AD PERPETUAM MEMORIAM*
Heiki Kortspärn püstitas Krista talu õuel
obeliski Eesti Vabadussõjalaste Liidule
* AD PERPETUAM MEMORIAM-
igaveseks mälestuseks.
Juunikuu vallalehes ilmus tagasihoidlik teade, mis kutsus mälestusmärgi
EESTI VABADUSSÕJALASTE LIIT
10.10. 1926- 12.03. 1934
avamisele ja pühitsemisele Tartu maakonna Kambja valla Ivaste
külas Võidupühal, 23. juunil 1999. kell 12.
Välja kuulutatud ajal kogunes Krista talu õule ajaloohuvilisi
nii Kambjast kui kaugemaltki. Sündmus vääris uudistamist,
sest talu omanik Heiki Kortspärn oli oma kulu ja kirjadega püsti
pannud 8 meetrit kõrge mälestusmärgi Eesti Vabadussõjalaste
Liidule.
Eesti Vabadussõjas võidelnud mehi ühendav organisatsioon
loodi 10. oktoobril 1926. Liit osales aktiivselt poliitilises elus ja muutus
rahva hulgas üha populaarsemaks. Võimule tulla tal siiski ei
lastud, sest 12. märtsil 1934 kehtestas Konstantin Päts üleriigilise
kaitseseisukorra (nn “vaikiv ajastu”) ja peatas kõigi poliitiliste
organisatsioonide tegevuse. Põlu alla sattus ka Eesti Vabadussõjalaste
Liit.
Tänavu märtsis möödus 65 aastat “vaikiva ajastu”
kehtestamisest Eestis. Ehkki viimase kümnendi jooksul on Eesti Vabariigi
ajalugu kalevi alt välja toodud, peatutakse “vaikival ajastul” ja
Eesti Vabadussõjalaste Liidul tavaliselt väga põgusalt.
Tundub, et need on Eesti lähiajaloo tabuteemad, mille kohta ei soovita
hinnanguid anda.
Kambja kaitseliitlane Heiki Kortspärn, kellele Vabadussõjalaste
Liidu aated on südamelähedased, mõlgutas juba mõnda
aega mõtteid sellest, kuidas mahasalatud organisatsiooni mälestust
põlistada. “Olen tõenäoliselt ainuke eestlane, kes püüab
natukenegi lunastada Eesti riigi ja rahva süüd paljukannatanud
vabadussõjalaste ees,” kirjutab Heiki Kortspärn mälestusmärgi
avamise puhul üllitatud raamatukese saatesõnas.
Et Krista talu asub Kammeri taga suurtest teedest eemal, tutvustab
vallalehe koduloolisa “Oli kord...” Heiki Kortspärna poolt püstitatud
mälestussammast sõnas ja pildis. Tekst on laenatud mälestusmärgi
avamise puhuks välja antud raamatukesest, mis trükiti Tõravere
trükikojas. “Tellisin 300 eksemplari, kuid trükikoja rahvas sai
asja tähtsusest aru ja tegi 350,” tänab Heiki Kortspärn
isehakanud sponsoreid.
Heiki Kortspärn ei salga pikantset nüanssi, et osa Eesti
Vabadussõjalaste Liidu mälestussamba ehitamiseks vajalikust
rahast sai ta oma nõukogude punaordenite kollektsiooni müügist.
Eesti Vabadussõjalaste Liidu mälestusmärgi rajaja
Heiki Kortspärn:
Minu vanaisa, August Raid (Rosenthal) oli julge mees,
kui hoidis alles kõik tähtsamad “eestiaegsed” raamatud Vabadussõjast,
riigimeestest ja kannatuste aastatest.
Koolipoisina, 60- te aastate alguses Eesti omariikluse
ajalugu uurides ja suurte inimeste jutukatkeid kuulates vilksasid läbi
imelikud sõnad “vaps” ja “vapsid”. Alguses mõtlesin, et tegemist
on vapsikute, vaablaste või metsmesilastega. See asi hakkas mind
üha rohkem huvitama. Tänasel päeval tean, et sõna
“vaps” oli ja on halvustav, võiks isegi öelda, et sõimusõna.
Kuus aastat kestnud “vaikiv ajastu” ja 50 okupatsiooniaastat oli piisav
aeg eesti rahva arusaamade töötlemiseks, et rahvas oma paljukannatanud
kangelastest lahti ütleks ja nad unustuste hõlma mataks...
Omariikluse taastamisega kaasnenud Vabadussõjas
langenute mälestusmärkide taastamisel jäi mind vaevama üks
mõte: miks pole püstitatud mälestussammast vabadussõjalastele,
kes ei langenud Vabadussõjas, vaid ausal, põhiseaduslikul
teel Eesti riiki tugevamaks muuta püüdes langesid eestlaste endi
korraldatud vandenõu ohvriks?
Eesti Vabadussõjalaste Liidu keelustamisega ja
vabadussõjalaste represseerimisega panid K. Päts ja J. Laidoner
aluse Eesti riigi ja rahva allakäigule, mis kestab tänaseni ja
näib jätkuvat järjest suurema hooga edaspidigi.
Eesti Vabadussõjalaste Liidu mälestusmärgi
rajaja Heiki Kortspärna kirjutis algas eelmisel leheküljel.
Vabadussõjalaste mälestusmärgi püstitamisega
ei saanud viivitada, sest algamas on uus aastasada ja aastatuhat. Tahtsin,
et see mälestusmärk jääks käesolevasse sajandisse
koos vabadussõjalastega: puhaku nad rahus, sest neid on meeles peetud.
Uude sajandisse tuleb kaasa võtta kõik oluline, mida võib
ja saab vabadussõjalastelt õppida, eeskujuks võtta,
et vältida tulevikus nende poolt tehtud vigade kordamist.
Juba aastaid tagasi olin veendunud, et vabadussõjalaste
mälestusmärk peab olema obeliski kujuga ja üles laotud maakividest.
Kuna minu teada on Eesti Vabadussõjalaste Liit tänase päevani
riikliku põlu all, otsustasin rajada mälestusmärgi oma
talu nurmele ühe mehe austusavalduse väljendusena tuhandete vabadussõjalaste
mälestuseks.
Obelisk asub looduslikult kaunil Kährimäel.
Põhjasõja ajal toimusid siin Rootsi ja Vene eelvägede
vahel väga verised lahingud. Rahvasuu, kõneleb Kährimäe
serval asuvast vene ja rootsi sõjameeste surnuaiast, mille täpset
asukohta ei tea täna vist keegi.
Peale II maailmasõda oli Kährimägi kõva
vastupanukants: siin varjas ennast ja siit jätkas võitlust
nõukogude võimuga metsavend Ratassepp koos oma seitsme kaaslasega...
Algul tahtsin obeliski laduda kõrvalasuvast laudavaremest
võetud kividest, kuid loobusin: laudavaremed jätan omakorda
hoiatamaks, et kõik näeksid, kui kallist hinda pidi eesti rahvas
maksma president K. Pätsi võimuahnuse ja edevuse rahuldamise
eest. Tegelikult oli see hind palju rängem: pisarad, valu, surm, lagunenud
talud, segipaisatud inimsaatused, lömitav alistumine võõrale
võimule, patriotismi kadumine ja rahva järjest kiirenev väljasuremine.
Võtsin uue suuna: obeliski kivid korjan kokku Kambja
valla lagunenud taluhoonete vundamentidest ja põlluäärsetest
kivihunnikutest. varemete omanikud suhtusid minu selgitustesse mitmeti:
mõni andis kive heameelega, paljud aga keeldusid,- nad ei püüdnudki
mind mõista...
Muuseas, tänasele Eestimaale on väga tüüpiline,
et kõik millest aru ei saada, on halb ja kõik, kes midagi
head pü&uul;avad korda saata, on ohmukesed. Rumalaks peetakse ka
neid, kes oma vaevaga kogutud raha eest eesti rahva unustatud kangelasi
püüavad meeles pidada. Küsitakse lõputult: “Aga mis
kasu sa sellest jamast saad?” või “Kas sul enam kuhugi mujale raha
loopida pole?”
Kollektiivse nõmeduse vastu olen ma võimetu.
Rahvas andestab kõik: sa võid olla joodik, varas liiderdaja,
valetaja, isegi mõrtsukas,- see kõik antakse ükskord
andeks. Ainus, mida ei andestata, on üksiku aatemehe vaimne üleolek.
See ei meeldi kellelegi ja selle vastu astutakse ühise rindena, kus
ka kõige alatumate võtete rakendamist peetakse igati loomulikuks.
Kõike seda olen omal nahal tunda saanud ja küllap saan veelgi.
Ju see on koorem, mille Saatus mulle on määranud ja mida ma pean
nurisemata kandma...
Ei ole mitte juhus, et obelisk on “näoga” põhja
suunas. On silmas peetud sümboolikat iga ilmakaare jaoks:
PÕHI: Põhjas asub Tartu linn: Tartu= Tarbatu=
Taara= Tarapita= Taara avita?! Tartus on Tartu vaim ja Tartu Ülikool,-
sealt sirgub jälle uus Eesti Vabariigi juhtkond. Tartus sõlmiti
Tartu Rahuleping. Tartust peaksid võrsuma need teadlased- ajaloolased,
kes suudavad anda õiglase ja õige hinnangu vabadussõjalaste
liikumisele.
LÄÄS: Obeliski lääneküljel on
marmorplaat kolme minu arvates tähtsaima vabadussõjalase nimega
(ehkki W. Tomingas ei olnudki ametlikult Eesti Vabadussõjalaste
Liidu liige!). Las need mehed puhkavad rahus (R.I.P.). Ere päike ei
paista plaadile peale ja õhtupäikese varjab metsatukk. See
plaat peabki olema varjulisemas kohas.
LÕUNA: Kas obeliski rajaja nimi on marmorisse raiutud
tema edevusest, rumalusest, julgusest või millestki muust,- las
jääda iga külalise otsustada. Palju tähtsam on aastaarv
ja ladinakeelne lause (kahjuks väikese veaga): ajaloo esimene seadus
on mitte vale lubada! Seda lauset peab päike valgustama terve päeva
IDA: Rändaja, kes ennelõunasel ajal obeliski
juurde jõuab, saab hästivalgustatud plaadilt lugeda, mispärast
see mälestusmärk püstitatud on.
Sulusrist obeliski tipus on pärit Pangodi järve
ääres Pikksaares asunud 1934. a. Kodijärve valla rahva poolt
püstitatud Vabadussõjas langenute mälestusmärgi tipust.
Nõukogude aja alguses see mälestusmärk lõhuti ja
1990. a. taastati. Mälestusmärgi plaadid olid alles hoitud ja
need on taastatud ausamba küljes praegugi, rist aga jäi kadunuks.
1996. a. märkas üks Pangodi järve ääres jalutanud
kohalik inimene madalas järvevees korrapärase kujuga rauakolakat.
Lähemal vaatlusel osutus see Pikksaare mälestusmärgi kadunud
sulusristiks. Läbi mitme inimese jõudis see rist minuni. Kuna
uus (taastatud) mälestusmärk oli juba avatud ja ka uus sulusrist
ilusasti paigas, otsustasin sellele Vabadussõja kangelastega lähedalt
seotud esemele anda ühe talukuuri kolikambris vedelemise asemel palju
väärikama koha. Sümboolne on seegi, et see rist on pärit
samast aastast (1934), millal K. Päts ja J. Laidoner Eestis riigipöörde
läbi viisid...
Obeliski külgedel asuvad plaadid on Lõuna-
Aafrika Vabariigi mustast marmorist ja lõigatud Itaalias. Kirjad
on valmistanud AS RAIDKIVI Tartus veebruaris 1999. a. Plaadid lasin mõõtu
lõigata kuldlõikes (80x50 cm).
Plaatidel olev ladinakeelne tekst tõlgituna eesti
keelde:
DAMNANT, QUOD NON INTELLIGUNT
-hukka mõistetakse seepärast, et ei saada
aru.
AD PERPETUAM MEMORIAM
-igaveseks mälestuseks.
HOC ERAT IN FATIS
-saatus oli nii määranud.
IS FECIT, CUI PRODEST
-(seda) tegi too, kellele (see) oli kasulik.
R.I.P. (REQUIESCAT IN PACE)
-puhaku (või puhka) rahus.
ACCIPERE QUAM FACERE INIURIAM PRAESTAT
-parem on ülekohut kannatada kui teha.
PRIMA LEX HISTORIAE, NE QUID FALSI DICAT
-ajaloo esimene seadus on mitte valet lubada.
NB! Plaadil on kahetsusväärse eksituse tõttu
“DICTAT”!
MCMXCIX-1999
Obeliski tagaküljes spetsiaalses orvas asub aisakell.
Miks just aisakell? Aga sellepärast, et kirikukellad on suured ja
rasked ning poleks ehk siia sobinudki. Võinuks lasta tellida eraldi
kella, kuid selle maksumus ületanuks kogu obeliski maksumuse mitmeid
kordi. Otsustasin “ohverdada” enda kollektsioonist kõige ilusama
kõlaga 1885. a. Siberis tehtud aisakella. Milleks üldse see
kell? Tahtsin, et minu mälestussammas “heliseks ja kõneleks”,
pakuks külastajatele mõtlemisainet ja tegevust. Helinas on
elu: senikaua, kui seda kella helistatakse, eesti rahvas elab ja võitleb
veel!
Iga külastaja, kes vajalikuks peab, võib kellalöökidega
märku anda, et
-mälestada ebaõiglaselt represseeritud vabadussõjalasi.
-anda Kõigevägevamale märku, et ta Eestimaad
aitaks, rahva ühtse hoiaks ja eestlasi välja surra ei laseks.
-selle kella alla võiksid lähitulevikus Eestimaa
patrioodid kokku tulla, et alustada (viimast?) võitlust Eesti maa
ja rahva püsimajäämise nimel.
/.../
Lõpetuseks pean täpsuse ja korra huvides teatama,
et oma isiklikku (perekonna) raha koos võetud laenudega on mälestusmärgi
ehitamiseksseisuga 01. juuni 1999. a. kulunud 48324 krooni, lisas sadu
tunde memuaaride uurimist, võrdlemist, asjaajamist, ehitus- ja heakorratöid
ei tahagi rahasse ümber arvestada, sest seda kõike olen teinud
oma perekonna kõrvalt ja arvelt. Kuna pidasin mälestussamba
rajamist tähtsamaks, jäi talu taastamine raha puudusel seisma
ja tõenäoliselt seisab veel kaua. Mis summadega hinnata perekonna
loobumisi või mõistvat suhtumist? Minu arvates on see hindamatu!
Lugupeetud vabadussõjalased kodu- ja välismaal
ning taevariigis!
Andke andeks, aga mul ei olnud rohkem raha, et ehitada
suurejoonelisem mälestussammas. Andke andeks, et mul ei olnud reaalset
võimu mälestusmärgi jaoks väärikamat kohta välja
nõuda. Leppige täna sellega, et siin, sellel talumaal mäletatakse
teid, peetakse lugu ja püütakse üle võtta ning ellu
viia seda, mis teil ausas võitluses pooleli jäi.
Heiki Kortspärna kõnest 23. juunil 199
Ujumine
+ rattasõit + pikamaajooks = triatlon
Anne Välja: “Tahaks loota, et järgmisel
triatlonil osaleb ka mõni Kambja valla elanik.”
Pühapäeval, 25. juulil peeti teist korda Suure-
Kambja triatloni, millel osales 22 asjahuvilist. Võrreldes eelmise
aastaga oli ujumisdistants veidi pikem, kuid jooksumaa natuke lühem.
Kõige kiiremini tuli veest välja Eesti üks
tuntumaid triatloniste- Rimmo Kirsimäe. Teisena jõudis kaldale
Raimo Verlin, kolmandana 15-aastane Indrek Must.
Jalgrattaga tuli läbida asfalt- ja kruusateed mööda
2 nelja kilomeetri pikkust ringi. Rattasõiduga tõusis uueks
liidriks Andres Kübar, kes hoidis oma positsiooni kolmanda katsumuse-
jooksuetapi- lõpuni.
Üldvõidu meeste arvestuses saavutas Andres
Kübar ajaga 25.28. II koht läks Rimmo Kirsimäele (26.12);
III koha sai Margus Püvi (26.39).
Juunioride arvestuses oli parim Kristjan Kübar (30.12);
II koht Rain Neumann (30.25); III koht Indrek Must (33.50).
Naiste arvestuses oli parim Silvi Tari (32.10); II koht
Margit Sõrmus (36.40). Neidudest läbis raja vapralt ja võitis
Teele Tulev (45.01).
Tahaks loota, et järgmisel aastal leiab osavõtjate
nimekirjast ka mõne Kambja valla elaniku. Esimene kord tasub võistelda
eelkõige iseendaga. Kui kõik kolm distantsi on läbitud
ja oled õnnelikult finishis, siis ei olegi tähtis see, mitmes
oled, vaid see, et pidasid lõpuni vastu ja ei katkestanud. Sel aastal
oli osavõtjate seas nii mõnigi mees, kes esimest korda seda
ala katsetas. “Ellu jäin!”, rõõmustas üks esmaüritaja
finishijoont ületades.
Võistluspaigast lahkusid kõik rahulolevatena
ja lubasid järgmisel aastal taas osaleda.
Võistlust toetasid Eesti Kultuurkapitali Tartumaa
ekspertgrupp ja Kambja Vallavalitsus. Auhinnalauda rikastasid Vana- Kuuste
piimaühistu ja toidutare Mumm.
Aitäh tegijatele, aitäh toetajatele!
Anne Välja
Suvine judolaager tõi Kambjasse Tartu lapsed
Tartu judoklubi Zen pidas 10. kuni 18. augustini Kambja
spordihoones oma suvist spordilaagrit. Sellel osalesid ka Kambja Spordiklubi
noored judokad.
Laagri viimasel õhtul palusime 38 laagris osalenul
anda üldhinnang laagri korralduse kohta. Ühtlasi palusime kirjutada,
mis Kambjas meeldis ja millega ei oldud rahul. Allpool lühikokkuvõte
sellest, mis 6-15 a. noortele silma jäi.
Üldine hinnang:
Laager meeldis väga ja koormus oli kõva, mäkketõusud
olid rasked.
Igav ei hakanud, sai palju nalja, üldse oli lahe
ja äge. Supercool.
Treenerid ja personal olid head. Tänage vallavalitsust.
Spordisaal oli hea, tegutsemisvõimalusi oli palju. Spordihoone vajaks
veits
(loe: natuke- toimetaja) remonti. Kambja on vaikne koht, sõbralikud
kohalikud. Siin on palju ilusaid, lahkeid ja häid tüdrukuid.
Selles mõttes oli siin halba, et müüdi teiste kaudu noortele
alkohoolseid jooke. Päeval olid kohalikud poisid päris toredad,
aga õhtul olid täis kui tarakanid ja peksid pudeleid vastu
kivi puru.
Laager oli parem, kui Madsa puhkebaasis, ainult magamistingimused
olid halvemad. Kuid ärge heitke meelt, teised head omadused korvasid
kõik.
Söök:
Süüa sai hästi, kõik oli väga
maitsev. Tänage Mummi onu- tädi. Palju sai joosta, hästi
sai süüa, halba ei olnudki. Supersöögid!
Ujumistingimused:
Suure- Kambjas oli hea ujuda ja hüpata, vesi oli
natuke külm.
Kiriku juures oli vesi solgine, must, roheline ja sild
oli halb.
Hea ja puhas vesi oli liiga kaugel.
Hügieen:
Laagris ei olnud sooja vett ja pelta oli umbne
ning haises- sellised asjad peaks ikka korras olema. Muidu oli OK! Õhtul
kippus umbseks minema, muu oli hea.
Keskkond:
Siin on ka halbu inimesi ja metsad on prahti täis.
Inimesed peaksid rohkem hoolitsema oma ümbruskonna eest. Prahti veetakse
lausa metsa alla. Häirisid klaasikillud, puruks löödud pudelid.
Muidu oli koht ilus.
Tartu judolaste arvamustest tegi kokkuvõtte
Anne Välja
Lapsesuu ei valeta?
Selles mõttes oli siin halba, et müüdi
teiste kaudu noortele alkohoolseid jooke. Päeval olid kohalikud poisid
päris toredad, aga õhtul olid täis kui tarakanid ja peksid
pudeleid vastu kivi puru.
Kambja judolaagris osalenu arvamus
Kuldne noorsõudja
Kambjas!
Pärnus peeti noorsportlastele Eesti meistrivõistlused
sõudmises. Kambja kooli lõpuklassi neiu Mairit Paidra naasis
meistrivõistlustelt kuldmedaliga. Ta võistles üheaerulisel
kaheksapaadil (Mairiti paadikaaslasteks on Kairi Tasa, Eneli Laurits, Jenny
Seliste, Sille Vaiksaar, Pirjo Pikkuus, Tuuli Härson, Janika Kajara,
roolis Annu Vaiksaar).
Mairit Paidra suunas sõudespordi juurde kehalise
kasvatuse õpetaja Katre Pind, kes on olnud Tartus noorte sõudetreener.
Tänavu septembris osales Katre Pind Hispaanias veteranide sõudmise
maailmameistrivõistlustel.
Valla
spordipäevade protokolli kokkuvõte
Kambja valla spordipäeva viisime läbi kahes
osas 13. ja 15 mail. Kahel päeval kokku osales spordivõistlustel
142 inimest valla erinevatest piirkondadest- suur tänu kõikidele
osavõtjatele. Kambja valla spordipäevad lõpetas kontserdiga
Kambja puhkpilliorkester.
13. mail toimus võrkpalliturniir. Meeste võistkondi
registreerus neli. Võitjaau kuulus Kuuste võistkonnale. II
koha saavutas Kammeri meeskond. Kambja ja Kuuste noorte võistkonnad
saavutasid vastavalt 3. ja 4. koha. Naiste võrkpalli turniiril osales
kaks võistkonda- võitis Kambja naiskond.
15. mai programm viidi läbi Kuuste Põhikooli
staadionil. Kavas oli kergejõustik, rahvastepall, pendelteatejooks,
rammumehe võistlus ja naisekandmise võistlus.
Kergejõustiku parimad alade kaupa:
60 m jooks, tüdrukud alla 10- aastased: Getter Käsi
(10,4 s), Kristiina Schneeberg, Ketlin Päkk.
60 m jooks, tüdrukud 11- 12- aastased: Halja Silm
(9,5 s), Kristi Kirs, Ragne Õunapuu.
Kaugushüpe, naised 15- 35- aastased: Diane Drenkhan
(3,51 m), Siiri Paap, Age Sarvin.
Kaugushüpe, naisveteranid: Reet Kiuru (3,45 m), Erta
Sarvin, Helju Langer.
60 m jooks, tüdrukud 13- 14- aastased: Marina Loomus
(8,97 s), Karmen Kähr, Margit Rannik.
60 m jooks, naised: Siiri Paap (9,7 s), Heili Saage.
60 m jooks, naisveteranid: Reet Kiuru (10,25 s), Erta
Sarvin, Helju Langer.
60 m jooks, poisid alla 10- aastased: Urmas Silm (9,97
s), Indrek Orrin, Rauno Kiuru.
60 m jooks, poisid 11- 12- aastased: Andri Snetkov (9,2
s), Steve Appleine, Lehar Kudu.
60 m jooks, poisid 13- 14- aastased: Rauno Lints (8,5
s), Oliver Ots, Tarmo Kiuru.
60 m jooks, mehed: Jaanis Brikkel (8,24 s), Marek Meus,
Indrek Ird.
60 m jooks, meesveteranid: Juhan Lokk (13 s).
Pallivise, poisid alla 10- aastased: Rauno Kiuru (35,5
m), Marko Tammeorg, Olav Rehemaa.
Pallivise, poisid 11- 12- aastased: Steve Appleine (46,5
m), Andri Snetkov, Heimo Zoo.
Kaugushüpe, tüdrukud 11- 12- aastased: Riin
Palumets (3,72 m), Halja Silm, Ragne Õunapuu.
Kaugushüpe, tüdrukud 13- 14- aastased: Mairit
Paidra (3,73 m), Birgit Ojasalu, Margit Rannik.
Kuulitõuge, mehed: Robert Sule (8,48 m), Marek
Meus, Lauri Palumets.
Kuulitõuge, meesveteranid: Kalju Klaasimägi
(10,1 m), Jaak Palumets, Rein Härmoja.
Kuulitõuge, naised: Siiri Paap (6,62 m), Diane
Drenkhan, Age Sarvin.
Kuulitõuge, naisveteranid: Erta Sarvin (10 m),
Helju Langer, Reet Kiuru.
Pallivise, tüdrukud alla 10- aastased: Krista Kortspärn
(23,5 m), Kristiina Schneeberg, Lys Aarend.
Pallivise, tüdrukud 11- 12- aastased: Tea Tamm (35
m), Liis Laanesaar, Eda Päkk.
Pallivise, tüdrukud 13- 14 aastased: Astrid Mats
(39,5 m), Marina Loomus, Marica Brenner.
Kaugushüpe, tüdrukud alla 10- aastased: Kristiina
Schneeberg (2,91 m), Kätlin Päkk, Helina Mats.
Kaugushüpe, poisid alla 10- aastased: Urmas Silm
(3,38 m), Indrek Orrin, Mihkel Palk.
Kaugushüpe, poisid 11- 12- aastased: Steve Appleine
(3,57 m), Andri Snetkov, Heimo Zoo.
Odavise, poisid 13- 14- aastased: Rauno Lints (36 m),
Tarmo Kiuru, Oliver Ots.
Kaugushüpe, poisid 13- 14- aastased: Rauno Lints
(4,55 m), Oliver Ots, Kermo Käärst.
400 m jooks, tüdrukud alla 10- aastased: Liisa Unt
(1,32 min), Getter Käsi, Kristiina Schneeberg.
400 m jooks, tüdrukud 11- 12- aastased: Kristi Kirs
(1,15 min), Ragne Õunapuu, Halja Silm.
400 m jooks, tüdrukud 13- 14- aastased: Marina Loomus
(1,18 min), Karmen Kähr, Birgit Ojasalu.
400 m jooks, poisid alla 10- aastased: Urmas Silm (1,21
min), Mihkel Palk, Rauno Kiuru.
400 m jooks, poisid 11- 12- aastased: Andri Snetkov (1,17
min), Jorma Drenkhan, Kaarli Kivimaa.
400 m jooks, poisid 13- 14- aastased: Rauno Lints (1,04
min), Oliver Ots, Hannes Brikkel.
400 m jooks, naisveteranid: Reet Kiuru (1,40 min), Erta
Sarvin.
400 m jooks, naised: Diane Drenkhan (1,18 min), Siiri
Paap, Heili Saage.
Kaugushüpe, meesveteranid: Jaak Palumets (5,09 m).
Kaugushüpe, mehed: Lauri Palumets (4,91 m), Marek
Meus, Jaanis Brikkel.
400 m jooks, meesveteranid: Juhan Lokk (1,50 min).
1000 m jooks, mehed: Jaanis Brikkel (3,17 min), Marek
Meus, Indrek Ird.
Pendelteatejooks: Kambja I (1,05 min), Kuuste I, Kambja
II.
Naisekandmisvõistlus: Marko Meus ja Tiia Ristisaar,
Kaido Mark ja Anne Välja, Jaak Palumets ja Liis Palumets.
Rahvastepall: Kambja I, Kambja II, Kuuste.
Rammumehe võistlus: Jaak Palumets, Marko Meus,
Kalju Klaasimägi.
Tänu ja kiidusõnad töökale Kuuste
Põhikooli perele, kes tagasid head tingimused võistluste
läbiviimiseks. Üritust toetas Tartumaa Omavalitsuste Liit ja
Kambja Vallavalitsus.
Anne Välja
Lühisõnumid
Tartumaa suvemängude sangpommi kahevõistluses
saavutas Kambja valla võistkond I koha edestades Tartu ja Tähtvere
valda. I koha saavutasid Üllar Zeigo (võistluskaalus -65 kg),
Jaanus Kutsar (-70 kg), Aare Kutsar (-75 kg).
Treeningud täiskasvanutele: korvpall (E, K, R kl.
19.00- 20.30); võrkpall (T 17.30- 18. 30- vallavalitsus, 18.30-
20.00, N 19.30- 20.30); naisvõimlemine (E, K, R 18.30- 19.30); aeroobika
(Anneli Veeret, T, N 19- 20).
Korvpallisõbrad peavad kiirustama, sest Tartumaa
meistrivõistlused korvpallis algavad juba 26. septembril. Kui soovite
võistelda, komplekteerige meeskond ja tulge spordihoonesse harjutama.
On selgunud Kambja Spordiklubi logo- konkursi võitja.
Parimaks valiti Karmen Murumetsa esitatud rõõmsameelne kavand,
millel reipad sportlased on koondunud sinimustroheliste tähtede KSK
(ehk Kambja Spordiklubi) ümber. Spordiklubi juht Anne Välja andis
augusti lõpul võitjale auhinna üle.
Laulu-
ja Mänguseltsil oli hariv bussiekskursioon
Tutvuti Tartumaa, Vooremaa ja Lääne- Virumaa
kultuurilooliste paikadega
Kambja Laulu- ja Mänguseltsi 1999. aasta ekskursioon
viis meid Lääne- Virumaale.
Tee kulges läbi Tartu, kusjuures leidsime Tartule
8 alternatiivset nimetust.
Aruküla koobastesse, mis asuvad kohe linna piiril
Emajõe vasakul kaldal, me ei saanud, sest Jõulumaa tegijad
olid koopasuu lukustanud. Koobaste pilti nägime raamatust. Koobaste
liivakivist on leitud 300 miljonit aastat tagasi välja surnud rüükala
kivistusi. Rüükalal puudus sisemine luustunud skelett, mille
asemel oli nahaalune luude rüü.
Kärkna tee ääres kunagises vallakoolis
oli õpetajaks Georg Eduard Luiga, kes andis meile nii armsa luuletuse
“Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub...”
Peatuse tegime Kukulinnas, kus imetlesime lossihoonet
oma puidust dekoratiivsete sammastega. Pilku köitis hommikune sinendav
Saadjärv.
“Kalevipojast” tuntud liisuheitmisest saime teada 3 venna
kivide asukohad. Kõige vanema venna kivi “sattus järve märga
sängi vetevaiba katte alla”. Keskmise venna kivi “kukkus vee ja kuiva
keskele, pool jäi kivist vette maetud, lainetesta kinni kaetud, pool
veel silma paistevale”. Noorema venna kivi “kukkus mõõdu
määramisel maha kuiva piiridele”.
Äksis vääris vaatamist sihvakas kirik,
skulptuur Kalevipoeg kivi viskamas, Vabadussõja mälestussammas,
Otto Wilhelm Masingule pühendatud mälestuskivi ja pastoraat,
kus ta elas 17 aastat.
O. W. Masing koostas koolidele liikuva aabitsa, andis
välja tõelise aabitsa ja matemaatika õpiku.
Masing oli pastor, kes püüdis talupoegadele
tervishoiu ja põlluharimise alal juhtnööre anda. Selleks
ilmus talt “Pühapäeva vahelugemised”- esimene populaarteaduslik
raamat. 4 aasta jooksul suutis välja anda ajalehte “Maarahva Nädalaleht”.
Veel andis ta eestlastele õ- tähe, sest varem oli körts
ja kõrts ikka vaid körts.
Tuntud laul “Vändra metsas Pärnumaal” on pärit
O. W. Masingu luuletusest “Päts”
Sõitsime ümber Ilmjärve, kust Kalevipoeg
läbi ei saanud, sest see osutus hingevõtjaks.
Elistvere loomapargis uudistasime metskitsi, hirvi, metssigu,
karu koos koeraga, piisoneid. Ennast ei näidanud ilves.
Kärde kuusikus vaatasime mõisapreili hauakivi,
Kärde mõisas rahumajakest.
Pikem jalutuskäik oli männikjärve raba
laugastele. Kõndida tuli mööda laudteed. Tornist avanes
laugastele meeliköitev vaatepilt.
Emumäele, mille kõrgus merepinnast 166,5 meetrit,
on ehitatud vaatetorn rakverelasest arhitekti Tiit Hanseni poolt. Torni
viib 115 astmeline keerdtrepp. Torn on kinnine, seega turvaline. Ülal
avaneb võimas panoraam üle Rakke valla. Näha on Koeru
ja Simuna kirikutornid.
Jõudsime läbi Salla, Tammiku Rakke alevikku
ja sealt Ao ja Liigvalla kaudu Varangule.
Seal nägime 18. sajandist pärinevat lossi, mille
fassaadipoolsed nurgad on ümmargused.
Huvitav vaatamisväärsus on Varangu allikas oma
sinise põhjaga.
Koerus külastasime toidutaret, endist hobupostijaama,
mille ümberehitamisel on säilitatud algne kuju.
Piibe mõisas nägime Karl Ernst von Baeri sünnimaja
kohale paigutatud mälestuskivi ja kuulsime palju teadlase elust ja
tööst Peeter Villilt.
Ekskursiooni lõpp- punkt oli Piibe lähedal
Kopli talu kaunil metsaäärsel lagendikul. Seal on nüüd
elupõlise Kambja õpetaja Leili Kesase elukoht.
Lõbusas vestluses möödus aeg kiiresti
ja juba algaski tagasisõit. See ilus päev rikastas osavõtjate
muljeid me kodumaa kaunitest kohtadest. Uue innuga sukeldume taas töhe.
Endla Langel
Täname Endla Langelit ja Leili Kesase väimeest
Peeter Villi Piibest ilusa päeva eest.
Hilja Neumann,
seltsi juhatuse liige
algusse
Unipiha
koolilaste rahvalaululembus jätkub
Noored rahvalaulikud esinesid Tallinnas ja Sillamäel
ning tutvusid nende linnade eluga
Muljeid Tallinnas ja Sillmäel käimisest vahendasid
Unipiha algkooli õpilased Kärt Sepp, Liisi Roos, Ott Krull
ja Mario Rannala.
Meie kool on kuulus selle poolest, et kõik lapsed
õpivad laulma rahvalaule. Oleme igal aastal esinenud Eestimaa erinevates
paikades. Seekord esinesime 8. mail Tallinnas ja 15.- 16. mail Sillamäel.
Tallinnas uudistasime enne kontserti vanalinna. Paljudele
lastele oli see üldse esimene kokkupuude oma kodumaa pealinnaga. Küll
oli põnev vaadata tramme ja trollibusse, joosta mööda
treppe üles Toompeale ning laskuda maa- alusesse tunnelisse Balti
jaama lähedal.
Poistele meeldisid väga raudrüüd, vanaaegsed
kahurid, kivist kuulid ja kitsad trepid Kiek in de Köki tornis. Kuidas
küll vanasti sõdurid mööda neid treppe üles-alla
jooksid? Sellest ei suutnud poisid kuidagi ära saada.
Lühikese Jala suurt ning rasket ust, mis ööseks
Toompea altlinnast eraldas, tahtis igaüks kinni panna. Ega hästi
ikka ei jõudnud küll!
Nevski katedraal Toompeal võlus kõiki oma
kulla ja hiilgusega. Toomkirikus seevastu sai kuulda orelimuusikat ning
vaadata vanaaegseid rüütlivappe.
Vaade Toompea platvormilt all- linna punastele savikatustele
ja Tallinna lahele, kus seisis hulk kauba- ja reisilaevu, oli võimas.
Vaatamata jahedale tuulele seisime tükk aega võlutuna sellest
muinasjutupildist.
Põnev oli ka külaskäik vanalinna keraamikatöökotta,
kus nägime, kuidas tehti valgest savist vaase, kruuse ja mitmesuguseid
huvitavaid suveniire.
Loomulikult vaatasime ka Riigikogu roosat värvi lossi
ning Pika Hermanni torni, kus igal hommikul hümnihelide saatel tõmmatakse
masti nööri abil meie sinimustvalge lipp. Päikeseloojangul
lastakse see jälle ööseks alla.
Sillamäel olid nii õpilased kui õpetajad
esimest korda. Teadsime, et selles linnas elab vähe eestlasi ja tänavatel
on kuulda peamiselt vene keelt. Meid üllatas väga selle nõukogudeaegse
arhitektuuriga linna puhtus. Tartul ja Tallinnal tuleks Sillamäest
eeskuju võtta.
Lisaks esinemisele külastasime ka Toila parki, Kuremäe
nunnakloostrit ja Iisaku koduloomuuseumit.
Jõhvist läbi sõites nägime suuri
tuhamägesid. Mäkke viis kitsas raudtee, mida mööda
põlevkivi tuhk kõrgele mäe tippu sõidutatakse.
Diskoõhtu heade lugude ja temperamentsete vene
tüdrukutega, mererand oma ilusa vaate ja kivikülviga jäävad
kõigile kauaks meelde.
Sõit sai teoks tänu Tartumaa Omavalitsuste
Liidu ja Kambja vallavanema Ivar Tedrema heatahtlikule suhtumisele.
Lembit Jakobson
Eesti Raadio ajakirjanik Mari Tarand, kes pildil on koos
Unipiha kooli õpilastega, külastas augustis Kambja kooli. Ta
lindistas 1. septembri Keskööprogrammi jaoks pika saate Kambja
kooli almanahhist “Tootsi taskud.”
Unipiha
õppurid saavad arvutiga sinasõbraks
Lähema 5-10 aasta jooksul muutub arvuti samasuguseks
tarbe- ja tööriistaks nagu seda on praegu auto ja köögikombain.
Suurem osa lääne ühiskonna inimestest hakkab arvutit kasutama
sama tihti kui telefoni.
Selleks, et arvutiga saada sinasõbraks, tuleb temaga
tutvust teha suhteliselt varakult. Tänased Unipiha Algkooli astujad
ei aima veel, et kõrvuti lugemise ja tähtede kirjutamise õppimisega,
hakkavad nad sobitama tutvust ka arvutiga.
Alguses saavad väikesed poisid- tüdrukud harjutada
arvutimänge ja joonistamist kuvaril. Siis, kui klaviatuuri ja hiire
käsitsemine on selge, hakatakse kirjutama Word programmi abil oma
jutukesi, otsima õpikus olevale materjalile lisateavet.
Õppeaasta lõpuks valmib niimoodi arvuti
abil kirjutatud ja illustreeritud ülekooliline jutukeste raamat.
Hakkajamad lapsed saavad e-maili vahendusel pidada kirjavahetust
teiste koolide lastega üle Eesti. Alates 3. klassist on meie kooli
õpilastel meeldiv võimalus kirjutada inglise keeles oma eakaaslastele
sõpruskoolidesse Taani ja Soome.
Tänavu sügisest liitub sõpruskoolide
perre ka kool Rootsist.
Sel õppeaastal jätkatakse koos Taani lastega
ühisprojekti "Meie vanavanemad".
Nii tore on näha, kuidas arvuti abil lendab sinu
kiri üle maade ja merede teistesse riikidesse.
Lembit Jakobson
Unipiha Algkool tänab Heiki Kortspärna
ja Jaak Kuusi abi eest kooli spordiväljaku korrastamisele kaasaaitamisel.
Vastsündinud
vallakodanikud
IRIS MIISNA
sünd. 09.06.1999 Kammeri
ANGEELIKA ZOVA
sünd. 02.07.1999 Rebase
ELIISA-MARIA VOGELAINEN
sünd. 24.05.1999 Kaatsi
EGLE KALJUMÄE
sünd. 19.07.1999 Ivaste
KADRI ROOS
sünd. 24.07.1999 Kammeri
KAIDI PUIESTEE
sünd. 18.08.1999 Virulase
JAANUS LUIK
sünd. 19.08.1999 Kambja
Õnne lastele ja lastevanemaile!
Peeda
jõgi ja selle uhkus - jõeforell
Jõeforellil kehtib 15. septembrist kuni 31.
detsembrini kudemisaegne püügikeeld
Ilmselt on enamik Kambja valla inimestest teadlikud sellest,
et ürgilmelises Peeda jões elavad juba aastaid jõeforellid
- meie vooluvete kõige väärtuslikumad kalad.
Selle tõsiasjaga seoses on rahva hulgas tekkinud
kindlasti mitmeid küsimusi, millele käesolev kirjutis püüab
anda vastused ning pakkuda ühtlasi juurde ka teemaga seonduvat lisateavet.
Jõeforell valib elupaiku
Kõigepealt natuke sellest hinnalisest kalaliigist.
Jõeforell on ilus, jõuline, huvitava eluviisi ja maitsva
lihaga kala, kelle püüki peavad paljud kalasportlased üheks
põnevamaks vaba aja sisustamise viisiks meie kalavetel. Ometi pole
see ainus põhjus, miks seda veteasukat kõrgelt hinnatakse.
Lisaks on jõeforell elutingimuste suhtes nõudlik kala, kes
elab vaid kiirevoolulistes puhta ning külma või jaheda hapnikurikka
veega jõgedes ja ojades, kus on küllaldaselt varjepaiku kaldaaluste
uurete, igasuguses suuruses kivide, vettelangenud puude jne. näol.
Selliseid vooluveekogusid pole tänapäeval ei meil ega ka mujal
maailmas sugugi ülearu palju. Seega iseloomustab jõeforelli
levik, arvukus ja ohustatuse aste mingis piirkonnas üsna ilmekalt
seal elavate inimeste suhtumist loodusesse, viimase kaudu aga nende elulaadi
ja väärtushinnanguid kõige üldisemas tähenduses.
Keskkonnaminister kandis Peeda oja lõheliste
elupaikade nimistusse
Lisaks Eesti praegustele forellijõgedele ja –ojadele
(üle 100) on Zooloogia ja Botaanika Instituudi kalateadlaste hinnanguil
meil veel mitmeid veesooni, kus forelli praegu pole, kuid mis on tõenäoliselt
talle igati sobivad. Tuginedes samas jõeforelli tähtsusele,
mida on kirjeldatud eelmises lõigus, seisab meil ees moraalne kohustus
asustada kõik taolised veekogud selle vääriskalaga. See
oligi põhjus, miks kalahuvilisest autor (hariduselt metsamees) viis
aastail 1992– 1994 forellid Peeda jõkke– Eesti ühe suurema
suhtelise langusega (ligi 4 m/ km) ja õige kärestikulisse vooluveekogusse.
Ja nagu loota võiski, kohanesid tähnilised uimekandjad uute
oludega hästi, hakkasid järglasi andma ja nüüd võime
olla uhked oma uue forellijõe üle, mis kanti käesoleva
aasta 3. veebruaril keskkonnaministri määrusega lõheliste
elupaikade nimistusse.
Siinkohal on möödapääsmatu pöörduda
lugejate poole palvega hinnata vääriliselt Peeda jõe forelliasurkonda
kui loodusrikkust ning täita kõhklematult kõiki selle
kalaliigi kaitseks kehtestatud püügipiiranguid (ja loomulikult
nõuda nende täitmist ka teistelt).
Esiteks kehtivad tähtsamate kalaliikide suhtes alammõõdud,
mida arvestatakse: 1) ninamikust sabauime keskmiste kiirte alguseni, 2)
ninamikust sabauime keskmiste kiirte lõpuni. Jõeforellil
on see esimesel juhul 28 cm, teisel juhul 32 cm. Kala võib kotti
panna, kui tema pikkus ületab vähemalt ühe kahest alammõõdust,
vastasel korral tuleb ta veekogusse (elusalt) tagasi lasta.
Teiseks kehtib jõeforellil 15. septembrist kuni
31. detsembrini kudemisaegne püügikeeld. Sel ajal ei tohi forelli
üldse püüda, vaid tuleb talle anda võimalus segamatuks
soojätkamiseks.
Jõeforelli röövpüük on üpris
kallis lõbu
Harrastuskalastaja võib forelli (nagu ka teisi
kalu) püüda vaid sportlike püügivahenditega. Röövpüügivahenditest
on forellile kõige ohtlikum rahva seas kahjuks üsna laialt
levinud elektriagregaat, millega võib pika jõelõigu
lühikese aja jooksul kaladest peaaegu tühjaks püüda.
Lisaks vigastab see barbaarne püügiviis ka neid kalu, keda mingil
põhjusel kätte ei saada (või ei taheta saada).
Iga ebaseaduslikult püütud jõeforelli
(sõltumata kala suurusest) eest nõutakse kahjutasu 300 krooni,
kudemisaegse püügikeelu ajal aga kolm korda rohkem, seega tervelt
900 krooni! Need arvud peaksid meist igaühe tõsiselt mõtlema
panema. Kahjutasule lisaks määratakse ka trahv kui karistus keelatud
püügi eest.
Raul Pihu
Toimetuselt: Ajakirja “Eesti Loodus” maikuu
numbris (nr 5/1999) kirjutas Raul Pihu Peeda jõe forellidest põhjalikumalt.
Õnnitlused
meie valla eakatele sünnipäevalastele
augustis
15.08 Pauline-Marie Karv Kambja 93.
08.08 Maria Ivanova Lalli 89.
29.08 Pärja Pedak Kaatsi 88.
02.08 Tamara Viljat Lalli 87.
08.08 Eleonora Kingsepp Kambja 87.
24.08 Helmi Sööde Kammeri 86.
09.08 Rudolf Tenneberg Raanitsa 85.
12.08 Lydia Kallas Paali 85.
02.08 Virve Pau Kambja 70.
17.08 Richard Kangur Pühi 70.
27.08 Lande Kõps Kambja 70.
08.08 Evi Suits Ivaste 65.
09.08 Leida Reinberg Paali 60.
25.08 Tiiu Lokk Vana-Kuuste 60.
28.08 Sulev Saul Palumäe 60.
septembris
14.09 Rosalie Krigolson Talvikese 92.
29.09 Erna Alilender Ivaste 86.
17.09 Leida Kana Ivaste 85.
05.09 Hilda Karlis Kambja 83.
13.09 Elfeida Toom Raanitsa 81.
13.09 Linda Rosenthal Kammeri 81.
04.09 Paavel Kriskamägi Sirvaku 75.
14.09 Selma-Hildegard Järv Kambja 75.
29.09 Ilse Lind Kambja 75.
26.09 Valve Pajumägi Riiviku 70.
02.09 Endla Jaska Sirvaku 65.
10.09 Liidia Mark Lalli 65.
16.09 Mall Rebane Suure-Kambja 65.
17.09 Lidia Matekainen Kodijärve HK 65.
03.09 Linda Kaur Raanitsa 60.
12.09 Eeri Läll Kodijärve HK 60.
16.09 Liia Must Kaatsi 60.
Tugevat tervist, ammendamatut elurõõmu
ja teotahet soovivad sünnipäevalastele
Kambja vallavalitsus ja vallavolikogu.
Toidutare
Mumm rajas korraliku tenniseväljaku
Iga soovija saab nüüd Kambjas mõõduka
tasu eest tennist mängida
Toidutare Mumm ettevõttel on rajatud Kambja alevi
südamesse korralik spordiobjekt- tenniseväljak. Sügav lugupidamine
tegijatele- vaevanägijatele.
Toidutare Mumm perenaine Aili Paal palub teavitada, et
tenniseväljakut on kõikidel soovijatel võimalik üürida
mõõduka tasu (65. kr. tund) eest.
Jääb vaid loota, et seni esimene korralik täismõõtmetes
spordiväljak vallandab kogu vallas spordiobjektide rajamise ahela.
Jätkuks vaid ideid ja teostajaid.
Anne Välja
Kambja on iidne kultuuri ja hariduskeskus, kuid maanteed
mööda võitvale juhuturistile jääb Kambjast kahjuks
kasin mälestus. Kirikutorn on ehk ainus objekt, mis pilku püüab
ja mällu talletub.
Maantee äärde jäävad kahjuks põlenud
maja koos võsastunud aiaga, viletsa fassaadiga spordihoone, korratu
bussijaam, ettearvamatu ümbrusega palkbaarike ja töökojad
jms.
Mõne aasta hea ilme saanud Haava kõrts ei
suuda mahendada kogu korratust, mida võõras vaataja näeb.
Õnneks rajas toidutare Mumm sel suvel tenniseväljaku, mis paneb
kindlasti paljud läbisõitjad imestama. “Nii uhke tenniseväljak
külakolkas? Ei või olla!” hakkab ümbrust uudistav läbisõitja
mõtteid mõlgutama ja ehk ei pane tähele pilku riivavaid
objekte.
Eraettevõtja on suutnud Kambja maine kujundamisele
oma võimaluste kohaselt kaasa aidata. Aitäh, et seda on tahetud
teha hoolimata kõigist raskustest ja kuludest.
Toivo Ärtis
Kambja
valla valimiskomisjoni otsus nr 4
Kambja 7. september 1999
Kandidaatide registreerimine
Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse (RT I
1996, 37, 789; 1999, 54, 581) paragrahvi 27 lõigete 1 ja 2 alusel
Kambja valla valimiskomisjon
o t s u s t a b:
Registreerida kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse nõuete
kohaselt registreerimiseks esitatud isikud ning anda neile järgmised
registreerimisnumbrid:
Valimisliit “Koduvald”
nr 101 Vaiki Agarmaa
nr 102 Avo Alliksaar
nr 103 Irma Drenkhan
nr 104 Mart Eensaar
nr 105 Jüri Erkmaa
nr 106 Heli Jaamets
nr 107 Anneli Kask
nr 108 Anton Kruuse
nr 109 Õie Köösel
nr 110 Mati Luik
nr 111 Mare Mõisa
nr 112 Gunnar Ots
nr 113 Heiki Kortspärn
nr 114 Milvi Paas
nr 115 Mare Paidra
nr 116 Anne Palumets
nr 117 Priit Päkk
nr 118 Uno Rehk
nr 119 Toomas Saik
nr 120 Enno Soodla
nr 121 Hella Sule
nr 122 Ivar Tedrema
nr 123 Helve Tenno
nr 124 Tormas Tuulik
nr 125 Anto Viigi
Üksikkandidaat
nr 126 Tiina Tiideberg
nr 127 Ly Brikkel
Erakond “Isamaaliit”
nr 128 Margus Kriiva
nr 129 Assar Luha
nr 130 Lauri Matsin
nr 131 Merle Miilmann
nr 132 Alar Palla
nr 133 Anne Päkk
nr 134 Valdo Raag
nr 135 Peep Rannik
nr 136 Mait Rebane
nr 137 Kaido Tammepõld
nr 138 Rita Tartes
nr 139 Anne Välja
Enn Liba
Kambja valla valimiskomisjoni esimees
Toivo Ärtis
Kambja valla valimiskomisjoni sekretär
algusse
Peatoimetaja Toivo Ärtis (tel. 416 457)
Toimkond: Hella Sule, Kaido Mark, Peeter Ruuge,
Tiiu Laane, Kaari Helstein, Sulev Kaasik. Toimetuse postiaadress:
62001 Kambja sjk., nõudmiseni või e-post toivo@kambja.edu.ee
Trükk:
OÜ Tartumaa, trükitud 900 eksemplari.
Võrguväljaanne: http://www.kambja.ee/
Vallalehe toimetus ootab lugejailt kaastöid: uudiseid,
sõnumeid, fotosid, teateid, arvamusi, küsimusi, kodu- uurimusi,
omaloomingut...