Ajaleht Koduvald

eelmine leht Nr. 4 (30) september 1999 järgmine leht

Selles lehes:


Sajandi kontsert taastatavas Kambja kirikus
Heiki Kortspärn: “Kuulsin muusikat, mille taga võis aimata paradiisiväravaid.”

Tallinna XIII rahvusvahelise orelifestivali raames esinesid üksikud mainekad kodu- ja välismaised muusikud ka vähestes Eestimaa kirikutes. Kambja rahvale sai laupäeval, 7.augustil 1999. aastal osaks haruldane õnn kuulata Kambja kirikus maailma tasemel kontserti.

Kontserdil esinesid:

  • orelifestivali koor ja solistid,
  • ansambel Hortus Musicus International,
  • liturgilise laulu ansambel Vox Clamantis,
  • solistid Viveca Axell (sopran, Rootsi), Carl Unander- Scharin (tenor, Rootsi). Kokku oli lauljaid- pillimehi 80! Dirigeeris Andres Mustonen. Kavas: Monteverdi- Marienvesper (1610).
Kirikusse tulnud rahvas (umbes 100 inimest Kambjast ja 200 mujalt) ei pidanud pettuma: kontsert kestis ilma vaheajata üle kahe tunni ja pidi puhastama ja erutama ka kõige tuimema kuulaja hinge.

Kui mitmetel varasematel kontsertidel jättis Kambja kiriku akustika paremat soovida, siis seekord oli kõik ideaalne. Olen ise, piltlikult öeldes, “Vanemuise” teatris üles kasvanud, muusikaga lähedalt kokku puutunud ja võin hardusenoodiga hääles kuulutada: lõpuks on ka minu kõrvad kuulnud sellist muusikat, mille taga võis aimata paradiisiväravaid. Olen näinud sellist lauljate- pillimeeste meisterlikkust, püüdlikkust, kaasaelamist ja vaimustust, millele on raske terves maailmas võrdset otsida.

Kui kontsert lõppes, tänas rahvas esinejaid püstitõusmisega ja palju minuteid kestnud tormilise aplausiga.

Kõik olnuks veelgi kenam, kui Kambja kogudus esinejaid lilledega meeles oleks pidanud. Kahjuks ei olnud keegi sellele mõelnud. Õnneks kinkis korraldaja Eesti Kontsert dirigendile ja solistidele ilusad, suured ja punased roosid.

Heiki Kortspärn,
tänulik kontserdikülastaja
Hortus Musicus

loodi 1972. a. Andres Mustoneni, tollal konservatooriumi viiuli eriala esmakursuslase initsiatiivil, kes oma mõttekaaslaste toel suutis oma ideed tollal valitseva punaideoloogia kiuste läbi suruda ning 1976. aastast sai ansambel kutselise staatuse Eesti Riikliku Filharmoonia juures.

Hortus Musicuse repertuaar algab 9.-10. sajandi käsikirjadelt pärinevate teostega ning lõpeb nüüdisheliloojate spetsiaalselt vanamuusikaansamblile või lausa Hortus Musicusele endale pühendatud teostega.

Hortus Musicus on kindlasti Eesti üks enim reisivaid muusikakollektiive, keda on kuulnud kõik prestiizikamad Euroopa muusikakeskused ja vanamuusikafestivalid, samuti Jaapani, USA ja Iisraeli publik. Ansambli juht Andres Mustonen on rahvusvaheliselt tunnustatud vanamuusikaspetsialist.


Hol’i segakoor käis külas Kuuste naiskooril
Emotsionaalne ja heal tasemel laulmine võlus Kambjas kirikutäit kuulajaid

Kuuste naiskooril oli 11.-15. augustini külas Hol’i kirikukoor Rootsist (koorijuht Britt- Marie Styffe). Eelmisel suvel käis Kuuste koor kontsertreisil Rootsis.

Kuuste naiskoori dirigent Tiiu Voort:

Kuuste naiskooris laulavad Ülenurme, Haaslava ja Kambja valla naised ja neiud. Kuna Ülenurme vallaga olid külalised juba tutvunud, käidi reedel ülejäänud kahes vallas. Hommikupoolikul võttis rootsi lauljaid vastu Haaslava vallavanem hr Margus Pleksner. Imetleti Kurepalu looduse ilu ja prooviti sealse laululava akustikat. Õhtupoolikul võttis meie külalisi vastu Kambja vallavanem hr Ivar Tedrema. Seejärel siirduti Kambja kirikusse, kus õhtul toimus Ton Hol’i koori kontsert. Hästi ette valmistatud kava, mis koosnes põhiliselt rootsi lauludest, ning emotsionaalne ja heal tasemel laulmine võlus kirikutäit kuulajaid nii, et lisalugude väljaplaksutamisega ei oldud kitsid. Sellist sära ja laululusti, mida Hol’i koor pakkus, kohtab eesti taidluskooride juures harva. Äärmiselt sümpaatne oli ka 19-aastase Jesperi esitatud soololaul muusikalist “Chess”.

Pärast kontserti toimus pidulik koosviibimine Vana- Kuuste koolimajas, kus esinesid Kuuste naiskoor, Haaslava meeskoor ja Kambja segakoor. Tantsiti Viljo Tamm Band’i saatel.

Ton Hol’i koori vastuvõtmise heale kordaminekule aitasid kaasa kõik kolm valda- Ülenurme, Haaslava ja Kambja. Suur tänu hr Anti Kalvetile, hr Margus Pleksnerile ja hr Ivar Tedremale, pr Anu Kruusile, Kambja segakoorile, pr Nelli Ruugele ja hr Märt Jaametsale, Haaslavale meeskoorile, pr Aulike Lööndrele ning loomulikult maailma parimatele Kuuste naiskoori lauljatele!

(Lühendatult Ülenurme valla ajalehest “Olevik”)

Pommiähvardusele järgnes süütamine
Varahommikune tulekahju kaupluses, kust ei müüdud alaealistele suitsu ja viina

Kurjad jõud kimbutasid sel suvel Elva Tarbijate Ühistu Kambja kauplust. Kolmapäeva, 28. augusti päevasüdames sülgas anonüümne meeshääl telefonitorusse pommiähvarduse. Pühapäeva, 1. augusti varahommikul süttis pood põlema. “Eks seda kättemaksuks tehti. Me ei müünud ju 16aastastele poisikestele suitsu ja viina,” oletas poejuhataja Viive Rozental põlenguhommikul, kui tukid katusel veel õrnalt suitsesid.

Võru maantee läheb Kambjas kahe maja vahelt läbi. Ühele poole teed jääb kauplus, teises majas elab perekond Zoo. Kahte puidust hoonet lahutab umbes kümmekond meetrit asfalti ja teepeenart.

“Ema, kauplus vist põleb!” hõikas unesegune Heimo, 12, ja tormas läbi maja vanemate magamistuppa. “Meie magasime ja ei kuulnud midagi. Heimo voodi on aga vastu poepoolset välisseina. Teda äratas järjest tugevamaks muutuv praksumine,” meenutas ärevat hommikut pereema Maiel meeles. Ta helistas kiiresti päästeteenistusele. Mõistagi kartis Zoo- pere, et põleng paisub suureks ja hävitab ka nende kodumaja.

Kahjutuld toitis bensiininarts

Zoode pereisa Heino kargas voodist välja kümmekond minutit enne poolt viit. Ta tõmbas selga vaid pluusi ja jooksis toasussides üle tee poe ette olukorda uurima. Õues oli veel täiesti hämar. Ümbruskonnas ei olnud näha liikumas ühtegi autot ega inimest. Ilusat suvehommikut rikkus vaid valjenev tulelõõm ja tihedamaks muutuv suitsupilv.

Trussikutes Heino hakkas ämbriga vett kandma. Kümnekonna minuti pärast jõudis põlengupaika esimene ratastel veepaak. Sel korral olid Kambja vabatahtlikud pritsimehed kiiremad Tõrvandi ja Tartu elukutselistest tuletõrjujaist.

Veidi enne kella kaheksat suudeti leegid summutada. Kahjutuli neelas kolme tunniga poe katuse ja näris müügisaali lakke augu.

Poolhävinud poe juurde kogunenud kambjalased jõudsid oma arutlustes üksmeelse tõdemuseni, et punane kukk sai tuule tiibadesse müügisaali ja juurdeehituse nurgast varikatuse alt. Seal seisis pink õllejoojate tarvis. “Algul arvasin, et mõni suitsukoni on süüdanud prügikasti ja seejärel poeseina. Prügikastina kasutatud pappkast oli aga tulest puutumata,” arutles kustutustööde alustaja Heino. “Tihedalt seina ligi surutud pink põles see-eest nagu küünal. Sealt tõusis leek räästasse ja kuiv katus süttis kiiresti. Kui tuletõrjujad pingi seinast eemale tõmbasid, kukkus välja poolpõlenud narts. See lõhnas bensiini järgi.”

Kauplemine lõpetati laenatud kummikutes

Läinud suvel põhjalikult remonditud kauplusest jäi alles katuseta ahervare. “Seda ei ole mõtet taastada. Lükkame buldooseriga kokku ja ehitame uue hoone,” lohutas Elva Tarbijate Ühistu tegevdirektor Hando Ivask põlenguhommikul kambjalasi. “Kaks-kolm miljonit krooni ei ole meile suur raha. Tahame Kambjas poepidamist jätkata. August ja september on veel head kuud ehitustööks.”

Plastist joogipudelid ja muu seesugune kraam oli kuumuse tõttu kägaraks sulanud. Vedelaks muutunud jäätist jagas ühisturahvas kõigile soovijaile. Tulekahjuteatega lokku löönud Heimo võis sulama hakanud maiust nii palju koju viia, kui külmkappi mahutas.

Heimo isast Heinost sai aga Kambja ühistupoe viimane ostja. Ta soovis närvide rahustuseks Rumba-pakki. Poejuhataja Viive Rozental tõi soovitud sigaretipaki kasutamiskõlbmatuks muutunud poest välja. Oli kuulda, kuidas tema kummikutesse (laenas Maie Zoo) kängitsetud jalad panid poepõrandale kogunenud kustutusvee vaikselt sulpsuma. Värskelt suitsulõhnaline kauplusejuhataja tegi viimase müügioperatsiooni poeõuel, kus ostusummat ei olnud mõistagi võimalik kassaaparaadis registreerida.

Tulekahju tõi püha puhkepäeva hommikul Kambjasse trobikonna ametnikke Elva Tarbijate Ühistust. Ühisturahvas püüdis Kambjasse meelitada ka Eesti Kindlustuse esindajat, kuid see ei õnnestunud. Ühistu tegevdirektor Hando Ivask oli seda meelt, et kindlustusametniku jahtimiseks ei ole aega lõputult. Tema korraldusel hakati evakueerima poodi jäänud kaupa. Juba õhtupoolikul oli pood tühi nii kaubast kui riiuleist- lettidest. Maie Zoo kutsus kogu päeva rassinud poerahva enda poole sööma.

Pommiähvardusel ja süütamisel ühed autorid?

“Kambjas võimutseb tuli ja surm,” nentis Maie Zoo põlengupäeva hommikul. Tulekahjusid ja surmaga lõppenud õnnetusi on olnud Kambja vallas viimase aasta jooksul tõesti väga tihti. Zoode majast mõnekümne meetri kaugusel süttis talvel elamu, kus hukkus vanur.

Igal ebameeldival õnnetusel on põhjus ja põhjustaja. Poepõlengu hommikul siunas kümmekond kambjalast neid ülekäteläinud noori, kes öösiti ringi hulguvad, purjuspäi laamendavad ja röögivad. “Ega neile ei tohi midagi öelda või keelata. Pärast teevad sulle nii, et ei jõua ära kahetseda,” kurtis üks kambjalane. Teine lisas, et üks öö enne tulekahju lõhuti poe juures seisnud leivakonteinerid. Kolin oli kaugele kostunud. Teadetetahvli ja (bussijaama) prügikastide painamine olevat joogiste huligaanide tavategevus.

Noorte joomarluse soodustamisel olevat kurja juureks bussijaama taga tegutsev baar. Kambjas olevat ka mitu monopolipidajat, kes ei hoolivat salaviinaostjate vähesest vanusest.

Nii kaua, kui politsei poesüütajat tabanud ei ole, langeb kambjalaste juttudes süü ülekäte läinud noortele. Arvatakse, et nii pommiähvarduse kui tulekahju korraldasid alaealised, kellele poest suitsu ja viina ei müüdud. “Poejuhataja on olnud sellepärast konflikte,” mainis Elva Ühistu tegevdirektor Hando Ivask 1. augustil.

Toomas Tõelemb kirjutas alkoholialti noorrahva ja poepõlengu seostamisest “Õhtulehes”. Pärast seda arvasid Indrek ja veel mitmed korralikud Kambja noored, et nende eakaaslased ei pannud küll mingil juhul sellist sigadust toime. Põhjus olevat hoopis milleski muus. Ka küpsemas eas kambjalane Evald Ilves arvas põlenguhommikul veendunult, et süütamise põhjust tasub otsida mujalt.

Kauplus taastatakse tulest päästetud seinte vahele

Poolteist kuud on ärevatest päevadest möödunud, kuid mingit olulist selgust ei ole uurimine toonud. Konkreetse lahenduseta asjade kohta sünnib rahvasuus paraku väga iselaadseid tõlgendusi. “Panite tähele, ühistu remontis eelmisel aastal poe seest ja väljast, kuid katust ei uuendanud. Mis nüüd põles? Just katus!” pajatab üks kentsakamatest rahvajuttudest, mis lehetoimetaja kõrvu jõudnud. Kuulujutud ja oletused ei vääri siiski enamat tähelepanu. (Toimetus vabandab Elva Tarbijate Ühistu ees, et ühe eriti ereda vaimusünnituse eelpool ära trükkis).

Septembri teisel nädalal asus Elva Tarbijate Ühistu Kambja poodi taastama. See on fakt. Fakt on seegi, et uut kauplusehoonet Kambjasse siiski ei tule. Pood taastatakse tulest pääsenud tugevate seinte vahele. Värskelt valatud vundamendimüür lubab arvata, et mõnekümne ruutmeetri võrra müügisaal siiski suureneb.

Vallasekretär Reet Kiuru mainis, et kõigi maanteede ääres on teekaitse tsoon, kuhu seadus ei luba rajada uusi ehitisi. Vanade hoonete taastamist seadus ei keela. Küllap see oligi üks olulisematest asjaoludest, miks Elva Tarbijate Ühistu loobus uue poemaja ehitamisest.

Kambjalased ootavad pikisilmi ühistupoe taasavamist, sest üks kauplus ei suuda rahuldada ostjate vajadusi. Vanemad inimesed on käinud ka vallavanemale kurtmas, et teist poodi oleks vaja.

Toivo Ärtis

Vallavolikogu töö on jõudnud lõpusirgele
Kambja rahvas saab valida vallavolikogu uude koosseisu taas 15 volinikku

Vallavolikogu istungi päevakord 17. juunil:

1. Vallavolikogu neljanda koosseisu liikmete arvu määramine.

2. Valimisringkonna määramine.

3. Valla valimiskomisjoni moodustamine.

4. Koolide põhimääruste kinnitamine.

5. Kambja lasteaia põhimääruse kinnitamine.

6. Hooldaja määramine.

7. OÜ Cambi revideerimise akti läbivaatamine.

8. Eluruumide väljaarvamine tööandja eluruumide hulgast.

Vallavolikogu istungi päevakord 26. augustil:

1. Vallavolikogu valimiste jaoskonnakomisjonide koosseisu kinnitamine.

2. Vara peremehetuks tunnistamine.

3. Kambja katlamaja rekonstrueerimiseks laenu taotlemine.

4. Kohalalgatatud küsimuste lahendamine.
 

Vald valmistub vallavolikogu valimisteks

Kambja vallavolikogu kolmanda koosseisu kolmeaastane töö ja tegevus on jõudmas lõpusirgele, sest juba 17. oktoobril valitakse kõikjal Eestis linna- ja vallavolikogude uued koosseisud.

Võttes aluseks Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse, määrasid Kambja vallavolinikud, et volikogu uude koosseisu hakkab kuuluma 15 liiget (ka praegu on volikogu 15- liikmeline). Volikogu valimiste läbiviimiseks moodustati Kambja valla territooriumil üks valimisringkond.

Valimiste korraldamise, hääletamistulemuste kindlaks tegemise ja uue volikogu kokku kutsumisega hakkab tegelema rahvaasemike poolt moodustatud valla valimiskomisjon, mille volitused kestavad kolm aastat (järgmiste vallavolikogu valimisteni). Valla valimiskomisjoni koosseis: Enn Liba (komisjoni esimees), Marika Lehiste, Maria Lipson, Meeli Paulson, Toivo Ärtis. Valimiskomisjoni asendusliikmeteks kinnitati Sirje Hurt ja Karl Timmusk.

Valimistepäeval ja eelhääletamise ajal (11.,12. ja 13 oktoober 1999) tegutseb Kambja valla territooriumil kaks jaoskonnakomisjoni.

Volikogu otsustas, et Kambjas kuuluvad valimiste jaoskonnakomisjoni koosseisu Airike Feirik, Valve Keskpalu, Reet Kiuru, Esta Kivimaa, Marju Lattik, Guido Leib, Eha Paade, Marita Suits, Tarmo Teder (asendusliikmeteks on Ellen Soodla, Maie Solnik).

Vana- Kuuste jaoskonnakomisjoni kuuluvad Eha Alliksaar, Anne Lindström, Edda Lints, Kaido Mark, Heli Nemvalts, Milvi Padjus, Ivar Siimo (asendusliikmed Rein Härmoja ja Marju Orion).

Laenurahaga uuendatakse Kambja katlamaja

Vallavolinikud toetasid vallavalitsuse ja oü Cambi ettepanekut taotleda Kambja katlamaja rekonstrueerimiseks kuni 500000 krooni laenu. Vallavanem Ivar Tedrema kinnitas volikogu istungil, et keskkütte hind laenu tõttu ei tõuse.

Katlamaja töökorras hoidmiseks laenati ka mõne aasta eest pool miljonit krooni. Septembris lõpeb selle laenu ja intresside tasumine. Uus laen tuleb eelmise asemele, mistõttu ei ole ohtu, et võlaraha kergitab keskkütte hinda.

Vallavanem Ivar Tedrema mainis, et energiasäästu riikliku programmi vahenditest saadaval laenul on väga madal intressiprotsent. Kui eelmise laenu korral tuli intresse maksta 12 protsenti, siis nüüd vaid 5.

Laen on vajalik selleks, et katlamaja saaks ökonoomsemalt edasi ekspluateerida, mainis vallavanem. Oü Cambi on juba alustanud soojusvahetite uuendamist. Kaasajastamist vajab väike tsirkulatsioonisüsteem: lääne päritolu pumbad hoiavad kokku elektrit. Veepehmendusseade on oma aja ära elanud ja vajab välja vahetamist. Tehases Ilmarine kunagi sovhoosi lõpuaastail valmistatud põletid ei kannata enam kriitikat. Kaasajastamist nõuab masuudihoidla.

Vallavanem nentis, et katlamajja oleks vaja regulaatormehhanismi, mis toodab normaalset sooja vett. Praegu sõltub katlakütjast, kui soe vesi läheb ringlusse. Mõnikord on vesi nii kuum, et võib lausa karva võtta. Kui vesi on üle 70 kraadi kuum, hakkab torudes tekkima katlakivi.

Igale majale soojaregulaatori paigaldamist Kambjas praegu võimalikuks ei peeta.

Vallavanem kinnitas, et Kambja katlamajal jätkub aleviku kütmiseks võimsust ka pärast uue koolimaja valmimist. Veevarustuse probleemid peaks lahendama uus pumbajaam, mis veel sel aastal valmib.

Pool Kuperjanovi kodumajast peremeheta

Tutvudes esitatud dokumentidega ja lähtudes peremehetu ehitise hõivamise korra punktist 10 otsustas volikogu, et Lalli külas asuv endine Lalli 3 talu elumaja ½ mõttelist osa on peremehetu ehitis. Kunagi kuulus see hoone Julius Kuperjanovi vanematele.

Lalli talu praegune omanik Erna Põder omab dokumentide järgi mõttelist osa elamust, kuid ülejäänud ruumid ei kuulu kellelegi. “Erna Põder ei saaks praegu oma majaosa müüa, sest selleks peaks olema kaasomaniku luba. Kaasomanikku aga praegu ei ole,” mainis vallavanem Ivar Tedrema.

Majandi reformikomisjon ei märganud omal ajal, et osa Lalli talu majast on omanikuta. Ka Kuperjanovite suguvõsal ei ole seaduslikku õigust nendele ruumidele. Kuperjanovid ei kuulu subjektide hulka, kui kasutada omandireformi termineid.

Muudeti vallaasutuste põhimäärusi

Volikogu vaatas läbi ja kinnitas Kambja, Kuuste ja Unipiha kooli ning Kambja lasteaia põhimäärused. Nende asutuste põhimäärused on nüüd kooskõlas Eesti Vabariigi seadustega, mida Riigikogu aeg- ajalt muudab ja täiendab. Koolide ja lasteaia põhimäärustega saab iga soovija tutvuda vallamajas või valla raamatukogudes.

Revideerimine osaühingus Cambi

Et osaühing Cambi on vallaasutus, korraldas volikogu revisjonikomisjon seal revideerimise. Revideerimise akt loeti ette volikogu istungil. Dokumentide vormistamise ja töökorraldusega seotud vigade tekkepõhjuste kohta esitas Cambi juhataja Heiki Kortspärn vallajuhtidele ja –volinikele kirjaliku vastuse.

Metskond loobus tööandja eluruumidest

Elva metskonna avalduse alusel arvas volikogu tööandja eluruumide hulgast välja järgmised Elva metskonna elamud: 2. jsk metsniku elumaja Kaatsi külas, Paali vk tööliselamu Paali külas, Paali vk kordon Raanitsa külas, Prangli vk Kaatsi külas, Tammejärve kordon Ivaste külas.

Eelpool nimetatud hoonete osas tühistati Kambja vallavolikogu 31. oktoobri 1994. aasta otsus nr 83 “Kambja metskonna tööandja eluruumide kinnitamine”.

Volikogu istungitel tegi märkmeid

Toivo Ärtis

Valla vanurid veetsid Aarikesel ilusa suvepäeva
Vallavalitsus tõstis peoliste tähelepanu keskmesse paljulapselised memme- taadid

Selle suve memme-taadi pidu toimus Aarike Hooldekodu õuel.

Idee sai alguse juba eelmise aasta sügisel, kui vihm ei lasknud Aarike Hooldekodu 50. juubeli külalistel nautida hoolsalt korrastatud ning ettevalmistatud õue-aeda. Sealsed palkidest lauad-pingid lausa kutsusid istuma. Siis tuligi mõte, et memme-taadi pidu sobib siia tuulte varju ja päikesevalgusse väga hästi. Pealegi oli see meeldivaks vahelduseks ka hooldekodu asukaile.

Selle suve ilmataat on olnud kõikide ürituste suhtes lõpmata leebe. Meiegi pidu kaunistas särav päike ning pehme ja hellitav tuuleke.

Peo avas Aarike Hooldekodu juhataja Elle Ott, kes andis sõnajärje üle Kambja kirikuõpetajale Peeter Karmale. Hingekarjane mõtiskles inimlike suhete, headuse ja kurjuse ning põlvkondade ja kõigevägevama lävimise üle. Möödunud viiskümmend aastat on pannud inimesed kirikut võõristama, kuid see ei tähenda, et kiriku uksed nende ees kinni oleksid. Seepärast teatas Peeter Karma, et jutulesoovijaid ootab ta igal kolmapäeval kella 10- 13 Kambja kiriku käärkambris.

1999. aasta on vanurite aasta. Meie peol olid erilise tähelepanu all need memmed-taadid, kelle peres on üles kasvanud vähemalt neli last. Valla- ja maakonnaregistri järgi oli selliseid peresid 31. Aeg on küll taatide suhtes karm olnud ja neid üsna vähe järele jätnud, kuid vallavanemalt käisid tänukirja vastu võtmas mitu abielupaari, kes on aastakümneid koos elanud ning suure pere üles kasvatanud. Kõige lasterikkam on vallas Helgi Kase pere Vana-Kuustest, kus on suureks kasvanud neli tüdrukut ja seitse poissi. Ivaste küla memmel Herta Raig´il on kaheksa last. Muidugi oli kõige enam neid, kel lapsi neli ja viis ning võibolla jäi mõni neist ka ära märkimata, sest register ei ole veel nii täiuslik, et juba ammu kodukandist lahkunud lapsed kõik arvel oleksid.

Pidu jätkus kontserdiga, kus esinesid Kambja naisrahvatantsijad ning Rannu segarahvatantsurühm "Kolumats". Viimane on juba aastaid koos tantsinud ning iga nende tants oli nagu omaette väike etendus - rõõmus ja kaasakiskuv. "Kolumats" pakkus peolistele tantsurõõmu kümne tantsuga ning pälvis vaatajatelt sooja ja siira tänu. Paljude arvamus oli, et "Kolumatsi" tantsijaid vaadataks edaspidigi. Tantsijad selle kohta "ei" ei öelnudki.

Kontserdile järgnes lõunatund, kus pakuti Aarike Hooldekodu uues köögis valmistatud maitsvat suppi. Juba varem said soovijad maitsta hooldekodu pere poolt vaaritatud õlut ning peoplatsi serval pakkus lähedal asuva Karumaa talu Leo Kirss´i pere maitsvat lambaliha šašlõkki ja selle juurde aedvilju ning karastusjooke.

Pidu jätkus muusikaga, nii kuulamiseks kui tantsuks mängisid- laulsid tuntud ja armsaid viise Sirje ja Juhan Sakkur ning Märt Jaamets. Peolised kuulasid, tantsisid, tundsid rõõmu vestlustest üle hulga aja kohatud tuttavatega... Ja oligi käes aeg kojusõiduks.

Sellesuvise memme-taadi peo puhul tahan ütelda suure tänu nende memmede-taatide lastele ja lastelastele, kes oma memmed-taadid ise peole tõid. Seekord olid kohal mitmed sellised vanainimesed, kes väga harva kodust väljas käivad. Nad olid väga rõõmsad, et lapsed neile sellel peol osalemise võimalikuks tegid. Me usume, et lastele endilegi oli see päev päris meeldiv. Loodame, et järgmise aasta augustikuus on nad nõus oma kallitele mammadele- papadele seda pidu taas lubama.

Samuti tahan tänada kõiki peo korraldamisest osavõtjaid nii Aarike Hooldekodust kui ka Kambja vallavalitsusest ja Leo Kirss´i peret. Ka edaspidi on teretulnud sellised inimesed, kes aitavad meil suvepidu sisustada ning meeldivamaks muuta. Veidi kurvastas peolisi see, et tulemata jäid Kiisa poe kaupmehed, sest osta soovijaid leidus üsna palju. Aarike pere tegi ettepaneku korraldada ka järgmise aasta pidu nende õuel, kuid seda peame edaspidi veel kaaluma.

Kohtumiseni järgmisel peol!

Heli Jaamets
sotsiaalnõunik

Meie hulgast on lahkunud:

Viktor Anufriev

21.08.1949 - 01.07.1999, Kambja

Kalju Kähr

11.12.1951 - 07.07.1999, Pühi

Lilia Pobedinskaja

14.10.1930 - 12.07.1999, Aarike HK

Villem Pehk

13.02.1937 - 14.07.1999, Kambja

August Lellep

06.06.1914 - 18.07.1999, Kavandu

Asta Raha

17.01.1929 - 22.07.1999, Kambja

Aleksander Kruus

04.10.1909 - 22.07.1999, Kambja

Oskar Võsu

26.10.1927 - 24.07.1999, Pühi

Aino-Emilie Olt

19.01.1912 - 27.07.1999, Kodijärve HK

Hilda Mettis

03.05.1931 - 06.07.1999, Sipe

Maria Revjakina

30.03.1923 - 03.08.1999, Aakaru

Elmar Reinert

13.02.1921 - 06.08.1999, Kambja

Aino Roio

07.10.1942 - 20.08.1999, Kaatsi

Aarne Maranik

02.01.1947 - 01.09.1999, Kodijärve

Veel eile olid rõõmus elujaatus,

kel pooleli ja plaanis tuhat tööd.

Ei unes võinud aimata, et saatus

Su liivakella täna puruks lööb.

Virve Osila
algusse



AD PERPETUAM MEMORIAM*

Heiki Kortspärn püstitas Krista talu õuel obeliski Eesti Vabadussõjalaste Liidule


 

* AD PERPETUAM MEMORIAM- igaveseks mälestuseks.
 

Juunikuu vallalehes ilmus tagasihoidlik teade, mis kutsus mälestusmärgi

EESTI VABADUSSÕJALASTE LIIT

10.10. 1926- 12.03. 1934

avamisele ja pühitsemisele Tartu maakonna Kambja valla Ivaste külas Võidupühal, 23. juunil 1999. kell 12.

Välja kuulutatud ajal kogunes Krista talu õule ajaloohuvilisi nii Kambjast kui kaugemaltki. Sündmus vääris uudistamist, sest talu omanik Heiki Kortspärn oli oma kulu ja kirjadega püsti pannud 8 meetrit kõrge mälestusmärgi Eesti Vabadussõjalaste Liidule.

Eesti Vabadussõjas võidelnud mehi ühendav organisatsioon loodi 10. oktoobril 1926. Liit osales aktiivselt poliitilises elus ja muutus rahva hulgas üha populaarsemaks. Võimule tulla tal siiski ei lastud, sest 12. märtsil 1934 kehtestas Konstantin Päts üleriigilise kaitseseisukorra (nn “vaikiv ajastu”) ja peatas kõigi poliitiliste organisatsioonide tegevuse. Põlu alla sattus ka Eesti Vabadussõjalaste Liit.

Tänavu märtsis möödus 65 aastat “vaikiva ajastu” kehtestamisest Eestis. Ehkki viimase kümnendi jooksul on Eesti Vabariigi ajalugu kalevi alt välja toodud, peatutakse “vaikival ajastul” ja Eesti Vabadussõjalaste Liidul tavaliselt väga põgusalt. Tundub, et need on Eesti lähiajaloo tabuteemad, mille kohta ei soovita hinnanguid anda.

Kambja kaitseliitlane Heiki Kortspärn, kellele Vabadussõjalaste Liidu aated on südamelähedased, mõlgutas juba mõnda aega mõtteid sellest, kuidas mahasalatud organisatsiooni mälestust põlistada. “Olen tõenäoliselt ainuke eestlane, kes püüab natukenegi lunastada Eesti riigi ja rahva süüd paljukannatanud vabadussõjalaste ees,” kirjutab Heiki Kortspärn mälestusmärgi avamise puhul üllitatud raamatukese saatesõnas.

Et Krista talu asub Kammeri taga suurtest teedest eemal, tutvustab vallalehe koduloolisa “Oli kord...” Heiki Kortspärna poolt püstitatud mälestussammast sõnas ja pildis. Tekst on laenatud mälestusmärgi avamise puhuks välja antud raamatukesest, mis trükiti Tõravere trükikojas. “Tellisin 300 eksemplari, kuid trükikoja rahvas sai asja tähtsusest aru ja tegi 350,” tänab Heiki Kortspärn isehakanud sponsoreid.

Heiki Kortspärn ei salga pikantset nüanssi, et osa Eesti Vabadussõjalaste Liidu mälestussamba ehitamiseks vajalikust rahast sai ta oma nõukogude punaordenite kollektsiooni müügist.

Eesti Vabadussõjalaste Liidu mälestusmärgi rajaja Heiki Kortspärn:

Minu vanaisa, August Raid (Rosenthal) oli julge mees, kui hoidis alles kõik tähtsamad “eestiaegsed” raamatud Vabadussõjast, riigimeestest ja kannatuste aastatest.

Koolipoisina, 60- te aastate alguses Eesti omariikluse ajalugu uurides ja suurte inimeste jutukatkeid kuulates vilksasid läbi imelikud sõnad “vaps” ja “vapsid”. Alguses mõtlesin, et tegemist on vapsikute, vaablaste või metsmesilastega. See asi hakkas mind üha rohkem huvitama. Tänasel päeval tean, et sõna “vaps” oli ja on halvustav, võiks isegi öelda, et sõimusõna. Kuus aastat kestnud “vaikiv ajastu” ja 50 okupatsiooniaastat oli piisav aeg eesti rahva arusaamade töötlemiseks, et rahvas oma paljukannatanud kangelastest lahti ütleks ja nad unustuste hõlma mataks...

Omariikluse taastamisega kaasnenud Vabadussõjas langenute mälestusmärkide taastamisel jäi mind vaevama üks mõte: miks pole püstitatud mälestussammast vabadussõjalastele, kes ei langenud Vabadussõjas, vaid ausal, põhiseaduslikul teel Eesti riiki tugevamaks muuta püüdes langesid eestlaste endi korraldatud vandenõu ohvriks?

Eesti Vabadussõjalaste Liidu keelustamisega ja vabadussõjalaste represseerimisega panid K. Päts ja J. Laidoner aluse Eesti riigi ja rahva allakäigule, mis kestab tänaseni ja näib jätkuvat järjest suurema hooga edaspidigi.

Eesti Vabadussõjalaste Liidu mälestusmärgi rajaja Heiki Kortspärna kirjutis algas eelmisel leheküljel.

Vabadussõjalaste mälestusmärgi püstitamisega ei saanud viivitada, sest algamas on uus aastasada ja aastatuhat. Tahtsin, et see mälestusmärk jääks käesolevasse sajandisse koos vabadussõjalastega: puhaku nad rahus, sest neid on meeles peetud. Uude sajandisse tuleb kaasa võtta kõik oluline, mida võib ja saab vabadussõjalastelt õppida, eeskujuks võtta, et vältida tulevikus nende poolt tehtud vigade kordamist.

Juba aastaid tagasi olin veendunud, et vabadussõjalaste mälestusmärk peab olema obeliski kujuga ja üles laotud maakividest. Kuna minu teada on Eesti Vabadussõjalaste Liit tänase päevani riikliku põlu all, otsustasin rajada mälestusmärgi oma talu nurmele ühe mehe austusavalduse väljendusena tuhandete vabadussõjalaste mälestuseks.

Obelisk asub looduslikult kaunil Kährimäel. Põhjasõja ajal toimusid siin Rootsi ja Vene eelvägede vahel väga verised lahingud. Rahvasuu, kõneleb Kährimäe serval asuvast vene ja rootsi sõjameeste surnuaiast, mille täpset asukohta ei tea täna vist keegi.

Peale II maailmasõda oli Kährimägi kõva vastupanukants: siin varjas ennast ja siit jätkas võitlust nõukogude võimuga metsavend Ratassepp koos oma seitsme kaaslasega...

Algul tahtsin obeliski laduda kõrvalasuvast laudavaremest võetud kividest, kuid loobusin: laudavaremed jätan omakorda hoiatamaks, et kõik näeksid, kui kallist hinda pidi eesti rahvas maksma president K. Pätsi võimuahnuse ja edevuse rahuldamise eest. Tegelikult oli see hind palju rängem: pisarad, valu, surm, lagunenud talud, segipaisatud inimsaatused, lömitav alistumine võõrale võimule, patriotismi kadumine ja rahva järjest kiirenev väljasuremine.

Võtsin uue suuna: obeliski kivid korjan kokku Kambja valla lagunenud taluhoonete vundamentidest ja põlluäärsetest kivihunnikutest. varemete omanikud suhtusid minu selgitustesse mitmeti: mõni andis kive heameelega, paljud aga keeldusid,- nad ei püüdnudki mind mõista...

Muuseas, tänasele Eestimaale on väga tüüpiline, et kõik millest aru ei saada, on halb ja kõik, kes midagi head pü&uul;avad korda saata, on ohmukesed. Rumalaks peetakse ka neid, kes oma vaevaga kogutud raha eest eesti rahva unustatud kangelasi püüavad meeles pidada. Küsitakse lõputult: “Aga mis kasu sa sellest jamast saad?” või “Kas sul enam kuhugi mujale raha loopida pole?”

Kollektiivse nõmeduse vastu olen ma võimetu. Rahvas andestab kõik: sa võid olla joodik, varas liiderdaja, valetaja, isegi mõrtsukas,- see kõik antakse ükskord andeks. Ainus, mida ei andestata, on üksiku aatemehe vaimne üleolek. See ei meeldi kellelegi ja selle vastu astutakse ühise rindena, kus ka kõige alatumate võtete rakendamist peetakse igati loomulikuks. Kõike seda olen omal nahal tunda saanud ja küllap saan veelgi. Ju see on koorem, mille Saatus mulle on määranud ja mida ma pean nurisemata kandma...

Ei ole mitte juhus, et obelisk on “näoga” põhja suunas. On silmas peetud sümboolikat iga ilmakaare jaoks:

PÕHI: Põhjas asub Tartu linn: Tartu= Tarbatu= Taara= Tarapita= Taara avita?! Tartus on Tartu vaim ja Tartu Ülikool,- sealt sirgub jälle uus Eesti Vabariigi juhtkond. Tartus sõlmiti Tartu Rahuleping. Tartust peaksid võrsuma need teadlased- ajaloolased, kes suudavad anda õiglase ja õige hinnangu vabadussõjalaste liikumisele.

LÄÄS: Obeliski lääneküljel on marmorplaat kolme minu arvates tähtsaima vabadussõjalase nimega (ehkki W. Tomingas ei olnudki ametlikult Eesti Vabadussõjalaste Liidu liige!). Las need mehed puhkavad rahus (R.I.P.). Ere päike ei paista plaadile peale ja õhtupäikese varjab metsatukk. See plaat peabki olema varjulisemas kohas.

LÕUNA: Kas obeliski rajaja nimi on marmorisse raiutud tema edevusest, rumalusest, julgusest või millestki muust,- las jääda iga külalise otsustada. Palju tähtsam on aastaarv ja ladinakeelne lause (kahjuks väikese veaga): ajaloo esimene seadus on mitte vale lubada! Seda lauset peab päike valgustama terve päeva

IDA: Rändaja, kes ennelõunasel ajal obeliski juurde jõuab, saab hästivalgustatud plaadilt lugeda, mispärast see mälestusmärk püstitatud on.

Sulusrist obeliski tipus on pärit Pangodi järve ääres Pikksaares asunud 1934. a. Kodijärve valla rahva poolt püstitatud Vabadussõjas langenute mälestusmärgi tipust. Nõukogude aja alguses see mälestusmärk lõhuti ja 1990. a. taastati. Mälestusmärgi plaadid olid alles hoitud ja need on taastatud ausamba küljes praegugi, rist aga jäi kadunuks. 1996. a. märkas üks Pangodi järve ääres jalutanud kohalik inimene madalas järvevees korrapärase kujuga rauakolakat. Lähemal vaatlusel osutus see Pikksaare mälestusmärgi kadunud sulusristiks. Läbi mitme inimese jõudis see rist minuni. Kuna uus (taastatud) mälestusmärk oli juba avatud ja ka uus sulusrist ilusasti paigas, otsustasin sellele Vabadussõja kangelastega lähedalt seotud esemele anda ühe talukuuri kolikambris vedelemise asemel palju väärikama koha. Sümboolne on seegi, et see rist on pärit samast aastast (1934), millal K. Päts ja J. Laidoner Eestis riigipöörde läbi viisid...

Obeliski külgedel asuvad plaadid on Lõuna- Aafrika Vabariigi mustast marmorist ja lõigatud Itaalias. Kirjad on valmistanud AS RAIDKIVI Tartus veebruaris 1999. a. Plaadid lasin mõõtu lõigata kuldlõikes (80x50 cm).
 


Plaatidel olev ladinakeelne tekst tõlgituna eesti keelde:

DAMNANT, QUOD NON INTELLIGUNT

-hukka mõistetakse seepärast, et ei saada aru.

AD PERPETUAM MEMORIAM

-igaveseks mälestuseks.

HOC ERAT IN FATIS

-saatus oli nii määranud.

IS FECIT, CUI PRODEST

-(seda) tegi too, kellele (see) oli kasulik.

R.I.P. (REQUIESCAT IN PACE)

-puhaku (või puhka) rahus.

ACCIPERE QUAM FACERE INIURIAM PRAESTAT

-parem on ülekohut kannatada kui teha.

PRIMA LEX HISTORIAE, NE QUID FALSI DICAT

-ajaloo esimene seadus on mitte valet lubada.

NB! Plaadil on kahetsusväärse eksituse tõttu “DICTAT”!

MCMXCIX-1999


Obeliski tagaküljes spetsiaalses orvas asub aisakell. Miks just aisakell? Aga sellepärast, et kirikukellad on suured ja rasked ning poleks ehk siia sobinudki. Võinuks lasta tellida eraldi kella, kuid selle maksumus ületanuks kogu obeliski maksumuse mitmeid kordi. Otsustasin “ohverdada” enda kollektsioonist kõige ilusama kõlaga 1885. a. Siberis tehtud aisakella. Milleks üldse see kell? Tahtsin, et minu mälestussammas “heliseks ja kõneleks”, pakuks külastajatele mõtlemisainet ja tegevust. Helinas on elu: senikaua, kui seda kella helistatakse, eesti rahvas elab ja võitleb veel!

Iga külastaja, kes vajalikuks peab, võib kellalöökidega märku anda, et

-mälestada ebaõiglaselt represseeritud vabadussõjalasi.

-anda Kõigevägevamale märku, et ta Eestimaad aitaks, rahva ühtse hoiaks ja eestlasi välja surra ei laseks.

-selle kella alla võiksid lähitulevikus Eestimaa patrioodid kokku tulla, et alustada (viimast?) võitlust Eesti maa ja rahva püsimajäämise nimel.

/.../

Lõpetuseks pean täpsuse ja korra huvides teatama, et oma isiklikku (perekonna) raha koos võetud laenudega on mälestusmärgi ehitamiseksseisuga 01. juuni 1999. a. kulunud 48324 krooni, lisas sadu tunde memuaaride uurimist, võrdlemist, asjaajamist, ehitus- ja heakorratöid ei tahagi rahasse ümber arvestada, sest seda kõike olen teinud oma perekonna kõrvalt ja arvelt. Kuna pidasin mälestussamba rajamist tähtsamaks, jäi talu taastamine raha puudusel seisma ja tõenäoliselt seisab veel kaua. Mis summadega hinnata perekonna loobumisi või mõistvat suhtumist? Minu arvates on see hindamatu!
 

Lugupeetud vabadussõjalased kodu- ja välismaal ning taevariigis!

Andke andeks, aga mul ei olnud rohkem raha, et ehitada suurejoonelisem mälestussammas. Andke andeks, et mul ei olnud reaalset võimu mälestusmärgi jaoks väärikamat kohta välja nõuda. Leppige täna sellega, et siin, sellel talumaal mäletatakse teid, peetakse lugu ja püütakse üle võtta ning ellu viia seda, mis teil ausas võitluses pooleli jäi.
 


Heiki Kortspärna kõnest 23. juunil 199



Ujumine + rattasõit + pikamaajooks = triatlon
Anne Välja: “Tahaks loota, et järgmisel triatlonil osaleb ka mõni Kambja valla elanik.”

Pühapäeval, 25. juulil peeti teist korda Suure- Kambja triatloni, millel osales 22 asjahuvilist. Võrreldes eelmise aastaga oli ujumisdistants veidi pikem, kuid jooksumaa natuke lühem.

Kõige kiiremini tuli veest välja Eesti üks tuntumaid triatloniste- Rimmo Kirsimäe. Teisena jõudis kaldale Raimo Verlin, kolmandana 15-aastane Indrek Must.

Jalgrattaga tuli läbida asfalt- ja kruusateed mööda 2 nelja kilomeetri pikkust ringi. Rattasõiduga tõusis uueks liidriks Andres Kübar, kes hoidis oma positsiooni kolmanda katsumuse- jooksuetapi- lõpuni.

Üldvõidu meeste arvestuses saavutas Andres Kübar ajaga 25.28. II koht läks Rimmo Kirsimäele (26.12); III koha sai Margus Püvi (26.39).

Juunioride arvestuses oli parim Kristjan Kübar (30.12); II koht Rain Neumann (30.25); III koht Indrek Must (33.50).

Naiste arvestuses oli parim Silvi Tari (32.10); II koht Margit Sõrmus (36.40). Neidudest läbis raja vapralt ja võitis Teele Tulev (45.01).

Tahaks loota, et järgmisel aastal leiab osavõtjate nimekirjast ka mõne Kambja valla elaniku. Esimene kord tasub võistelda eelkõige iseendaga. Kui kõik kolm distantsi on läbitud ja oled õnnelikult finishis, siis ei olegi tähtis see, mitmes oled, vaid see, et pidasid lõpuni vastu ja ei katkestanud. Sel aastal oli osavõtjate seas nii mõnigi mees, kes esimest korda seda ala katsetas. “Ellu jäin!”, rõõmustas üks esmaüritaja finishijoont ületades.

Võistluspaigast lahkusid kõik rahulolevatena ja lubasid järgmisel aastal taas osaleda.

Võistlust toetasid Eesti Kultuurkapitali Tartumaa ekspertgrupp ja Kambja Vallavalitsus. Auhinnalauda rikastasid Vana- Kuuste piimaühistu ja toidutare Mumm.

Aitäh tegijatele, aitäh toetajatele!

Anne Välja



Suvine judolaager tõi Kambjasse Tartu lapsed

Tartu judoklubi Zen pidas 10. kuni 18. augustini Kambja spordihoones oma suvist spordilaagrit. Sellel osalesid ka Kambja Spordiklubi noored judokad.

Laagri viimasel õhtul palusime 38 laagris osalenul anda üldhinnang laagri korralduse kohta. Ühtlasi palusime kirjutada, mis Kambjas meeldis ja millega ei oldud rahul. Allpool lühikokkuvõte sellest, mis 6-15 a. noortele silma jäi.

Üldine hinnang:

Laager meeldis väga ja koormus oli kõva, mäkketõusud olid rasked.

Igav ei hakanud, sai palju nalja, üldse oli lahe ja äge. Supercool.

Treenerid ja personal olid head. Tänage vallavalitsust. Spordisaal oli hea, tegutsemisvõimalusi oli palju. Spordihoone vajaks veits (loe: natuke- toimetaja) remonti. Kambja on vaikne koht, sõbralikud kohalikud. Siin on palju ilusaid, lahkeid ja häid tüdrukuid. Selles mõttes oli siin halba, et müüdi teiste kaudu noortele alkohoolseid jooke. Päeval olid kohalikud poisid päris toredad, aga õhtul olid täis kui tarakanid ja peksid pudeleid vastu kivi puru.

Laager oli parem, kui Madsa puhkebaasis, ainult magamistingimused olid halvemad. Kuid ärge heitke meelt, teised head omadused korvasid kõik.

Söök:

Süüa sai hästi, kõik oli väga maitsev. Tänage Mummi onu- tädi. Palju sai joosta, hästi sai süüa, halba ei olnudki. Supersöögid!

Ujumistingimused:

Suure- Kambjas oli hea ujuda ja hüpata, vesi oli natuke külm.

Kiriku juures oli vesi solgine, must, roheline ja sild oli halb.

Hea ja puhas vesi oli liiga kaugel.

Hügieen:

Laagris ei olnud sooja vett ja pelta oli umbne ning haises- sellised asjad peaks ikka korras olema. Muidu oli OK! Õhtul kippus umbseks minema, muu oli hea.

Keskkond:

Siin on ka halbu inimesi ja metsad on prahti täis. Inimesed peaksid rohkem hoolitsema oma ümbruskonna eest. Prahti veetakse lausa metsa alla. Häirisid klaasikillud, puruks löödud pudelid. Muidu oli koht ilus.

Tartu judolaste arvamustest tegi kokkuvõtte

Anne Välja
Lapsesuu ei valeta?

Selles mõttes oli siin halba, et müüdi teiste kaudu noortele alkohoolseid jooke. Päeval olid kohalikud poisid päris toredad, aga õhtul olid täis kui tarakanid ja peksid pudeleid vastu kivi puru.

Kambja judolaagris osalenu arvamus

Kuldne noorsõudja Kambjas!

Pärnus peeti noorsportlastele Eesti meistrivõistlused sõudmises. Kambja kooli lõpuklassi neiu Mairit Paidra naasis meistrivõistlustelt kuldmedaliga. Ta võistles üheaerulisel kaheksapaadil (Mairiti paadikaaslasteks on Kairi Tasa, Eneli Laurits, Jenny Seliste, Sille Vaiksaar, Pirjo Pikkuus, Tuuli Härson, Janika Kajara, roolis Annu Vaiksaar).

Mairit Paidra suunas sõudespordi juurde kehalise kasvatuse õpetaja Katre Pind, kes on olnud Tartus noorte sõudetreener. Tänavu septembris osales Katre Pind Hispaanias veteranide sõudmise maailmameistrivõistlustel.



Valla spordipäevade protokolli kokkuvõte

Kambja valla spordipäeva viisime läbi kahes osas 13. ja 15 mail. Kahel päeval kokku osales spordivõistlustel 142 inimest valla erinevatest piirkondadest- suur tänu kõikidele osavõtjatele. Kambja valla spordipäevad lõpetas kontserdiga Kambja puhkpilliorkester.

13. mail toimus võrkpalliturniir. Meeste võistkondi registreerus neli. Võitjaau kuulus Kuuste võistkonnale. II koha saavutas Kammeri meeskond. Kambja ja Kuuste noorte võistkonnad saavutasid vastavalt 3. ja 4. koha. Naiste võrkpalli turniiril osales kaks võistkonda- võitis Kambja naiskond.

15. mai programm viidi läbi Kuuste Põhikooli staadionil. Kavas oli kergejõustik, rahvastepall, pendelteatejooks, rammumehe võistlus ja naisekandmise võistlus.

Kergejõustiku parimad alade kaupa:

60 m jooks, tüdrukud alla 10- aastased: Getter Käsi (10,4 s), Kristiina Schneeberg, Ketlin Päkk.

60 m jooks, tüdrukud 11- 12- aastased: Halja Silm (9,5 s), Kristi Kirs, Ragne Õunapuu.

Kaugushüpe, naised 15- 35- aastased: Diane Drenkhan (3,51 m), Siiri Paap, Age Sarvin.

Kaugushüpe, naisveteranid: Reet Kiuru (3,45 m), Erta Sarvin, Helju Langer.

60 m jooks, tüdrukud 13- 14- aastased: Marina Loomus (8,97 s), Karmen Kähr, Margit Rannik.

60 m jooks, naised: Siiri Paap (9,7 s), Heili Saage.

60 m jooks, naisveteranid: Reet Kiuru (10,25 s), Erta Sarvin, Helju Langer.

60 m jooks, poisid alla 10- aastased: Urmas Silm (9,97 s), Indrek Orrin, Rauno Kiuru.

60 m jooks, poisid 11- 12- aastased: Andri Snetkov (9,2 s), Steve Appleine, Lehar Kudu.

60 m jooks, poisid 13- 14- aastased: Rauno Lints (8,5 s), Oliver Ots, Tarmo Kiuru.

60 m jooks, mehed: Jaanis Brikkel (8,24 s), Marek Meus, Indrek Ird.

60 m jooks, meesveteranid: Juhan Lokk (13 s).

Pallivise, poisid alla 10- aastased: Rauno Kiuru (35,5 m), Marko Tammeorg, Olav Rehemaa.

Pallivise, poisid 11- 12- aastased: Steve Appleine (46,5 m), Andri Snetkov, Heimo Zoo.

Kaugushüpe, tüdrukud 11- 12- aastased: Riin Palumets (3,72 m), Halja Silm, Ragne Õunapuu.

Kaugushüpe, tüdrukud 13- 14- aastased: Mairit Paidra (3,73 m), Birgit Ojasalu, Margit Rannik.

Kuulitõuge, mehed: Robert Sule (8,48 m), Marek Meus, Lauri Palumets.

Kuulitõuge, meesveteranid: Kalju Klaasimägi (10,1 m), Jaak Palumets, Rein Härmoja.

Kuulitõuge, naised: Siiri Paap (6,62 m), Diane Drenkhan, Age Sarvin.

Kuulitõuge, naisveteranid: Erta Sarvin (10 m), Helju Langer, Reet Kiuru.

Pallivise, tüdrukud alla 10- aastased: Krista Kortspärn (23,5 m), Kristiina Schneeberg, Lys Aarend.

Pallivise, tüdrukud 11- 12- aastased: Tea Tamm (35 m), Liis Laanesaar, Eda Päkk.

Pallivise, tüdrukud 13- 14 aastased: Astrid Mats (39,5 m), Marina Loomus, Marica Brenner.

Kaugushüpe, tüdrukud alla 10- aastased: Kristiina Schneeberg (2,91 m), Kätlin Päkk, Helina Mats.

Kaugushüpe, poisid alla 10- aastased: Urmas Silm (3,38 m), Indrek Orrin, Mihkel Palk.

Kaugushüpe, poisid 11- 12- aastased: Steve Appleine (3,57 m), Andri Snetkov, Heimo Zoo.

Odavise, poisid 13- 14- aastased: Rauno Lints (36 m), Tarmo Kiuru, Oliver Ots.

Kaugushüpe, poisid 13- 14- aastased: Rauno Lints (4,55 m), Oliver Ots, Kermo Käärst.

400 m jooks, tüdrukud alla 10- aastased: Liisa Unt (1,32 min), Getter Käsi, Kristiina Schneeberg.

400 m jooks, tüdrukud 11- 12- aastased: Kristi Kirs (1,15 min), Ragne Õunapuu, Halja Silm.

400 m jooks, tüdrukud 13- 14- aastased: Marina Loomus (1,18 min), Karmen Kähr, Birgit Ojasalu.

400 m jooks, poisid alla 10- aastased: Urmas Silm (1,21 min), Mihkel Palk, Rauno Kiuru.

400 m jooks, poisid 11- 12- aastased: Andri Snetkov (1,17 min), Jorma Drenkhan, Kaarli Kivimaa.

400 m jooks, poisid 13- 14- aastased: Rauno Lints (1,04 min), Oliver Ots, Hannes Brikkel.

400 m jooks, naisveteranid: Reet Kiuru (1,40 min), Erta Sarvin.

400 m jooks, naised: Diane Drenkhan (1,18 min), Siiri Paap, Heili Saage.

Kaugushüpe, meesveteranid: Jaak Palumets (5,09 m).

Kaugushüpe, mehed: Lauri Palumets (4,91 m), Marek Meus, Jaanis Brikkel.

400 m jooks, meesveteranid: Juhan Lokk (1,50 min).

1000 m jooks, mehed: Jaanis Brikkel (3,17 min), Marek Meus, Indrek Ird.

Pendelteatejooks: Kambja I (1,05 min), Kuuste I, Kambja II.

Naisekandmisvõistlus: Marko Meus ja Tiia Ristisaar, Kaido Mark ja Anne Välja, Jaak Palumets ja Liis Palumets.

Rahvastepall: Kambja I, Kambja II, Kuuste.

Rammumehe võistlus: Jaak Palumets, Marko Meus, Kalju Klaasimägi.

Tänu ja kiidusõnad töökale Kuuste Põhikooli perele, kes tagasid head tingimused võistluste läbiviimiseks. Üritust toetas Tartumaa Omavalitsuste Liit ja Kambja Vallavalitsus.

Anne Välja

Lühisõnumid

Tartumaa suvemängude sangpommi kahevõistluses saavutas Kambja valla võistkond I koha edestades Tartu ja Tähtvere valda. I koha saavutasid Üllar Zeigo (võistluskaalus -65 kg), Jaanus Kutsar (-70 kg), Aare Kutsar (-75 kg).

Treeningud täiskasvanutele: korvpall (E, K, R kl. 19.00- 20.30); võrkpall (T 17.30- 18. 30- vallavalitsus, 18.30- 20.00, N 19.30- 20.30); naisvõimlemine (E, K, R 18.30- 19.30); aeroobika (Anneli Veeret, T, N 19- 20).

Korvpallisõbrad peavad kiirustama, sest Tartumaa meistrivõistlused korvpallis algavad juba 26. septembril. Kui soovite võistelda, komplekteerige meeskond ja tulge spordihoonesse harjutama.

On selgunud Kambja Spordiklubi logo- konkursi võitja. Parimaks valiti Karmen Murumetsa esitatud rõõmsameelne kavand, millel reipad sportlased on koondunud sinimustroheliste tähtede KSK (ehk Kambja Spordiklubi) ümber. Spordiklubi juht Anne Välja andis augusti lõpul võitjale auhinna üle.


Laulu- ja Mänguseltsil oli hariv bussiekskursioon
Tutvuti Tartumaa, Vooremaa ja Lääne- Virumaa kultuurilooliste paikadega

Kambja Laulu- ja Mänguseltsi 1999. aasta ekskursioon viis meid Lääne- Virumaale.

Tee kulges läbi Tartu, kusjuures leidsime Tartule 8 alternatiivset nimetust.

Aruküla koobastesse, mis asuvad kohe linna piiril Emajõe vasakul kaldal, me ei saanud, sest Jõulumaa tegijad olid koopasuu lukustanud. Koobaste pilti nägime raamatust. Koobaste liivakivist on leitud 300 miljonit aastat tagasi välja surnud rüükala kivistusi. Rüükalal puudus sisemine luustunud skelett, mille asemel oli nahaalune luude rüü.

Kärkna tee ääres kunagises vallakoolis oli õpetajaks Georg Eduard Luiga, kes andis meile nii armsa luuletuse “Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub...”

Peatuse tegime Kukulinnas, kus imetlesime lossihoonet oma puidust dekoratiivsete sammastega. Pilku köitis hommikune sinendav Saadjärv.

“Kalevipojast” tuntud liisuheitmisest saime teada 3 venna kivide asukohad. Kõige vanema venna kivi “sattus järve märga sängi vetevaiba katte alla”. Keskmise venna kivi “kukkus vee ja kuiva keskele, pool jäi kivist vette maetud, lainetesta kinni kaetud, pool veel silma paistevale”. Noorema venna kivi “kukkus mõõdu määramisel maha kuiva piiridele”.

Äksis vääris vaatamist sihvakas kirik, skulptuur Kalevipoeg kivi viskamas, Vabadussõja mälestussammas, Otto Wilhelm Masingule pühendatud mälestuskivi ja pastoraat, kus ta elas 17 aastat.

O. W. Masing koostas koolidele liikuva aabitsa, andis välja tõelise aabitsa ja matemaatika õpiku.

Masing oli pastor, kes püüdis talupoegadele tervishoiu ja põlluharimise alal juhtnööre anda. Selleks ilmus talt “Pühapäeva vahelugemised”- esimene populaarteaduslik raamat. 4 aasta jooksul suutis välja anda ajalehte “Maarahva Nädalaleht”. Veel andis ta eestlastele õ- tähe, sest varem oli körts ja kõrts ikka vaid körts.

Tuntud laul “Vändra metsas Pärnumaal” on pärit O. W. Masingu luuletusest “Päts”

Sõitsime ümber Ilmjärve, kust Kalevipoeg läbi ei saanud, sest see osutus hingevõtjaks.

Elistvere loomapargis uudistasime metskitsi, hirvi, metssigu, karu koos koeraga, piisoneid. Ennast ei näidanud ilves.

Kärde kuusikus vaatasime mõisapreili hauakivi, Kärde mõisas rahumajakest.

Pikem jalutuskäik oli männikjärve raba laugastele. Kõndida tuli mööda laudteed. Tornist avanes laugastele meeliköitev vaatepilt.

Emumäele, mille kõrgus merepinnast 166,5 meetrit, on ehitatud vaatetorn rakverelasest arhitekti Tiit Hanseni poolt. Torni viib 115 astmeline keerdtrepp. Torn on kinnine, seega turvaline. Ülal avaneb võimas panoraam üle Rakke valla. Näha on Koeru ja Simuna kirikutornid.

Jõudsime läbi Salla, Tammiku Rakke alevikku ja sealt Ao ja Liigvalla kaudu Varangule.

Seal nägime 18. sajandist pärinevat lossi, mille fassaadipoolsed nurgad on ümmargused.

Huvitav vaatamisväärsus on Varangu allikas oma sinise põhjaga.

Koerus külastasime toidutaret, endist hobupostijaama, mille ümberehitamisel on säilitatud algne kuju.

Piibe mõisas nägime Karl Ernst von Baeri sünnimaja kohale paigutatud mälestuskivi ja kuulsime palju teadlase elust ja tööst Peeter Villilt.

Ekskursiooni lõpp- punkt oli Piibe lähedal Kopli talu kaunil metsaäärsel lagendikul. Seal on nüüd elupõlise Kambja õpetaja Leili Kesase elukoht.

Lõbusas vestluses möödus aeg kiiresti ja juba algaski tagasisõit. See ilus päev rikastas osavõtjate muljeid me kodumaa kaunitest kohtadest. Uue innuga sukeldume taas töhe.

Endla Langel
Täname Endla Langelit ja Leili Kesase väimeest Peeter Villi Piibest ilusa päeva eest.
Hilja Neumann,
seltsi juhatuse liige
algusse
Unipiha koolilaste rahvalaululembus jätkub
Noored rahvalaulikud esinesid Tallinnas ja Sillamäel ning tutvusid nende linnade eluga

Muljeid Tallinnas ja Sillmäel käimisest vahendasid Unipiha algkooli õpilased Kärt Sepp, Liisi Roos, Ott Krull ja Mario Rannala.

Meie kool on kuulus selle poolest, et kõik lapsed õpivad laulma rahvalaule. Oleme igal aastal esinenud Eestimaa erinevates paikades. Seekord esinesime 8. mail Tallinnas ja 15.- 16. mail Sillamäel.

Tallinnas uudistasime enne kontserti vanalinna. Paljudele lastele oli see üldse esimene kokkupuude oma kodumaa pealinnaga. Küll oli põnev vaadata tramme ja trollibusse, joosta mööda treppe üles Toompeale ning laskuda maa- alusesse tunnelisse Balti jaama lähedal.

Poistele meeldisid väga raudrüüd, vanaaegsed kahurid, kivist kuulid ja kitsad trepid Kiek in de Köki tornis. Kuidas küll vanasti sõdurid mööda neid treppe üles-alla jooksid? Sellest ei suutnud poisid kuidagi ära saada.

Lühikese Jala suurt ning rasket ust, mis ööseks Toompea altlinnast eraldas, tahtis igaüks kinni panna. Ega hästi ikka ei jõudnud küll!

Nevski katedraal Toompeal võlus kõiki oma kulla ja hiilgusega. Toomkirikus seevastu sai kuulda orelimuusikat ning vaadata vanaaegseid rüütlivappe.

Vaade Toompea platvormilt all- linna punastele savikatustele ja Tallinna lahele, kus seisis hulk kauba- ja reisilaevu, oli võimas. Vaatamata jahedale tuulele seisime tükk aega võlutuna sellest muinasjutupildist.

Põnev oli ka külaskäik vanalinna keraamikatöökotta, kus nägime, kuidas tehti valgest savist vaase, kruuse ja mitmesuguseid huvitavaid suveniire.

Loomulikult vaatasime ka Riigikogu roosat värvi lossi ning Pika Hermanni torni, kus igal hommikul hümnihelide saatel tõmmatakse masti nööri abil meie sinimustvalge lipp. Päikeseloojangul lastakse see jälle ööseks alla.

Sillamäel olid nii õpilased kui õpetajad esimest korda. Teadsime, et selles linnas elab vähe eestlasi ja tänavatel on kuulda peamiselt vene keelt. Meid üllatas väga selle nõukogudeaegse arhitektuuriga linna puhtus. Tartul ja Tallinnal tuleks Sillamäest eeskuju võtta.

Lisaks esinemisele külastasime ka Toila parki, Kuremäe nunnakloostrit ja Iisaku koduloomuuseumit.

Jõhvist läbi sõites nägime suuri tuhamägesid. Mäkke viis kitsas raudtee, mida mööda põlevkivi tuhk kõrgele mäe tippu sõidutatakse.

Diskoõhtu heade lugude ja temperamentsete vene tüdrukutega, mererand oma ilusa vaate ja kivikülviga jäävad kõigile kauaks meelde.

Sõit sai teoks tänu Tartumaa Omavalitsuste Liidu ja Kambja vallavanema Ivar Tedrema heatahtlikule suhtumisele.
 
 
 

Lembit Jakobson
Eesti Raadio ajakirjanik Mari Tarand, kes pildil on koos Unipiha kooli õpilastega, külastas augustis Kambja kooli. Ta lindistas 1. septembri Keskööprogrammi jaoks pika saate Kambja kooli almanahhist “Tootsi taskud.”

Unipiha õppurid saavad arvutiga sinasõbraks

Lähema 5-10 aasta jooksul muutub arvuti samasuguseks tarbe- ja tööriistaks nagu seda on praegu auto ja köögikombain. Suurem osa lääne ühiskonna inimestest hakkab arvutit kasutama sama tihti kui telefoni.

Selleks, et arvutiga saada sinasõbraks, tuleb temaga tutvust teha suhteliselt varakult. Tänased Unipiha Algkooli astujad ei aima veel, et kõrvuti lugemise ja tähtede kirjutamise õppimisega, hakkavad nad sobitama tutvust ka arvutiga.

Alguses saavad väikesed poisid- tüdrukud harjutada arvutimänge ja joonistamist kuvaril. Siis, kui klaviatuuri ja hiire käsitsemine on selge, hakatakse kirjutama Word programmi abil oma jutukesi, otsima õpikus olevale materjalile lisateavet.

Õppeaasta lõpuks valmib niimoodi arvuti abil kirjutatud ja illustreeritud ülekooliline jutukeste raamat.

Hakkajamad lapsed saavad e-maili vahendusel pidada kirjavahetust teiste koolide lastega üle Eesti. Alates 3. klassist on meie kooli õpilastel meeldiv võimalus kirjutada inglise keeles oma eakaaslastele sõpruskoolidesse Taani ja Soome.

Tänavu sügisest liitub sõpruskoolide perre ka kool Rootsist.

Sel õppeaastal jätkatakse koos Taani lastega ühisprojekti "Meie vanavanemad".

Nii tore on näha, kuidas arvuti abil lendab sinu kiri üle maade ja merede teistesse riikidesse.

Lembit Jakobson
 Unipiha Algkool tänab Heiki Kortspärna ja Jaak Kuusi abi eest kooli spordiväljaku korrastamisele kaasaaitamisel.
Vastsündinud vallakodanikud

IRIS MIISNA

sünd. 09.06.1999 Kammeri

ANGEELIKA ZOVA

sünd. 02.07.1999 Rebase

ELIISA-MARIA VOGELAINEN

sünd. 24.05.1999 Kaatsi

EGLE KALJUMÄE

sünd. 19.07.1999 Ivaste

KADRI ROOS

sünd. 24.07.1999 Kammeri

KAIDI PUIESTEE

sünd. 18.08.1999 Virulase

JAANUS LUIK

sünd. 19.08.1999 Kambja

Õnne lastele ja lastevanemaile!



Peeda jõgi ja selle uhkus - jõeforell
Jõeforellil kehtib 15. septembrist kuni 31. detsembrini kudemisaegne püügikeeld

Ilmselt on enamik Kambja valla inimestest teadlikud sellest, et ürgilmelises Peeda jões elavad juba aastaid jõeforellid - meie vooluvete kõige väärtuslikumad kalad.

Selle tõsiasjaga seoses on rahva hulgas tekkinud kindlasti mitmeid küsimusi, millele käesolev kirjutis püüab anda vastused ning pakkuda ühtlasi juurde ka teemaga seonduvat lisateavet.

Jõeforell valib elupaiku

Kõigepealt natuke sellest hinnalisest kalaliigist. Jõeforell on ilus, jõuline, huvitava eluviisi ja maitsva lihaga kala, kelle püüki peavad paljud kalasportlased üheks põnevamaks vaba aja sisustamise viisiks meie kalavetel. Ometi pole see ainus põhjus, miks seda veteasukat kõrgelt hinnatakse. Lisaks on jõeforell elutingimuste suhtes nõudlik kala, kes elab vaid kiirevoolulistes puhta ning külma või jaheda hapnikurikka veega jõgedes ja ojades, kus on küllaldaselt varjepaiku kaldaaluste uurete, igasuguses suuruses kivide, vettelangenud puude jne. näol. Selliseid vooluveekogusid pole tänapäeval ei meil ega ka mujal maailmas sugugi ülearu palju. Seega iseloomustab jõeforelli levik, arvukus ja ohustatuse aste mingis piirkonnas üsna ilmekalt seal elavate inimeste suhtumist loodusesse, viimase kaudu aga nende elulaadi ja väärtushinnanguid kõige üldisemas tähenduses.

Keskkonnaminister kandis Peeda oja lõheliste elupaikade nimistusse

Lisaks Eesti praegustele forellijõgedele ja –ojadele (üle 100) on Zooloogia ja Botaanika Instituudi kalateadlaste hinnanguil meil veel mitmeid veesooni, kus forelli praegu pole, kuid mis on tõenäoliselt talle igati sobivad. Tuginedes samas jõeforelli tähtsusele, mida on kirjeldatud eelmises lõigus, seisab meil ees moraalne kohustus asustada kõik taolised veekogud selle vääriskalaga. See oligi põhjus, miks kalahuvilisest autor (hariduselt metsamees) viis aastail 1992– 1994 forellid Peeda jõkke– Eesti ühe suurema suhtelise langusega (ligi 4 m/ km) ja õige kärestikulisse vooluveekogusse. Ja nagu loota võiski, kohanesid tähnilised uimekandjad uute oludega hästi, hakkasid järglasi andma ja nüüd võime olla uhked oma uue forellijõe üle, mis kanti käesoleva aasta 3. veebruaril keskkonnaministri määrusega lõheliste elupaikade nimistusse.

Siinkohal on möödapääsmatu pöörduda lugejate poole palvega hinnata vääriliselt Peeda jõe forelliasurkonda kui loodusrikkust ning täita kõhklematult kõiki selle kalaliigi kaitseks kehtestatud püügipiiranguid (ja loomulikult nõuda nende täitmist ka teistelt).

Esiteks kehtivad tähtsamate kalaliikide suhtes alammõõdud, mida arvestatakse: 1) ninamikust sabauime keskmiste kiirte alguseni, 2) ninamikust sabauime keskmiste kiirte lõpuni. Jõeforellil on see esimesel juhul 28 cm, teisel juhul 32 cm. Kala võib kotti panna, kui tema pikkus ületab vähemalt ühe kahest alammõõdust, vastasel korral tuleb ta veekogusse (elusalt) tagasi lasta.

Teiseks kehtib jõeforellil 15. septembrist kuni 31. detsembrini kudemisaegne püügikeeld. Sel ajal ei tohi forelli üldse püüda, vaid tuleb talle anda võimalus segamatuks soojätkamiseks.

Jõeforelli röövpüük on üpris kallis lõbu

Harrastuskalastaja võib forelli (nagu ka teisi kalu) püüda vaid sportlike püügivahenditega. Röövpüügivahenditest on forellile kõige ohtlikum rahva seas kahjuks üsna laialt levinud elektriagregaat, millega võib pika jõelõigu lühikese aja jooksul kaladest peaaegu tühjaks püüda. Lisaks vigastab see barbaarne püügiviis ka neid kalu, keda mingil põhjusel kätte ei saada (või ei taheta saada).

Iga ebaseaduslikult püütud jõeforelli (sõltumata kala suurusest) eest nõutakse kahjutasu 300 krooni, kudemisaegse püügikeelu ajal aga kolm korda rohkem, seega tervelt 900 krooni! Need arvud peaksid meist igaühe tõsiselt mõtlema panema. Kahjutasule lisaks määratakse ka trahv kui karistus keelatud püügi eest.
 

Raul Pihu


Toimetuselt: Ajakirja “Eesti Loodus” maikuu numbris (nr 5/1999) kirjutas Raul Pihu Peeda jõe forellidest põhjalikumalt.


Õnnitlused meie valla eakatele sünnipäevalastele

augustis

15.08 Pauline-Marie Karv Kambja 93.
08.08 Maria Ivanova Lalli 89.
29.08 Pärja Pedak Kaatsi 88.
02.08 Tamara Viljat Lalli 87.
08.08 Eleonora Kingsepp Kambja 87.
24.08 Helmi Sööde Kammeri 86.
09.08 Rudolf Tenneberg Raanitsa 85.
12.08 Lydia Kallas Paali 85.
02.08 Virve Pau Kambja 70.
17.08 Richard Kangur Pühi 70.
27.08 Lande Kõps Kambja 70.
08.08 Evi Suits Ivaste 65.
09.08 Leida Reinberg Paali 60.
25.08 Tiiu Lokk Vana-Kuuste 60.
28.08 Sulev Saul Palumäe 60.

septembris

14.09 Rosalie Krigolson Talvikese 92.
29.09 Erna Alilender Ivaste 86.
17.09 Leida Kana Ivaste 85.
05.09 Hilda Karlis Kambja 83.
13.09 Elfeida Toom Raanitsa 81.
13.09 Linda Rosenthal Kammeri 81.
04.09 Paavel Kriskamägi Sirvaku 75.
14.09 Selma-Hildegard Järv Kambja 75.
29.09 Ilse Lind Kambja 75.
26.09 Valve Pajumägi Riiviku 70.
02.09 Endla Jaska Sirvaku 65.
10.09 Liidia Mark Lalli 65.
16.09 Mall Rebane Suure-Kambja 65.
17.09 Lidia Matekainen Kodijärve HK 65.
03.09 Linda Kaur Raanitsa 60.
12.09 Eeri Läll Kodijärve HK 60.
16.09 Liia Must Kaatsi 60.
 
 


Tugevat tervist, ammendamatut elurõõmu ja teotahet soovivad sünnipäevalastele

Kambja vallavalitsus ja vallavolikogu.

Toidutare Mumm rajas korraliku tenniseväljaku
Iga soovija saab nüüd Kambjas mõõduka tasu eest tennist mängida

Toidutare Mumm ettevõttel on rajatud Kambja alevi südamesse korralik spordiobjekt- tenniseväljak. Sügav lugupidamine tegijatele- vaevanägijatele.

Toidutare Mumm perenaine Aili Paal palub teavitada, et tenniseväljakut on kõikidel soovijatel võimalik üürida mõõduka tasu (65. kr. tund) eest.

Jääb vaid loota, et seni esimene korralik täismõõtmetes spordiväljak vallandab kogu vallas spordiobjektide rajamise ahela. Jätkuks vaid ideid ja teostajaid.

Anne Välja
Kambja on iidne kultuuri ja hariduskeskus, kuid maanteed mööda võitvale juhuturistile jääb Kambjast kahjuks kasin mälestus. Kirikutorn on ehk ainus objekt, mis pilku püüab ja mällu talletub.

Maantee äärde jäävad kahjuks põlenud maja koos võsastunud aiaga, viletsa fassaadiga spordihoone, korratu bussijaam, ettearvamatu ümbrusega palkbaarike ja töökojad jms.

Mõne aasta hea ilme saanud Haava kõrts ei suuda mahendada kogu korratust, mida võõras vaataja näeb. Õnneks rajas toidutare Mumm sel suvel tenniseväljaku, mis paneb kindlasti paljud läbisõitjad imestama. “Nii uhke tenniseväljak külakolkas? Ei või olla!” hakkab ümbrust uudistav läbisõitja mõtteid mõlgutama ja ehk ei pane tähele pilku riivavaid objekte.

Eraettevõtja on suutnud Kambja maine kujundamisele oma võimaluste kohaselt kaasa aidata. Aitäh, et seda on tahetud teha hoolimata kõigist raskustest ja kuludest.
 

Toivo Ärtis

Kambja valla valimiskomisjoni otsus nr 4

Kambja 7. september 1999

Kandidaatide registreerimine

Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse (RT I 1996, 37, 789; 1999, 54, 581) paragrahvi 27 lõigete 1 ja 2 alusel Kambja valla valimiskomisjon

o t s u s t a b:

Registreerida kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse nõuete kohaselt registreerimiseks esitatud isikud ning anda neile järgmised registreerimisnumbrid:

Valimisliit “Koduvald”
nr 101 Vaiki Agarmaa
nr 102 Avo Alliksaar
nr 103 Irma Drenkhan
nr 104 Mart Eensaar
nr 105 Jüri Erkmaa
nr 106 Heli Jaamets
nr 107 Anneli Kask
nr 108 Anton Kruuse
nr 109 Õie Köösel
nr 110 Mati Luik
nr 111 Mare Mõisa
nr 112 Gunnar Ots
nr 113 Heiki Kortspärn
nr 114 Milvi Paas
nr 115 Mare Paidra
nr 116 Anne Palumets
nr 117 Priit Päkk
nr 118 Uno Rehk
nr 119 Toomas Saik
nr 120 Enno Soodla
nr 121 Hella Sule
nr 122 Ivar Tedrema
nr 123 Helve Tenno
nr 124 Tormas Tuulik
nr 125 Anto Viigi

Üksikkandidaat
nr 126 Tiina Tiideberg
nr 127 Ly Brikkel

Erakond “Isamaaliit”
nr 128 Margus Kriiva
nr 129 Assar Luha
nr 130 Lauri Matsin
nr 131 Merle Miilmann
nr 132 Alar Palla
nr 133 Anne Päkk
nr 134 Valdo Raag
nr 135 Peep Rannik
nr 136 Mait Rebane
nr 137 Kaido Tammepõld
nr 138 Rita Tartes
nr 139 Anne Välja

Enn Liba
Kambja valla valimiskomisjoni esimees

Toivo Ärtis
Kambja valla valimiskomisjoni sekretär
algusse



Peatoimetaja Toivo Ärtis (tel. 416 457)
Toimkond: Hella Sule, Kaido Mark, Peeter Ruuge, Tiiu Laane, Kaari Helstein, Sulev Kaasik. Toimetuse postiaadress: 62001 Kambja sjk., nõudmiseni või e-post toivo@kambja.edu.ee Trükk: OÜ Tartumaa, trükitud 900 eksemplari.
 

Võrguväljaanne: http://www.kambja.ee/


 

Vallalehe toimetus ootab lugejailt kaastöid: uudiseid, sõnumeid, fotosid, teateid, arvamusi, küsimusi, kodu- uurimusi, omaloomingut...

Vallavalitsemine Koolileht Oli kord