Minu kui noore inimese silmade läbi ei paista see elu eriti hull olevatki ning ma arvan, et pole ainuke, kes sedasi mõtleb. Kui me ainult natuke rõõmsamad oleksime ja vähem viriseksime, ei tundukski see elamine siin maamunal nii kole olevat.

Poisid Rauno ja Jaanis on tõsised ja sportlikud noormehed, keda jääb taga nutma kogu pedagoogiline kollektiiv, eriti kehalise kasvatuse õpetaja Rein Orrin. Tuleb ilmselt päris kaua oodata, enne kui on loota sellist medalitesadu, mida need poisid on viimaste aastate jooksul meie koolile toonud. Heldimusega meenutab õpetaja Orrin nii noormeeste endi edusamme sporditeel kui ka seda, kuidas Tartu Ülikooli staadionil sai koos G. Sule mälestusvõistlusi jälgitud.

Janarile pole elu just tihti oma helgemat poolt näidanud. Kuid poiss pole alla vandunud, pigem on raskused teda karastanud ja tugevamaks muutnud. Õpetajad peavad teda klassi üheks helgemaks peaks, kes pole oma andeid suutnud alati realiseerida. Ka spordis on Janar tegija, Rein Orrini arvates on noormees tõusuteel. Jätkuks vaid visadust.

Ragnar on klassi pesamuna ja üleüldine lemmik. Ta on hea suhtleja ega pelga oma arvamust avaldada. Ragnaril on avar silmaring ja üsna koduselt tunneb ta ennast ka arvuti taga istudes.

Raunot, Jaanist ja Ragnarit ühendab huvi loodusteaduste vastu. Kõik kolm on osalenud bioloogia- ja geograafiaolümpiaadidel. Ragnar neist kõige edukamalt, lõppvooru välja jõudes.

Katrin, Pille ja Sirli on töökad ja asjalikud eesti neiud, kelle tasane ja sõbralik iseloom teeks au igale tütarlapsele. Siiski on klassijuhataja Marju Orion suutnud tuua esile ka nende särtsakamat ja teravamat poolt, mis nii mõnegi üllatuseks avaldus näiteks jõulunäidendis. Üldse on tänavused lõpetajad meelde jäänud aktiivse ja üksmeelse osavõtuga igasugustest ülekoolilistest üritustest. Käsitööõpetaja Kadri Hintser ei väsi kiitmast tüdrukute näpuosavust ja töötahet. Kes neil päevil Kuuste kooli õpilastööde näitust kaema tuleb, võib selles ise veenduda.

Kokkuvõtteks peab ütlema, et tänavune lõpuklass on üks ütlemata meeldiv ja tore seltskond, kelle üle koolirahvas vaid uhkust võib tunda.

Kõikide eesmärkide saavutamist soovib kõigi õpetajate nimel

Rauno on üks lahe säga, kõigile ta meeldib väga. On ilus blondi peaga poiss. Ta oskab hästi palli mängida.
Janar on naljamees ja muidumees ja mõnus mees ja jookseb lühikest maad kiiresti, on välejalg number üks.
Ragnar on hull arvutimeister, tsipa laisk õppimises ja ei viitsi sporti teha. Täitsa talutav tüüp.
Jaanis on kõva sportlane. Kui midagi on teha vaja, siis on tegija. Ta on viisakas, vahel natuke pätt poiss ka.
Katrinit hüütakse Kataks, ta on rõõmsameelne tüdruk.
Sirli on tore tüdruk, ta on kogu aeg heas tujus.
Pille on rahulik ja vaikne, ta on meie klassiõe õde.

1.september 1991
Tänavused koolilõpetajad kutsutakse kooliteele, start antakse vallamaja saalis toimunud aktusel. Esimesel õppeaastal jagavad teadmisi klassijuhatajad Valve Keskpalu ja Sirle Kuristik.

1.september 1992
Elu käib matemaatikareeglite järgi: et 1+1= 2, liituvad ka kaks esimest klassi üheks teiseks klassiks. Suure väe klassijuhatajana asub tegutsema Peeter Ruuge.

Mai 1995
Ekskursioon Taevaskotta, mis tõi kaasa halenaljakaid sekeldusi.

1.september 1995
Neli turvalist algkooliaastat on möödunud. Paistma hakkab iseseisvam elu. Välguna selgest taevast mõjub fakt, et klassijuhatajaks saab Toivo Ärtis, kes mõni kuu varem ei osanud aimata sellist asjade kulgu. Üllatunud on nii õpilased kui õpetajad.

September 1995
Lapsevanem Sirle Kuristik korraldab klassile toreda matka Võrumaal Krabil.

Detsember 1995
Jõulupeol esineb klassi tsirkus.

Veebruar 1996
Mairit Paidra, Eva Unt ja Valmar Kuristik koostavad uurimuse "Usuelu hetkeseis Kambja koolilaste peredes Anno Domini 1996".

Aprill 1996
Kooliaastapäeval esinevad menukalt kilplased.

Mai 1996
Aron Ott kutsub klassi enda kodu juurde piknikule.

Mai 1996
Ekskursioon Otepääle ja Väiksele- Munamäele ning jalgrattamatk Põlvamaale (aitäh Tiiu Laane!).

Juuni 1996
Klassi esindus korraldab kolmepäevase laagri Alatskivil vendade Liivide muuseumis (aitäh Maie ja Raivo Nisule!), jõutakse Kallastele ja Peipsi äärde.

Suvi 1996
Valmar Kuristik osaleb Forseliuse Seltsi suvekoolis Noarootsis.

September 1996
Klassijuhataja võitleb bürokraatiaga (huvijuht ei tohtivat klassi juhatada). Ja võidab!

Aprill 1997
Õpilaskonverentsiks valmib Oliver Otsal ja Valmar Kuristikul uurimus Kambja kooli õpilaste eesnimedest.

Mai 1997
Eva Unt suudab esineda edukalt ülemaalisel bioloogiaolümpiaadil, ehkki on vanuselt alamõõduline. Muljet avaldab uurimus Kambja viinamäetigudest, keda Eva kogu eelmise suve oli nummerdanud ja põhjalikult jälginud.

Mai 1997
Jalgrattamatk/ bussiekskursioon põnevasse ja salapärasesse Tõravere Observatooriumisse.

Mai 1997
Taas piknik, taas kutsujaks Aron Ott.

Kevad 1997
Tiina Tiidebergi juhendamisel kehastub Aron Ott Ignatsi Jaaguks Peeter Volkonski näidendis.

August 1997
Oliver Ots ja Valmar Kuristik koolitavad end Forseliuse Seltsi suvekoolis Vastseliinas.

Sügis 1997
Kogu klass osaleb kodukaunistamise kampaanias ja kirjutab sellest kirjandeid. Järgmisel kevadel selgub, et presidendi & co valikul pääses meisterkirjutajate hulka Aron Ott (auhinnaks kohtumine president Lennart Meriga, laevasõit Stockholmi ja Maapanga krediitkaart, mis panga pankroti tõttu peagi kasutuks muutub).

Hilissügis 1997
Vallalehe vahel hakkab ilmuma seitsmendike klassileht "Seitsmes Meel".

Detsember 1997
Liina Teder kutsub klassikaaslased enda koju jõule tähistama.

Aprill 1998
Mairit Paidra koostab uurimuse "Julius Kuperjanov siin- ja sealpool õpetajalauda" (ilmub ajakirjas "Hea Laps" veebruaris 2000).

Mai 1998
Klassiekskursioon Paidesse ja Mahtra sõja maadele.

Sügis 1998
Emakeeleõpetaja Tiina Tiideberg avastab, et saab õpetada 5. klassi lapsi Eva Undi kirjatöö järgi: uue õpiku autorid on almanahhist õppeotstarbel laenanud essee "Graffiti- kas sodimine või kunstiteos?"

Aprill 1998
Õpilaskonverentsil räägivad harrastustest Kertu Toomsoo ja Valmar Kuristik.

Detsember 1998
Jõulude eel külastame Kristi Petolai külalislahket kodu.

Märts 1999
Eva Unt võidab maakonna emakeeleolümpiaadi.

Sügis 1999
Mairit Paidra saab akadeemilises sõudmises juunioride vanuseklassis Eesti meistriks.

Aprill 2000
Raamatutest räägivad õpilaskonverentsil Eva Unt ja Valmar Kuristik.

Kevadtalv 2000
Kambja kooli ja Kammeri erikooli lõpuklasside ühised ettevõtmised, mis on erandlikud Eesti koolipraktikas

18.juuni 2000
Direktor Enn Liba annab lõpetajatele Rohelises Aulas kätte lõpparve rohelise lõputunnistuse kujul.

Koolilõpupäeval langeb eesriie etenduses, milles väga palju inimesi on aastate jooksul suuremal või vähemal määral kaasa teinud. Lapsevanemad. Õpetajad. Klassikaaslased. Sõbrad. … Ja mõistagi Lõpetajad- peaosalised, staarid.

Kambja kooli lõpetab tänavu väidetavalt 313. lend, 16 noort inimest, 9 neidu ja 7 noormeest. Nad on tublid. Neist igaühel on oma ainulaadsus ja väärtused, mis neid edaspidigi elust läbi aitavad. Ka kõige parem jutuvestja või kirjatark väsiks, kui tahaks ammendavalt kiita Jane Irdi optimismi ja järjekindlust, Oliver Otsa korrektsust, töövõimet ja häid kombeid, Egert Leheste reibast meelt ja näitlejaannet, Einar Loomuse meistrimeheoskusi ja head südant, Liina Tederi rahulikku meelelaadi ja püsivat tublidust, Piret Kübarsepa võitlejahinge ja energiat… Aron Ott on muhe, tark ja hinnatud noormees. Sille Siibak oskab näha ilu eneses ja enda ümber. Valmar Kuristiku enesekindlast meelest ja isikupärast räägitakse legende. Rahutu hing, mis iseloomustab Kerli Joosti, aitab igal ajal elu korraldada ja oma eesmärke saavutada. Indrek Saage hindab nii tööd kui pidu ning teab, et need vastandlikud elutahud tuleb tasakaalus hoida. Eva Unt näib paljudele oma teadmiste ja maailmatunnetuse poolest suisa täiuslikuna, kuid ta ise püüab järjekindlalt aina edasi. Kertu Toomsoo on teadmistehimuline ja teotahteline neiu, kes maailma asjade kohta julgelt arvamust avaldab. Mairit Paidra tegeleb tuhande vastandliku ajaga, kuid ikka edukalt! Kristi Petolai loojanatuuri tundlik hing väärtustab ka kuivi teadmisi ja ta on suutnud neid edukalt koguda. Risto Siimpere ei tohiks jääda eales hätta, sest tal on mõistlik iseloom, korralikult arenenud huumorimeel ja tahe edukalt toime tulla.

Tahaksin veel ühe vallatult üldistava mõttekäiguga selle aasta lõpetajate ainukordset tublidust esile tuua. Nad on olnud tõelised maailmamuutjad. Meenutagem, et veidi rohkem, kui viieteistkümne aasta eest oli nende kisa titekätkis just nii vali ja nõudlik, et punase impeeriumi pealinnas Moskvas vahetus võim ja riiki asus juhtima uuendusmeelne Mihhail Gorbatðov.

Ehkki tänased lõpetajad oleksid võinud kooli tulla 6- aastastena, suutsid nad juba oma esimeste lapsepõlvetegudega Eesti hariduskorraldust nii palju muuta, et neist said pärast koolireformi läbi kukkumist esimesed kooliuusikud, kes kutsuti tarkust taga nõudma alles 7-aastastena. Ja Eestit armastavate väikekodanikena ei alustanud nad õpinguid Nõukogude Liitu kuuluvas Eesti Vabariigis, vaid nende esimese koolikella päevaks oli iseseisev Eesti Vabariik juba 11 päeva vana. Aastast kooliootust kroonis seega edu! Ju juhtis neid varaarenenud hea poliitiline vaist ja -tarkus.

Meie maailmamuutjad lõpetavad põhikooli ajal, kui Eesti heitleb Euroopa Liidu ukse taga ja püüab kätte saada eurot enne teisi Euroopa riike ja kokkulepitud tähtaegu. Keegi ei tea, millal need eesmärgid täituvad, kuid usun, et ehk juba selleks ajaks, kui tänased Kambja põhikooli lõpetajad saavad kolme aasta pärast kätte küpsustunnistuse või kutseoskuste diplomi.

Ja kui mõni meie rahva ja riigijuhtide soovidest on siis veel täitumata, annavad tänased lõpetajad lootust edaspidisekski- nad lähevad ju kõrgkooli ja magistrantuuri ja doktorantuuri… Nende õpingute läbimine võtab just nii palju aega, et midagi Eesti elus saab jälle korda aetud. Seejärel pürivad tänased lõpetajad juba professoriteks ja rahvaasemikeks, ministriteks ja euroametnikeks- nad ei oota enam teiste tegutsemist, vaid tegutsevad ise. Eesti hüvanguks!

Selle eest, et Kambja koolil sel aastal nii tublid lõpetajad on, peab tänama mõistagi nende emasid ja isasid, kelle aastatetagune tegu on õnnestunud ja väärt vilja kandnud. Olgu neil tublidel inimestel oma lastest palju rõõmu ja abi ka edaspidi.

Koolilõpupäeva puhul tahan avaldada tunnustust nii lõpetajatele kui nende vanematele, kes on suutnud mõista ja taluda viimase klassijuhataja pöörast tööstiili ja pedagoogiliselt kummalisi põhimõtteid. Ilmselt sarnanesid need pahatihti sellele käitumismallile, mida viljeles Vanemuise teatris Vana Hirmus Kaarel Ird. Mõndagi oleks saanud teistmoodi teha või tegemata jätta, kuid lohutagem end sellega, et ju pidi nii minema. Ega me sellepärast vihased ole, nagu ütleks Juhan Liiv.

Tuleb tunnistada, et olen jäänud liiga kauaks arvutiklahve klõbistama. See meenutab mulle paari salmi Oliver Otsa toredast luuletusest, mille ta kirjutas kuuendas klassis oma klassijuhatajast ehk siis minust:

Nüüd, kui kooliaeg läbi, on ka klassijuhatajal tõesti aeg vakka jääda. Lisan vaid seda, et ootan teid, armsad lõpetajad, oma sünnipäeval, 13. jaanuaril Kambja kooli, et üheskoos vaadata, kuidas on alanud uued etendused elik näidendid teie eluteatris.

VAAT KUS LUGU!
Kui ma olin umbes nelja- aastane, käisin koos ema ja õe perega Venemaal vanaemal külas. Sellest on mulle meelde jäänud see päev, kui ema ja teised läksid kuhugi. Mina ja õepoeg Risto läksime jõe äärde, kus istusime paati. Vanaema tuli sinna ja rääkis midagi vene keeles, kuid meie ei saanud midagi aru. Arvasime, et vanaema tahab meile tuupi teha ning jooksime tal eest ära. Vanaema tuli meile aeda järele, aga meie jooksime tuppa, panime ukse seestpoolt kinni ja ronisime ahju otsa.

Kui ahju otsast alla tulime ja välja tahtsime minna, oli uks ka väljastpoolt lukus. Meil ei olnud midagi muud teha, kui oodata. Varsti tuligi vanaema ja andis meile mõlemale … suure paki magusaid maisipulki. Hiljem ütles ema, et vanaema tahtis meid vaid jõe äärest ära kutsuda.

UNEPROBLEEMID.
Esimeses klassis pidin koolis magama. Kord läksin teistega tülli, sest ei tahtnud magada. Vihastasin nii kõvasti, et tegin otsuse nendega enam mitte rääkida. Ma pidasin sellest kinni, kuigi nad mind palusid, et ma nendega räägiksin. Hästi hea tunne oli olla vihane, kuidagi hästi rahulik.

TÖINE SUVI.
Suviti olen püüdnud koduse heinateo kõrvalt ka raha eest tööl käia. Esimene töö oli karjaskäik. Meie kodu naabruses oli karjalaut, kuhu vajati suveks karjaseid. Kui mu sõbranna sellest rääkis, haarasin ma härjal sarvist ja läksingi karja.

Alguses polnud tööl vigagi, ainult peesita ja vaata lehmi, kuid siis läks äkki hullumaja lahti. Oli kaks koplit (üks postidega ja teine elektritraatidega). Kui esimeses hein otsa sai, pidime laskma loomad teise. Aga et teises koplis terroriseeris keegi meid, juhtus mitu korda nii, et loomad pääsesid vilja sisse. Ja kus oli siis seda jooksu! Sellel suvel olin ma päevitunum kui kunagi varem, aga mu jalad olid päeva lõpuks nii valusad, kui veel olla said.

Rahateenimisvõimalusi oli suviti teisigi (rohimine, kartulikorjamine jne), kuid karjaskäimisega tuli raha ikka kõige kergemini. Suviseid töökohti on jäänud aastate jooksul vähemaks. Õpilased saavad tööle vaid tutvuse kaudu.

Mulle meeldis ka väga keksu mängida. Ma panin kahe tooli vahele keksukummi ja hüppasin keskel. Lõbus oli.

 SÜNNIPÄEVAEHMATUS.
Ükskord (ilmselt 1991. aasta augustiputði ajal- toimetaja), kui oli Tardi Aili sünnipäev, olin mina emaga seal. Meie Maarekiga lollitasime niisama täiskasvanute seas. Kui kõik köögis olid, läksime meie Maarekiga suurde tuppa, kus oli söögilaud. Seal olid ka pitsid, kust me Maarekiga proovisime. Jook oli päris magus. Samal ajal hakkas mingi mürin. Mõtlesime, et kombainid on majade vahel, aga ei olnud. Kuulsime ja saime aru, et mürin tuleb maanteelt. Jooksime siis kõik alla ja nägime, kuidas Vene tankid Tartu poole sõitsid.

Järgmisel päeval tulid tankid tagasi. Üks tank läks katki. Ronisime selle peale vaatama, et lähemalt uurida. Meile anti sealt tühju padruneid.

 NAGU PUNAMÜTSIKE.
Tahtsin väiksena väga nädalavahetusel maale vanavanemate poole, aga isal autot polnud. Ükskord otsustasin, et lähen jalgsi maale. Sinna oli päris pikk tee, umbes 18 kilomeetrit.

Kui ma pärale jõudsin, vaatasid vanaisa ja vanaema imeliku näoga mulle tükk aega otsa ja küsisid, kuidas ma nende juurde sain. Kui vastasin, et jalgsi tulin, vaatasid nad mind jälle tükk aega kuidagi imelikult. Siis pakkus vanaema mulle kohupiimakorpi ja me sõitsime vanaisaga Kambjasse teistele järele. Ema oli alguses täiesti ðokeeritud, kui kuulis, et ma jalgsi maale läksin. Ta ei uskunud mind. Olin siis 6 või 7 aastat vana.

 TAHTSIN KOOLI.
Kuueaastaselt taheti mind veel lasteaeda jätta, kuigi kõik mu sõbrad läksid siis kooli. Pidin ema käest mitu korda kauplema, et ta mind kooli paneks.

Esimesest koolipäevast mäletan seda, kui tollane direktor Toomas Unt meile uued aabitsad andis ja vallavanem kättpidi kooliks õnne soovis.