Selles lehes:

• Peaminister Laar kohtus Kambja kooli gaididega

1. juunil, lastekaitsepäeval kutsus peaminister Mart Laar Toopeale valitsuse kodumajja lasteliikumiste esindajad. Kambja koolist käis kohtumisel kolm gaidi. Liisuheitmisega valiti Toompeale sõitjateks gaidid Liisa Unt, Kaija Piller ja Ott Krull
• Valla koolide õpilased tegid Kuustes teatrit

Järjekordne Kambja valla laste näitemängupäev sai teoks 6.aprillil Kuuste kooli saalis. Üles astus 4 truppi kokku viie näidendiga.
• Kord majja, et suvel oleks rõõm pidutseda!

Vallavolikogu heakorrakomisjon "esitleb" Kambja lähiümbruse häbiplekke
• Noorsoopolitseiniku raport: alaealised aastal 2000

Nelli Ruuge: Noorsoopolitsei saab teada kõigist piirkonna alaealiste õiguserikkumistest
Kambja valda teenindavale noorsoopolitseile laekus Kambja valla alaealiste seadusevastaste tegude kohta 2000. aasta jooksul 3 avaldust.
• Parimad ümber Kambja järve jooksul

Pühapäeval, 22.aprillil toimus neljandat korda ümber Kambja järve jooks. Osales ligi 80 jooksusõpra. Vallaleht avaldab iga vanusegrupi kolme parima võistleja nimed ja jooksuaja.
• Kambja valla spordipäev peeti Vana- Kuustes

Maikuu kaheteistkümnendal päeval oli Kambja valla spordipäev. Võisteldi Kuuste kooli staadionil.Kõigi võistlejate tulemused protokolliti, võitjate nimed avalikustab ka vallaleht.
• In memoriam
• Volbripäev Kuuste moodi

Aprillikuu viimasel päeval leidis taas kinnitust, et Kuuste kooli rahvas on pisut metsa poole. Selle asemel, et ristiinimese kombel mööda teed punktist A punkti B liikuda, andsime õpilastele juhised kätte ja ajasime nad metsa, tingimusel, et kogu seltskond isikkoosseisu kadudeta sihtpunkti jõuaks. Sel ajal, kui õpetajad Heli ja Lauri lapsi teele saatsid, seadsid teised metsas varitsusi üles.
• Põllumehed saavad juunis taotleda kahte toetust

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti pressiteade (22.05.2001 a.):
• MEIE ELU

MEIE ELU EHK MELU PANEVAD KIRJA KAMBJA KOOLI VIIENDIKUD
Kambja pasunakooriga külalisesinemisel Saksamaal
Nõiapidu volbriööl ja maituli
• “Teie olete hoopis teistsugune!”

Kaplan Veljo Kaptein kuulutab elava lootuse sõnumit kaitseväes teenivatele meestele
• Eestimaa minevikust, olevikust, tulevikust

kirjutab Mait Rebane, Kambja volikogu liige Isamaaliidunimekirja
• Eakad sünnipäevalapsed juunis 2001
• Mugavad hauahooldajad kiusavad kalmistuvahti

Vallavolikogu kehtestas küll Kambja kalmistu kasutamise eeskirja, kuid kalmistuvahi süda on jätkuvalt mures. Kalmuhooldajate seas on palju tublisid ja hoolsaid inimesi, kuid on neidki, kes löövad käega nii kalmistu eeskirjale kui kalmistu heakorrale.
• President annab üle "Murtud Rukkilille" märke

Lennart Meri kutsub Tartumaa endised küüditatud ja vangistatud 8. juunil Elvasse
• Kuuste laste emad proovisid omal nahal koolielu

Taas on meeldiv võimalus kiita Kuuste kooli õpilaste vahvaid ja seltskondlikke emasid ning vanaemasid, kes ei pidanud paljuks tulla meiega koos emadepäeva tähistama. Võib julgelt väita, et kogu peo õnnestumise tagasid emad ise, kes igas ettevõtmises lustiga kaasa lõid.
• Värsked vallakodanikud
• Teated

1. juunil, lastekaitsepäeval kutsus peaminister Mart Laar Toopeale valitsuse kodumajja lasteliikumiste esindajad. Kambja koolist käis kohtumisel kolm gaidi.

Gaidirühm on Kambja kooli ajaloos uus ettevõtmine. Õpetaja Sirle Kuristik hakkas tegelema gaidide juhendamisega tänavuse õppeaasta algul. Vallaleht vahendab gaidide ja nende juhendaja esimesi muljeid ühistegevusest.

Gaidid: Tartus toimus 27.- 29.aprillini gaidide nädalalõpulaager ja ühtlasi jüripäevaüritus.

Jõudsime Tartusse 27. aprilli õhtul kella viie paiku. Sellel õhtul oli kavas viktoriin liikluse kohta. Osavõtjaid oli kokku umbes 100.

Reede õhtul saabus öörahu kell 23, kuid keegi ei tahtnud magama minna, kuna polnud und.

Laupäeval kell 9 algas linnamäng, kus tuli käia paljudes paikades üle Tartu. Linnamängu üks kontrollpunkt oli Eesti Rahva Muuseum. Seal oli jube vahva!

Gaidiringi juhendaja Sirle Kuristik: Linnamängus tuli läbida 15 kontrollpunkti, kus salgal oli vaja täita mingi ülesanne või õppida selgeks mõni uus oskus Tuli selgitada üht sportlikku mängu ning võtta välja seljakotist esemed ja teha kindlaks, millised on vaja laagrisse kaasa võtta ja milliseid pole üldse vaja. Ümbrikel olevate markide järgi pidi ära arvama maad, kust kirjad on saadetud. Ühes punktis tuli lahendada salakiri ja kokku pidi saama gaidide hümni. Veel tuli koostada ühe laagri päevakava, menüü ja maksumus. Emajõe äärses kontrollpunktis oli vaja tunda muistendeid ja muistendite tegelasi. Surnuaias otsisime tuntud gaidi Hünersoni hauda- jooksime hauast mitu korda mööda, enne kui üles leidsime. Pidime õppima vanu rahvatantse ning punuma sõpruspaela.

Need tegevused olid üsna vaevarikkad. Kontrollpunktide läbimiseks pidime kõndima Tamme Gümnaasiumist kuni Raadini välja. Õhtuks olid kõik surmani väsinud, kuid päevaga rahul.
 

Gaidid: Laupäeva õhtul kella üheksa paiku andsime gaiditõotuse, et saada õigus gaidi rätti kanda. Tõotuse andmiseks pidime kogunema Tamme gümnaasiumi ette, kus me ka ööbisime. Sealt läksime koos teistega, kes tahtsid tõotust anda, nende juurde, kes on juba ammu tõotuse andnud. Koos meiega andsid tõotust kolm salka. Meie tegime seda esimesena. Kui olime tõotuse ette lugenud, sidus Lionne Ristikivi meile kaelarätid kaela. Pärast seda algas kaasaegne pidu.

Gaidijuht Sirle Kuristik: Gaidide tõotuse andmine oli südamlik ja meeldejääv. Kõik gaidid rivistati kahele poole teerada. Elupuude vahele kogu raja ulatusse olid põlema pandud küünlad ja lipu juures seisid gaidid tõrvikutega. Tõotuse andjad hoidsid kätest kinni ja Lianne viis nad, selg ees lippude juurde. Tõotust tuli lugeda kahekaupa, vaadates Eesti lipu ja Gaidide Liidu lipu poole ning andes samal ajal kolme sõrmega gaidi tervitus. Pärast tõotust pidime andma allkirja, et täidame tõotust ja olime täieõiguslikud gaidid ning siis sidus Lianne tõotuse andnutele kaela salga kaelarätid.

Gaidid: Pühapäeval oli paraad, kus osalesid nii gaidid kui skaudid. Kokku oli meid umbes 500. Gaidid ja skaudid said kokku Hurda pargis. Sealt mindi Raekoja platsile paraadile.

Pärast läksime kooli juurde tagasi ning siis saigi huvitav nädalavahetus läbi.

Gaidijuht Sirle Kuristik: Jüripäeval saime kätte ka gaidide vormipluusid, mida me nüüd koos kaelarätiga kanda võime. Suvises Tagametsa laagris, mis toimub 14.-22. juulini, oleme juba täieõiguslikud gaidid.

Meeldejääv oli ka jüripäeva tõrvikutega rongkäik ja gaidlik jumalateenistus Toome orus, mille läbiviijaks oli Eenok Haamer, kes on ka Tagametsa laagri peavanem.

Need 3 päeva olid huvitavad ja õpetlikud.
 

Kambja gaidirühm avaldab suurt tänu toetajatele ja abistajatele: OÜ Tranforest, Neeme Erkmaa, Kambja vallavalitsus, Annely Piller (õmblustöö), Kambja põhikooli direktor Enn Liba ja õpetaja Ulvi Unt (nõustaja stiilis ja õmblustöös).

Järjekordne Kambja valla laste näitemängupäev sai teoks 6.aprillil Kuuste kooli saalis. Üles astus 4 truppi kokku viie näidendiga.

Kambja kooli I klass õpetaja Valve Keskpalu juhendamisel esitas "Enne jõuluvana tulekut", II klass (õp Sirle Kuristik) "Vaeslaps ja talutüdruk", III klass (õp Mare Paidra) "Koer ja kass". Viimatinimetatu teenis ära peaauhinna Grand Prix. Kuuste kooli kolmandikud õpetaja Tiiu Sumbergi juhendamisel esitasid "Arstimängu" ja "Kas naer on terviseks?".

Kui hindajad läksid otsust tegema, näitas konkursiväliselt oma oskusi Kambja kooli näitering Märt Jaametsa juhendamisel. Ette kanti K. Tiitmaa "Lapsehoidja".

Kõik esinejad said innustust kiitvatest hinnangutest ja rohketest auhindadest. Kindlasti loodetakse kohtuda aasta pärast.

Sel kevadel on heakorrakomisjon käinud kahel korral otsimas kauneid korrastatud koduümbrusi ja leidnud meeldivalt palju kiitust väärivat. Tulemas on Kambja aleviku aastapäev, seetõttu on meie tähelepanu olnud keskendatud just Kambjale ja lähiümbrusele. Toome kõigepealt teie ette selle, mida enne lähenevat tähtpäeva saab korda teha, et suvel oleks rõõm pidutseda ning poleks häbi külalistele kodukanti näidata. Küllap on Kambja rahval need paigad endalgi teada, aga vahel on kõrvaltvaataja pilgust ka abi. Ringkäik ja pildid on tehtud 1. mail. Loodetavasti on juba lehe ilmumise ajaks mõndagi muutunud.

Alustame päris Kambja keskelt. Otse maantee ääres kaupluse vastas seisab põlenud maja. Kuuldavasti on selle omandiküsimus segane ning lammutamise või kordategemisega probleeme, aga et sinna on kogunenud hulk prahti, ei ole küll ainult omaniku süü.

Nüüd kümmekond sammu vallamaja poole. Vanal alusmüüril on samuti sodilasu. Neile, kes poe juurest vallamajja minnes teed õgvendavad, jääb see kindlasti silma. Rõõm oli näha, et vallamaja ja paisjärve vahelisel alal käis vilgas tegevus ning talvise pildiga võrreldes oli varemeis hoone vallamaja kõrval kasituma väljanägemise saanud. Üsna nukra mulje jätab aga pargi ääres seisev tühi maja, mis kunagi oli lõbustusasutuseks mõeldud. Kahju, kui lagunemine kordategijatest ette jõuab. Nende probleemsete kinnistute omanikud ei ela Kambjas, seetõttu on ka neile nõudmiste esitamine raskendatud.

Järgmine paljudele kambjalastele murettekitav paik on OÜ Oomiste maal asuv prügimägi. Paistab, et puukoore- ja saepuru pole sinna viimasel ajal eriti lisandunud, kuid prügil on omadus paljuneda. Nii ongi seal näha hiljuti raiutud puuoksi ja üht-teist kodusest majapidamisest pärinevat. Häbiplekiks Kambjale ja omanikule on see igatahes.

Eramajade aiad on enamasti korras – erandeid muidugi on. Ka suurte elamute ümbrusel pole viga. Seal võib näha hea algatuse jõudu – pr Anne Välja visal pealekäimisel ja eestvedamisel on korda saanud metsaalune, mis nüüd lausa kutsub jalutama ning sportima. Eks iga elanik teab, kui suur on tema panus sellesse. Loodame vähemalt, et kõigil jätkub tahet saavutatut hoida.

Ringkäik viis meid ka Kambja kalmistule. Pole Eestis küll näinud teist sellist rahupaika, kus hauaplatsid lausa astmetena mäenõlvadel asuvad. Suur osa kalme oli juba korrastatud, meeldiva mulje jättis kabeli ümbrus. Kõrvalisemate teede ääres on aga rohkesti omaalgatuslikke prügipaiku, mõned vanad raudristid on lausa uppunud prahi sisse.

Ka aiatagused ei näe head välja. Praegu on vaid väravate juures tähistatud prügipaneku paigad. Ilmselt on sellest vähe. Ilus ju oleks, kui kõik hauaplatside hooldajad viiks sodi ettenähtud kohta, kuid vaevalt et see nii toimima hakkab. Ehk saaks ka laiemate teede ääres leida kohad prahi jaoks, need tähistada ja vajadusel kogunenu ära vedada. Loodetavasti jäetaks siis risustamata tühjad või mahajäetud platsid.

Rebase poole viiva tee alguses riivavad silma varemed – kunagi oli siin kihelkonnakool. See tondiloss ei kaunista Kambjat.

Lausa ðokiturismi võib aga harrastada kohe Kambja külje all – endise Parve suurtalu maadel. Üle kogu küla hõljub mahajäetuse vari, igalt poolt vaatab vastu lagunemine ja allakäik, vaevalt võib leida märke kunagisest hiilgusest. Siin-seal vedeleb prahihunnikuid, tõeline üllatus tabab aga ringiluusijat kuusehekiga piiratud alal, kus nähtavasti on kunagi seisnud kaarhall. Selle jäänuste keskel mõjub mahajäetud korvilaud üsna kummaliselt. Sinna veetakse Kambja saekaatritest saepuru, sekka muud prügi.

Kõrvalasuvas katkises laohoones vedeleb lagunenud kottides väetis. Katus on praegu õnneks peal ja vihm otse peale ei saja, kuid reostuse jõudmine põhjavette on ainult aja küsimus.

Kambja valda teenindavale noorsoopolitseile laekus Kambja valla alaealiste seadusevastaste tegude kohta 2000. aasta jooksul 3 avaldust.

Eelmise aasta jooksul on koostatud Kambja valla alaealistele 4 haldusõiguserikkumise protokolli, millest 3 on koostatud Tartu linnas. Rõhutan asjaolu, et kohalik noorsoopolitsei saab teada kõigist õiguserikkumistest, mida piirkonna alaealiste poolt korda saadetakse (ka väljaspool Tartu maakonda sooritatud teod).

Noored kambjalased õiguserikkujate andmepangas

Ei tea, kas on tegu tähelepanu puudumise korvamisega, aga 2000. aastal on kantud Kambja valla noorukitest Tartu Politseiprefektuuri alaealiste õiguserikkujate andmepanka viis isikut. See tähendab, et alaealine on toime pannud vähemalt ühe kuriteo, mis on kriminaalkorras karistatav (salajane vargus, huligaansus jne) või on sooritanud kaks haldusõiguserikkumist.

Käesoleva aasta esimestel päevadel lisandus siia nimekirja veel üks (kuriteo sooritamise hetkel küll 16 aastane, kuid nüüdseks aasta vanemaks saanud) nooruk, kes koos sõbraga otsustas oma vaba aega sisustada autot ärandades. Kriminaalkoodeksi §10 lg2 järgi kannab kriminaalvastutust antud kuriteo sooritamise eest isik, kes on kuriteo toimepanemise ajal jõudnud 13 aastaseks. Üldjuhul kuulub kriminaalvastutusele isik, kes on kuriteo sooritamise ajal jõudnud saada 15-aastaseks. See aga eeldab, et pea täisealiseks saav nooruk on juba täielikult suuteline aru saama sellise teo ühiskonnaohtlikkusest.

Meie valda on hiljaaegu elama asunud üks praegu 16-aastane noormees, kes Tartus koolis käib ja linnas ka vägitükke korda saadab. Nooruk võeti arvele Tartu Politseiprefektuuri alaealiste õiguserikkujate andmepanka seoses tema viimaste kuritegudega. Tal on kalduvus huligaanitseda nii aknaid puruks pekstes kui kalmistul haudu rüüstates.

Meie vallas elab noormees, kes tahtis oma varjust üle hüpata, aga kogenenud täiskasvanute poolt välja töötatud piirangud ei lasknud sel toimuda. 1.septembri pidu, mis tahtis tõsta Tartu linna teise kohta, pani ka tema tegutsema. Oma kompleksidest üle saamiseks kasutas ta alkoholi, mis ka suuremad mehed maha murrab, asi siis kõhnuke mehehakatis omatahtsi tegusid tegema panna.

Kus tegijaid, seal nägijaid: politseiniku kogenud silm lõpetas selle noormehe alkoholi tarbimise. Loodan, et nii mõnigi seadusevastane tegu jäi sel noorukil tegemata. Koolirahana tuli tal aga maksta rahatrahvi, mida sellise õiguserikkumise eest võib määrata kuni 50 päevapalka.

Rahatrahvid soolasemaks

Rahatrahvide arvestamisel on sellest aastast muudatus. Vabariigi Valitsuse 19.detsembri 2000.a. määrus nr 428 “Palga alammäära kehtestamine” kehtestab 1.jaanuarist 2001.a. tunnipalga alammääraks 9 krooni 40 senti ja kuupalga alammääraks täistööaja korral 1600 krooni (varem 1400 krooni). See tähendab, et alates 1.01.2001.a. on päevapalk (1600:30=53,3) 53 krooni ja nõnda arvutatakse ka rahatrahvi suurused.

Näiteks:

1 päevapalk oli 46 krooni, nüüd 53 krooni;

2 päevapalka varem 92 krooni, nüüd 106 krooni;

10 päevapalka varem 460 krooni, nüüd 530 krooni;

50 päevapalka varem 2300 krooni, nüüd 2650 krooni.

Pimedal ajal helkurita käimise eest võib politseinik määrata rahatrahvi kuni kümne päevapalga ulatuses. Eks mõelgem, kui suure augu see rahatrahv Teie pere eelarvesse või rahakotti teeb.

Mureks koolikohustuse täitmine

Millegipärast lisandub jätkuvalt koolikohustuse mittetäitmise juhtumeid. Lapsed on kohustatud koolikohustust täitma kas põhikooli lõpetamiseni või tema enda seitsmeteistkümne-aastaseks saamiseni. Seadusesse tuleb varsti muudatus – kaheksateistkümne-aastaseks saamiseni. Sõjaväkke kutsutakse 18-aastaseks saanud noormehi ja tööle võetakse parema meelega ikkagi juba täisealisi isikuid. Seetõttu jääb üks tühi aasta, mille koolist väljalangenud alaealine saadab mööda hulkudes ning halvemal juhul paneb suurest igavusest toime seadusevastaseid tegusid.

Pidevateks koolist puudujateks osutuvad just 15-aastased tütarlapsed ja noormehed. Ei tea, kuidas küll nende mõistust koju kutsuda. Kooli ja politsei koostöö ei ole andnud kõikide noorukite puhul tulemusi. Mõnel juhul on süüdi kodused tingimused: sugugi ei toetata meie ühist ettevõtmist. Teistel juhtudel jääb ka kodu, kooli ja politsei ühistest jõupingutustest isegi väheseks, et laps saaks aru, mis õige ja tema jaoks antud hetkel oluline. Lapse koolikohustuse mittetäitmise eest on politseinikul õigus määrata lapsevanemale rahatrahv viiekümne päevapalga ulatuses ehk kuni 2650 krooni.

Detsembrikuu alguses külastasin Kuuste Põhikooli lapsevanemaid ja selgitasin neile praegu palju kõlapinda leidnud teemat- narkomaaniat ja selle levikut. Terviseõpetuse õpetaja tutvustas Kuuste kooli õpilaste seas anonüümse küsitluse alusel tehtud kohalikku statistikat, mis ajas hirmu nahka.

Projekti “Kahtepidi kanepist” raames on Eesti Põllumajandusmuuseumis ette valmistatud näitus. Ametlik avamine oli 21.veebruaril ja näitust hoitakse avatuna 31.maini 2001. Praeguseks on näitus hoo sisse saanud ning paljud õpilased ja teised huvilised on käinud seda vaatamas nii projektijuhi Ruth Metsalliku ja noorsoopolitseiniku tutvustamisel kui ka omal käel.

Selline oli kokkuvõte Kambja alaealiste probleeme tekitavatest tegemistest - toimetustest. Kindlasti on valla rahval ka omapoolseid arvamisi asjast. Teada on, et kõik teod lihtsalt ei jõua meie huviorbiiti.

Pühapäeval, 22.aprillil toimus neljandat korda ümber Kambja järve jooks. Osales ligi 80 jooksusõpra. Vallaleht avaldab iga vanusegrupi kolme parima võistleja nimed ja jooksuaja.

Poisid kuni 10aastased:
I Jaanus Aavik 6.29; II Jaan Kaasik 6.46; III Sander Jürgenson 6.50.

Poisid 11-13a:
I Mihkel Palk 5.47; II Sigmar Mägi 5.56; III Vahur Palk 6.07.

Poisid 14- 16a:
I Kermo Käärst 5.47; II Tarmo Kiuru 5.52; III Kristjan Lokk 5.53.

Tüdrukud kuni 10aastased:
I Kätlin Verbu 7.50; II Ruth Assak 8.13; III Margot Sepp 8.15.

Tüdrukud 11-13a:
I Getter Käsi 6.32; II Margit Ader 6.40; III Liisa Unt 6.44.

Tüdrukud 14- 16a:
I Kristi Kirs 5.51; II Liina Käärst: 6.17; III Liisi Roos 6.29.

Mehed:
I Indrek Roos 5.10; II Jürjo Lokk 5.11; III Aare Ärmpalu 5.14.

Mehed- veteranid:
I Kalev Kajaste 5.28; II Jüri Jürgenson 6.49; III Toomas Kalev 8.45.

Naised:
I Külli Koosa 7.00; II Anneli Sepp 7.19; III Margit Lepp 7.55.

Naised- veteranid:
I Aili Loomus 8.26; II Eha Ilves 8.46; III Anne Teder 9.07.

Maikuu kaheteistkümnendal päeval oli Kambja valla spordipäev. Võisteldi Kuuste kooli staadionil.
Kõigi võistlejate tulemused protokolliti, võitjate nimed avalikustab ka vallaleht.

Naised kuni 12aastased, 60 m jooks:
I Erle Põder 8.99; II Kätlin Päkk 10.34; III Getter Käsi 10.50.

Mehed kuni 12aastased, 60 m jooks:
I Erki Askirko 9.93; II Kaido Poska 9.94; III Vahur Palk 10.05.

Naised 13-14aastased, 60 m jooks:
I Kristi Kirs 9.01; II Karin Helstein 10.06.

Mehed 13-14aastased, 60 m jooks:
I Lehar Kudu 9.80.

Naised, 60m jooks:
I Marina Loomus 9.24; II Aivi Paumets 9.93; III Hannela Viigi 10.35.

Mehed 60m jooks:
I Lauri Semevsky 7.99; II Rauno Lints 8.11; III Hannes Brikkel 8.56.

Naised- veteranid, 60 m jooks:
I Anne Palumets 10.46; II Laivi Sirp 11.38; III Helin Kanep 11.40.

Mehed- veteranid 60 m jooks:
I Rein Härmoja 10.84; II Juhan Lokk 14.13.

Mehed, kuulitõuge:
I Lauri Semevsky 11.44; II Janar Nool 10.98; III Rauno Lints 10.39.

Naised, kuulitõuge:
I Aivi Paumets 7.30; II Marina Loomus 6.94; III Lenne Piirimägi 6.70.

Mehed- veteranid, kuulitõuge:
I Rein Härmoja 8.78; II Juhan Lokk 5.26.

Naised- veteranide, kuulitõuge:
I Anne Palumets 7.10; II Aime Kamenjuk 6.32; III Laivi Sirp 5.87.

Köievedu:
I Kuuste õpetajad: Kaido Mark, Anne palumets, Lauri Semevsky, Rein Härmoja, Ragne Õunapuu;
II Sula Kala: Alar Palla,Ülar Palla, Lauri Lints, Sirje Siimo, Aime Kamenjuk;
III Jõujuurikad: Meelis Kanep, Helin Kanep, Rauno Lints, Laivi Sirp, Janar Nool.

Jalgpall (vanemad):
I Kuuste: Riin Palumets, Liina Käärst, Margus Kanep, Meelis Kanep, Andri Snetkov, Kaido Nõmme, Siim Klassepp;
II Kambja Taavi Loos, Madis Rehk, Marina Loomus, Karin Helstein, Paul Unt, Silver Siibak, Marko Eit.

Korvpalli teatevõistlus:
I Kambja: Erle Põder, Getter Käsi, Sigmar Mägi, Rauno Kiuru, Vahur Palk, Gevin Palk, Elger Sepp;
II Kuuste Kaido Poska, Erki Askirko, Silver Kask, Annika Alliksaar, Henri Kink, Kersti Askirko, Andris Brikkel.

Jalgpall (nooremad):
I Kuuste: Kaido Poska, Erki Askirko, Silver Kask, Annika Alliksaar, Henri Kink, Kersti Askirko, Andris Brikkel;
II Kambja Erle Põder, Getter Käsi, Sigmar Mägi, Rauno Kiuru, Vahur Palk, Steve Mägi, Elger Sepp.

Orienteerumine:
I Signe Kalda, Andrika Brikkel, Silver Kask 2.13;
II Elger Sepp, Kätlik Päkk, Getter Käsi, Vahur Palk 2.28.

Mehekandmine:
I Liidia Piir, Kristi Kirs, Anne Palumets, Aime Kamenjuk, Helin Kanep, Laivi Sirp 10.15;
II Eha Alliksaar, Karin Helstein, Marina Loomus, Hannela Viigi, Aivi Paumets, Sirje Siimo 11.81.

Bulltid:
I MJL: Meelis Kanep, Janar Nool, Laivi Sirp, Aie Kamenjuk, Alvar Täht;
II HAS: Hannela Viigi, Aivi Paumets, Sigmar Mägi, Lauri Lints, Priit Lõhmus;
III MKT: Marina Loomus, Karin Helstein, Taavi Loos, Paul Unt, Madis Rehk.

Meeste laskejooks:
I- II Rauno Lints, Lauri Semevsky 2.57.00; III Andrei Snetkov 3.03.

Naiste laskejooks:
I Kristi Kirs 3.10; II Anne Palumets 4.08.16; III Laivi Sirp 4.58.60.

Aprillikuu viimasel päeval leidis taas kinnitust, et Kuuste kooli rahvas on pisut metsa poole. Selle asemel, et ristiinimese kombel mööda teed punktist A punkti B liikuda, andsime õpilastele juhised kätte ja ajasime nad metsa, tingimusel, et kogu seltskond isikkoosseisu kadudeta sihtpunkti jõuaks. Sel ajal, kui õpetajad Heli ja Lauri lapsi teele saatsid, seadsid teised metsas varitsusi üles.

Esimesse kontrollpunkti jõudes ootas võistlejaid ees teadvuseta "kannatanu", kel tuli peatada arteriaalne verejooks. Igaks juhuks küsisid õpetajad Anne ja Mare ka, mida teha ninaverejooksu puhul ja kas lähikonnas hakkas silma mõni ravimtaim.

Umbes kilomeetri pärast ootas edasiliikujaid hoopis karm katsumus. Militaarlike kalduvustega vilistlane Innar ja õpetaja Marju olid valmis seadnud miinivälja, lasid võistlejatel granaadiga täpsust visata ja kiikuval puutüvel tasakaalu hoida.

Rändurite tee viis metsast välja kutsuvalt sillerdava järve äärde. Kuid veekogu sõbralikkus oli petlik. Kaldal seisva õpetaja Kaido sõnul oli just äsja veest tõmmatud uppunu, keda matkasellidel tuli elustama hakata. Lisaks mõned küsimused veemõnude ohutu nautimise kohta ja vetelpääste kontrollpunkt oligi läbitud.

Eespool terendasid juba Sipe kooli paar viimast püstist seina, mille äärde direktor Rein oli üles seadnud märklaua- viimase ülesandena tuli võistlejatel õhupüssist märki lasta. See atraktsioon osutus üheks populaarsemaks- kes oma kuulid oli teele saatnud, asus aga taas rivi lõppu uut võimalust ootama.

Need vähesed, kes metsaretke ära põlgasid, olid jõudnud juba lõkke süüdata ja valmistusid näljaste seiklejate turgutamiseks maitsvate grillviineritega. Enne veel said kõik soovijad õpetaja Anne juhendamisel proovida oma oskusi paralleelköitel turnimisel.

Kokkuvõtted tehtud, jäi üle veel võitjad välja kuulutada. Õigupoolest polnudki see väga keeruline, sest tegijana tundis end igaüks, kes matkamängus kaasa lõi. Nii et võitsid kõik, võitis positiivne ellusuhtumine.

Nüüd ei olnud muud, kui ennast puhtaks kasida ja volbridiskoks valmis seada.

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti pressiteade (22.05.2001 a.):

Põllumehed saavad 15. juunini taotleda kahte erinevat toetust.

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) maakondlikest büroodest ja koduleheküljelt (www.agri.ee/pria) on võimalik saada põllukultuuride toetuse taotlusvorme. Juhime toetuse soovijate tähelepanu sellele, et tänavu on toetuse taotlemisel mõned muudatused mullusega võrreldes.

Kõigepealt palume silmas pidada, et teraviljatoetust ja sertifitseeritud seemne kasvatamise toetust saavad taotleda füüsilisest isikust ettevõtjad ja äriühingud, kellel ei ole käesoleva aasta 1. juuni seisuga riiklikke maksuvõlgu või maksuvõla tasumine on ajatatud. Seega on hädavajalik Maksuametiga 1. juuniks rahaasjad korda ajada, et mitte toetusest ilma jääda.

Põllukultuuride kasvatamise toetuste taotlusi võtavad 24. maist kuni 15.juunini vastu igas maakonnas PRIA piirkondlikud bürood. Teraviljatoetus on kõige suurema taotlejate arvuga toetus ja seepärast töötavad selle toetuse taotluste vastuvõtmisel kõik PRIA piirkondlikud töötajad. Järjekordade vältimiseks ärge jätke taotlusdokumentide esitamist viimasele päevale. (Ka ei jää enam aega võimalike ebatäpsuste korrigeerimiseks.) Püüdke kindlasti jälgida sedagi, et taotlusdokumendid oleksid korrektselt täidetud ja kõik nõutavad dokumendid lisatud.

Sertifitseeritud seemne kasvatamise toetuse saamiseks tuleb esitada vormikohane taotlus. Sertifitseeritud seemne kasvatamise toetust võib taotleda põllumajandustootja, kes kasvatas eelmisel aastal sertifitseeritud seemet ja seemne miinimumkogus hektarilt vastas esitatud nõuetele.

Tera- ja kaunvilja, rapsi, rüpsi ning seemne- ja kiulina kasvatamise toetuse (teravilja-toetuse) taotlejatel tuleb lisaks taotlusele esitada ettevõtte kõlvikute kaart ja erinevalt eelmisest aastast ka maakasutuse õiguslikku alust tõendav dokument. Teraviljatoetust saab põllumajandustootja, kes kasvatab harilikku nisu, rukist, otra, kaera, tritikalet, tatart, hernest, põlduba, rapsi, rüpsi ja lina kogu põllupinnaga vähemalt 5 hektaril. Toetust ei anta põldudele, mille umbrohtumus on üle 15 %.

Taotlejal, kes külvas sellel aastal sertifitseeritud seemet, tuleb koos taotlusega esitada seemne ostu kinnitava dokumendi ja kehtiva sertifitseerimist tõendava dokumendi koopia. Omatoodetud seemne korral tuleb esitada sertifitseerimist tõendava dokumendi koopia.

Toetuse taotleja saab PRIA Saare büroost teada oma uued kõlvikute numbrid. Taotleja soovil trükitakse piirkondlikus büroos välja ka ortofoto alusel A3 formaadis kaart, kus on uute põllumajanduslike kõlvikute piirid ja numbrid.

Põllumajandusminister kehtestab lähtuvalt taotluste arvust toetuse ühikumäära põllukultuuri ühe hektari kohta 17. augustiks. Ühikumäärast suurem toetuse määr võidakse kehtestada taotlejale, kes kasutab sertifitseeritud seemet või kes kasvatab ohustatud sorti taime. Tera- ja kaunvilja kasvatamise toetuse ühikumäärast väiksema määra võib põllumajandusminister kehtestada põldude kohta, kus kasvab tuulekaer. Toetus makstakse taotleja pangaarvele hiljemalt 27. augustiks.

Tera- ja kaunvilja, rapsi, rüpsi ning seemne- ja kiulina ning sertifitseeritud seemne kasvatamise toetuse maksmise aluseks on määrus "Põllukultuuride kasvatamise toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise kord ning nõuded põllukultuuri kasvatamise toetuse saamiseks" (RT I, 2001, 46, 254). Määrus jõustub 24. mail ja siis algab ka taotluste vastuvõtt PRIA maakondlikes büroodes (Tartu büroo Kooli 13, Tartu Tel. (07) 421 562).

Kambja pasunakooriga külalisesinemisel Saksamaal

Maarja Helstein:

Kambja puhkpilliorkester sõitis aprilli lõpul esinema Saksamaale Tengernisse linnakese 850. aastapäeva pidustustele. Kaasa tuli ka osake Kambja naiste tantsurühmast ja veel folkloorigrupp Tartust.

Reis Saksamaale algas 25. aprillil, me sõitsime Kambjast ära umbes kell 4 õhtupoolikul.

Esimese riigipiiri (Läti) ületasime umbes tund aega peale Kambjast väljasõitu. Lätist ei oska ma midagi rääkida, sest ma ei vaadanud eriti aknast välja, kuigi järgmise piirini oli maad umbes kolm ja pool tundi.

Leedusse jõudsime õhtul hilja. Selle öö veetsime me bussis. Kui Leedu sai läbi, tuli see meeletult suur Poola. Poolasse jõudsime me umbes kell 2-3 öösel. Järgmisel hommikul ärkasin ma vara üles. Mul oli süda paha ja ma ei tahtnud midagi süüa.

Päeval jõudsime Saksa linna Potsdami. Seal külastasime raekoda- see oli väga kena. Me käisime ka ühes kirikus, mis oli hästi suur ja kõrge. Õhtul jõudsime ööbimispaika.

Järgmisel õhtul jõudsime Tengernisse, kus meid majutati. Meie olime ühe naise juures, kelle nimi oli Hanna. Meil oli raske suhelda, sest meie ei osanud saksa keelt ja tema ei osanud inglise keelt. Hannal oli poeg Friedrich, kes meie õnneks oskas inglise keelt.

Ma ei mäleta küll järjekorda, kus me millal käisime, kuid seda mäletan siiski, kus me käisime. Näiteks käisime me keiser Wilhelmi mälestussamba juures. Kahjuks oli sel päeval udune ja vihma sadas. Mul hakkas õudselt külm. See mälestussammas oli väga kõrgel mäe otsas.

Alati, kui me kusagile bussiga sõitsime, saime me kokku kogudusemaja juures.

Selle aja jooksul, kui me Tengernis olime, osalesime kahes rongkäigus. Esimene korraldati Tengerni 850. sünnipäeva puhul. See oli nii lahe, sest selles rongkäigus oli 40 traktorit, mille kärudes olid inimesed. Näiteks ühes kärus olid lapsed, kes mängisid tennisemängijaid. Teises kärus olid inimesed, kes mängisid seppasid.

Teise rongkäigu tegime me ise, sest meil oli kokkulepe ühe teksafirmaga. Pidime neile mängima ja saime tasuks valida kaks riideeset, mille eest me ei pidanud maksma.

Ühel päeval läksime me Lübeckisse ja saime seal sisseoste teha.

Lahkumisõhtu toimus kogudusemajas, kus ka meie pasunat mängisime. Jõudsime oma saksa koju ehk majutuspaika hilja. Järgmisel hommikul tõusime kell 5 üles ja väljasõit Tengernist oli kell 7. Siis hakkasime me koju sõitma. Sellel päeval käisime Berliinis, kus me lihtsalt ringi vaatasime.

Me käisime ka riigipäevahoones suure klaaskupli all. Täitsa ülevalt oli hästi ilus vaade. Üles viisid trepid, mille keskel oli peeglitega kaetud sammas. See tegi asja veel ilusamaks ja võimsamaks. Õhtuti pidid seal veel põrandal olevad tuled põlema, kuid meie käisime seal päeval.

Ehkki ma kardan kõrgust, ei tundnud ma üles minnes midagi halba. Kui me tagasi hakkasime tulema, hakkas mul natuke paha.

Vaatasime ka Berliini müüri jäänuseid (viimast järele jäänud osa). Ülejäänud müürikohta tähistas kahe telliskivilaiune jälg asfaldi sees. Berliini müür oli umbes 3 meetrit kõrge ja mitte kuigi paks.

Berliinis sõitsid ringi taksod millega sai lõbusõitu teha. Tegelikult ei olnud need tavalised taksod, vaid nad olid nagu rattad: taksojuht pidi väntama. Tagapool oli pink ja selle kohal päikesevari, mille all istus sõitja.

Reisi ajal käisime vaatamas ka Hitleri punkrite jäänuseid. Vaatepilt oli võimas. Seal oli palju hooneid, mis olid kõvasti kindlustatud. Hitleri punkri lae paksus oli 8 meetrit. Punkrite katusele istutati erinevaid taimi ja puid, et punkreid õhust näha poleks. Tervest punkrite kompleksist oli tehtud makett.

Nõiapidu volbriööl ja maituli

Erle Põder:

Volbriöö toob kaasa nõidade peo. Mina olen igal aastal sellest peost osa võtnud. Olen teinud ka ennast nõiaks. Seljas olid mul vanad kaltsud, mis olid mustad ja laiad. Ebamugav oli olla.

Volbriöö on väga lahe, kuid see ei ole ainuke pidupäev sel ajal. 1.mail on maipüha. Sellel aastal olin mina oma vanaisa juures koos onu perega. Me grillisime vorsti ja ajasime juttu. Meil oli ka suur maituli.

Tänu Kambja kirikuõpetaja Toomas Nigolale sai toimetus kaastöö kaitseväe kaplan Veljo Kapteinilt (26). Et igal ajahetkel teenib kaitseväes ka Kambja noormehi, annab artikkel nende kodustele ja tulevastele sõdurpoistele kindlasti olulist infot.

"Teie olete hoopis teistsugune!"

Just nõnda ütlesid sõdurid mulle Suurel Reedel. Arvan, et see on parim iseloomustus kogu minu teenistusaja jooksul. Üheltpoolt on see tunnustus tehtud tööle, kuid teisalt annab sõduri lihtne ja selge hinnang “teistsugune” kõige paremini edasi minu ameti sisu. Mind pani see iseloomustus "teistsugune" mõtlema. Sellepärast lähtun sellest ka käesoleva artikli kirjutamisel.

Kuidas sellesse ametisse sattusin?

Teenin sõjaväevaimulikuna Eesti Kaitseväes juba 5ndat aastat. Praegu asub minu teenistuskoht Kaitseväe Lahingukoolis Võrus Meegomäel. Olen siin olnud nüüd juba üle aasta. Varem teenisin Pärnu Üksik-jalaväepataljoni. Minu teiseks erihuviks on olnud religioonipedagoogika. Aastatel 1993-98 olin religiooniloo õpetaja Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumis. Selle kooli õpetajate ja õpilastega on mul tänini väga soojad suhted. Kaplaniameti vastu tekkis huvi Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris õppimise ajal. Otsuse langetamisel osutus määravaks Jumalalt saadud väga selge nägemus. Mõistsin, et vastupunnimine Tema kõikvõimsale tahtele on mõttetu. Ta tahtis, et ma oleksin elava lootuse sõnumi kuulutaja noortele meestele, kes teenivad Eesti Kaitseväes.

Kes on kaplan?

Kõigi tänapäeva kaplanite eeskuju on Martin Tours’st ja tema tegevusest pärineb ka kaplani ameti nimetus. Täpsemalt tuleneb see nimetus ladinakeelsest sõnast 'cape', mis tõlkes tähendab keepi, mantlit. 4.sajandil valis rahvas Prantsusmaal Tours’ oma piiskopiks munk Martini, kes varem oli elanud karmi palgasõduri elu. Juba noorena soovis ta saada kristlaseks ja pani end salaja katehumeeniks kirja. Kui isa oli sellest teada saanud, vihastas ta väga. Nagu isa, nii sai ka Martinist elukutseline sõdur. Aga oma südamesolevast kristlikust usust ei loobunud ta ka sõdurina. Hiljem saigi temast tõsine Kristuse järgija, usuline eeskuju paljudele. 4.sajandil polnud just tavaline, et piiskopi valis rahvas. Kuid nii juhtus just Martiniga, kes valiti pühasse teenimisametisse vastu enda tahtmist rahva tungival palvel ja survel.

Püha Martin on kuulutatud kõigi sõdurite ja kerjuste kaitsepühakuks. Tema järgi on ka mardipäev. Selle päeva mõte pole mitte kerjata, vaid Martini eeskuju järgida: aidata kerjuseid ja vaeseid. Lugu ise aga on järgmine:

Kord, kui Martin ratsutas läbi amiinide linna, peatus tema hobune. Ta märkas, et hobuse jalge ees lamab alasti kerjus. Martin tuli hobuse seljast maha. Praktilise mõtlemisega sõjamees leidis hea idee, kuidas kerjust aidata: ta raius oma mõõgaga sõdurikeebi kaheks tükiks. Ühe poolega kattis ta kerjuse külmetava ihu ja teise jättis endale. Samal ööl ilmus Martinile unes Kristus, kes näitas talle murtud kuuetükki ja ütles: ”Mida sa oled teinud ühele minu vähemaist, seda sa oled teinud minule!” (Mt 25, 40)

Tänapäeval tuntakse kristlikus maailmas kaplaneid aga üldiselt kui vaimulikke, kes teenivad väljaspool kirikut: sõjaväes, haiglates, vanglates, koolides jm.

Kaplanid teenivad enamuses Lääne tsivilisatsiooni kuuluvates armeedes ja NATO relvajõududes. Isegi islamiusulistes riikides teenivad nende sõdureid sõjaväe imaamid.

Eesti Kaitseväes määras kindral Laidoner esimesed sõjaväe õpetajad teenima 1919.a. vabadussõja ajal. On teada, et eesti ja ingeri soost vaimulikke teenis juba 17. sajandil Rootsi armee pataljonides.

Teenistus katkestati 1940.a. Kaasaegse kaplaniteenistuse kutsus ellu endine kaitseminister dr Hain Rebas 1993.a.

Kaplaniteenistus on Eesti Vabariigi ja Eesti Kirikute Nõukogu vaheline koostöö-projekt. Kaplaniteenistus on oikumeeniline, st teenistuses osalevad kõikide Kirikute Nõukogu liikmeskirikute vaimulikud.

1995.a. astus teenistusse kol Michael Viise, kes oli 30 aastat teeninud USA õhujõududes. Ta oli osalenud ka Vietnami sõjas. 1995.a. asus teenima ka esimene allüksuse kaplan, lpn Ago Lilleorg.

Sisemäärustiku järgi on kaplan pataljoni ülema nõuandja usu ja moraali küsimustes. Ta allub otseselt pataljoni ülemale. Erialastes küsimustes allub kaplan kõrgemal seisva staabi kaplanile.

Kaplani auastet määrab kõige enam tema erialane kompetentsus, alles seejärel tulevad militaaralased teadmised. Kaplan peab, nagu teised ohvitserid, end pidevalt täiendama. Mina olen lõpetanud lisaks Eesti kaplanite orientatsioonikursustele ja reservohvitseride kursustele ka USA ja Kanada armee kaplanite koolid, samuti olen saanud sõjalise vaatleja koolitust saanud ÜRO treeningukeskuses Niinisalos.

Praegu on Eesti Kaitseväes 17 tegevkaplanit. Igal pataljonil on oma kaplan, kaitseliidus teenivad reservkaplanid osalise ajaga. Kaitsejõudude peakaplan on kolonel-leitnant Tõnis Nõmmik.

Kuidas saadakse kaplaniks?

Et kaplaniks saada, peab kandidaat 1) olema oma kiriku poolt tunnustatud, usaldusväärne ja ordineeritud vaimulik, omama vähemalt 2 aastast praktikat koguduses, 2) omama erialast kõrgharidust (täielik vähemalt 4 aastane teoloogia kursus kõrgemas vaimulikus õppeasutuses) ja 3) olema läbinud kaplan-ohvitseride orientatsiooni kursused (lühendatult KOK) Kaitsejõududes.

Mida kaplan teeb?

Küllap huvitab paljusid, mida kaplan siis ikkagi teeb?

Kaplan alustab kell 8 oma päeva koos väeosaga. Ta osaleb hommikustel rivistustel staabikoosseisus ja staabi nõupidamistel. Seejärel siirdub kaplan oma tööpostile. Ühe päeva tegemiste hulka kuuluvad vestlused ajateenijatega, eetika tunnid, viibimine väljaõppepiirkonnas, füüsiline treening, vaimne täiendamine, eestpalvete tegemine, osalusvaatlus allüksuse väliharjutuses jms. Kaplan teeb koos allüksusega kaasa rännakuid. Sõduritele tavaliselt väga meeldib, kui vanem ja kogenum ohvitser nende harjutusel osaleb. See tõstab nende motivatsiooni ja lisab kindlustunnet. Selles mõttes peab ”kaplan olema sõdurile kui vanem vend”, nagu meile õpetas meie eelmine peakaplan erukolonel Michael G. Viise I kaplanite orientatsioni kursustel 1996.aastal. Tal on olnud õigus.

Kuid üsna tihti tuleb nõustada ka ülemat ja ohvitsere. Kaplanina aitan ka kompanii ülemaid. Tihti läheb neil minu abi vaja sõduritele kultuuriürituste ja programmide koostamisel. Annan neile siis nõu ja aitan mingil määral organiseerida.

Eetika ja moraali alane väljaõpe

Sõduri baaskursuse ajal viib kaplan läbi kohustuslikud eetika tunnid ajateenijatele. Selle juurde kuulub eetika alaste põhiteadmiste omanadmine, samuti 10 käsu kui inimkonna eetilise põhivara tundmine, viin läbi ka alkoholismi kahjulikku mõju tutvustavaid tunde ja enesetapu ennetamise programme.

Lahingukoolis õpivad allohvitserid. Vanemallohvitseride kursusele õpetan allohvitseri eetikat.

Usuelu korraldamine

Pidulike tseremooniate puhul õnnistab kaplan väeosa ja palub Jumala armu oma kaasteenijatele.

Pühapäeviti organiseerin palvusi ja jumalateenistusi neile, kes seda soovivad. Toimub hommikupalvus ja on võimalus koos minuga kirikut külastada. Usuline tegevus toimub niikuinii vabatahtlikkuse alusel.

Aeg-ajalt tuleb aidata korraldada ja läbi viia kaitseväelaste või nende perekonna-liikmete õnnistamisi, matuseid, kodumajade sissepühitsemisi jms.

Nõustamine

Kaplan nõustab kaitseväelasi ja nende perekonnaliikmeid hingehoidlikes küsimustes. Kaplan on kohustatud hoidma pihisaladust. Sõdur on tavaliselt juba oma elulaadi ja olukorda arvestades otsekohene. Sõdur võib kaplanile usaldada asju, mida ta teistele ülematele ei usaldaks rääkida.

Enesetäiendus

Kaplan loeb pidevalt ja täiendab end füüsiliselt. Samuti on ta kohustatud vähemalt kaks korda kuus osalema oma kiriku jumalateenistuses. Koguduses kaasa teenimise eest kaplan mingit tasu ei saa ega tohi seda ka küsida. See on ülemaailmne põhimõte. Kuna me oleme kutsustud teenima sõjaväge, saame ka oma palga siit. Koguduses teenimine on enesetäiendus. Ka sõjaväe arstid peavad end aeg-ajalt tsiviilhaiglates täiendama. Kaplan on aruandekohuslane nii ülemale, peakaplanile kui oma kiriku juhile.

Võib- olla jäi teil seda artiklit lugedes, et olen kaplanile ingli tiivad selga maalinud. Ei, ma ei taha seda teha. Kaplan on surelik ja patune inimene nagu teisedki. Aga kui tema südames on elav usk Jeesusesse, lootus ja armastus, siis paistab see ka teiste inimeste eludesse. Siis võib kaplan läbi tõsise palve-elu, hea suhtlemise ja isikliku eeskuju väga palju asju paremaks muuta. Mis inimesel võimatu, on Jumalal võimalik!

On täiesti kindel tõsiasi, et kõige suuremad poliitikategijad Eesti riigis on ajakirjanikud. Nende tegevuse viljaks on rahva suhtumine nii Riigikokku, Valitsusse kui ka Riiki tervikuna. See, mis juba lehes kirjas, leiab rahva poolt heausklikku tõekstunnistamist niikuinii. Kahjuks jätavad soovida nii kirjaneegrite ajaloolised teadmised kui ka tahe paljude sündmuste ajendiks olevaid põhjuslikke seoseid näha.

Üheks näiteks on nn. ”pildiskandaal”, mille erapooliku kajastamise tõttu meedias on rahvale Mardist maalitud pilt kui pahast ja ulakast pätipoisist, “Edgar Esimesest” aga kui rängalt solvatud ja süütult kannatavast heast onust. Soovitan lugeda 23.veebruari “Arteris” ilmunud artiklit, kus on Laari ja Savisaare igipõlisest vastasseisust piisavalt juttu. On loomulik, et 1980-ndate aastate üliõpilasmaleva punane ideoloog-komissar Edgar ei saa meeldida ajalootudeng Mardile. Vabandamiseks pilditulistamise pärast pole mitte vähimatki põhjust!

Eesti Riigil oleks viimane aeg kuulda Enn Tarto nõuet anda ametlik hinnang kommunistide kuritegudele Eestis (1940...1988) ja kuulutada KGB ning NLKP inimsusevastasteks bandedeks. Kahjuks jätkub endisi KGB-kaastöölisi-koputajaid iga tasandi volikogudesse, padupunastest rääkimata. Imestama paneb Peeter Tulviste ütlus: ”Me peame elama tulevikule, mitte sobrama minevikus!” ... Õige on: ”Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta!” Imetlemist väärib juudi rahva järjekindlus ajaloolise tõe selgitamisel ja süüdlaste karistamisel, mis vajaks Eesti riigi poolt kindlasti järgimist.

Väga kehvad on lood noorte patriotismiga ja ajaloo tundmisega, eriti, mis puudutab lähiminevikku. Millegipärast pole üldse kombeks rääkida perioodist 1980...1991. Veidi on sellest juttu 5.klassi ajalooõpiku tagaosas (mis kahjuks jääb pahatihti õpetajate poolt läbi võtmata). Just need sündmused Eestimaa ajaloost – “neljakümne kirjast” kuni Hirvepargi miitinguni olid vabadusliikumise ajendid, mis viisid lõpuks 1991.a. Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni. Ilma Muinsuskaitse Seltsi tegemisteta poleks Rüütel ega Savisaar eluilmaski vabadusest unistadagi julgenud. Viimane oli vaid vormistaja, sõlmides Moskvaga ilmselt nii mõnedki enamikus seni avalikustamata salalepped (näiteks baasideleping, mille Meri alles kolm aastat hiljem Eesti kasuks lahendas; samuti piirilepingu nullvariant jms.) Need Edgari lepped on eestluse ohverdanud, ohverdaja ise aga rumalate keisriks ihkav Antikristus.

Nii seltskondades kui meedias on paljudel hambus eesti teleprogrammid ja neis sisalduv. Näiteks olevat Lääne multifilmid äärmiselt pahad ja vägivaldsed. Isegi pensioniealine Miki-Hiir pole patust puhas! Andke andeks, aga milleks on siis üldse olemas lastel esivanemad, koolis igasugused ...googid jne? Kõik on kõnevõimelised inimesed selgitamaks järeltulevale põlvele, mis ekraanil toimub, miks ja kuidas, mis on hea ja mis halb. Palju hullem on varjatud vägivald, mis kumab läbi Vene multikatest: SUUR VENE KARU võtab ikka pisikesed naabrid – Siili ja Jänese oma hõlma alla, näidates näilist võrdsust ja vendlust, “kaitstes” neid “pahade kapitalistide” Hundi ja Rebase eest. Kaadrite taga toimuvad aga repressioonid – KARU tahab ju süüa! Lõppude-lõpuks on ju telerinupp igaühe enda käsutada; ja valikuvõimalust kui palju.

Kõige hullem lugu on siiski kultusfilmiga “Viimne reliikvia”, kus tõde üpriski kasinalt. Süüdi on nii autor Ed. Bornhöhe kui ka Ljonja-aegsed filmiloojad. Paljudest filmitegelastest on tõeliselt elanud vaid Ivo Schenkenberg. Aastatel 1576...1579, Liivi sõja päevil juhtis Tallinna kodanik Ivo sõjaväeliselt organiseeritud 400-liikmelist talurahva lipkonda. Väesalk tegutses partisanisõjas venelasi rünnates nii Tallinna piiramisel idanaabri poolt 1576.a. talvel kui ka hiljem. Sõjaretked vene vägede vastu ulatusid ka Tartumaale. Schenkenberg hukati 1579.a. Pihkvas.(Eesti ajalugu.3.kd. EKS, Tartu 1940).Väidan Ivo Schenkenbergi rolli olevat Liivi sõjas Eestimaa saatuse jaoks sama olulise kui Julius Kuperjanovi oma Vabadussõjas. Kuna sõja tulemusena läksid Eestimaa ja Liivimaa Rootsi Kuningriigi koosseisu, tähendas see valguse võitu pimeduse üle. Ivo väärib aga kindlasti mälestussammast ja kindlat kohta ajalooõpikutes. Iga lapsevanema ja õpetaja ülesandeks olgu igal võimalikul hetkel rõhutada patriotismi. Kindlasti tuleks koolides alates 9.klassist käima panna kohustuslikud riigikaitsetunnid.

Eesti Riigi tulevik seisneb kindlasti NATO-sse kuulumises. Suure idanaabri läheduses, kes on ajast aega üritanud Aasia idapiiri Läänemere äärde tuua, pole meil julgeolekuks teisi variante. Lääneriikidele tuleb kähku selgeks teha, kui tobe on mõte Venemaa kaasamisest Euroopa Liitu ükskõik kui kauges tulevikuski. Peipsi järv peab jääma piiriks Euroopa ja Aasia vahel nüüd ja igavesti. Samas ei maksa karta Eesti liitumist Euroopa Liiduga, sest meil on valida vaid kahe võimaluse vahel – kooskõlastada kondoomi pikkust Brüsselis või vorstiretsepte Moskvas. Kolmandat võimalust ei ole ega tule, sest naftat nagu Norral ja raha kui Ðveitsil meil pole ning naturaalmajanduslik koopaelu küünlavalgel enamikke eestimaalasi ei meelita.

Kahjuks on meie riigis palju Moskva-meelseid, kes nutavad taga kadunud “head vene aega”, kes moodustavad euroskeptikute põhimassi, kelle lipuks on Rahvaliit ja vapiks vinguv ning hädaldav Maaleht.

Need külvavad rahva seas paanikat ning kahjuks leidub rumalaid, kelle hulgas see pidev tuututamine vilja kannab. Rumal on see, kes oma peaga ei mõtle, vene võimu taga igatseb ning Euroopa Liidule “ei” ütleb. Rumalad ju meeldivad kolhoosideaegse rahvasterände käigus maale (ka Kambja-maile) ujunud tulnukatest valitsejatele; rumalad, kes on kuulekad ning lojaalsed pugejad ja kes midagi ega kedagi mitte kunagi ei kritiseeri!

Väidetakse, et kadedus on paha iseloomuomadus. Nõus, aga ainult siis, kui on tegemist vene-tüüpi kadedusega. Milles see avaldub? Umbes nii: näe, naabril on uus auto, aga meil ei ole; kui meil pole, saab ka tema ilma hakkama – võtame auto ära, jagame omavahel mutterhaaval laiali, nii saab igaüks oma osa (naabrile aga anname peksa -kuidas ta julges teistest erineda!)... On olemas ka teistsugune kadedus, mis viib elu edasi ja see on ameerika-tüüpi kadedus. Kui naaber ostab uue auto, tuleb kadedust tunda ja püüda sinnapoole, et muretseda endale veel uuem mudel kui on naabril. Vaid vaba konkurentsi tingimustes saab rahvas ja riik areneda. Kapitalismi taastamise eeltingimuseks on tugev eraomandus ilma liigse riigipoolse osaluseta, seega on erastamise jätkamine ja kiire lõpuleviimine igal tasemel lausa hädavajalik. Sotsialismi ei tasu taga nutta. Isegi Põhjamaad on aru saanud, et liigne võrdsustamine ei too tulu – soodustab vaid laiskust ja viib suured maksumaksjad riigist välja. Seega pole sotsialism ennast üheski riigis õigustanud; ei enne, nüüd ega iialgi.

Jäägem eestlasteks ja käitugem eurooplastena! Isamaalist parempoolsust kõigile!

Jälle Kortspärn! Jälle Rebane!

Sõnapaar "aupaklik ükskõiksus" defineerib ilmselt kõige selgemini seda meeleolu, millega Kambja lugejad hindavad oma vallalehte. Harva kiidetakse, veelgi harvemini laidetakse. Näpuotsaga on neid, kes soovitavad teemasid, millest kirjutada. Mõni suu on öelnud sedagi, millist teemat või eluvaldkonda ei tasuks tuua nii tihti lehte. Aitäh kõigile arvajaile! Kas osaliselt või täielikult, kuid iga arvaja soov ja tahe peegeldub mingil määral kindlasti leheveergudel.

Neile lugejaile, kes on uurinud viimastel kuudel, miks kirjutab vallalehes kitsas ring autoreid, pean tunnistama, et rohkem sõnasoovijaid ei ole. Kortspärna või Rebase või kellegi teise mõtted võivad olla lugejaile juba äratuntavad, kuid neile autoreile ei ole tõesti praegu konkurente. Kortspärna ja Rebase arvamused on jõudnud lobedalt lehte, sest vallalehe üks lisaülesanne on olla vallavolikogu liikmete avalikuks kõne- ja pihitooliks. Kahju ainult, et kõik vallavolinikud ei ole tahtnud sõna võtta.

Toimetaja tunnistab lugejaile pattu, et arvamuslikud lood jõuavad vallalehte minimaalse korrektuuriga. Ajakirjanduslikus mõttes on see väär, kuid toimetaja on püüdnud igati vältida tsensori mainet. Seega väljendavad kõik vallalehes ilmunud arvamused vaid autori vaateid ja väärtusi.

Vallavolikogu kehtestas küll Kambja kalmistu kasutamise eeskirja, kuid kalmistuvahi süda on jätkuvalt mures. Kalmuhooldajate seas on palju tublisid ja hoolsaid inimesi, kuid on neidki, kes löövad käega nii kalmistu eeskirjale kui kalmistu heakorrale.

Kalmistuvaht Jüri Aavik kutsus mai algul vallalehe esindajad surnuaiale, et näidata, kuidas prügihunnikuid tehakse sinna, kuhu ei tohiks. Ka äsja koristatud maa- alale. Kalmistuvaht on täheldanud, et eakamad inimesed on korralikumad ning viivad nappivast jõust ja haigustest hoolimata prahi ametlikule prügipaigale. Nooremad toimivad omatahtsi ja sõimavad pahatihti hurjutajat.

Kurb tõsi on seegi, et kiiresti kaovad kalmistult Cambi rahadega ühiseks kasutamiseks ostetud rehad, labidad, kärud. Ilus see ei ole…

Armas lugeja!

President Lennart Meri külastab Tartu maakonda 8. juunil, et üle anda “Murtud Rukkilille” märk kõigile Teile, keda võõrvõimud on vangistanud, küüditanud või muul viisil kodumaast lahutanud. Olete kutsutud Elva lauluväljakule, kus Eesti Vabariik avaldab Teile au ja mälestab neid, keda vägivald on igaveseks meist lahutanud.

Siinse teksti kõrval Te leiate trükitud postkaardi. See on Teie kutse. Märkige postkaardile oma nimi ja ka koht, kuhu olite küüditatud või vangi saadetud, lõigake kaart kääridega välja, heitke postkasti ja saatke maavalitsusse. Teil ei ole vaja marki peale kleepida: “Eesti Post” toimetab Teie kaardi tasuta kohale. Kui kardate, et postkaart ajalehepaberil võib postis kortsu minna, kleepige kaart kartongile või asetage lahtisesse ümbrikusse maavalitsuse aadressi ja märkusega “Eesti mäletab”. Vabariigi President loodab, et saab kõigi Teie ja Teie saatusekaaslaste kätt suruda ning “Murtud Rukkilille” märgi rinda panna. Kutsuge kaasa lapsed ja lapselapsed, - pärast Teie autasustamist mängib ansambel Lindpriid neid lauluviise, mida Te ise rasketel aegadel laulsite. Kui Teie naabruse elab endine küüditatu või vangistatu, kes siinsest kutsest võib ilma jääda, saatke ka temale sõna koos palvega, et ta oma andmed saadaks maavalitsusse. Presidendi soov on kõigil kannatanuil Eestis kätt suruda ja kõiki austada “Murtud Rukkilille” märgiga. Meie maakonnas Te kohtute presidendiga reedel, 8. juunil 2001 kell 17 Elva lauluväljakul. Ootame Teie vastust ja ütleme juba praegu: peatse kohtumiseni!

Taas on meeldiv võimalus kiita Kuuste kooli õpilaste vahvaid ja seltskondlikke emasid ning vanaemasid, kes ei pidanud paljuks tulla meiega koos emadepäeva tähistama. Võib julgelt väita, et kogu peo õnnestumise tagasid emad ise, kes igas ettevõtmises lustiga kaasa lõid.

Kõnealune sündmus algas traditsiooniliselt õpilaskontserdiga. Emadepäev on meie majas üks tähtsamaid üritusi ja selle nimel on tõsist vaeva näinud nii lapsed kui õpetajad. Peaaegu tunnipikkuses eeskavas oli palju laule, tantse, üks näidend ja mõned luuletused.

Kontserdile järgnes "vabakava", mida emad ja eriti lapsed igal aastal põnevusega ootavad. Pannakse ju siis nende emmed kõiksugu kummalisi asju tegema. Seekord surusime kallid külalised taas koolipinki ja tegime nendega terve koolipäeva kadalipu läbi. Juhendajaks oli Kuuste kooli pedagoogiline kollektiiv.

Emad said taas omal nahal kogeda, milline on nende armsate võsukeste argipäev. Tuleb tunnistada, et "õpilased" said oma ülesandega hiilgavalt hakkama: matemaatikatunnis (õp Marju Orion) ilmutati märkimisväärset taiplikkust nuputamisel; emakeeletunnis (õp Kaido Mark) väideldi teemal "Kas on kerge olla ema" sellise õhinaga, et oponendid rahunesid alles viigi väljakuulutamisel; keemiatunnis (õp Anne Palumets) moodustus ainete segamisel mitmevärviliste vedelike kollektsioon, kunstiõpetuse tunnis (õp Heli Nemvalts) loodud taiesed kaunistavad tänaseni koolisaali; laulmistunnis (õp Helitar Kala) tuli kiiresti meelde, kuidas kõlavad vanad armsad pioneerilaulud; reipalt marsiti ja võisteldi kehalise kasvatuse tunnis (õp Lauri Semevsky).

Õpetajate arvates oli emade klass suureks eeskujuks oma tütardele-poegadele, kes olid ebaharilikku koolipäeva suure tähelepanuga jälginud.

Korvamaks üleelatud vintsutusi, anti igale emale üle kiitusekiri ja kinnitati, et nad on üle viidud järgmisesse klassi (st oodatud külalised järgmise aasta emadepäeva tähistamisel).

Loomulikult ei jäänud sel päeval ära ka söögivahetund. Tõsi küll, hernesuppi ega mulgi putru seekord ei pakutud: kooli kokad olid katnud sööklasse hoopis kohvilaua. See aitas emadel uuesti taastada oma väärikas seisus ja järgneva jutuajamise sisu aimab lugeja ehk isegi.

Ekskursioon ja piknik pensionäridele

Neljapäeval, 21.juunil korraldab pensionäride klubi Tammeke ekskursiooni Kambja valla kaunimatesse kodudesse.

Peale ekskursiooni on piknik vallamaja pargis. Kes on sellest ekskursioonist huvitatud ja soovib osa võtta, nendel palutakse helistada 10.juuniks. vallavalitsusse tel 416-205.

Laulu- ja Mänguselts sõidab ekskursioonile

Kambja Laulu- ja Mänguselts korraldab ka sel suvel traditsioonilise ekskursiooni. Suund võetakse Ida-Virumaale.

Seltsi liikmetel ja teistel asjahuvilistel võtta ühendust seltsi esinaise Hilja Neumanniga (tel 416 416).

Selts ootab liikmetelt ettepanekuid uue hooaja ühistegevuse korraldamiseks.

Põhikoolide lõpuaktused

Kambja kooli 314. lennu lõpuaktus peetakse pühapäeval, 17. juunil 2001 kell 16 Rohelises Aulas (kooliõuel tamme all)

Kuuste kooli lõpuaktus toimub teisipäeval, 19. juunil kell 17 kooli saalis.

Vallavanem Ivar Tedrema vastuvõtt valla koolide parimatele õppureile ja nende vanematele toimub teisipäeval, 5. juunil kell 14 (algklassid) ja 16.
 

Sotsiaalnõunik Heli Jaamets: Head inimesed, uus mure on tekkinud!

Palun kogu vallarahval kontrollida hoolsalt oma haigekassakaardi kehtivust! Viimasel ajal on ilmnenud, et inimestel, kes 2000. aastal on saanud keskmise, raske või sügava puudeastme kolmeks aastaks, võib haigekassakaart kaotada kehtivuse 2001. aastal – seega juba praegu. Selle tulemusena võib juhtuda, et kui heauskne inimene satub haiglasse, tuleb alles haigekassale esitatud arvelt välja, et õnnetu patsient polegi tegelikult kindlustatud.

Veelkord palun, vaadake kõik oma haigekassakaardi all paremas nurgas olevaid numbreid: kaks esimest tähistavad kehtivuse kuud, kaks järgmist aga kehtivusaastat. Veenduge, kas teie haigekassakaart on kehtiv või mitte ja kui tekib kahtlusi, pöörduge sotsiaalnõuniku poole. Vastasel juhul tuleb teil endil raviarved tasuda.