• Mesimumm kutsus kõik valla mudilased peole
  1.juunil, lastekaitsepäeval, olid Kambja valla lapsed oodatud lasteaia “Mesimumm” õuele – lastepeole.
• Rahvalikud Vooremäe mängud läksid korda
  Laupäeval, 2.juunil toimusid Haaslava vallas Sillaotsa kooli staadionil järjekordsed Vooremäe mängud, osavõtjateks Kambja, Haaslava, Võnnu ja Melliste vallad.
• Kaunis Kambja vald
  Heakorrakomisjon toob esile ilumeelega loodud kodud Vana- Kuustest ja Kambjast
• Kambja kooli poisid laulsid laagris ja laulupeol
  Esimest õppeaastat tegutses Kambja koolis poistekoor. Iga algus on raske, kuid poisid said järjekindla dirigendi juhendamisel laulud selgeks ja võisid osaleda juunikuu kolmandal laupäeval Tartus toimunud ülemaalisel poistekooride laulupeol "Laulis isa, laulis poega".
• Muljeid Sillaotsalt Vooremäe mängudelt 2001
  2.juuni ennelõunal oli Sillaotsa kooli spordiväljakutele kogunenud päris paras hulk huvilisi neljast Vooremäge ümbritsevast vallast: Võnnust, Mäksalt, Kambjast ja Haaslavalt. Viimased olid seekord võõrustajate rollis.
• Vallavolinikud rääkisid rahast, varast ja nimedest
• Kuuste lapsed käisid ekskursioonil viinaköögis
• Kambja gaidid kinkisid ministritele Tootsi taskud
  Lastekaitsepäeval oli Kambja kooli gaidide esindusel (Liisa Unt, Ott Krull ja mina) võimalus kohtuda peaminister Mart Laariga, kes võttis Toompeal vastu erinevate lasteorganisatsioonide esindajaid.
• Paradiisi pansionaadis
  Toimetuselt: Autor toonitab, et lugu on täielikult väljamõeldis.
• Eakad sünnipäevalapsed juulis
• Klassivälisest tööst ennemuistsel a'al ...
  Kambja kooli kauaaegne õpetaja Endla Kaldvee meenutab omaaegset koolielu.
• President Meri tunnustas Kambja vallavanema talu
• Kui siit kaugelt Kambjat vaatan…
• Kambja aleviku päeva lõpetab ansambel MTJ
  Kambja aleviku päev toimub 23. juunil 2001. Ettevõtmine on ajendatud Kambja aleviku moodustamise 75. aastapäevast ja Kambja vallale omavalitsusliku staatuse andmise 10. aastapäevast.

1.juunil, lastekaitsepäeval, olid Kambja valla lapsed oodatud lasteaia “Mesimumm” õuele – lastepeole.

Väikeseid pidulisi kogunes rohkesti. Peojuhiks oli külaline lasteteatrist “Troll” - Kaidu Tiirik.

Tõelist hasarti ja elevust pakkus teatevõistlus. Omavahel võistlesid kolm laste võistkonda: “Digimonid”, “Lihasööjad” ja “Kuldkiharad”. Vanemate osaks jäi kaasaelamine ja pealtvaatamine. Edukamaks osutus tüdrukute võistkond “Kuldkiharad”. Kuid ega sõbralikus seltskonnas kaotajaid ei ole, sestap olid võitjad kõik. Võistlejad said auhinnaks kleepsud ja turgutuseks paki mahla.

Puhkepausil võisid lapsed joonistada, tantsida ja külastada puhvetit.

Onu Kaidu koondas lapsed peagi jälle kokku ja nüüd algas “tõsine õppetöö”. Õppimist alustasid tulevased näitlejad ja tsirkuseartistid. Naeru ja lusti jätkus nii väikestele tegelastele kui ka pealtvaatajatele. Peale toredaid mänge jätkus pidu lasteaia laste väikese kontserdiga. Koju minnes sai iga väike piduline kaasa õhupalli.

Tahame tänada sponsoreid, kes lastepeo kordaminekuks kaasa aitasid: OÜ Nõo piimatööstus, Elva Tarbijate Ühistu, Põltsamaa Felixi, Kambja Apteek ja OÜ “Fulmarina”.

Täname ka perekond Kooningut, kes tõi meie peole puhveti.

Soovime kõigile Kambja valla lastele päikselist ja ohutut suve!

Uute toredate kohtumisteni.

Laupäeval, 2.juunil toimusid Haaslava vallas Sillaotsa kooli staadionil järjekordsed Vooremäe mängud, osavõtjateks Kambja, Haaslava, Võnnu ja Melliste vallad.

Mänge võib lugeda igati kordaläinuks - hea korraldus, ilus ilm ning tavapärasest mõnevõrra erinev eesmärk ja alade valik. Sel aastal oli tegevust planeeritud rohkem rahvalikumana, mis tähendab, et võistlusalad olid lõbusamad ja pealtvaatajaid kaasakutsuvad. Samuti ei selgitatud välja üldvõitjat, mis aitas kaasa mõnusale sundimatule õhkkonnale.

Kõige suuremaid ergutushüüdeid kutsus esile põline rahvaürituste ala - köievedu. Eestis veel vähetuntud mänguks oli puððpall, mis seisneb hästi suure palli väravasse toimetamises. Mäng järgib põhimõtteliselt jalgpalli reegleid, ainult jalaga ei tohi palli lüüa. Puððpall oli sobivaks punktiks toredale spordipäevale.

Tavapärasest erinevateks aladeks olid ka mehekandmisvõistlus ja laskejooks. Meie 6-liikmeline mehekandmisnaiskond mehesse väga hoolivalt ei suhtunud: kantav noormees pillati koguni kahel korral maha.

Heameelt teeb, et Kambja vallast kogunes Vooremäe mängudele päris rohkelt osavõtjaid. Osadel aladel olime esindatud mitme võistkonnaga ja inimesed ise avaldasid soovi osalemiseks.

Järgmisel aastal on Vooremäe mängude korraldajaks Kambja vald.

Nagu eelmises lehes lubatud, jätkame sel korral aruannet oma ringkäikudest vallas, aga nüüd juba positiivsete näidetega.

Enne, kui läheme tänavuse sünnipäevalapse – Kambja aleviku – juurde, teeme juttu mõnest teisestki paigast.

Metsa veeres on väga mõnus paik kodu rajamiseks – seda kinnitavad järgnevad näited Vana-Kuustest.

Margarita ja Artur Arujõe Männi talu hooned on ehitatud tüüpprojekti järgi, kuid väga ilusasti metsa äärde sobitatud. Kõrged puud kaitsevad põhjatuulte eest, majapidamishooned varjuvad mändide vahele. Lõuna pool on viljapuu- ja iluaed. Kristina Värnole kuuluvat Koidu talu piirab samuti põhja poolt mets. Siin on aga lisaks majaümbruse iluaiale rajatud avar park mitmete puu- ja põõsaliikidega.

Perekond Palu kodu Suure-Kambjas köidab samuti pilku avarusega. Hiigelsuur muruplats laiub orus voolava ojani. Meie külaskäigu ajal oli paistiigil endale peatuspaiga leidnud luik.

Nüüd aga Kambjasse.

Enamik ilusate aedade omanikke veetis töörahva püha 1. maid töökalt. Päikeseline kevadilm soosis aias tegutsemist.

Alustasime Pihlaka tänavalt. Ants Matsini koduümbrus meelitas väravast sisse astuma kauni muru, vahva lillepeenra, mitmesuguste ilupuude- ja põõsaste ning põnevate kividega. Tööd jätkus nii peremehele-perenaisele kui noortele abilistele.

Ka üle tänava Toomas Sepa eesaed oli meeldivalt kujundatud, tore oli veidi tavapäratu tara.

Reet Kiuru aias püüdsid pilku säravkollane forsüütiapõõsas ja majaesine lillepeenar. Korras oli hoitud ka märg ojaäärne.

Järve tänava ilusaimaks tuleb tunnistada Jaanus ja Ene Jõelaidi aed. Lühikese ajaga on noor pere oma majaümbruse koduseks muutnud. Vanale alusmüürile on rajatud mõnus puhkekoht, avarust lisab hooldatud muru, eriti kaunis on aed tänu asukohale järve ääres. Kindlasti on põhjust mõne aasta pärast vaatama tulla, millised plaanid on veel täide viidud.

Kase tänaval käisime juba varem esile tõstetud Tiia ja Karl Zeigo aias. Kõigepealt tuleb kiita hoonete ühtset kujundust – ühesugune rootsipunane värv ja valged piirdeliistud-aknaraamid sobivad imehästi rohelise muru ja pererahva lemmikute – vahvate puukujudega. Kõrvalhoone seinal on osake kodumuuseumist – vanu tööriistu võiks üleaedsed Kambja koolist ajalootunnis vaatama tulla.

Naabrid Külli ja Raimond Kuhlberg on oma aia kujundamisel läinud teist teed. Siin võib näha tõenäoliselt Kambja suurimat taimekollektsiooni. Väga mitmekesise valikuga ilupuud-põõsad ning lillepeenrad nõuavad tohutut tööd ja vaeva, küllap on see aga pererahvale suureks rõõmuks ning rahuloluks.

Kauni kujundusega paistis silma ka Kase tn 14 aed, mida saime vaid üle aia kiigata.

Helle Toome maja juurde Pääsukese tänaval viib astelpajudega palistatud tee. Korda on tehtud ka järveäärne ning aiatagune. Väga sümpaatne on nii selle pere kui paljude teiste suhtumine: aia taga ei ole küll meie maa, aga kuidas me laseme seal ohakatel kasvada. Kui ühiste jõududega need eikellegimaad korda teha, on nii endal kui kõigil möödujatel meeldivam. Kes siis veel, kui mitte meie ise muudame oma kodupaiga kaunimaks.

Esimest õppeaastat tegutses Kambja koolis poistekoor. Iga algus on raske, kuid poisid said järjekindla dirigendi juhendamisel laulud selgeks ja võisid osaleda juunikuu kolmandal laupäeval Tartus toimunud ülemaalisel poistekooride laulupeol "Laulis isa, laulis poega".

Kambja Poistekoori dirigent Marika Lehiste:

Juunikuu kolmel esimesel päeval toimus Eesti Meestelaulu Seltsi poolt korraldatud esimene üle- Eestiline poistekooride laululaager Remnikul Peipsi ääres. Kambja poistekoori esindasid laagris 5 laulusõpra. Laagrilisi oli kokku üle pooletuhande.

Laagriaega sisustasid lauluproovid, kus harjutati poistelaulupeo repertuaari, ning spordivõistlused ja taidlussõu. Poisid kohtusid maailmameister Andrus Veerpaluga, kes vastas küsimustele ja jagas autogramme.

Ööbimine toimus telkides ja laagriplats tuli kaunistada. Viimasel laagriööl anti häire, sest laagriplatsilt oli varastatud lipp ja peadirigent Hirvo Surva. Otsingud kestsid tund aega, kuid leiti nii lipp kui koorijuht saadi kätte.

Suur tänu, härra Mati Luik, sest Teie autoga said Kambja poisid mugavalt laagrisse ja tagasi.

2.juuni ennelõunal oli Sillaotsa kooli spordiväljakutele kogunenud päris paras hulk huvilisi neljast Vooremäge ümbritsevast vallast: Võnnust, Mäksalt, Kambjast ja Haaslavalt. Viimased olid seekord võõrustajate rollis.

Võrreldes varasemate aastatega oli püütud teha võistlusi vaatemängulisemaks, kõik alad olid võistkondlikud ja pakkusid publikule suuremat võimalust kaasaelamiseks ja omade ergutamiseks. Nii jäid aga mõned tublid sportlased võistlemisvõimaluseta, kui nad valda esindama ei mahtunud. Aga ega kahte head korraga saa – ajakava oli niigi tihe ja kippus venima.

Mida siis tehti?

Et mul pole käepärast võistlusprotokolli, vahendan vaid oma muljeid. Tõsiseid lahinguid peeti tolmavatel võrkpalliväljakutel, võistlustules olid mees- ja naiskonnad.

Kuni 14-aastased poisid-tüdrukud mängisid jalgpalli, meie valda esindasid nii Kambja kui Kuuste kooli võistkonnad.

Ülejäänud alad olid veidi ebatraditsioonilisemad. Põnevaks, kuid aeganõudvaks kujunes perekorvpall, kus võistkonda kuulusid isa, ema ja laps. Et laps istus isa kukil, siis langes põhiline mänguraskus emadele, vahel õnnestus pojal või tütrel oma kõrget positsiooni kasutades ka pall korvi panna.

Laskejooksus oli rohkem kasu täpsest silmast ja käest – kes oleks tabanud kõiki viit märki, oleks jooksutiirudest hoopiski pääsenud. Nii hästi ei läinud aga ühelgi võistlejal ning siis aitasid väledad jalad. Ülesande tegi raskemaks ka ebatavaline teatevahetus – võistleja pidi järgmisele üle andma suured spordipüksid. Nende äratirimise ja jalgasikutamisega oli võistlusärevuses päris tegemist. Iga valla võistkonnas olid tüdruk ja poiss, täiskasvanute ning veteranide klassi kuuluvad st üle 40- aastased naised ja mehed.

Jalgpalluritel oli võimalus lüüa bulliteid, st teha pealelööke üks-ühe vastu vastasvõistkonna väravavahiga. Ka siin oli kambjalastel välja panna kaks võistkonda.

Üks vaatajatele kõige rohkem nalja teinud jõukatsumine oli mehekandmine. Ega see mees kuue naise jaoks nii raske olnudki, aga katsu sa joosta, kui kaasvõistleja vaid pool meetrit eespool on. Nii saigi Kambja naiskonnast ja vaesest kätelkantavast mehest üks suur tolmav külakuhi. Ega sest midagi – püsti ja edasi. Kolmandal katsel jõudsime finiðisse. Õnneks lõppes see vaid mõne osavõtja kriimustatud põlvede ja muhuga peas. Pärast selgus, et kanda võis ka neljakesi – nii ei jäänud vähemalt oma kaaslaste kannad ette.

Vallajuhtide kaheliikmelistel tiimidel tuli teha korvpalli vabaviskeid ja vägikaigast vedada. Kurb, et meie vallavalitsus ega volikogu leidnud kaht tugevat ning osavat meest meid esindama. Igatahes oli päeva juhil võimalus teatada, et nüüd vallapiirid võitjate kasuks ümber joonistatakse.

Et Kambja vallast tugevad mehed-naised veel otsa pole saanud, tõestas köievedu. Meilt oli valmis oma jõudu näitama kolm võistkonda, igas kolm meest ja kaks naist. Kõige paremini läks muidugi esindustiimil, aga tähtis pole ju võit, vaid osavõtt, võisid teised end lohutada.

Et õhtu hakkas kätte jõudma, jäi puððpallimäng mul küll nägemata, lõpptulemused kuulmata, aga lõbusa sportliku laupäevaga võis igati rahule jääda.

Vallavolikogu viimane koosistumine oli 29. mail.

Kambja valla 2000.aasta eelarve täitmise aruande kinnitamine

Kui vallavolikogu oli tutvunud esimest korda audiitori (FIE Eha Pott Audiitorbüroo) poolt antud erapooletu arvamusega ning ära kuulanud volikogu revisjonikomisjoni esimehe Avo Alliksaare aruande., kinnitati Kambja valla 2000.aasta eelarve täitmise aruanne.

Lühiajalise laenu nõude ebatõenäoliseks kuulutamine ja kulusse kandmine

Volikogu otsustas kuulutada ebatõenäoliseks 24.jaanuaril 1995.a tekkinud lühiajalise laenu nõue Enn Palk'i vastu summas 10 533 krooni ja kanda see kulusse. Pearaamatupidaja Raili Kruuse selgitas, et Enn Palk sai oma talule laenu vastavalt tol ajal kehtinud seadusandlusele, kuid ei maksnud tagasi. Hiljem võttis pank laenuraha vallatuludest tagasi. Vald on püüdnud laenu aastate jooksul välja nõuda täitevametniku abiga, kuid kahjuks pole see õnnestunud.

Kohanime määramise korra kinnitamine

Kohanimeseadust aluseks võttes kinnitas volikogu vallavalitsuse ettepanekul Kambja valla kohanimede määramise korra.

"Kambja valla kohanimed peavad olema eestikeelsed, kasutada võib nimesid kohalikus murdes, kuid kirjaviisilt peavad need vastama tänapäeva eesti keele õigekirjutuse nõuetele. Kohanimi ei või olla sama ühe asustusüksuse piires, eksitav, Eesti maa ja rahva kultuuriga sobimatu, labase või halvustava tähendusega."

Kohanimede määramise korra tervikteksti avaldab vallaleht järgmises numbris.

Koolide teeninduspiirkondade kinnitamine

Vallavalitsuse ettepanekul kinnitati Kambja valla koolide (Kambja Põhikooli, Kuuste Põhikooli ja Unipiha Algkooli) teeninduspiirkonnaks Kambja vald. Lapsevanemal on õigus vabalt valida, millises koolis ta oma lapsi koolitab. Koolide teeninduspiirkonna kehtestamist nõuab seadusandlus, kuid vallavanem Ivar Tedrema arvates pole selleks erilist vajadust, sest lapsi on vähe, kõik mahuvad ära.

Vallavara müük

Volinikud andsid nõusoleku müüa avalikul enampakkumisel auto, mida enne uue sõiduki ostmist kasutas sotsiaaltöötaja (UAZ 396201 registreerimismärgiga 159 TCL).

Selle päeva hommik oli nagu iga teinegi, täiesti tavaline ärkamine. Täiesti tavaline jant minu äratamiseks, tavalised toimingud ja tavaline jalutuskäik kooli poole. Ainuke, mis ei olnud tavaline, oli see, et sellel päeval ei pidanud me nagu tavaliselt istuma tuimalt ja igavledes õpikute-vihikute taga ja ei pidanud laskma pedagoogidel endasse tarkust juhtida. Sellel päeval oli kooliekskursioon.

Väljasõit oli nagu iga teinegi bussisõit. Kõik asjaosalised olid unised ja seetõttu ka suhteliselt vaiksed. Kuskilt nurgast võis kuulda torisevat sõimu, mis olid vastusteks mõttetuile küsimustele. Kõik ootasid igatsusega, et saaks juba kiiremini kohale. Kuna meil on väga ettenägelik ja inimlik kool, hoolitsesid meie juhid ja liidrid selle eest, et meil poleks pika tee peal igav, ning andsid meile ristsõnataolise paberitüki, mida pidime täitma. Lubati ka auhinda kõige kiiremale ning kõik hakkasid innuga täitma äsjasaadud lehte. Kuigi see töö oli mõeldud individuaalsena, oli täiesti loogiline, et kõik hakkasid äritsema, saamaks vastuseid küsimustele, mis esmapilgul tundusid jube rasked olevat.

Märkamatult olime jõudnud Viljandisse ning bussi astus juba vanemates aastates keskmise kehaehitusega meesterahvas. Ta teatas uhkusega rinnas, et tema on pritsumees ja et nüüd lähme me kõik Kirsimäele varemeid vaatama. Täiesti tüüpiline jalutuskäik läbi Viljandi lossi uhkete varemete. Inimesed olid juba tasapisi ärkamise faasis ning kõik ronisid rõõmsalt ning suhteliselt suure hooga müüridele, mille kõrgus teisel pool oli kukkumise jaoks liialt valus. See tegevus muidugi ei meeldinud mõningatele õpetajatele, kuid nad elasid selle vapralt üle.

Tagasiteel varemetest möödusime ühest kioskist, mis osteti praktiliselt tühjaks. Pärast seda läksime muuseumi, kus oli igasuguseid topiseid ja mänguasju, sõjariistu, mis olid vanemad kui ükskõik kes meist, ja isegi üks rehetuba. Kuna meie seas oli pritsumees, saime vaadata uhkeid tuletõrjemasinaid linna päästekomandos.

Olles Viljandis kõik vaatamisväärsused ära näinud, läksime Raudna põhikooli suppi sööma. Martti oli kaasa toonud maki ning kõik laulsid või lihtsalt jorisesid selle saatel laule, mis üldsusele tuttavad. Jõudes kooli juurde, tuletati meile veel meelde, et oleme inimesed ja peame nõndamoodi ka käituma. Raudna kooli läksime eesmärgiga saada hea kõhutäis, kuid minevik räägib selgesti sellest, et nii see ei läinud. Kõik ostsid endale juurde saiakesi ning oli ka inimesi, kes äri ajasid. Saiakese ostsid 1.50 eest ja müüsid teistele 2 krooni eest maha. Oli ka neid, kes müüsid saiakese krooni eest (nende tulevik ärimehena on tume kui öö).

Kooli lähedal oli viinaköök, kus enam viina ei tehtud, vaid laulatati hoopis inimesi. Hetkel, kui meie seal viibisime, ei laulatatud seal siiski kedagi. Pärast seda istusime tagasi bussi ning uus koht ootas meid juba.

Siniallika juurde sõites tekkis probleem, mis on täiesti omane ekskursioonidele ja väljasõitudele. Üks buss kadus ära! Nagu hiljem selgus, läksid nad hoopis teist teed pidi ning arvasid, et hoopis meie oleme eksinud.

Allika juures oli üks köis seotud oksa külge ning see oli vahest isegi põnevam kui objekt, mille juurde algselt tuldud. Olles selle peal natuke taielnud, hakkasime tagasi minema.

Edasi suundusime Olustvere talli, kus oli palju igasuguseid hobuseid ja muid elukaid. Julgemad meie seast said isegi natuke ratsutada. Nägime ka varssa, kes ei olnud vanem kui 1 päev. Kuna ka teine bussitäis rahvast tahtis oma käega elusat hobust katsuda, pidime lahkuma ning me suundusime endisesse lahingupaika. Seal tehti mõned pildid ning lahkuti kiirelt (poodi oli vaja minna!).

Kuna meil oli ette nähtud ka väljas viinerite söömine, oli täiesti loogiline, et hakkas sadama vihma, rahet ja muid sademeid. Olime sunnitud sööma bussis. Pärast söömat hakkasime laulu saatel tagasi Tartu poole sõitma. Isiklikult mulle meeldis see ekskursioon nii tema hea kui halvaga (isegi see toit, mis seal koolis pakuti, ei suuda mu arvamust kõigutada).

Lastekaitsepäeval oli Kambja kooli gaidide esindusel (Liisa Unt, Ott Krull ja mina) võimalus kohtuda peaminister Mart Laariga, kes võttis Toompeal vastu erinevate lasteorganisatsioonide esindajaid.

Sõit läks lahti hommikul vara. Tallinnas anti meile Eesti vapiga nimelised kutsed. Edasi läksime Toompeale Stenbocki majja kus kohtusime ministritega. Peaminister tutvustas meile ka teisi ministreid. Siis jagati meid gruppidesse, iga grupp läks kaasa ühe ministriga. Gaidid koos läksid peaministriga. Mart Laar tutvustas ruume, kus oli hiljuti remonti tehtud, ja oma kabinetti, kus ta töötab. Igal lapsel oli võimalus istuda peaministri toolis.

Valitsuse majas oli palju ruume. Üks oli selline, kus oli palju raamatuid. Sai käia ka rõdul. Pärast majaga tutvumist andsime meie oma kooli kogumiku "Tootsi Taskud" peaministrile ja haridusministrile. Haridusminister Tõnis Lukas ütles: "Raske on, aga me ehitame teie koolimaja kindlasti valmis". Selle üle oli meil hea meel.

Kell 11.45 pidid kõik maja ette kogunema, sest seal hakkasid esinema flöödimängijad ja tütarlastekoor. Pärast esinemist viidi meid terrassile suurt torti sööma. Tort oli väga maitsev. Pärast tordi söömist esines veel koor kahe lauluga. Sellega lõppes meie kohtumine peaministri ja ministritega.

Kõigil lastel oli võimalik külastada Tallinna kõige uuemat kino Coca-Cola Plazza. Seal vaatasime filmi "Babe 2" (Põrsas suures linnas).

Koju jõudes olime väsinud kuid rõõmsad, et saime käia Tallinnas peaministri vastuvõtul. Liisa Undile jäi kohtumisest naljakas mälestus, kuidas peaminister kogemata tema varbale astus.

Maja ees parklas peatus must ja särav, tumedate klaaside ja “kurbade” silmadega “Mersu”. Tagaistmelt ronis suure vaevaga välja uhke vanamees, ülikond seljas, puust kepp paremas käes, kaabu peas ja kingad jalas. Kingad olid küll kulunud, kuid nahktaldadega. Ülikond oli küll vanamoodne, kuid kallist materjalist. Ka kabu oli vananenud välimusega.

Mees vaatas veidi ringi ja hakkas krahvilikul sammul maja poole astuma. Sealt väljus noor, veidi alla kolmekümnene mees. Nad kohtusid mõne meetri kaugusel maja trepist. Vanem mees ulatas nooremale oma parema käe ja tutvustas end lühidalt: “Arnold”. Noorem vastas: “Aivar, tohter.”

Midagi oli aga Arnoldi käe juures viltu. Aivar ei saanud kohe aru, milles asi. Alles siis, kui Arnold oma ea kohta tugeva käepigistuse lõpetas ja Aivari käe lahti laskis, märkas noormees, et Arnoldi paremal käel puudus täielikult keskmine, kolmas sõrm.

Alles nüüd jõudis Aivar ka auto poole pilku heita. Sealt väljus parasjagu kaks naist – autojuht (tumeda pea ja tumedate prillidega lühemat kasvu neljakümnendates naine) ja kõrvalistuja (Aivarist veidi lühem, umbes kahekümneaastane, heledate juustega napis miniseelikus noor kaunis neiu, kelle tumedad päikeseprillid olid lükatud pealaele ja hoidsid juukseid näole langemast).

Kõike seda vaatasid pealt neli meest, kes istusid keset muruplatsi kasvava vana tamme all päikesevarjus ja lõpetasid parasjagu järjekordset potiknoi mängu. Noorim neist, kahekümne ühe aastane Raul, viskas kaardid lauale ja sõnas omaette: “Aitab, tänaseks mina lõpetan! Aeg sööma minna”.

Ka Evald, kaheksakümne nelja aastane krimpsus näo ja prillidega mees, kraaksus oma käheda ja vaikse häälega: “Ah, minu kaotus. Olgu, lähme sööma jah!”, ja viskas kättejäänud kaardid lauale. Kuni Evald enda püsti suutis ajada ja kulunud kepi haaras, olid kõik teised juba majja kadunud. Vanamees kommenteeris omaette: “No küll noortel on alles käbedad jalad”. Ja hakkas majapoole komberdama.

Äkki murdus tema kepp ja … ta oli täies hiilguses siruli keset muruplatsi. “See veel puuduks, et ma oma kondid murran,” pomises ta endamisi. Vaene Evald ukerdas ja ukerdas, ähkis ja puhkis, aga püsti ei saanud. Majast väljusid samal ajal kolm inimest - neljakümnendates naine ja umbes kahekümnene kaunis neiu koos veidi alla kolmekümnese noormehega, kellega ta mesimagusalt juttu puhus. Ukerdavast Evaldist ei teinud aga keegi välja. Evald jõudis end siiski lõpuks jalgadele ajada.

Auto sõitis minema. Noormees lehvitas autole järgi ning läks ka ära. Evald oli jälle üksi keset muruplatsi. Majast tulid välja tema mängukaaslased, kuid Evaldist välja tegemata suundusid nemadki oma tubade poole. Evald viskas katkise suure kaarega eemale ja komberdas tasakesi maja suunas. Uksel kohtas ta võõrast, uhke olekuga ja enesega rahulolevat kepiga vanameest. See pistis oma käe Evaldile pihku ja tutvustas ennast: ”Arnold, uus pansionaadi elanik”.

“Evald, vana pansionaadi elanik. Ma murdsin oma kepi, ole hea, aita mind söögisaali.”

“Oi, lugupeetud härra Evald, ma võin teile laenata oma kepi. Ma praegu ei kasuta seda.” Võõras ulatas Evaldile kepi ja läks edasi. Nüüd oli Evaldil palju toekam liikuda. Lõpuks ometi jõudis vana mees söögisaali. See oli aga tühi. Isegi lauad olid puhtad, läikisid niiskelt. Evald läks köögi ukse juurde ja koputas. Uks avanes, sealt vahtis vastu ümara ja õhetava näoga lühike kokatädi. “Noh, Evald, mida sa veel tahad?” kostis sarkastiliselt.

“Süüa tahaks.”

“Mis sa, Evald, ajad, just lõpetasid söömise. Küsisid veel lisagi.”

“Ei, mina ei ole suutäitki saanud.”

“Mis sa nüüd, Evald, ajad kiusu. Rohkem ma sulle täna enam süüa ei anna."

Uks pandi kinni. Evaldil ei jäänudki muud üle, kui tühja kõhuga magama heita. “Tühja kõhuga pidigi parem uni tulema”, pomises ta veel omaette.

Järgmisel hommikul ärkas Evald juba õige varakult. Kõht oli ju tühi. Ta siirdus kohe söögisaali poole, et olla õigel ajal kohal.

Eilne kokatädi tuli leiba jagama. Evaldile leiba ulatades nägi kokatädi Evaldi paremal käel viit sõrme. Aga eile õhtul oli olnud neli! Ta mäletas seda selgelt, sest oli põrnitsenud mitmel korral puuduva sõrmega kätt.

Kööginaine käratas Evaldile: “Näita oma mõlemad käed ette! Kuidas su paremal käel eile üks sõrm puudu oli, aga täna on kõik viis alles?”

“Kulla Eevikene, mul on olnud ju kogu aeg mõlemal käel viis sõrme.”

Samal hetkel sisenes söögisaali soliidse välimusega härra, võttis parema käega, millel oli keskmine sõrm puudu, kaabu peast ja asetas varna.

Kokatädi vaatas seda kätt kummalise, kahtlustava ja veidi ehmunud pilguga, punastas ja kadus kööki uute leibade järele.

Kodijärve Hooldekodu kollektiiv ja Kodijärve küla rahas tänavad Kambja Laulu-Mänguseltsi ja Kambja Kooli tantsulapsi meeldejääva kontserdi* eest.

Tõite särtsakat vaheldust meie halli argipäeva! Helisevat lauluhäält ja kerget tantsujalga teile kõigile!

Kodijärve Hooldekodu nimel

01.07, Adele Vilismäe, Raanitsa, 98.
19.07, Hilda Koger, Sirvaku, 89.
23.07, Maimu Keermann, Sirvaku, 86.
10.07, Meeta Look, Sirvaku, 86.
18.07, Aksel-Reinhold Kaldvee, Vana-Kuuste, 83.
10.07, Aino Allas, Kõrkküla, 83.
26.07, Salme Vissor, Aarike HK, 83.
11.07, Jaan Keldoja, Kodijärve, 80.
07.07, Silvia Alla, Tatra, 75.
20.07, Kalju Aadusoo, Kavandu, 75.
10.07, Erna Põder, Lalli, 70.
17.07, Eve Peebo-Tork, Kambja, 65.
17.07, Malle Koosa, Rebase, 65.
07.07, Jaan Rossmann, Sirvaku, 65.
23.07, Valdo Aader, Kodijärve HK, 60.
20.07, Tõnu Paide, Paali, 60.
15.07, Kaarel Valge, Kullaga, 60.

Kambja kooli kauaaegne õpetaja Endla Kaldvee meenutab omaaegset koolielu.

Õppetunnid olid koolis kõige tähtsamad. Hea õpetaja oli see, kes oskas oma ainet lastele huvitavaks ja selgeks teha. Kasutasime selleks mitmesuguseid õppevahendeid, mida tuli sageli endal teha. Koolis korraldati omavalmistatud õppevahendite näitus, parimad läksid rajooni näitusele.

Peale tundide oli tarvis teha mitmesugust klassivälist tööd. Ringid jagati õpetajate vahel.

Spordiringi juhendasid kehalise kasvatuse õpetajad Erika Lind ja hiljem Helvi Helbe. Korraldati ülekoolilisi spordipäevi, kus said oma võimeid proovida ka algklasside õpilased. Parimad sportlased läksid rajooni võistlustele. Suure-Kambja pargis korraldati spordipidusid ja võistlusi. Kohalikud noored käisid seal vabal ajal võrkpalli mängimas. Eriti sportlik oli Lindude pere: ema Linda, isa Karl, tütar Liivi ja poeg Jaan. Nad kõik olid aktiivsed pallimängijad.

Õpetaja Helbe juhatusel esineti koolipeol akrobaatiliste püramiididega. Kõige suuremad ja tugevamad poisid olid käpukil kõige all ja sinna ronisid otsa järjest väiksemad. Üleval tipus oli kõige väiksem. Seda vaadati alati suure põnevusega ja hoiti hinge kinni, et keegi alla ei kukuks. Kord harjutuse ajal oli üks väike tüdruk ka alla kukkunud, kuid õnneks viga ei saanud. Ühel tüdrukul olid püksid lõhki kärisenud suurest pingutusest, siis oli veidi nalja ka, aga tegijal juhtub mõndagi.

Laulukoori juhatas direktor Jaan Aia. Direktor Aia ja suuremad koolipoisid valmistasid koolile hulga lindude ja loomade topiseid, suurim neist oli hundi topis. Aia juhatusel valmis ojale hüdroelektrijaam, mis andis koolimajale esimest elektrivalgust.

Koolis oli näitering õpetaja Langeli juhatusel. Õpiti näidendeid ja esitati koolipeol. Pidusid oli aastas 2-3, kindlasti nääripidu ja kevadpidu.

Oli Punase Risti ring, mille hooldusõpetajaks algul õpetaja Leida Tartu ja hiljem mina. Selles ringis õpiti esmaabi andmist. Igas klassis oli sanpost, kes kontrollis puhtust klassis. Sanpostil oli päevik, kuhu kanti sisse kontrolli tulemused. Igal kevadel oli ülerajooniline sanpostide võistlus Kurepalus. Selleks tuli oma kooli sanpost välja õpetada. Meid abistasid haigla töötajad. Mäletan, kuidas me Irmaga harjutasime sidumist, lahasesse panekut, ravitaimede tundmist ja kasutamist jne. Käisime Kurepalus võistlustel, ei mäleta enam, mis koha saime, aga peamine on see, et Irmast saigi medõde, praegu pereõde.

Mingil ajal tegelesin ka koduloo ringiga. Kogusime laste abiga vanu asju, õpikuid, raamatuid, ajakirju ja ajalehti, vanu tsaariaegseid rahasid. Saime ka ühe hästi paksu ja vana piibli. Panime need asjad koduloonurka vaatamiseks. Tegime kaastööd ja täitsime uurimuslehti, mida saatis Etnograafia muuseum. Muuseum saatis meile tänutäheks raamatu “Etnograafia muuseumi aastaraamat” 1966.a. ja mitu uue aasta õnnitluskaarti. Meie kogutud vanavara läks ühel suvel klassi seinakapist kaduma ja siis ma seda tööd enam ei teinud.

Üheks kooli aastapäevaks koostasin albumi kooli vilistlastest. Olid fotod ja all nimi, kes on ja kus praegu töötab. Mul oli sellega suur tükk tööd, otsisin tuttavaid, saatsin kirju ja palusin fotosid. Tore oleks, kui see album alles oleks, aga ei ole. See läks kaduma pioneeritoast. Pioneerijuhid vaheldusid peaaegu igal aastal ja keegi ei vastutanud millegi eest.

Rahvatantsuringi juhatas õppealajuhataja Heily Paasik. Esineti kooli pidudel ja käidi ka Tallinnas rahvatantsupidudel, kord olin ka saatjana kaasas.

Ekskursioone korraldati igal aastal ja igale klassile. Sõideti majandi bussiga. Käisime Altskivil, Palamusel, Otepääl, Suurel-Munamäel, Põlva talurahva muuseumis. Tartus käisime liinibussidega. Vanemad klassid käisid kaugemal.

Meil oli ka keelpillide orkester. Direktor Aia abiga saime mängima. Mängijaid oli 10 –15 ringis. Halb oli see, et vanemad õpilased, kes olid mängu selgeks saanud, lõpetasid kooli ja lahkusid. Tuli jälle hakata väiksemaid õpetama. Mängisime mandoliinidega kahehäälselt, saatepillid olid kontrabass – Tuul, kitarr – õpetaja Helbe ja klaver – õpetaja Kesas.

Olin algklasside õpetajana rohkem seotud oma klassiga. Õpetasin neile noodi tundmist, mandoliinimängu, laulmist, lühinäidendeid ja kõike seda, mida oli tarvis kassiõhtute läbiviimiseks. Lapsed tahtsid esineda, aga koolipeole kõik ei mahtunud esinema. Klassiõhtuteks tegime ise võileibu, teed, mõned tõid kodus küpsetatud saiu ja kooke. Ajasime pingid kahekaupa kokku seina äärde. Saime lauad ja ka mänguruumi.

Suuremad peod koos vanematega olid nääripeod, nagu tollal nimetati. Jõulupidu ei tohtinud pidada, aga nääripidu küll. Jõulude ajal (25., 26. dets.) ei tohtinud kuuske klassi tuua, aga tõime selle mõni päev hiljem. Lastevanemad kutsusime ka peole. Sellel peol me võileibu ei teinud: lauad ei mahtunud klassi ja näärivana tõi isegi maiustusi. Esitasime lugemisi, laule, pillimängu, väikesi dramatiseeringuid. Kui mul oli 3. klass, siis käisid ka koolieelikud kord nädalas koolis. Peo tegime ühise eelikutele ja 3. klassile.

Eelikud tantsisid lumehelbete tantsu, 3. kl. tüdrukud haldjate tantsu. Kord mängisime muinasjutulist näidendit “Tare-tareke”. Lapsevanem Puusepp tegi meile papist ilusa maja, kuhu sai sisse pugeda. Lapsevanem Ants Kuusik oli meil vahva näärivana. Tal oli kõlav ja selge hääl, laulis koos lastega ja tegi ringmängu.

Laste vanematega oli meil hea läbisaamine. Nad võtsid alati osa meie üritustest ja koosolekutest. Headel vanematel olid väga head lapsed.

Tänu teile lugupeetud lapsevanemad ja minu kallid lapsed ilusate päevade eest meie ühises töös!

President Lennart Meri poolt kureeritaval "Kauni kodu" konkursil pälvis tunnustuse Silva ja Ivar Tedrema Sepa talu Ivaste külas.

Iga vald esitas maavalitsusele neli kandidaati- kaunist kodu, mis vääriksid tunnustamist. Maavalitsuse ametnik Endel Soosaar ja Tartumaa Omavalitsuste Liidu ametnik Pille Ratasepp tutvusid ringsõidul kõigi kaunite paikadega, et leida parimad.

Meie teise korruse köögiaknast paistab Kambja kirikutorn kenasti kätte. Hommikune vaade kinnitab: kõik on korras, torn on oma koha peal. Torni järgi arvame aega – kui päike loojub tornist vasakul, on alles sügav talv, kui aga jõuab enne loojangut tornist mööda, on kevad käeulatuses. Vahel teatab pilk aknast – Kambjas juba sajab, vaja kähku pesu nöörilt ära tuua. Kui aga kirikutornile päike paistab, loodame, et päikeselaik meilegi jõuab. Ümbruskonna viimane lumi helendab Kalmistumäel veel siis, kui akna all juba lilled õitsevad. Nii on Kambja olnud meie pere vaateväljas juba üle kümne aasta. Algul paistsid nukrad varemed, siis rõõmustasime sihvaka torni kerkimise üle. See on pilkupüüdev vist kõigile, olgu suhtumine usku, milline tahes. Kirikutorn maastikupildis loob mingi seletamatu kindlustunde kui püsimise ja kestvuse sümbol. Hiljuti valminud raadiomast aga häirib – see ei sobi maastikku, eriti veel kirikutorni kõrvale.

Hulk aastaid minu side Kambjaga piirduski selle vaatega. Olgu seal küll külanõukogu ja sovhoosikeskus, polnud keskmisel Vana-Kuuste elanikul sinna asja. Põlisasukad käisid kalmistul omaste haudadel, ehk ka arsti juures ja apteegis. Meie pere jaoks oli Kambja vaid koht, millest mõnikord bussiga sai mööda sõidetud.

Tasapisi on süvenenud suhted Kuuste ja Kambja koolide vahel, lapsed käivad sportimas-võistlemas, tublimaid kutsutakse kevadel koos vanematega vallavanema vastuvõtule, õpetajad võtavad Kambja-rahvaga mälumängus mõõtu. Minulgi on nüüd Kambja-vahet sõitmist omajagu. Kaugest Kambjast on saanud juba veidi lähedasem paik.

Mingi okas tundub aga Vana-Kuuste rahval südames olevat. Sisserännanuna ei oska ma võib-olla õiget põhjust leida, kuid proovin siiski ära arvata. Eestiaegsest koguteosest "Tartumaa" võib lugeda, et Vana-Kuuste vald oli neljandiku võrra suurem kui Kambja vald (10169 ja 7963 ha). Elanikke oli Kambjas küll veidi rohkem (2008 Vana-Kuuste 1883 vastu), mõlemas vallas oli oma kõrgem algkool, seltsid, ühingud, ühisused. Kõige paremateks kihelkonnas peeti Vana-Kuuste põllumaid. Seega oli tegu üsna võrdväärsete naabritega. Hilisemad ajad on aga üha enam Vana-Kuustet kõrvale tõrjunud: Vambola kolhoos liideti Kambja sovhoosiga, iseseisvast vallast sai Kambja külanõukogu osa. Lootusrikkust Vambola kolhoosi taastamisel ei jätkunud kauaks. Rahva suus kõneks olnud Vana-Kuuste valla taasloomine jäigi jutuks ning nüüd oleme valla serval. Aeg-ajalt tärkavaid algatusi tõrjub mõne pessimisti jutt – mis me ikka rabeleme, eks Kambjas tehakse; meile jätkub siis, kui üle jääb. Nii on paljud inimesed kaugenenud vallavõimust, aga ka kodupaigast. Tööd otsitakse enamasti Tartust ja nii mõnelegi on kodu vaid koht, kus süüa ja magada. Nii võib ka vallapoolne hea tahe vahel umbuskliku suhtumise vastu põrgata.

Paratamatult jääme Kambjale alt üles vaatama, sest Kambja lihtsalt asub merepinnast kõrgemal kui Vana-Kuuste. Õnneks on aga võimalusi ka mitte alt üles ega altkulmu põrnitseda, sest teinekord suudame kambjakatele ka võrdväärset konkurentsi pakkuda mõnel spordialal, mälumängus, korraldada oma rahvale toredaid üritusi. Siis saame tunda ka sellist heade naabrite vahelist sõbralikku trügimist, ilma milleta vist üleaedsed kuskil läbi ei saa.

Ülejõe-naabreid läheneva Kambja aleviku aastapäeva puhul tervitades ja edu soovides

Kambja aleviku päev toimub 23. juunil 2001. Ettevõtmine on ajendatud Kambja aleviku moodustamise 75. aastapäevast ja Kambja vallale omavalitsusliku staatuse andmise 10. aastapäevast.

Päevakava:

11.00 surnuaiapüha;

13.00 Kambja aleviku ajalooalane konverents vallamaja saalis;

15.00 jalutuskäigud vallamajast konverentsi ettekannetega seotud paikadesse;

20.00 Kambja isetegevuslaste, Elva segakoori Ave ja Ülenurme rahvamuusikatrio esinemine, kontsert lõkkeplatsil;

22.00 jaanitule süütamine, tantsuks mängib ansambel MTJ.

Kambja aleviku (nimetus 1926. aastast) ajalookonverentsil esinevad: Endla Langel (Mõisahoone (vallamaja) ajaloost), Hella Sule (Kaubanduse korraldusest), Helga Mägi (Side korraldusest), Marju Pehlak (Koolikorraldusest), Irma Drenkhan (Arstiabi korraldusest), Vaiki Agarmaa (Raamatukogu tööst), Toivo Traksmaa (Kiriku taastamisest), Madis Linnamägi (Mälestuskivide püstitamisest), Endla Langel (Kambja kalmistul puhkajatest), Heli Jaamets (Ühis- ja talumajandusest), Hilja Neumann (Kultuuri- ja seltsielust), Priit Lõhmus (Sporditööst), Heiki Kortspärn (Poliitikast ja vabadusvõitlusest), Jüri Toomiste (Tuletõrjest päästeametini).

Sõnalisi ettekandeid täiendavad ja ilmestavad stendid. Pärast konverentsi korraldatakse soovijaile ringkäik Kambja asutustesse ja kalmistule. Heiki Kortspärn korraldab vallamaja saalis näituse erinevate aegade aumärkidest.

Aleviku päeval töötab Jäägripesa baari ees infopunkt. Hobutransport (tasuline!) loob võimaluse alevisiseseks lustisõiduks. Kambjast ja siinsetest üritustest aastate jooksul salvestatud videofilme näidatakse koolimajas.

Kambja aleviku elu- olu ja inimesi tutvustavale fotokonkursile laekunud fotosid esitleb näitus vallamajas. Marika Lehiste kleebib fotod alusele ja korraldab nende eksponeerimise- hindamise.