Ajaleht Koduvald
 

Ajalehe "Koduvald" koduloolisa Nr. 5. Märts 1998

KAMBJALASTE MÄLESTUSED:
Armin Rebane meenutab kultuurielu


Kambjalane Armin Rebane…

  • sündis 3.märtsil 1913 Tähtvere vallas Rõhu külas
    • Alates 7. eluaastast käis ta seitse suve karjas
  • Õppis Rõhu algkoolis ja Kambja koolis 5 aastat
  • 1929- 1932. a. õppis õhtuti Tartu Tööstus- ja Majandusõpilaste koolis (õpilaspere korravanem 4 aastat), päeval töötas Jaan Ratniku masinavabrikus
  • kaitseväes teenis 1934.aastal
  • Tartu Tööstus- ja Majanduskooli meistriklassi metalli erialal lõpetas 1936.a.
  • õhtugümnaasiumi astus 1936.a.
  • Gustav Peetsi piimamasinate tööstuses tööl 1936.- 1938.a. Samal ajal rahvuslaste koondise vanem Kaitseliidu õppurmalevas
  • 1938.a. anti talle Tartu Tööstusameti poolt välja tunnistus õppinud töölise kohta lukksepa tööalal (võis avada iseseisva tööstuse).
  • 1938.- 1940.a. töötas Hans Tiels ja Co veskimasinate tööstuses
  • 1940.a. märtsist oli ta tööl Valga vagunitehases, hiljem Tartu Raudtee depoos lukksepana
  • 1941.- 1945.a. töötas algul vedurijuhi abina, hiljem vedurijuhina
  • 1946.- 1947.a. töötas kutselise kindlustusagendina Kambjas
  • 1947.a. Kambja- Veski valla jaoskonna kindlustusinspektor, hiljem Elva rajooni kindlustusinspektor kuni 1954.a.
  • 1949.a. omistati talle NSV Liidu Riikliku Kindlustuse peavalitsuse poolt personaaltiitel- II järgu noorem rahandusnõunik
  • 1954.- 1956.a. töötas Kambja MTJ-i vanemmehaanikuna loomakasvatuse mehhaniseerimise alal
  • 1956.- 19457.a. oli ta Elva linna kindlustusinspektor
  • 1957.- 1979.a. töötas ta Kambja sovhoosi lukksepana
  • pensionile siirdus ta 1979.a.
  • tähistas 3.märtsil 1998 oma 85. juubelisünnipäeva

Vähe on meie hulgas neid, kes igapäevases rutus leiavad aega ja tahtmist päevikut pidada või mälestusi kirjutada. Suure- Kambjas elav vitaalne vanahärra Armin Rebane on selle tänuväärse töö siiski käsile võtnud.

"Sellest, mis allpool kirjutan, ei tohi nii aru saada, et tahan ennast kiitma hakata. Mis tehtud või olnud on, ei saa olematuks muuta. Tahan kultuurivallas tehtust kokkuvõtet teha, muidu vajub kõik ajahõlma- halastamatult," -nõnda alustab Armin Rebane 1994.aasta talvel valminud kirjatööd "Meenutusi kultuurielust". Mees, kes pea pool sajandit on olnud Kambjas koorivanemaks, juhtis pikka aega kultuurielu ka külanõukogus ja sovhoosi ametiühingus. Ta tegi seda palgatöö kõrvalt- ühiskondlikus korras, nagu tol korral öeldi. Armin Rebase elukestvat kultuuritööd tunnustas Eesti Kultuurkapital paari aasta eest tänutoetusega.

Armin Rebase abiga talletab seekordne "Oli kord…" tuleviku tarvis killukesi Kambja ulatusliku kultuuriloo lähiminevikust. Mälestused, mõistagi, on alati subjektiivsed ja midagi jääb autoril märkimata. Sestap ootab toimetus jätkuvalt ka teistelt kambjalastelt ehedaid mälestusi ja elulugusid, et neid ajaleheveergudel paljundada ja nõnda selle paikkonna ajaloomälu rikastada.

Koolipoiss Armin sai Kambjast laulupisiku

Armin Rebane kirjutab oma mälestustes, et tema parimad noorusaastad möödusid Tartus. Kunagi Kambja koolis õppinud mees tuli kodukanti tagasi alles 1946.aastal. Mälestuste avaleheküljel annab ta aga lühiülevaate oma Kambja- eelsest taidlustegevusest:

"Kambjast koolilapsena saadud laulupisik oli mind nakatanud. See pisik viis mind kooridesse laulma. Tartus laulsin Peetri kiriku meeskooris, samas kooris laulis ka tuntud rahvatantsuõpetaja hr. Rodima, kes ka Kambja daamidele tantsu õpetas, kes aga kahjuks pole enam elavate kirjas. Ülemaalise Noorte Ühenduse (ÜNÜ) segakooris juhata R. Ritsing, rahvaülikool segakooris juhatas Puhja mees Peerna. Koori juures mängisime näitemänge, milles kaasa lõin. Esinesime massdeklamatsioonidega, mida õpetas Karl Ader Pallase kunstikooli saalis. Sama kooriga käisime Miina Härma sünnipäeval, tema elas Kalda tänavas ühes õuepealses madalas majas. Helilooja võttis meid valges kleidis lahkelt vastu. Laulsime temale paar laulu.

Kõige kauem laulsin Pauluse kiriku segakooris, koori juhatas Voldemar Kliimand, kes hiljem oli Tartu Muusikakooli õppejõud. Samas kooris määras mind häälemääramise komisjon esimest tenorit laulma. Nimetasid mind lüüriliseks tenoriks, arvasid, et olen kuskil laulu õppinud (keeleõige hoidmise põhjal). Laulsin neile "Ei saa mitte vaiki olla". Klaveril saatis mind Salme Kann, kes oli tuntud muusika- ja lauluõpetaja Tartus. Pauluse kiriku segakooriga käisime Tartumaa laulupeol. Pidu toimus Tamme staadionil. Koore juhatasid Miina Härma, Juhan Simm, Juhan Aavik ja Eevald Aav. Kui ma mitte ei eksi, siis samal peol esinesin rahvatantsijana Tartu Kaitseliidu õppurmaleva rahvatantsurühma koosseisus. Sama rühmaga käisime Tallinnas 1938. aastal nn. Eesti mängudel tantsimas ja võimlemisega esinemas. Kõrval põikena- samal ajal olin Tartu Kaitseliidu õppurmaleva kaaderrühma koosseisus."

Uustulnukas ülendati koorivanemaks

Nüüd jõuab meenutustejärg Kambjasse, kus Armin Rebane 1946.a. 1.detsembril asus tööle Riikliku Kindlustuse Inspektuuri kutselise agendina ja pisut hiljem inspektorina.

"Juba 1946.a. sügis- talvel kutsuti mind Kambja segakoori laulma. Koori juhatas Kambja koolijuht Jaan Aia. Kooris olid lauljad päris noored. Mina olin siis kolmekümne ringis. Olin tagasihoidlik uustulnuk ja lasksin endale augu pähe rääkida ja enda koorivanemaks valida. Agitaatoriks oli endine Kambja kooliõde, kes töötas kultuurialal vallamajas. Sellel ajal oli koorivanema tiitel niisama, töö tegi ära koorijuht, tema laskis õpilastel kutsed kirjutada ja isegi lauljatele kätte viia. Koorivanema töö hakkas pihta, kui tulid noored dirigendid väljastpoolt Kambjat, kes kohalikust rahvast midagi ei teadnud. Siis oli lauljate kokkusaamine koorivanema mure, samuti transpordi muretsemine. Tegin seda tänamatut tööd kuni 1990. a. üldlaulupeoni, sest aastad ja tervis andsid endast märku, et tuleb tegevust vähendada. Samuti oli küllalt palju närveerimist ja maajagamist ennasttäis bussijuhtidega, kellele tuletasin tihti meelde, et uhkus tuleb enne langust- nüüd kahjuks on see neil käes. Nii saigi koorivanema tööd tehtud ligi 44 aastat."

Segakoor, orkester, mees-kvartett, meesansambel…

Armin Rebane meenutab oma mälestustes paljusid kultuurikollektiive, kus ta osalisena on kaasa löönud:

"Kui 1946.a. segakoori laulma asusin, siis oli käsil kõva laulude õppimine 1947.a. üldlaulupeo tarvis. Jaan Aia õpetas laule viiuliga, mis oli parim õpetamise viis. 1947.a. suvel käisime Tallinnas üldlaulupeol. Laulupeole sõit toimus loomavagunites. Enne laulupidu toimus kibekiire ühtlase riietuse muretsemine. Meeste ülikondade valmistamiseks koguti küla pealt lambavilla, see lasti Tartus riideks kududa ja ülikonnad õmmelda. Naised said endale Mustjala rahvariided, nende saamise lugu käis sama rada.

1946. a. sügistalvel toimus rahvatantsu juhtide kursus Tartu 7. keskkooli saalis, juhatas Ullo Toomi, kes oli siis 45- aastane. Tegin selle kursuse läbi. Tantsupartneriks oli Kambja kooli pioneerijuht Lidia Jalap. Kambjas rahvatantsu õpetamise au ja ameti jätsin temale.

1946. a. elasin apteegi majas, samas majas asus ka Riikliku Kindlustuse Inspektuur, kus ma töötasin. Apteeker Lõhmus ja köster Varik organiseerisid segaorkestri, kuhu mind kaasa tõmmati. Orkestris oli kaksteist mängijat. Kaks naiskoolmeistrit, metsaülem, koolidirektor, koorejaama juhataja, päevapiltnik, apteeker Lõhmus. Köster Varik, kolm muidumeest: kaks pasunapuhujat ja üks kontrabassi mängija. Mina lõin trummi ja esinesin soololauludega. Kogu seda seltskonda juhatas hr. Varik, kes mulle ka laule õpetas. Teine lauluõpetaja oli apteeker Lõhmus. Et elasin apteegimajas, siis olin laulude õpetamiseks apteekrile käepärast võtta. Laulsin sel ajal käibel olevaid laule ja muud ilusat vanast ajast. Laulsime "Pärnu ballaadi", katkendeid "Kõrbelaulust", ungari laule, vene laulu "Üksik lõõtspill" ja muud. See kõik oli eraalgatus, hiljem võttis meid rahvamaja üle. Sama orkestri meestest moodustasime meesansambli, kellest hiljem kujunes lisajõudude kaasatõmbamisel meeskoor. Siis tegutses meil veel meeskvartett: koolidirektor Jaan Aia, metsaülem Eduard Tulver, köster Varik ja mina. Kõik kolm olid prisked mehed peale minu. Tegime peoõhtuid Kambjas ja mujal (saalid olid puupüsti täis). Peale selle korraldasime vabaõhu pidusid Kambja koolimaja platsil. Käisime esinemas kolhooside lõikuspidudel, sovhoosikeskuses Parvel ja valimisjaoskondades, kus esinesin lauludega orkestri saatel. Kuuste rahvamajas (kooli saalis) laulsin piirkondlikul ülevaatusel orkestri saatel vene laulu "Üksik lõõtspill", mis ei kukkunud väga hästi välja, sest närveerisin kõvasti.

1949. a. käisime maakonna ülevaatusel segaorkestriga ja meeskvartetiga, kus saime kõrge hinnangu eriti veel Juhan Simmi poolt (Simmiga polnud meie omavahel sõnagi kõnelnud, ometi teretas ta mind juba kaugelt nagu vana tuttavat- mul oli päris piinlik, et ma teda enne ei jõudnud teretada). Samal ülevaatusel esines sale noormees Kalmer Tennossaar."

Aeg teeb oma tööd halastamatult. Armin Rebane loeb kokku, et praeguseks on kunagise orkestri ja kvarteti liikmetest juba seitse meest mullas puhkamas.

Auhinnaks üsatäis Stalini teoseid

"Aeg läks edasi. Köster Varik tehti kulakuks, kellegi kohaliku inimese vaenu tõttu. Apteeker Lõhmus lahkus Kambjast- kõik vaibus," meenutab Armin Rebane kurikuulsaid "pöördelisi" aastaid. "1953.a. käisime segakooride lauluvõistlustel Tallinnas, kus laulsime teater "Estonia". Meie laule saatis Jaan Aia poolt organiseeritud rahvapilli orkester, kus mängisid täiskasvanud ja õpilased. Saate orkestreeris Jaan Aia. Tallinna meestele ei meeldinud hästi, et orkestri saate omaalgatuslikult lauludele seadsime, kuid siiski tulime esikohale Viljandi ja Pärnu kooride ees. Auhinnaks saime üsatäie Stalini teoseid."

Kultuuritöö mõjus rahakotile negatiivselt

Armin Rebane suunati 1954.a. MTJ-i vanemmehhaanikuks loomakasvatuse mehhaniseerimise tööde alal.

"Sain uue autotöökoja, sellega oli hea lauljaid ja koorijuhti Jaan Aiat proovidele sõidutada ning teha muid sõite kultuuri kasuks."

1957.a. asus meenutuste autor tööle Kambja sovhoosi lukksepana, sovhoosikeskus asus siis veel Parvel.

"Sovhoosis valiti mind kui uustulnukat, kes palju vastu ei julgenud rääkida, a/ü kultuurikomisjoni esimeheks, kes täitis ühiskondlikel alustel a/ü klubijuhataja kohustusi seni, kui klubi sai õiguse kahte palgalist töötajat pidada. Edaspidi valiti mind a/ü kultuurikomisjoni esimeheks 1957. a.- 1977. a. Samal perioodil olin ka k/n kultuuri- ja hariduskomisjoni esimees.

Kui 1957. a. sovhoosi tööle asusin, käis sovhoosi a/ü klubis kõva näitemängude õppimine. "Vanemuisest" käisid juhendajad- Hermanni- nimeline naine, Mägede- nimeline mees ja habemete etteseadja, Kangro- nimeline mees. Mängiti suuri lugusid: "Neetud talu", "Vargamäe", "Roosad prillid", "Äripäev" ja "Suvi". Eestvedajad olid Evi ja Rudolf Isak. Ega mullegi armu antud, mängisin kaasa mitmes näidendis, suurem osa täitmine oli "Roosades prillides", kus mängisin vaesestunud kapitalisti hr. Matson. Kaasa olid tõmmatud keskuse ja töökoja inimesed.

Kuna olin sovhoosi a/ü klubi palgata juhataja, siis kuulutuste tegemine ja riiete parukate ja habemete toomine "Vanemuisest" oli minu ülesanne. "Vanemuises" käimine toimus päeval tööajast. Et olin tükitööline, siis see käimine mõjus rahakotile negatiivselt, aga ega seepärast asi ajamata jäänud. Mängisin Kambjas alati täissaalile. Esinesime näidenditega Põlvas ja Elvas.

Kambjas oli üldse näitemängude tegemine moes. Rahvamaja aegu mängiti suuri lugusid: "Enne kukke ja koitu", "Kes on süüdi", "Vargamäe", "Põhjalased", "Parvepoisid", "Kauka Jumal", "Kraavihallid", "Niskamäe naised", "Pisuhänd", "Pila- Peetri testament" ja "Murrang". Juhendaja oli Endla Langel (Kasesalu) ja teised.

1957. a.- 1958. a. ajal ajasime puhkpilliorkestrile jalad alla. Sovhoosi rahadega osteti orkestrile uued pillid. Meesansambel hakkas tegutsema, sellest arenes varsti meeskoor. See oli juba teine meeskoor Kambjas, kus laulsin. Seda juhatas Uno Koppel. Keskus oli Parvel. Käisime sinna jalgsi harjutusel. Sovhoosil oli üks villise moodi sõiduauto. Laulsin peale selle veel segakooris, olin sega- ja meeskoorivanem.

Käisime ühes Läti majandis esinemas, kaasas oli üks daam nimega Hallik (Tallinnast a/ü kesknõukogust). Vastuvõtt oli suurepärane. Lätlased käisid sama aasta sügisel Kambjas esinemas. Meie võtsime neid nigelalt vastu.

Tegutses veel naisansambel, kes hiljuti pühitses 35. tegutsemisaastat (1997.aastal oli naisansamblil juba 40.sünnipäev- toimetaja)."

Hea töö "vabastab" eduka klubijuhataja ametist

Armin Rebane jätkab: "Et sovhoosi a/ü klubi töötas hästi, siis sain a/ü kesknõukogu poolt 100- rublalise preemia, kui ühiskondlikult töötav klubijuhataja. Sovhoosi a/ü klubile anti kaks palgalist kohta- klubi juhataja ja kunstiline juht. Seega vabanesin neist kohustustest, kuid tegutsesin a/ü kultuurikomisjoni esimehena edasi. Lõin kaasa orkestris, mees- ja segakooris, meesansamblis.

Kogu isetegevus läks sovhoosi klubile, rahvamaja nimetus kadus. Tegime suuri rahvapidusid. Üks suurim toimus Pikksaares koos Nõo sovhoosiga, kus sissetulek piletimüügist oli üle 6000 rubla. Ülenurme majandiga koos tegime Oru orus paar pidu Oru oru mängude nime all. Puhkpilliorkester mängis Ülenurme orkestriga koos, orkestrit ja meesansamblit juhatas Uno Koppel. Tallinna laulupeo ajal mängisid orkestrid rongkäigu ajal samuti koos. Mina lõin väikest trummi. Juhatas Neeme Saar. Puhkpilli orkestriga käisime väljaspool esinemas, paar korda Unipihas ja Ulilas jaaniõhtul. Seal esines lauludega Artur Rinne. Orkestrit juhatas U. Koppel.

Juubelilaulupidu elavdas Kambjas isetegevust

"Enne 100. a. juubelilaulupidu hoogustus isetegevus, kuna Tartus juubelilaulupeol pidid esinema mehed. Selleks organiseerisin 32- liikmelise meeskoori," meenutab Armin Rebane. "Koori põhja moodustasid töökoja mehed, kuhu kaasnesid muud "antvärgid" ja ülemustetaolised asjamehed., kes polnud seotud põllul pikkade tööpäevadega. See oli minu ajal Kambjas kolmas tegutsema hakanud meeskoor. Koori juhatas U. Koppel. Mina täitsin koorivanema kohustusi. Käisime selle kooriga Tartus ja Tallinnas juubelipeol- läksime lauluajalukku. Kambjasse toodi juubelitõrvik laulupeo tulega. Tõrvikut tõid Uno Koppel, Endel Kartau ja mina. Suure- Kambja rahvamaja juures süüdati laulupeo tuli, peeti kõnesid ja mälestati lahkunud kultuuritegelasi. Organiseerimine lasus minu õlgadel.

1969. a. Tallinna laulupeol laulsin meeskooris, segakooris ja rongkäigus lõin väikest trummi. Sibamist oli harjutuste ja esinemiste ajal palju.

Peale juubelilaulupidu tuli Kambja k/n vabariigis hea kultuuritöö ja heakorrastuse alal esikohale, sm. Alliku poolt anti rändlipp. Rahvas räägib, et sel puhul olevat mind televiisoris näidatud- mina ise pole seda näinud. /---/

Meeskoor tegutses veel lühikest aega peale juubelilaulupidu, varsti kahanes meesansambliks. Soovitati segakoori kasuks laiali minna. Edasi tegutsemise puhul kardeti, et segakoor jääb ilma meesteta. Nii väikesel meeskooril poleks olnud ka tulevikku.

Kambja meesansambel ja tantsuorkester tegutses veel pikemat aega. Meesansambleid on Kambjas olnud mitmenäolisi. Käisime esinemas väljaspool Kambjat, kaasa naljamehed Mart Pärna ja Lembit Liivamägi. Meesansambliga käisime mitmel rajooniülevaatusel ja esinesime peoõhtutel."

Kambja segakoori taset teati ka Tallinnas

Oma mälestustes räägib Armin Rebane Kambja segakoori tegevusest ja tasemest aastatel 1946- 1994, et seda tühja kohta täita. Koor on osa võtnud kõikidest laulupidudest- olid need suured või väikesed.

"1953.a. tuli koor vabariigis lauluvõistlusel esimesele kohale. Koor käis 1957.a. suvel Tallinnas noortefestivalil solistidega. Esineti laululaval ja mitmes tehaseklubis. Koor oli maakooridest parim koor, keda kutsuti tihti esinema maakonnas ja rajoonis konverentsidele ja mujale tähtsametele koosistumistele. Koori kutsuti väiksematele kohalikele laulupidudele appi.

Meenub üks väike laulupidu Pühajärve pargis Otepääl. Olime sinna appi kutsutud. Jäime proovile hiljaks. Rahvas oli laval, proov käis, laul kõlas tuimalt ja jõuetult, dirigent Juhan Simm oli koori ees kurva ilmega. Kambja koor asus lavale teiste sekka. Proov läks uuesti lahti. Juhan Simmi näoilme muutus rõõmsamaks üles tenorite poole vaadates, sest Kambja tenorid olid võimsad eesotsas Endel Kõlliga. Pärast ettekande lõppemist palusime Simmi Kambja meeste seltsi, mida ta tegi hea meelega. Istusime pargis kioski taga ja vestlesime ilmaelust…

Oleme laulnud koos U. Uiga kooriga "Heli" Pikksaares ja Kambjas EPA kooriga. Peale selle esinesime sageli Kambjas ja väljaspool: Tüki ja Luke rahvamajas. Kanepis esinemisel oli alati suur menu, sest Jaan Aia oli andekas koorijuht, oskas koorilt välja võluda parima, ükski laul ei kõlanud monotoonselt. Laulul oli särtsu ja puhas kõla.

Häid tenoreid oli vähe nagu ikka. Jaan Aia proovis minust mitu korda solisti teha, aga ma ei võtnud vedu. Mulle meeldisid rohkem lüürilised laulud. Mõnikord laulsime koos Endel Hiisjärvega ja paari daamiga duetti. Üksikesineja oli sageli Elmar Reinert, solistid koolitas välja Jaan Aia. Mulle meenub Elva rajooni aegne lugu, kus kooride ülevaatuse ajal vanas pritsimaja saalis pidin üksi tenorit laulma. Kuhu need teised jäänud olid ei mäleta. Kohustuslik laul oli Lätte "Laul rõõmule". Sellel laulul oli kahe tenori soolokoht laulda, aga mina olin üksi. Jaan Aia laulis koori ees teist tenorit ja mina esimest, nii ajasime asja ära. Ajalehes arvustati küll, et Kambja koori tenor oli hõre.

Kambja koori tase oli ka Tallinnas teada. Kaheksakümnendate aastate paiku Tartu raudteelaste klubi saalis kooride ülevaatuse ajal mainis üldjuht A. Sööt, et kuhu on jäänud Kambja segakoori kõrge tase. Näib, et koorijuhist oleneb palju."

Tuli röövis rahvamaja

Pärast Suure- Kambja rahvamaja põlemist 1970.aastal jäid Kambja taidlejad peaaegu lageda taeva alla. "Kuigi ehitati suure õhinaga spordihoone, kahjuks ainult sportlaste jaoks, arvestamata rahva muid kultuurilisi vajadusi," ei ole Armin Rebane rahul aastakümneid kestnud olukorraga, et Kambjas puudub maja, kus saaks midagi tõsisemat ette võtta. "Pole õieti kuskil proovigi teha. Proovid toimuvad koolimaja klassiruumis."

"Oli see Suure- Kambja rahvamaja, mis ta oli, sääl aeti suuri asju korda," meenutab aktiivne kultuurihuviline hoonet, mille Kambja haridusselts täiesti arukalt vanast mõisa karjalaudast tegi. "Hiljem täiendati seda teater "Vanemuine" poolt käepärasemaks suurte etenduste andmiseks."

Armin Rebane jätkab mälumatka nii: "Mäletan lapseeast seda karjalauta ja tema sisemust: keskel pikk betoonist valatud rest, kus loomad kahel pool lõas olid. Mõnus oli nende suurte silmadega sarvikute vahel lipata ja mõnda sarvede vahelt sügada.

See vanast karjalaudast tehtud rahvamaja täitis oma ülesande, sääl korraldati külalisetendusi ja teatriõhtuid. Kaks korda käis Ernesaks oma kooriga kontserti andmas. Paar korda käisid Tallinnast etendust andmas sellised kuulsused nagu Heli Lääts, Martin Taras, Artur Rinne, Eino Baskin, Kalmer Tennossaar, Jüri Järvet, Boba ja teised.

Teater "Vanemuine" oli arvukam etenduste andja. Mängiti järgmisi lugusid: "Parvepoisid", "Silva", "Mustlasparun", "Rätsep Õhk", "Kõrbelaul", "Havai lill" ja teised. Need etendused toimusid ajavahemikus 1946. a.- 1970. a. Otepää Rahvateater, Põlva ja Nõo rahvas käisid pidu andmas."

Kambja kultuurielus pikki aastakümneid aktiivselt kaasa löönud Armin Rebane kirjutab oma meenutustes kokkuvõtvalt: "Palun andestus, kui mõni sündmus on vahele jäänud, olen väga tänulik täienduste eest. Kahju, et kambjalastel pole endilgi õiget paika pidu andmiseks, ammu veel külaliste vastuvõtuks. Nii need seltsimehed oma ametkondlike huvide tõttu rahva huve ei arvestanud.

Kõik need eespool kirjapandud valitavad ühiskondlikud ametid kultuuri vallas näitavad head suhtumist rahva poolt minusse. Ma pole kuskile ise ennast upitanud, ma lausa naeruvääristan neid, kes iseennast esile kipuvad tõstma. Olen tänulik loojale, et olen kõigist üldlaulupidudest, kõigist piirkondlikest laulupäevadest ja muudest üritustest osa võtta saanud. Ühtegi pole peaaegu 50 aasta jooksul vahele jäänud.

Armin Rebase memuaarid, mille avaldamisel toimetus eheduse säilitamiseks autori kirjaviisi oluliselt ei toimetanud, on tänuväärne kirjatöö, mis jäädvustab Kambja kultuurielu sõjajärgsel perioodil ja aitab tänastel ja tulevastel kambjalastel teada saada, kuidas siinkandis varem taidluskultuuri arendati.


Alide Kõrda mälestuseks

18.novembril 1997 sängitasid Kambja alevi elanikud viimsele puhkepaigale Alide Kõrda.

Heidame pilgu ta eluteele.

Alide Kõrda sündis Tartus 7.septembril 1911. Peres oli 4 poega ja 1 tütar, kuid 3 poega surid noorelt.

Alide isa töötas voorimehena. Kui tuli Vabadussõda, siis voorimehel enam tööd ei olnud. Isa müüs riistad ja asus perega elama Kambjasse, sest Alide isaisa oli olnud Nutil moonamees.

Kambjasse tulles oli Alide 7- aastane. Trossi talu peremees Kana kutsus nad enda juurde, sest tal oli töölist tarvis. Alide isa oli Trossi Kana koolivend Kangro koolist. Ka Alide käis esimese koolitalve Kangrol (asus Kaatsi külas), siis toodi kool Suure- Kambjasse.

Trossilt läks perekond Nutile. 13- aastaselt algas Alide 3- aastane karjasepõli Söödi talus peremees Saare juures. Järgnes töö Tartus maja teenijana. Töö kõrvalt õppis ta õmblemist.

Kui 1927.aastal Kambja kirikumõisa maa, mis oli praeguse alevi asemel, jagati kahekümneks krundiks, tõmbas ka Alide isa endale loosiga ehitusplatsi. Laenuga ehitati maja.

Isa, olles vaid 50a. vana, suri 1931.aastal.

Alide tuli linnast maale ema juurde ning asus teenima, sest maja laen tuli tagasi maksta.

Kaks suve oli Alide tööl Väike- Kambja mõisa aedniku juures. Alide nägi mõisa vanaprouat, kel oli kõrvas kuuldetoru, sest ta ei kuulnud hästi. Nägi mõisnike noorpaari, kes 1939.a. pidid Saksamaale minema.

Lossi tagaküljel oli lahtine rõdu nagu fassaadilgi. Rõdul istuti ja imetleti aeda.

See oli suur õunaaed, kus puude read ulatusid aia lõpus oleva lehtlani. Kohe aia alguses kasvas kolm pirnipuud, igaüks eri sordist, kuid kõigil kolmel olid väga maitsvad viljad.

Üks kolmest puust kasvab seal praegugi. Selle puu päästis kambjalane Enn Piller, kes nõukogude perioodil ühe järjekordse kampaania ajal ütles: "Seda puud ma maha ei lõika!"

Pirnipuu kandis veel tänavugi, kuid Alide jalad ei suutnud enam teda viia oma noorusaja lemmikut vaatama.

Järgnes töö Kambja postkontoris posti sorteerijana, lasteaias ja mujalgi.

Kodus kudus Alide kangastelgedel ülikonnariideid, tekke, vaipu, ukse vahekardinaid, põrandariideid. Veel heegeldas ta laudlinu ja muud, kudus varrastel kampsuneid, kindaid, salle ja sokke.

Alide armastas lilli ja tema kodu kujunes Kambja lilleaiaks, mis oli õieehtes varakevadest hilissügiseni. Ta kogus suvelillede seemneid ja jagas neid teistele.

Kui kellelgi oli vaja lilli ükskõik milliseks elujuhtumiks, siis sai ta neid alati lahkelt lilleaia perenaiselt.

Oma vabal tahtel käis Alide Väike- Kambjast õhtuti Suure- Kambja rahvamajja, et olla etteütlejaks näidendite harjutustel.

Alide ainus vend suri 30- aastaselt. Alide oli südamlikuks vanatädiks oma vennapoja tütrele.

Alide noorusaja kallim läks varakult Toonela teedele ja Alide jäi talle truuks kogu eluajaks.

Alide oli usin luterlane. Ta käis ka siis jumalateenistustel, kui kirik oli sõjas põletatud ja teenistusi peeti mujal.

Et Alide kodu asus tee ääres, siis kambjalased ja head tuttavad, kes läksid sealt mööda surnuaiale, astusid tema poole sisse, et puhata jalgu või rääkida oma muresid, aga ka rõõme. Ja Alide oli kaasvestlejale hea kuulaja, kelle sõna rahustas ja kes jagas teistele oma elukogemusi. Tema juurest lahkuti rõõmsa tujuga ning ikka lilleõitega.

Ääretult südamliku, vastutuleliku, lahke ja hea inimesena püsib Alidest mälestus kambjalaste südameis.

Olgu kerge sulle kodukoha muld!



Vallavalitsemine Koolileht Oli kord