Kambja ajalehe Koduvald eriväljaanne, toimetas Toivo Ärtis
Juuni 2001

Mis tulu on sellest, et ma just Kambjas õppisin?

Kristiina Tiideberg: Sain palju unistada (uuest koolimajast, uuest staadionist jne).

Priit Hurt: See on mu kodu lähedal, õpetajad on normaalsed.

Kuido Kondike: Saab peaaegu targaks.

Martiina Tiideberg: Ma oskan natuke kirjutada,… tunnen inimesi, mul on imetore sõber Marina Loomus.

Heiti Kriisa: Mis tulu, rohkem kulu!!!

Airi Puiestee: Ma arvan, et olen sellest kohast palju tulu saanud. Olen leidnud endale häid sõpru- Kambja koolis neid ikka jätkub, kõik on ju kohalikud!

Annika Part: Kool oli kodule lähemal.

Andres Tamm: Sõbrad sain, vaenlased sain, haridust sain, juua sain, suitsu sain, sõimata sain jne.

Kristjan Kass: Ei midagi erilist! Aga vähemalt lõpetan põhikooli.

Lauri Murumets: Mis vahet seal on, kus koolis õpid. Peaasi, et koolis käid.

Rainer Sups: Ei tea eriti. Vahest see, et istuma jäin ja sain ühe aasta võrra targemaks (kui sain!).

Hellis Hamunen: Võib- olla olen ma just tänu Kambja koolis õppimisele selline nagu ma olen. Kes teab, milline ma oleks, kui oleksin kuskil mujal õppinud.

Mis meenub Sulle esimesest koolipäevast?

Johannes- Kristjan Viilup: Päev, mida olin kaua oodanud. Kõige ilusam koolipäev: sain oma esimesed õpikud.

Janar Nool: Ma tahtsin hullult kooli tulla, aga siis, kui olin kooli tulnud, siis ma ei tahtnud enam koolis olla.

Meelis Kanep: Kui kooli tulin, oli klass paksult rahvast täis ja ma tulin viimasena ja ainult üks koht oli vaba ja ma kartsin.

Viljar Vosmi: Sain endale aabitsa. See, kes mind saali pidi viima, oli kuhugi kadunud.

Martti Kaasik: Ma õudselt kartsin ja ei julgenud käia koolis. Istusin ja ootasin pidevalt koolipäeva lõppu, et saaks koju.

Merike Perli: Ma ei saanud istuda tüdrukuga. Poisi isa ütles, et ta istuks minuga.

Alvar Täht: Mäletan seda, et kui koju jõudsin, jäin kohe haigeks.

Hannes Brikkel: See on meeles, et kui kooli tulin, siis Meelis nuttis.

Silja Sule: Esimesest koolipäevast on mul meeles, et pidin poisi kõrval istuma.

Birgit Ojasalu: Vedas, et sain tüdrukuga istuda. Teised tüdrukud pidid istuma poistega.

Mida ometi seal kooliõuel tehakse? See on ju suisa koolivägivald! Issake! Õpetajale kah mauhti ämbriga vett kaela! Kus küll direktori silmad on?

Oleks poe ees uudistajad näinud, millega päev lõppes, oleks neil külmajudinad ihule tulnud. Aga kõigest järgemööda.

Viimasel koolinädalal jõudis kätte aeg, mil üheksandikud meie kooli vanu tavasid järgides ristisid kassipoegi, see tähendab pärandasid oma tähtsaima koha selle katuse all järeltulijaile – kaheksandale klassile. Et kaheksandikud sündmuse tähtsusest ja tõsidusest aru said, näitas nende valmisolek kõik katsumused vapralt taluda – keegi ei püüdnud salaja minema lipsata, koos oma õpilastega oli ka klassijuhataja Mare. Mida siis neil veel pimedatel kassipoegadel teha tuli?

Vaevaliselt käpakestega kobades pidid nad koolimajas ringi liikuma, üle aia ronima ja hiireurgu pugema. Vahepeal püüdis kuri peremees neid küll ämbritäie veega uputada, aga ei läinud õnneks – välja ujusid. Teekonna lõpetuseks võisid kiisud-kõutsid end kosutada piima ja parima Whiskas`e kassitoiduga, mis pani karva kenasti läikima.

Pidulikult loeti ette kassitõotus ja saadi kätte kassi pass, millel kõigi ristivanemate allkirjad. Viimane rida vandest kõlas - kui ma peaksin selle tõotuse murdma, siis tean, et mind tabab kassirahva kräunuv põlgus ja peremehe viha ning minu õige koht on tiigis.

Ju siis mõni värsketest kassidest ei silitanud oma peremehe sääri või löönud nurru piisavalt hästi – igatahes lõppes paljudele päev suplusega. Ei pääsenud ka äsjased ristijad ning õpetaja Lauri, kes esimest aastat meie majas on. Et kuulda oli lõbusat kiljumist ja mitte nuttu ning appikarjeid, siis võis arvata, et asjaosalised ei tundnud end ahistatuna. Vähemalt ei jäänud keegi haigeks ja kindlasti teevad nad juba salaplaane, kuidas järgmisel aastal uute kassipoegade nägijaks saamist tähistada.

Mida kasulikku andsid kooliaastad?

* Sain palju sõpru juurde ja targemaks ka.
* Olen midagi ikka õppinud ka, kuigi oleks võinud rohkem. Olen käinud võistlustel ja olümpiaadidel ja üldse 9 lahedat aastat sõprade seltsis mööda saatnud.

Põhjused, miks tahtsid hommikuti kooli tulla

Andres Tamm: Olge normaalne. Ma pole kunagi kooli tahtnud tulla, aga talvel ja sügisel pole midagi kodus teha.

Marina Loomus: Seal olid minu sõbrad.

Kristjan Kass: Ema käskis, muidu oleks kooli hiljaks jäänud.

Airi Puiestee: Ma tahtsin näha ruttu- ruttu oma sõpru ja nendega jälle palju nalju rääkida ning olla niisama.

Hellis Hamunen: Siis oli ülejäänud päev vaba, koolis oldi ju ainult hommikul.

Heiti Kriisa: Sai naistega mula ajada.

Priit Hurt: Et häid hindeid saada ja mind ergutas teadmine, et ma kunagi lõpetan.

Põhjused, miks ei tahtnud hommikuti kooli tulla.

Martiina Tiideberg: Magada tahtsin…

Andres Tamm: Sest ei tahtnud. Jama. Õpsid plärasid ja suruvad pähe tarkust, mis aga ei mahu.

Lauri Murumets: Ei viitsi kohe hommikul õpside möla kuulata.

Kristjan Kass: Magada tahtsin, telekat tahtsin vaadata.

Kuidas koolist poppi teha

Kristiina Tiideberg: Ütle õpetajale, et pead bussi peale minema.

Airi Puiestee: Lähed ema juurde ja teed hästi halva näo pähe ja ütled veel, et mul on nii halb olla, või mida iganes. Kui ema lubab koju jääda…, siis on naerul nägu peas ja hea tunne, et kooli ei pea minema.

Hellis Hamunen: Ära tule lihtsalt kooli. Ja kui oled nelja- viie õpilane, ei hakka keegi sind ka nii rangelt kontrollima.

Heiti Kriisa: Ära tule kooli, vaid mine kooli taha.

Mart Helstein: Peab õpsile ütlema, et käisin arsti juures.

Kuido Kondike: Jää haigeks!

Priit Hurt: Ei tea, pole põhjuseta koolist puudunud.

Martiina Tiideberg: Õpi neljadele- viitele ja kui tahad puududa, ei pahanda keegi…

Andres Tamm: Mine koju ja ütle, et halb on olla ja ei saa kohe kuidagi koolis olla.

Marina Loomus: Öelge lihtsalt oma vanematele: "Ma ei viitsi täna kooli minna!"

Lauri Murumets: Tõmbad lihtsalt minema.

Kristjan Kass: Helistad õpsile ja matkid ema häält ja küsid end vabaks kooliks.

Mälestusi spikerdamisest: kuidas on hea maha teha?

Kristjan Kass: Istud õpsi laua lähedal. Siis õps sind ei jälgi, võid õpiku istmiku alla panna või vihikust piiluda.

Lauri Murumets: Otse õpikust või vihikust maha.

Marina Loomus: Ma polegi eriti spikerdanud, aga paar korda ikka olen õpiku lahti teinud. Õpetaja on mulle otsa vaadanud ja naeratanud. Kõige paremini saab puksi teha siis, kui kirjutad puksi laua peale.

Andres Tamm: Hehee!. Vat selle ma jätan oma teada. Õppige ja proovige.

Martiina Tiideberg: Õpikust maha teha… lolli (sorri, natuke mittetähelepaneliku) õpetajaga…

Priit Hurt: Ma olen päris mitu korda spikerdanud. Olen ka vahele jäänud, aga enamasti on mul spikerdamine õnnestunud. Minu arvates on hea spikerdada nii, et paned spikrid töö vahele. Kui õps tahapoole läheb, on hea maha teha. Mina olen mitu korda nii spikerdanud.

Kuido Kondike: Sodid laua hariliku pliiatsiga täis.

Mart Helstein: Hea on spikerdada koolipingis, millel on klapiga sahtel.

Heiti Kriisa: Ei spikerdanud. Aga kõige parem: õpi ära!

Hellis Hamunen: Olen üsna palju spikerdanud, aga vahele ei ole jäänud. Minul on kõige parem maha kirjutada õpikust või vihikust. Mõnel korral on õpetaja küll öelnud: "Hellis!", aga hinnet ei ole alla võetud. Laua peale olen ka harilikuga kirjutanud.

Kristiina Tiideberg: Ükskord panid poisid inglise keele tunnis suure spikri ahju kohale ja õpetaja (T.-S. Vertmann) jõudis juba mitu sõna ära küsida (meie naerukihistamise saatel) enne kui nägi, mis ahju kohal on. Õpetaja võttis asja õnneks naljana.

Rainer Sups: Kirjutad spikrid kõrva taha.

Annika Part: Vaikselt otse vihikust või õpikust. Sõnad kirjutasin paberile ja vaatasin sealt.

Airi Puiestee: Ükskord jäin ma füüsika tunnis vahele, mul oli puks pinalis, aga õps hakkas kahtlustama… ja tulemus oli silmaga näha. Eks iga inimene teab ise, kuidas ta spikerdab. Kõige parem on kirjutada käe peale, käevarre peale. Seljas peab olema pikkade varrukatega pluus: vahel vaatad, kui meelest ära läheb.

1.september 1992 – tarkust taga nõudma tulnud lapsi tervitavad I A klassi õpetaja Valve Keskpalu ja I B klassi juhataja Sirle Kuristik.
Mai 1993 - tutvumine Taevaskojaga.
1.september 1993 – A ja B klass ühinevad, klassijuhatajana jätkab õp. Valve Keskpalu.
Mai 1994 - ekskursioon Otepääle.
Mai 1995 - tutvumine Alatskivi ja Palamusega.
Aprill 1996 – Kristiina Tiideberg võidab Alatskivil ülemaalise vendade Liivide etluskonkursi (noorim laureaat läbi konkursi ajaloo!)
Aprill 1996 – ilmub esimene sõnailu-ja pildivara kogumik "Tootsi taskud", mille ristiemaks on Karin (Õim) Murumets.
1.september 1996 – klassijuhatajaks saab õp. Marika Lehiste, kuid kohakaaslasena peab ta mõni päev hiljem ametist loobuma maakonna haridusfinantsisti nõudel.
September- oktoober 1996 – klassijuhatajana tegutseb toonane inglise keele õpetaja Annela Liivat.
November 1996 – kogu-klassijuhatajaks saab õp. Taisi Mängel.
12.detsember 1997 - klassi jõulumissiks valiti Marina Loomus, printsessideks Hellis Hamunen ja Kairi Kähr.
7.oktoober 1998 – Ekskursioon Riiga.
Aprill 1999 – "Tootsi taskute" "nägu" sel korral ja kahel järgmisel aastal Kristiina Tiidebergilt.
1.september 1999 – klassijuhatajaks saab kehalise kasvatuse õpetaja Anne Välja.
1.september 1999 – jalgrattamatk Aarikesele.
Oktoober 1999 – Marina Loomus võidab noorte arvestustes Eesti meistritiitli judos.
1999 – oodatud klassiõhtud Kuuste ja Vastse-Kuuste eakaaslastega.
25.jaanuar 2000 – korraldati koolis sporditarvete ost- müük- vahetamine.
Mai 2000 – kahepäevane jalgrattamatk Elvasse ja Vapramäele.
1.septembril 2000 – viimane kooliaasta algab kooliuusikute aktusele juhatamisega.
19.oktoobril 2000 – libapäev, mil üheksandikud asendavad õpetajaid; libadirektoriks Andres Tamm.
Jaanuaris 2001 – klassijuhatajana asub tööle õppealajuhataja Marju Pehlak.
8. märtsil 2001 - eksklassijuhataja Anne Välja sünnitab tütre Lille Välja.
31.mail 2001 – koolilaskepäeva aktus, direktor Enn Liba saab Mardilt ja Heitilt kingiks kommikarbitäie spikreid, mis olnud poistele abiks.
7. juunil 2001 – kõik õpilased sooritavad edukalt valikaine eksami
11. juunil – emakeeleeksam- kõik jälle edukad!
15. juunil –matemaatikaeksam.
17. juunil 2001 – koolidirektor Enn Liba annab kätte lõputunnistused.
18. juunil 2001 ja edaspidi: ei me ette tea, mis elu meil tuua võib.

Kuuste kooli lõpetajate esimene õpetaja…

… oli Liidia Piir. Lõbus oli see, et 1. klassis ei tohtinud me omapäi saali jooksma minna nagu praegusel ajal, aga meie küsisime WC-sse ja läksime ikka. Siis pidime õpetaja eest jooksma.

* Liidia Piir oli väga hea õpetaja. Ta polnud kuri.

* Ta oli üpris lõbus, aga kui lollust tegid, siis said riielda ka.

* Minu esimene õpetaja võttis mul kogu aeg nätsu suust, kui ma tunnis seda närisin ja saatis iga väikse pahanduse eest nurka.

"Kambjakate" meenutusi esimesest koolipäevast

Martiina Tiideberg: Mul polnud see just eriti tavaline, sest ma läksin kooli teise klassi.

Priit Hurt: Läksin kooli, sain aabitsa ja lilled, rohkem ei mäleta ma midagi.

Hellis Hamunen: Ma mäletan, et tahtsin istuda koos naabritüdrukutega, aga meid pandi eraldi klassidesse ja siis olin ma väga õnnetu, sest ma ei tundnud oma klassist ju MITTE KEDAGI!!!

Airi Puiestee: Kahjuks pole mul sellest midagi meeles, kuna ma ei saanudki esimesel koolipäeval kooli minna- olin haige.

Karin Murumets: "Minu esimene koolipäev oli väga tore. Ma ei tundnud klassist mitte kedagi, aga oma hea suhtlemisoskusega tutvusin ma seal mitmete inimestega ja ühega neist hakkasin koos istuma.

Põhjused, miks "kuustekad" tahtsid hommikuti kooli tulla

* Kodus on nii igav, ei ole midagi teha.
* Koolis on sõbrad, kellega koos olla.
* Siin on lahe olla, saab nalja.
* Kodus istudes on igav ja ei saa targemaks.
* Iga päev toimub midagi uut ja huvitavat.

Eredaid hetki "kambjakate" koolielust

Airi Puiestee: Ma ei tea, kas see on sündmus, aga naljakas see on. Olime geograafia eksamil, mina istusin uksepoolses reas kõige viimases pingis. Järsku hakkas komisjon naerma, aga ma ei teinud sellest väljagi. Pärast sain teada, et minu koti juures oli olnud hiir-otse minu selja taga. Lausa jube või mis!!! Naljakas ta on!

Rainer Sups: Üks mälestus on selline, et sööma minnes ma jooksin õpetaja M otsa ja mõne jaoks oli see päris naljakas.

Kristiina Tiideberg: Vist see, kuidas meil eksami ajal hiired ringi liikusid ning õpetajad teadsid, aga õpilastele ei rääkinud.
Siis veel see, kuidas me olime tüdinud sellest, kuidas Ärtis muudkui lõpmatult pikalt lobiseb, ja kui ta pidi tulema meile eesti keeles asendusõpetajaks, siis me palusime õpetajat, et ta ütleks Ärtisele, et ta nii palju ei lobiseks. Aga see vaikis kõik 2 tundi! Ei öelnud sõnagi. Pärast kõik igatsesid seda, et ta midagi ütleks!

Mart Helstein: Esimeses klassis (lasteaia majas) sadas lagi alla.

Andres Tamm: Õpetajate päev, olin dire, sain päev otsa kooli valitseda.

Mis tundega tuleksid "kuustekad" vilistlaste kokkutulekule aastal 2005?

*Ma arvan, et hea tundega. Saab jälle klassikaaslasi ja õpetajaid näha
*Ärevus on suur. Tahaks näha koolikaaslasi ja õpetajaid. Saan sõpradega kokku ja meil on niikuinii paljust rääkida.
*Saab rääkida, mis vanasti kooli ajal tehtud sai.
*Tunne on mega. Olen siis 20-aastane, arvatavasti kuskil tööl ja tahaks väga koolikaaslasi näha.
*Huvitav oleks teada, kes millega on tegelema hakanud.
*See aeg on liialt lühike, et jõuagi vist mingit tunnet tekkida.
 

Võit iseenda üle
Mõtteid "kambjakate" lõpueksami lühikirjandist:

*Vaatasin taskulampi, mis viimaseid hingetõmbeid tegi.
*Olen oma probleemidele kahe jalaga vastu marssinud.
*Minu jaoks on võit see, kui ma saan poest nii mööda minna, et ma sealt midagi ei ostaks.
*Pool võitu on parem kui terve kaotus!
* Mina olen küll ennast juba mitu korda võitnud, vähemalt enda arust. Mõnedel inimestel on raske ennast võita.