Nr 1(21). Jaanuar-märts 1998

• PRESIDENT TUNNUSTAB KAMBJALAST:
• KURITEGEVUSE STATISTIKA
• Kommunaalteenuste võlglased
• INTERNETIPUNKTID ON AVATUD
• SPORDIUUDISED
• TARK PÕLLUMEES- PÕLINE RIKAS: Põllumajanduskonsulente saab soodsalt tellida
• Riik annab põllumeestele toetusi
• Kambja tapamaja töötab
• LUGEJA SAATIS TOIMETUSELE KIRJA: Ööbikud peaks jätma talupoja akna taha laksutama
• LADINA KÖÖK KOSUTAB TERVIST: Esimene väisang: vallaleht viib lugejad apteeki
• NOORED JA ALKOHOL: Siis tuju hea, kui käpp on maas?
• KIRIKUÕPETAJA SOOVITAB: Mitte ainult nägu ja kaela ei tule pesta, vaid ka südant, siis oled sa loomulik
• Meie hulgast on lahkunud
• Inimene on ekslik, rahvaasemik on inimene
• Telefonikõne kiriku kõrvalt põrgust
• Eakad sünnipäevalapsed
• MAKSUAMETNIK KAMBJAS: 20.märtsil saab vallamajas tulusid deklareerida
• KROONI ANNAD, KÜMME SAAD: Kambja Laenu- Hoiuühistu alustab tegevust
• Vastsündinud vallakodanikud:
• Teateid

Kodukaunistamiskirjandite võistlusel parimate hulka arvatud Kambja Ignatsi Jaagu Kooli 7.klassi õpilane Aron Ott on praeguste kambjalaste seas teadaolevalt esimene, keda president Lennart Meri tunnustab.

Reede, 6. märtsi pärastlõunal helistas Kambja kooli Presidendikantselei sisepoliitika osakonna juhataja Toomas Tauts, kes andis teada, et Aron Ott pälvis tunnustuse kirjandikonkursil "Kodu kauniks- miks ja kuidas". Aron Ott kutsutakse peagi koos teiste laureaatidega presidendi vastuvõtule, aprillikuu keskpaigas sõidavad parimad kirjandikirjutajad preemiareisile Rootsi. Presidendikantselei ametnik pani kirja ka meisterkirjutaja isikukoodi, sest Eesti Maapank annetab talle noortekaardi, mida kinnitamata andmetel väärtustab sümboolne auraha.

President Lennart Meri algatas kodukaunistamiskirjandite võistluse eelmise aasta 1.septembril peetud kõnes, kui ta traditsioonikohaselt tervitas koolitulijaid ja koolisolijaid. Õpilased saatsid kahe kuu jooksul Kadriorgu umbkaudu kaks tuhat kirjandit. Presidendil aitas laekunud võistlustööde hulgast parimaid välja sõeluda Eesti Emakeeleõpetajate Selts. Kokku saab Kadrioru-vanalt- sellise muheda tiitliga allkirjastas Lennart Meri oma tervituse eelmise lastelaulupeo teatmikus-, tunnustuse 59 kirjandikirjutajat, keda täpsemasse pingeritta ei seata.

Kirjandis "Prügikast on bussijaama kõige suurem sõber" jutustab Aron Ott, miks ja kuidas korrastas ta koos pinginaaber Oliver Otsaga eelmisel sügisel Paalimäe bussijaama: "Vanasõna õpetab, et kus viga näed laita, seal tule ja aita. Otsustasime, et kõige õigem on muretseda üks prügikast ja sobitada see Paalimäe bussijaamas paigale." Kirjand on täielikult avaldatud "Koduvalla" teises kodukaunistamislisas, mis ilmus eelmise lehe vahel.

Ehkki kirjanikust president armastab palju lugeda, ei julgenud Presidendikantselei ametnik Toomas Tauts ennustada, kas Lennart Meri leiab aega, et kõiki võidutöid põhjalikumalt uurida. "Võitjate kirjandid paljundati ja edastati presidendile," selgitas Tauts.

Aron Ott on üks viiest noorta(rtumaa)lasest, kelle kirjatööd presidendi auhinnaga esile tõstetakse. Presidendikantselei töötaja Toomas Tautsi andmeil õpivad teised laureaadid Puhja Gümnaasiumis ja Tartu Karlova Gümnaasiumis, Elva Gümnaasiumist sai preemia kaks õpilast.

Toivo Ärtis

*Haldusõigusrikkujaid näitav number sisaldab ka liiklusprotokolle ja liiklustrahve.

Nagu tabelist võib näha, on kriminaalkuritegude arv meie vallas vähenenud, kuigi Tartu linnas ja maakonnas kokku kuritegevus kasvab.

1996.aastal registreeriti 26 kriminaalkuritegu, nendest 16 olid salajased vargused (neist 14 murdvargused). Mullu registreeriti 28 kuritegu, nende hulgas oli 21 salajast vargust (13 murdvargust). Sellest võib järeldada, et enamus politseis kirjapandud kriminaalkuritegudest ongi salajased vargused (suvemajadest, suvilatest). Tahaksin lehelugejaile südamele panna, et maamajadesse ja suvilatesse, kus pidevalt ei elata, ei oleks vaja jätta hinnalisi esemeid. Kui on vähegi võimalik, viige need kellegi naabri poole hoiule või proovige endaga linna kaasa võtta.

Politsei tunnetab, et vajaka jääb külaelanike abist ja koostööst politseiga. Igasuguse kuriteo toimepanemise kahtluse korral tuleks siiski teavitada politseid (Kambja konstaabli telefon Kambja vallamajas: 416- 247, jaoskonnas: 415- 402, Tartu politsei korrapidaja: 378- 810). Tähelepanu tuleks pöörata kahtlaste sõidukite margile, värvusele, riiklikule registreerimismärgile, samuti kahtlaste isikute väljanägemisele.

Kambja vallas kehtivad juba pikemat aega Koerte ja kasside pidamise eeskirjad, millest paljud valla elanikud ei ole kahjuks kuulnudki. Teavet eeskirja sisust saab Kambja vallamajast või valla konstaablilt. Loomaomanikud, kes rikuvad eelnimetatud eeskirja, võetakse vastutusele Haldusõiguseseadustiku (HÕS) paragrahv 81 alusel. Karistuseks on rahatrahv kuni 10 päevapalka (praegu kehtiva miinimumpalga korral 360 krooni). Järelvalveta loomade tegevuse eest, mis põhjustas varalise kahju või isiku tervise kahjustuse, määratakse rahatrahv kuni 50 päevapalka (praegu 1800 krooni).

Kõik järelvalveta koerad ja kassid loetakse hulkuvateks ning kuuluvad püüdmisele või hävitamisele omaniku kulul.

Toomas Härmson
välipolitsei konstaabel

Kaido Toomsalu 11741.45
Meelis Kübe 9842.35
Toivo Koor 8490.40
Ülle Käsi 6419.70
Andres Saage 5905.55
Sirje Hurt 5694.60
Ljubov Leppik 4399.45
Katrin Ader 3937.35
Genadi Toomiste 3670.25
Marika Anton 3493.25
Monika Pedius 3476.75
Merje Kadak 3380.10
Maria Lipson 3151.10
Anne Päkk 2807.05
Aadu Vaik 2785.10
Varvara Leib 2729.40
Villem Tell 2599.00
Artur Ilmjärv 2449.30
Annika Räni 2179.90
Reet Parm 2038.65

Vana- Kuuste ja Rebase piirkond (külma vee võlg seisuga 1. 02. 1998, võlg suurem kui 400.- kr):

Sirje Prost 1220.00
Harras Vesso 808.00
Ludmilla Sireneva 758.00
Urmas Dantshenko 739.00
Üllar Rannik 686.00
Sirje Bebelev 677.00
Mart Polikarpus 659.00
Juhan Tamm 624.00
Maie Brenner 500.00
Kaja Plink 425.00

OÜ Cambi

Vana- Kuuste koolimajas ja Kambja vallamajas asuvad internetipunktid avati 6.märtsil. Kummaski infopunktis on 4 arvutit.

Avalik internetipunkt on koht, kus iga soovija saab tasuta kasutada interneti teel osutatavaid teenuseid. Internetipunktis kehtib kodukord, millega iga arvutikasutaja peab enne tööle asumist tutvuma. Internetipunkti külastajad registreerivad end külalisraamatus. Infotoas on tööl ka järelevaataja, kes annab soovijaile vajalikke näpunäiteid ja tagab korra.

Kambja internetipunkti avamisele kogunenute seas oli ka inimesi, kel varem arvutiga kokkupuudet ei ole olnud. Neile võis vallavalitsuse informaatik Sulev Kaasik lohutuseks öelda, et esialgu on võimalik korraldada Avatud Eesti Fondilt saadud rahaga tasuta arvutikursusi. Millal ja kus õppetöö algab, saab teada internetipunktidest.

Kaasaegsete infokeskuste põhifinantseerijaks on Avatud Eesti Fond. Kasutatud arvutitega on ettevõtmist toetanud ERA- PANK ja Eesti Ühispank, ettevõtmist sponsoreeris ka AS Vendomar, korraldustöid organiseeris Kambja vallavalitsus.

Kambja, Vana- Kuuste, Ülenurme, Tõrvandi ja Külitse internetipunkti rajamiseks esitasid kohalikud arvutientusiastid (Kambjas Sulev Kaasik) eelmise aasta augustis Avatud Eesti Fondi konkursile ühisprojekti, mis oktoobris valiti rahastatavate hulka. Toetuseks saadi ligikaudu pool miljonit krooni, millest 200 000 krooni kulutati Kambjas ja Vana- Kuustes.

Toivo Ärtis

Jaanuar

• 11.jaanuaril osalesid 3 Kambja Põhikooli õpilast Elva Judo Openil. Kõige edukamalt esines Heimo Zoo (+38 kg), kes oma kehakaalus saavutas igati tubli 7. koha. Tihedas konkurentsis saavutas Paul Unt (-34 kg) 9. koha. Osavõtuga piirdus sellel turniiril Mart Ilves. Turniiril oli 140 osavõtjat kuuest erinevast judoklubist.

• Jaanuarikuu viimasel nädalavahetusel esines edukalt Kambja VIII- IX klassi korvpallimeeskond- Võru Spordikoolis toimusid Eesti Koolispordi Liidu poolt korraldatud koolinoorte sportmängude võistluse "Sprite Cup 98" alagrupimängud. Alagrupis võistles 6 võistkonda- viis ülekaalukat võitu tagasid Kambja poiste edasipääsu maapõhikoolide finaalvõistlusele, mis toimub 27- 28. märtsil Väätsa Põhikoolis. Pöidlad pihku! Koondvõistkonda kuuluvad: Marko Uus, Kristjan Kivimaa, Tauno Suits, Oliver Ots, Kurmet Paidra, Tarmo Toomiste, Indrek Ird, Paavo Kiuru, Marek Meus, Aivar Pruuli.

Veebruar

• Kuigi tänavune talv on olnud lumevaene, õnnestus 17. veebruaril edukalt läbi viia vastlapäeva üritus. Kõige aktiivsemad osavõtjad olid algklasside lapsed, meeldivalt palju oli Kukemäe nõlvale kogunenud ka 8- 9. kl õpilasi. Tagasihoidlikult osalesid täiskasvanud- ju ei ole vastlatraditsioonid enam au sees, küllap lina kasvab ka vastlaliuta pikaks- pikaks.
• Vastlatrall jätkus spordihoones parimate autasustamisega ja traditsiooniliste vastlakuklite söömisega. Võimalus oli sõita hobureega, kooliõpilastele mõeldud disko kestis hiliste õhtutundideni.
• 19. veebruaril selgitati Kambja spordihoones Tartu maakonna koolide I- III klassi õpilaste rahvastepalli turniiril 5- 8. kohad. Kambja õpilased lõpetasid turniiri 5. kohaga.

Märts

• 5. märtsil olid Kambja spordihoones taas põnevad rahvastepalli kohtumised- siis selgitati välja maakonna parimad IV- V kl poiste ja tüdrukute hulgast. Tüdrukute arvestuses lõid kaasa ka Kambja kooli õpilased.

Anne Välja

1998.aastal on igal põllumajandustootjal, kes on registreeritud maksuametis või äriregistris, kelle ettevõte pakub täisajaga tööd vähemalt ühele inimesele, ja kes turustab vähemalt poole oma toodangust, õigus saada riigilt nõuandetoetust.

Nõuandetoetuse saamise tingimused on järgmised:

• Lepingutest, mille summa ei ületa 3000 krooni, maksab tootja ise 15%, s.o. 450 krooni, riiklik toetus on 2550 krooni.
• Tootjal on õigus sõlmida veel lepinguid täiendava 3000 krooni peale, millest tootja maksab ise 40% s.o. 1200 krooni, toetus 1800 krooni.

Nõuandetoetuse saamiseks võib tootja lepinguid sõlmida ainult atesteeritud konsulentidega. Konsulent on kohustatud tootjale oma nõuande esitama ka kirjalikul kujul.

Atesteeritud konsulentidel on õigus töötada kõikjal Eestis. Täpsemat infot teiste maakondade põllumajandusnõustajate kohta saab Eesti Konsulentide Ühingult (Kreutzwaldi 1- 71 Tartu, tel./ fax 27/ 421 718.

Täiendavat informatsiooni nõuandetoetuse kohta saab ka maavalitsusest, Põllumajandusministeeriumi maaelu arengu osakonna teaduse-, koolituse- ja nõuandebüroost, taluliitudest ning teistest nõustamisfirmadest ja kõikidelt konsulentidelt.

30. detsembril kinnitati Vabariigi Valitsuse määrus "1998.aastaks põllumajandustootjatele otseste toetuste maksmise kord". Nimetatud määruse täielik tekst on avaldatud 8.jaanuari "Maalehes" (lk.7), "Koduvald" teeb kokkuvõtte dokumendi olulisematest punktidest.

Otsetoetusi on kolme liiki:

• Piimalehma otsene toetus. Selle saamiseks peab taotleja esitama 15.märtsiks Jõudluskontrolli Keskusele vormikohase taotluse.

Piimalehma toetust makstakse, kui taotleja aastalehma keskmine toodang jõudluskontrolli andmetel on kokku vähemalt 230 kg piimarasva ja -valku. Taotleja 1997.a. kontrollaasta aastalehmade arv peab olema 5 või enam ning kari pidi 1.jaanuari 1998 seisuga olema jõudluskontrolli all.

Loomaarst Ene Kiudma teavitas vallavolikogu veebruarikuu istungil, et Kambja (suur)talunikest saavad vähesed tänavu piimatoetust, lehmad ei ole kahjuks jõudluskontrolli järelvalve all.

• Tera- ja kaunviljade, rapsi, rüpsi ning seemnelina (edaspidi teravilja) otsene toetus. Antud toetuse saamiseks peab taotleja esitama vormikohase taotluse 10.juuniks asukohajärgsele piirkondlikule maaparandusbüroole.

Teraviljatoetust makstakse juhul, kui teravilja koristuspinda on vähemalt 5 ha. Taotleja peab täitma agrotehnika ja taimekaitse nõudeid. Juhul, kui taotleja on rikkunud või täitnud mittenõuetekohaselt agrotehnika nõudeid ja põldude umbrohtumuse tase on üle 20% kultuurtaimede arvust, jäetakse taotlus rahuldamata.

• Põldude lupjamistööde finantseerimine. Et tänavu toetust saada, oli vaja juba 1.märtsiks piirkondlikule maaparandusbüroole vormikohane avaldus esitada.

Toetuse suuruse ühiku koht määrab põllumajandusminister piimalehma toetuse osas 1.aprilliks 1998 (kantakse taotleja pangaarvele 1.maiks) ja teravilja toetuse osas 20.juuniks 1998. (kantakse pangaarvele 31.augustiks).

Infot piimalehma toetuse kohta saate Jõudluskontrolli Keskusest (tel. 421 193, Aire Pentjärv), teravilja ja põldude lupjamise puhul Tartu Maaparandusbüroost (tel. 422 840).

Ümberehitustöid alustasime Paali farmi endises noorloomalaudas 1997.a. septembris. Tartu Veterinaarkeskuse tegevusluba kirjutati välja 19.detsembril 1997.a. Jaanuarikuu kulus häälestamiseks. Loomade tapmist alustasime veebruaris. Tehnoloogia lubab tappa ja töödelda sigu, veiseid ja lambaid.

Ootame Kambja valla loomapidajatelt tellimusi teenustööna tapmiseks. Soovi korral ostame veiseid ja sigu ka müügiks. Nii teenustööde kui kokkuostuhinna üle jõuame loodetavasti kokkuleppele. Lähemas tulevikus korraldame ka loomade kohaletoomise. Info: igal tööpäeval PALAX FARMi Kambja kontoris või telefonil 416- 485.

Tapamaja ehitamisel olid meie koostööpartneriteks OÜ Cambi, OÜ Oomiste, OÜ Toomek-Kam, keda tahan abi eest tänada. Moraalselt toetas Kambja Vallavalitsus.

Valdur Jaamets
OÜ PALAX FARM juhataja

NB! Tapamajast tulevat toodangut saavad kambjalased osta reedeti PALAX FARMi kauplusest. Perenaistel tasuks tähele panna, et müügil on ka odavad subproduktid. Kui liha soovitakse osta suuremas koguses, tuleks teha ettetellimus. Praegu on oü PALAX FARMi kauplus ambulatooriumi kõrval asuvas hoones, kuid peagi valmib uus pood toidutare Mumm kõrval.

Peatoimetaja repliik: Ehkki olen lugejailt palunud kirju ja kaastöid, on tagasiside äärmiselt napp. Seepärast on heameel, et selle lehenumbri valmimise ajal tõi post vähemalt ühe kirja. Et praegu koostatakse valla arengukava, on autori poolt käsitletav probleem igati akuutne: kuidas hoogustada majandustegevust ja säilitada samas looduskeskkonna tasakaalu.

Tervist! Austatud Kambja ajalehe Koduvald toimetus. Elan Kaatsi külas alles mõned aastad ja vähe Kambja kandis ringi liikunud, kuid võin öelda, et inimesed on siin toredad ja loodus kaunis.

Paistab, et elu vallas liigub paremuse poole nii talupidamise kui muu ettevõtluse osas. Just maaelu ja looduse teemal soovisingi kirjutada.

Olen tähele pannud, et maade ja metsade uued omanikud ja talupidajad alati ei oska oma varaga mõistlikult ringi käia. Tööde tulemused, mis momendil näivad kasu toovat, võivad tulevikus valusalt kätte maksta. Talude taastamise algusajal räägiti võsastunud ja metsaseks muutunud põllumaadest. Läbi aastatuhandete on eestlane pidanud oma põhitegevuseks põlluharimist ja selle taastamine on meie riigile vajalik. Kuid, kas me siiski vahel ei liialda puude ja võsa raiumisega?

Tooksin siin mõned näited metsasalude ja põldudevaheliste puisribade kasulikkusest. Puud ja põõsad aitavad vähendada põldude tuuleerosiooni kahjulikku mõju- s.t. läbimõeldult rajatud ja säilitatud haljastusribad haritavate maade vahel vähendavad teadlaste arvates 50- 70% tuule kiirust. Järelikult püsib huumuskiht paremini põllul. See moment on oluline eriti Kagu- ja Lõuna- Eesti maastikul, kus kuplite tipud on kohati viljatuks muutunud.

Haljastus parandab mikrokliimat- ta on universaalne õhufilter (autode- traktorite heitegaasid, tolm). Teadlaste arvates väheneb metsariba läbinud õhus tolmu kogus kuni 73%. Lehtpuud auravad lehtede kaudu palju vett, mis aitab hoida ära põllukultuuride kuivamist.

Kaitsepuistud aitavad vähendada umbrohuseemnete levimist ühelt põllult teisele. Puud ja põõsad toimivad akustilise ekraanina. Katsetused on näidanud, et keskmise tihedusega metsariba vähendab müra kuni 8 db.

Statistika näitab, et metsaribade kaitse all on kevadsuviseid öökülmi 5- 11 päeva võrra vähem. Seega kahjustub põllukultuur harvemini. Hea tõke külmadele õhuvooludele on raba ja kultuurmaa vahel olev puistu. Metsaribadega maastikul tekib talvel ühtlane lumikate, sest tuul ei puhu lund ära. Kuivadel suvedel on põldudele seda lumeniiskust väga vaja.

Puud ja põõsad on loomade ja lindude elu ja pelgupaik, samuti toiduallikas. Poola teadlased jälgisid kahe kilomeetri pikkust metsariba ja seal elavad linnud tarvitasid aprillist detsembrini vähemalt 380 kg putukaid (nende hulgas ka põllukultuuridele ohtlikke kahjureid).

Rohelus toodab inimestele ja loomadele vajalikku hapnikku.

Ja lõpuks on metsadel esteetiline väärtus. Ta muudab maastiku vaheldusrikkalt kauniks ja roheline värv rahustab inimest.

Niisiis, rajagem põldusid, kuid jätkem ka ööbikule võimaluse laksutada talupoja akna all metsasalus.

Kui lugupeetud toimetus leiab minu kirjast mõned mõtted, mis võiks ka valla elanikele kasulikud olla, siis võiksite sel teemal ka meie lehes kirjutada. Jõudu ja nobedat sulge soovides

Riho Tiigirand (tel. 8250 69751)

Apteek on Kambjas kooli, kiriku, poe ja postkontori kõrval üks vanemaid järjekestvalt tegutsevaid asutusi.

Külastasin Kambja apteeki 19.veebruaril. Mitte selleks, et mingit hädatarvilikku arstimit, hügieenitoodet või turvavahendit osta. Külaskäigule läksin hoopis "Koduvalla" peatoimetajana, sest tahtsin leheloo tarvis auväärsete proviisoritega nende tööst juttu puhuda. Aga nagu sundimatus vestluses ikka- sõna sünnitab sõna ja mõte mõtte, ning nii jäädvustuski diktofonilindile ettearvamatu sisuga jutt, millest nendele lehekülgedele mahuvad vaid valitud katked.

Tol, iseseisvuspäeva eelsel õhtul mõjus ehk kõige üllatavamalt fakt, et just Karl Timmuski onu oli see mees, kes 1918.aastal toimetas Iseseisvusmanifesti kingakontsa sees esmaettekandeks Tallinnast Pärnusse. Karl Timmuski emapoolsesse suguvõssa kuulus ka omaaegne siseminister Jürimaa, kes oli tema vanaonupoeg.

Ladina köök rajati Kambjasse aastal 1889

1889.aasta 14.märtsil kirjutab "Postimees": "Maa apteeki asutamiseks Kambjasse on apteekri abiline B. Hermann Liiwi kubermangu- walitsuselt luba saanud." Juba 25.märtsil peab "Postimees" seda sõnumit täpsustama: "Õienduseks palutakse meid teatada, et B. Hermann, kes luba on saanud Uue- Kambjasse apteeki asutada, mitte apteekri abiline ei ole, waid prowisor."

Praegune apteegijuhataja Karl Timmusk pakub esimeseks apteekriks aga sootuks teist nime: "Minu teada oli siin Pedel." Karl Timmusk teab jutustada, et algul asus apteegihoone järve kaldal. "See põles maha kümme aastat tagasi. Ma ei mäleta, mis seal juhtus, korstnast vist läks." Praegu on sellest hoonest säilinud vaid kelder.

Umbes 1906.aastal viis Pedel apteegi järve äärest praegusesse asupaika, hoone oli vastselt ehitatud. Enne esimest maailmasõda müüs Pedel apteegi proviisor Sangale, kes pidas seda kuni surmani 1936.aastal. Seejärel jäi apteegi omanikuks lesk Hilda Sang, kes pidi palkama kõrgharidusega juhataja. Riigi kätte läks apteek siis, kui nõukogude võim selle natsionaliseeris. Tagastamistaotlust ei ole keegi esitanud.

Pärast sõda vahetusid apteegijuhatajad tihti. Kambjas on töötanud ka malemeister Iivo Nei ema Ingeborg Nei. Pidev kaadrivahetus kestis 1955.aasta 6.detsembrini, kui Kambjas asusid tööle Karl ja Silvi Timmusk.

Apteekriamet lihvib inimese täpseks

Olin telefonitsi Karl Timmuskiga kokku leppinud, et kohtume kell 15. "Teie järgi võib kella kontrollida," lausus apteekriproua Silvi tunnustavalt, kui ma mõni minut enne kolme rohupoodi sisenesin. Tunnistan ausalt, et see oli puhas juhus, tavaliselt täpsus mind ei armasta. Hea, et seekord teisiti läks, sest Karl Timmuski sõnul iseloomustavat apteekreid ennekõike just täpsus. (Retseptid kirjutatakse sajandikgrammi täpsusega, kaalud näitavad kahte sajandikku).

"Ma olin noorest peast küllalt lohakas poiss, aga nüüd on apteekri täpsus," iseloomustab Karl Timmusk ennast. "Kui mind kutsutakse külla kella kaheksaks, siis ma lähen kell kaheksa. Enam- vähem ma oskan ikka seada, et minut- kaks enne või pärast, aga mitte viie minuti kaupa ma ei hiline." Apteekritele õpetatakse, et igal pudelil tuleb kolm korda silti vaadata: pudeli võtmisel, valamise ajal ja tagasipanekul. "Mind häirib seltskonnas alati, kui keegi joogipudelit valab, silt allapoole." Ehk jääks umbjoobnuidki vähemaks, kui tavainimesed apteekrite kombel viinapudeli silti märkaksid tähele panna ja kiri neid parajusele manitseks.

Suur juhus andis Kambjale head apteekrid

See, et elutee Timmuskid Kambjasse tõi, oli suur juhus. Pärast ülikooli lõpetamist töötasid nad Tallinnas, Karl juhatas poolteist aastat Tartu maantee apteeki, Silvi oli ametis Tõnismäe apteegis. Noor pere vajas hädasti omaette elamispinda. "Meil oli abikaasaga poolkeldrikorter, ämma korter, ühetoaline- seegi kööktuba," põhjendab Karl Timmusk, "ja meil oli oodata esimese lapse sündi."

Kord märkas Silvi, et Apteekide Peavalitsuse juhataja seisab leti ees, aga seal töötanud proviisorit ei olnud hetkel kohal. Silvi läks kiiresti tähtsat klienti teenindama ja tegi juttu, et otsib töökohta, kus antakse omaette korter. Apteekide Peavalitsuse juhataja teadis sealsamas välja pakkuda Kambjat. Ja ehkki hiljem oli teisigi Kambjasse tahtjaid, anti vaba koht Tõnismäe apteegis peetud kõneluse mõjul Timmuskitele.

Timmuskid kolisid Kambjasse 1955.aasta lõpul. "Alguses arvasime, et kolmeks aastaks, aga siis abikaasa harjus ära ja jäimegi paika," selgitab Karl. Algul oli paikkond mõistagi võõras ja tundmatu. Silvi kui Tallinna tüdruku pani elukohavahetus suisa nutma. Peagi aga kohaneti ja hiljem ei ole Timmuskid tahtnud Kambjast mujale minna. Apteekrite pere on omaks võtnud ka mitme põlvkonna kambjalased, alati on hinnatud Timmuskite väärikat tööd.

Küllap maaapteekreil kujuneb kõikjal oma rahvaga usalduslikum suhe kui linnakolleegidel. "Inimesed on veendunud alati, et minul on see kaks tuhat inimest kõik meeles, ja ma tean, mis tema võttis nädala eest ja mida ta võttis kuu aja eest," kurdab proviisor Timmusk, kellelt tihti küsitakse sama rohtu, mida eelmisel korral anti, sest see aitas hästi. "Siis ma olen sunnitud ikka ütlema: "Mida ma andsin, kirjeldage seda, kust ma võtsin…"" Ju seepärast ongi Kambja apteegis kombeks saanud, et riiulite asetust ei muudeta.

Apteekridiplomit ei tahetud poliitilistel põhjustel anda

Karl Timmuski kodutalu asus Põltsamaa lähistel. Tema isa oli ülikoolis käinud mees, isa vennad olid juristid. "Ma oleks võib- olla tahtnud juristiks, aga ega siis nõukogude ajal ei olnud juurat- selles me olime veendunud." Noore Timmuski meelisteadusharuks oli ka keemia, kuid sellel erialal algas ülikoolis dokumentide vastuvõtt liiga hilja. Apteekriameti valikul andis aga eeskuju üks ema vendadest, kes töötas Rakveres. Seal ootas Karli ka maakonnaapteegi asejuhataja koht, kuid

Karl ja Silvi Timmuskit teeb töö nooruslikuks ja õppimine parandab mälu

Karl Timmusk kuulub sellesse kurba põlvkonda, kelle eluteed noor nõukogude võim eriti jõuliselt suunas ja määras. Punaametnikud püüdsid ka Karli saatust omatahtsi teiseks kujundada. Kui noormees hakkas 1951.aastal ülikooli cum laude lõpetama, oli parteikomitee juba jõudnud talle teha ettepaneku minna sügisest Moskvasse aspirantuuri- "uut, nõukogulikku kaadrit vaja", ja siis löödi ta ootamatult kõrgkoolist välja.

"Mul oli omaette saatus- ma olin nagu kulaku poeg. Viiekümne esimesel aastal visati mind välja" meenutab Karl Timmusk. "Huvitav, neil olid omaette kombed- öeldi ainult, et te olete välja visatud, ühtegi dokumenti minule ei näidatud, ei antud. Nüüd mõtlesin, et ma saan ometi teada, mispärast mind siis välja visati, läksin arhiivi. Seal oli absoluutselt kommenteerimata, argumenteerimata käskkiri- lihtsalt välja heita ja kogu jutt!"

Kõrgemat haridust kinnitav tunnistus anti Karl Timmuskile alles 1954.aastal. "Vahepeal oli ülikool 5- aastaseks läinud, ja öeldi, et ei saagi lõpetada, peate uuesti alustama. Lõpuks sain ikkagi kiitusega diplomi- viieaastases ülikoolis käisin neli aastat, seitsme aasta pärast lõpetasin." Selleks ajaks olid soovitajad aspirantuuri unustatud, Karl Timmusk sai Tallinnas apteegijuhatajaks- madalamat ametikohta ei olegi ta apteegis pidanud.

Alguses pani Apteekide Peavalitsus noore proviisori Tallinnas ainult juhataja kohusetäitjaks. Septembris uuris Timmusk, kui kaua ta kohusetäitja peab olema. Vastata ei osatud, öeldi vaid, et küsijal olla plekk küljes. "Ütlesin, et kui plekk on küljes, laske mind lahti." Seda siiski ei juhtunud, enne tulid Timmuskid Kambjasse ja on siin 42 aastat edukalt töötanud.

Töö õpetab tänapäeval ka kogenud apteekrit

42 aastat on inimelus üüratult pikk periood, selle jooksul on mõistagi teisenenud ka töömaht ja -kohustused. Vanasti pidid apteekrid kohapeal väga palju pulbreid ja muid ravimeid valmistama. "Kui me siia tulime, oli assistendil täiskoormus, seitse tundi tegi ravimeid. Käisin taga ikka vaatamas, vahepeal tõstsin seda kuhja, et mis kellaks ma järgmise retsepti võtan. Õhtul panime apteegi kinni, sõime, magasime tund aega, siis läksime kahekesi apteeki ja tegime pulbreid edasi. Asi oli selles, et ei olnud tablette saada- tahaks, aga ei saa. Et midagi inimestele anda, tegime eeskirja järgi pulbreid- raadio mängis, televiisorit ei olnud" vestab Karl Timmusk mälestuskilde. "Nüüd on selline aeg, et kuus tuleb kaks- kolm isetehtavat ravimit. Iga asja jaoks on valmisravimid olemas."

Olid ajad, kui apteekrid pakendasid tablette, sest need tulid lahtiselt, kilostes kottides. Apteek pidi tellima terve kvartali ravimid korraga, kuus tohtis teha vaid kaks kiirtellimust. Apteegid ahmisid end ravimeid täis, pidevalt oli häda ülenormatiivse laoseisuga. Praegu võib Karl Timmusk mõnelt hulgimüüjalt tellida iga päev, teistelt üks- kaks korda nädalas, ravimid tuuakse Kambjasse kohale. "Nüüd on isegi niimoodi, et ma ei pea helistama, nemad helistavad- kas ei ole mingit soovi. Ja kui mina peaksin neile helistama, siis hoitakse ka minu raha kokku ja helistatakse mulle tagasi- peaasi, et ma telliksin. Ühel laol on tasuta telefon."

Karl Timmusk arvab, et vene ajal ei olnud kogenud apteekril igapäevatöös midagi juurde õppida: kõik oli rutiinne, uusi ravimeid tuli vähe juurde, paljusid arstimeid polnud olemaski. "Nüüd on kogu aeg midagi õppida, midagi hoopis teises kvaliteedis," on Kambja apteeker iseseisvusajal toimunud muudatustega rahul. "Mälu lähebki nagu paremaks- iga päev pead midagi õppima, aga see on nagu naudinguga õppimine, tuleb nagu iseenesest."

Eraapteeker Karl Timmusk

Viis viimast aastat kuulub Kambja apteek Karl Timmuskile. "92.aasta augustis oli esimene kord, kui öeldi, et mõtelge selle peale, kes erastab ja kuidas. Alguses ma mõtlesin, et aega küll, aga siis järsku, kusagil oktoobris, hakkasin kiiresti liigutama, ja kokkuvõttes olin detsembris esimeste hulgas," meenutab nüüdne eraapteeker, kes ostis oma töökoha vara riigilt raha eest, mitte EVPdes. "Seekord oli mul minimaalselt, 4000 krooni eest ravimeid. Poja käest sain raha laenata, sest tema oli käinud Taanis õpilasena põllutööl."

Kui vahetult pärast sõda oli Kambja apteegis 6 töötajat, nende hulgas hobusemees, kes käis linnast kaupa toomas, ja hiljem 4 inimest, siis nüüd teeb lõviosa tööst firmaomanik ise. Sanitar käib tööl osalise koormusega, kolmel päeval nädalas, viis tundi päevas- rohkem ei tule rahast välja. Samal põhjusel ei saa palka ka abikaasa Silvi, kes ladina köögis jätkuvalt toimetab.

Karl Timmuski hinnangul on see periood, kui inimesed ei jõudnud ravimeid osta, peaegu otsas. Üksikuid hädalisi siiski on, kuid olukord ei ole enam nii hull kui kolm- neli aastat tagasi. Aasta- aastalt on kasvanud ka apteegi läbimüük ja kasum. Igal kuul müüb Kambja apteek umbes 10 000 krooni eest retseptiravimeid, mille eest tasub Haigekassa.

Tihti arvatakse, et ravimid lähevad aina kallimaks. Karl Timmusk kummutab selle väite: välisfirmad on müünud oma tooteid alla omahinda ja soodustust vähendatakse nüüd pidevalt, eks seetõttu on hinnadki mõnevõrra tõusnud. Ravimi maksumus sõltub enamasti sellest, kus see on valmistatud- erinevad tootjad ja vahendajad müüvad sama arstimit mõnikord kümnekordse hinnavahega, koostis ja raviomadused on aga täielikult samad. Kambja apteekrile ei ole meeltmööda, et hulgimüüjad võtavad ülemääraseid kasumeid, apteekides on juurdehindluse protsent aga rangelt ette antud, hinda saab alandada vaid oma kasumit vähendades.

Poodides korraldatakse aegunud kaupade allahindlust, apteekidel seda õigust ei ole- aegunud ravimid hävitatakse. "Praktiliselt on ravimid "kella kukkudes" sama kvaliteediga või on aasta möödudes 98% sajast- aga seadus on seadus," avaldab Karl Timmusk asjatunjana arvamust. Suurem osa ravimeist säilivad kolm aastat ja rohkem.

Käib töö ja nali koos

Apteek on paik, kuhu inimesed tulevad tavaliselt oma valudele ja hädadele leevendust leidma. Kambja apteeker tunnistas, et mõnikord tuleb ette ka muhedaid hetki. Lehe jaoks jutustas ta loo, mida apteekrid ikka ja jälle meenutavad: Inimene tuleb apteeki ja ütleb: "Ma palun seda kirburohtu". Apteeker küsib 21 kopikat, inimene maksab ära ja võtab apteekri poolt kätte juhatatud kapist paki tusti. Ukse peal pöördub ta veel ringi ja pärib: "Kuidas ma seda võtan, kas supi- või teelusikaga?" Apteekril läks südame alt külmaks: "Mis teie nimi on?" "Kirp."

Koomiliseks kisub olukord ka siis, kui mõni napisõnaline klient küsib kõhurohtu. "Ei saa aru, kas tal on kõht lahti või kinni või hoopis valutab," muigab proviisorihärra. Tema head jutusoont ja vestlemisoskust nautides mõtisklen endamisi, et Kambja apteegist küll ühtegi abiotsijat mõistmatuse tõttu eemale ei peletata.

"Aeg on töö teiseks muutnud,"

tõdeb Karl Timmusk elutargalt. "Kahju, et just noored inimesed ei saa veel aru sellest, et töö eest makstakse palka ja tööd tuleb teha, mitte tööl käimise eest ei tohi palka nõuda." Vana apteeker usub, et need tõekspidamised tulevad, aga see võtab kahjuks aega.

Ta mäletab, et nõukogude perioodil kulges aeglaselt ka tööst võõrutamine. Kuuekümnendatel aastatel panid kolm meest ühe päevaga apteegi kööki vee sisse. "Umbes 75.- 80.aastal läks see toru väga auklikuks ja tuli panna uus toru. Siis tulid viis meest. Esimesed kaks päeva ei liigutatud midagi, ainult joodi. Ja siis, üks või kaks meest tegid ja kolm vaatasid- kaks nädalat võttis aega, kuni said uuesti vee sisse. Selle ajaga oli meie rahval tööharjumus ja -kultuur niipalju kadunud."

Karl ja Silvi Timmusk on tööd alati tõsiselt võtnud, ehkki haridust ja täpsust nõudva apteekriameti eest maksti rikkal sotsialismiajal kasinamat palka kui purjus torujüridele.

Ausalt tehakse Kambja apteegis tööd ka praegu, kui pettus ja vargus meie ümber lokkab. Kriminaalne on Karl Timmuski arvates seegi, et bensiiniärimehed müüvad alati kallimalt seda bensiini, mille nad enne kõrgema aktsiisi kehtestamist on paakidesse varunud. Ta võiks ka oma apteegis varem sisse ostetud ravimite hinda järjest tõsta, kuid ei tee seda- ei julge, ei pea eetiliselt õigeks.

Kambja apteeker Karl Timmusk ja tema proua Silvi on läbi elu olnud kohusetruud töörügajad, või nagu moodsamalt öeldakse- töönarkomanid. Tasa ja targu majandades on turumajanduse pööristuultes püsima jäänud ka Kambja apteek. Jääb edaspidigi, usub Karl Timmusk.

Toivo Ärtis

Kambja Vallavalitsusele

Palume Teie abi Kuuste Põhikooli 8. klassi õpilase Veiko Palaneni mõjutamisel.

11. detsembril lahkus Veiko pärast 4. tundi kahe klassikaaslasega koolist. Poisid ostsid eraisikult 1 l viina ja jõid selle kolmekesi ära, tulles seejärel kooli juurde tagasi, et osaleda kohtumisõhtul. Küsimust arutati kooli hoolekogus ning õppenõukogus, poiste käitumine hinnati mitterahuldavaks, neile määrati direktori käskkirjaga noomitus ja jõuludiskol osalemise keeld. 23. detsembril toimunud jõuluürituste ajal ei lahkunud Veiko pärast kontserti, vaid tuli salaja tagasi diskole ja oli mõne aja pärast jälle purjus. Ta saadeti koju, kuid peagi oli poiss taas koolis tagasi, kust juhuslikult kohal viibinud konstaabel ta uuesti koju viis ja vanematele üle andis.

Enne eelnimetatud juhtumeid pole Veikol suuremaid pahandusi olnud. Kuna esimese üleastumise korral rakendatud meetmed ei mõjunud, oleme nüüd raskustes, sest koolimõjutusvahendid on teatavasti üsna piiratud. Soovime, et Veiko saaks korralikult õpinguid jätkata ja edaspidi pahandustest hoiduda.

09.01.1998 a.

Kuuste Põhikooli direktor

Rein Härmoja

Mõtted noorte alkoholitarbimisest kujunevad kindlasti selle lehenumbri kõige skandaalsemaks teemaks- loodan ja kardan seda ühtaegu.

Loodan sellepärast, et ehk hakkavad nii lapsevanemad kui lapsed, miks mitte ka kõik ülejäänud kambjalased, selle probleemi sügavuse üle mõtisklema, enda jaoks olulisi otsuseid tegema ja nõnda kainema järelpõlve sirgumisele kaasa aitama.

Kardan sellepärast, et nii inimlik on otsida süüdlasi endast kaugemal. (Et nende ridade autor on palgatööl koolis, võib seegi kirjatükk olla mõneti erapoolik- vabandan!)

Paljudes laste pattudes on kõige mugavam süüdistada kooli, kus midagi on tegemata jäetud või valesti tehtud. Kool teadagi lastele alkoholi kätte ei too ega juua ei käsi. Klassijuhatajad ning tervise- ja kodanikuõpetuse õpetajad teevad jõudumööda selgitustööd, alkoholipatuga õpilased saavad karistada. Paraku võib noorte alkoholitarvitamise juhtumeid tihti seostada just kooliga, sest seal korraldatakse diskosid, klassiõhtuid, väljasõite, ekskursioone, mis annavad õpilastele võimaluse väljaspool õppetunde kokku saada. Küllap mekitakse kraadijooke mujalgi, kuid siis jääb lubamatu tegevus tavaliselt varju, kui just mõne kurja teoga hakkama ei saada või olulisi tervisehädasid ei teki.

Millegipärast süveneb ärevakstegev tendents, et täiskarske peaga ei taha teismelised osaleda kooliüritustel (loomulikult ka vanematest eemal korraldatavatel sünnipäevadel jt olengutel). Ikka ja jälle avastavad õpetajad, et kellelgi on lõhnad ligi, kellelgi pudel põues. Reeglina on alkoholipromillidega vahelejäänud noorrahvas täis solvumist ("mida ma võtnud olen- asjatult süüdistatakse" jt), eneseõigustust ("mis see tilk mehele ikka teeb" jt) ja vastuvaidlemiskirge ("eks te tõestage, et ma joonud olen" jt). Kui õpetaja ei tunneta endas soovi hakata priitahtlikuks politseinikuks, kellel nina alkomeetrit asendab, on lihtsam sellised üritused korraldamata jätta. Pidusid ei tehta näiteks Tallinnas Westholmi Gümnaasiumis, sest ka nimekas koolis olevat liigraske korda tagada. Rapla Gümnaasiumis aitavad pidude ajal kombekat käitumist säilitada elukutselised turvamehed.

Nagu Kuuste kooli direktori kirjast loeme, on kooli seaduslikud võimalused (käskkiri, käitumishinne, märkus päevikus, suuline vestlus) probleemsete laste mõjutamisel kasinad ja vähemõjusad. Sestap saadetigi abipalve vallavalitsusele. Seal otsustati, et kiri võiks ilmuda ka vallalehes. Toimetus selle soovi täidab, kuid peab vajalikuks vihjata, et Veiko ei ole valla territooriumil kahjuks ainus alaealine noormees, kes avalikku hukkamõistu vääriks. On ka selliseid neide! Kuna ametlikku esildist pole tehtud, ei hakka vallaleht sel korral omatahtsi kellegi suunas näpuga näitama. Nii jätame neile noortele alkoholihuvilistele aega ümbersünniks, et mõnes järgmises lehenumbris selle teema juurde tagasi tulla.
Küllap lugejate hulgas on neidki, kes pärast eeltoodud mõtteid ahastades arvavad, et kõik Kambja noored on hukas. Tegelikult ei ole olukord kaugeltki nii hull, kuid nagu tõrvatilk rikub meepoti, nii heidab bravuuritsev vähemus halba varju korralikele noormeestele ja neidudele. Et ohutunnet ärgitav probleem jätkuvalt ei süveneks, on vaja seda ausalt ja avameelselt käsitleda- sel eesmärgil ilmub ka see kirjutis.

Mõistagi ei ole noorte alkoholilembus vaid Kambja probleem. Mul on olnud võimalus Kulleri toimetuses mitmel suvel lehelugusid kirjutada. Et leida "sõnumeid otse elust", olen suhelnud ka politseinikega, kelle jaoks noorjoodikud on muutunud tõeliseks nuhtluseks. Ere näide Saaremaalt: Politsei tõi purjus teismelise pärast hilisõhtust kontserti koju. Mõni päev hiljem oli poiss jälle purjus ja magas kodus õndsaund. Et ta ei saaks õhtul joomaselt peole minna, viisid ema ja vanaema tema üleriided peitu. Ärgates korraldas nooruk sellise mürgli, et hätta sattunud naised pidid kutsuma politseiniku, kellel paluti räuskajat isalikul kombel õpetada. Korravalvur oli vapper ega löönud tellitud nahatäie väljamõõtmisel kartma.

Alkoholiuimas alaealistega seotud lood ei ole mitte alati nii tragikoomilised. Hoopis sagedamini annavad kirjutamiseks põhjust noored vanaematapjad, autoärandajad, tänavaröövlid, vägistajad, poevargad- kriminaalkurjategijad, kelle teod tõendavad, et alkohol ei mõju lapseohtu kehale ja mõistusele sugugi hästi.

Habemega probleem on kogu Eestis seegi, et teismelised saavad alkoholi liigkergelt kätte. Vinnatakse vanemate tagant, lastakse kellelgi osta või ostetakse ise, sest kaupmehed on pahatihti käibest huvitatud ega vaata, kellele kangemat kraami müüakse. Rapla prefekt vahendas Kullerile koguni müüjate kurtmise, et osa alaealisi, kes soovitud pudelist ilma jäävad, hakkavad letitöötajat sõimama või loobivad vingeid ähvardusi! Väga palju on "monopole" ja puskariajajaid, kelle jaoks alaealised on tänuväärsed kliendid. Jätan näidete toomise lugejate hooleks, ja mul pole usku loota, et neid Kambja vallast ei leita.

Tuntud vanasõna hoiatab: usalda, aga kontrolli. Politseinike arvates ei ole liiast, kui emad- isad tunneksid huvi, mis kell ja millises olekus nende järeltulija koju saabub. Distsiplineerivalt mõjuks seegi, kui noorrahvas peaks arvestama, et keegi kodustest või nende töökaaslastest- tuttavatest võib diskosaalist läbi põigata. Kodust kaugemal õppivate laste puhul on seda tülikalt keeruline ja kulukas teha, kuid Kambjas/ Kuustes toimuvate ürituste korral ei oleks kübeke uudishimu kaugeltki kurjast.

Mundrikandjad on kogenud, et vanemad ei ole tihti teadlikud, kus nende lapsed viibivad või mida teevad. Saaremaal vedas politsei mullu suvel pärast ööpidusid purjus alaealisi koju. Enne, kui laps nähtavale toodi, küsiti vanemailt, kus nende võsuke peaks olema. Tihti jäi vastus saamata, sest vanematel näis olevat ükskõik, millises seltskonnas ja kuidas järeltulija aega veedab. Probleemsete laste vanemate hulgas nähtud ka tähelepanuväärselt palju neid, kes ise öötundidel kained ei olnud. Käbid ei kuku kännust kaugele- kahjuks kehtivad ebameeldivad ilmatõed Kambjaski.

Teismeliste laienev alkoholihuvi võib olla ka omalaadne reageering täiskasvanuid tabanud joomahullusele. Laps oskab juba väiksena ümbrust jälgida ja matkida- mida ta näeb? Purjus Riigikogu liige minetab au ja häbi. Avaliku elu tegelased sõidavad autoga purjuspäi bambusesse või ajavad inimesi alla. Reklaam sisendab, et "põhjuse leiab alati". Tuttavad onud kelgivad vastastikku isaga, kes on suurema rahasumma baaris vedelaks teinud või pikemalt kuuli all olnud. Raadiost rõkkab laulusõnum: "Siis tuju hea, kui käpp on maas…" või "Võta veel üks naps, sünnipäevalaps…" Perekondlikel tähtpäevadel osaleb ikka mõni külaline, kes joob end laua alla… Nõnda kujunebki tasapisi arusaam, et täitsamees joob räigelt ja piiritult, nii on uhke ja hää.

Seda teemat, et alkohol on iidne jumalate jook, mida peab austama, arukust ja inimväärikust säilitades jooma, meil kuigi sageli ei käsitleta. Ei arvestata, et halvad joomakombed (alkoholi pruukimise aeg ja kogus!) võivad rikkuda ka kõige andekama inimese hiilgava karjääri. Noored eestlased õpetatakse kodudes noa ja kahvliga sööma, koolis propageeritakse turvaseksi… Kes ja kus võtaks tõsisemalt vaevaks populariseerida mõõdukat ja väljapeetud joomakultuuri? Täiskarskust Eestisse vaevalt kunagi tuleb,- kas seda üldse vajagi on?, seepärast peaks iga (tulevane) kodanik ka alkoholiga mõistlikult ümber käia oskama.

Koolipäevad on küll pikad, kuid koolis viibib laps siiski vaid napi kolmandiku oma ööpäevast. Kui koolivaheajad (ligikaudu 4 kuud aastas) ja nädalalõpud välja arvata, jääb kooli kasvatus- ja vastutusaeg suhteliselt napiks. Ülejäänud teadmised ja tõekspidamised annab elukool, tunnid toimuvad tänaval, sõpraderingis, kodus, teleri ees…- õpetajaid ja õpetusi on palju. Ka see, kuidas teismeline hakkab alkoholiga suhtlema, ei sõltu ainult koolist. Või mida arvate teie, hea lugeja?

Toivo Ärtis

NOORED JA ALKOHOL:
"Minu arvates hakatakse jooma, sest see on popp…"

"Peaaegu kõik noored on vist juba ammu proovinud suitsu, alkoholi ning paljud ka narkootikume. Kui sa ise ei suitseta ega pruugi vägijooke, on sul kindlasti mõni sõber või tuttav, kellele on see igapäevane eluviis,"- nii algas 4. märtsi noortelehes "Meie Meel" lugu, mis kandis pealkirja "Miks sa jood?". Autor esitas Tallinna noortele alkoholitarbimist puudutavaid küsimusi. Kambja teismelistelt päris samasisulisi arvamusi vallaleht. Vastused võivad meile vastumeelsed olla, kuid nad peegeldavad ehedalt noorte tõekspidamisi.

Millal ja milline oli sinu esimene kokkupuude alkoholiga?

• Mina sain esimest korda sünnipäeval klaasist. Ma arvasin, et see on morss. See oli vastik.
• Nelja-aastaselt, kui ma jõin laua pealt maasikalikööri.
• Sünnipäevadel olen tavaliselt ühe pitsi ära joonud.
• Ei ole toimunud. Või ei tule meelde.
• Kunagi ammu. Jõin lonksu dzhinni.
• Minu esimene kokkupuude alkoholiga oli siis, kui jõin paar aastat tagasi uuel aastal GINi.
• Mäletan ja tean, aga ei ütle!
• Minul erilisi kokkupuuteid alkoholiga pole olnud. See ei tähenda, et ma poleks kordagi alkoholi näinud ega maitsnud. Olen, kuid peresiseselt ja väga väikestes kogustes. Näiteks vana- aastaõhtul shampanjat.
• Käisime koos perega sugulaste pulmas. Süüa ja juua oli palju. Olin siis umbes 6- aastane. Kui pulmarahvas teise tuppa läks, jäi pudel viina laua peale. Otsustasin võtta ühe pitsi. See oli õige hea ja magus.
• Ma proovisin esimest korda alkoholi sünnipäeval. Mängisin väljas ja tulin tuppa, sest mul oli suur joogijanu. Nägin, et ühes klaasis oli morss ja jõin selle ära. Pärast hakkas mul paha.
• Esimest korda puutusin kokku 3- aastaselt. Mul oli siis kopsupõletik ja kõrge palavik, olin haiglas ja arst tegi mulle viinasokid ning hõõrus mind viinaga.
• Ei mäleta enam.
• Mina joonud ei ole. Ainult suvel jõin pool pudelit GINi.
• Olin 3- aastane ja oli mampsli sünna. Kõik olid kööki läinud ning mina olin üksi pidulauas ja nägin seal ühte pudelit, mille peale olid joonistatud maasikad, ja mina lollike mõtlesin, et seal sees on maasika vedelik ja panin korraliku lõuatäie- olingi pikali maas.
• See oli mardipäeval, kui läksime vanematega marti jooksma. Läksime Marta poole, seal pakuti mulle piima asemel õlle vahtu. Kui me ära läksime, oli mul loomulikult Olin siis 7- aastane, kui ma londi umbe tõmbasin.

Miks teismelised hakkavad suitsetama ja alkoholi tarbima?

• Minu arvates hakatakse jooma ja suitsetama sellepärast, et seda teevad teised ja see on popp. Algul lihtsalt tossutatakse nuka taga, aga varsti kujuneb see vajaduseks. Aga alkoholi hakatakse tarbima discodel ja pidudel, et janu kustutada ning enesetunnet parandada.
• Alkoholi tarbitakse sellepärast, et peol olles saaks peotuju sisse ning siis on kaif olla. Suits on küll üks mõnus asi. Kui oled närvis, pistad endale kange suitsu ette ja on kohe parem olla.
• Minu arust hakkavad teismelised suitsu või alkoholi pruukima, sest neil on kodus mured või mingid tülid ja nad rahustavad end sellega. Nad arvavad, et nad on juba suured, aga tegelikult nad rikuvad oma tervist. Eks nad ise tea.
• Teismelised tahavad popid olla ja suuremate poistega ühineda, et mitte suurematest erineda.
• Nad tahavad, et oleks täis nagu kärbsed, siis on hea olla.
• Minu arust tahavad noored popid olla ja nad ei taha teistest maha jääda. Ning mõned jätavad õppimise hätta ja hakkavad suitsetama ja alkoholi tarbima.
• Nad tahavad olla vinged ja kuulid vennad. See kisub beibesid ligi, kui on liiter või paar sees. Siis kaotavad enesekontrolli ja lähevad beibedega voodi- kes teab, mis tagajärjed võivad juhtuda purjuspäi.
• Sellepärast, et olla popp. Mõned hakkavad vast sellepärast, et ka oma närve rahustada, aga seda ma eriti ei usu. Alkoholi tarbitakse ju tavaliselt kas discodel või pidudel, et end hästi tunda.
• Ka sellepärast, et olla teiste moodi ja eputada teiste ees. Kui teised joovad ja sina ei joo, siis hakkavad teised sind narrima.
• Tahetakse olla popid ja sarnased teistega, kes suitsetavad ja joovad.
• Tahavad olla lahedad ja ülbed kujud ning teiste sarnased.
• Noored tahavad näidata, et nad on nüüd suureks saanud, kui suitsetavad ja joovad alkoholi. Mõned tahavad muredest jagu saada, hakkavad jooma ja suitsetama, kuigi alkohol ja suits ei lahenda muresid. Joomine ja suitsetamine kahjustab tervist, mitte ei lahenda muresid.
• Suitsetatakse, et popp olla, aga juuakse äraproovimise pärast.
• Tahetakse olla popp kambas ja näida "kõvade meestena", mida joodikud tegelikult ei ole. Mõned kasutavad joomist rahustina, teised aga narkootikumina (kaifimiseks s.t. mõnulemiseks) ja probleemide eemalepeletajana.
• Suitsetama hakatakse sellepärast, et olla kõva mees. Nad arvavad, et kui nad suitsetavad, siis kõik neid kardavad. Mõned ka sellepärast, et nad on närvilised, aga ükski noor ei tohiks olla nii närviline. Jooma hakatakse sellepärast, et arvatakse: kui jood ennast täis, siis tunned peost paremini mõnu.
• Ma arvan, et põhjuseks võivad olla nii teised suitsetajad ja alkoholipruukijad kui ka lihtne mehe mängimine. /---/ Teised hakkavad mittesuitsetajale ja -alkoholipruukijale ütlema selliseid sõnu nagu nannipunn, Jüri Memmepoeg jne.
• Tavaliselt hakatakse suitsetama popi tunde pärast, kuna noored mõtlevad, et sellega saab palju sõpru. Sõbrad on tavaliselt pätid, kes joovad ja suitsetavad ja ei tea veel midagi. Suitsetamine on narkootikumi väike veli- sellega harjub väga kiiresti ära, noored seda ei tea. Alkoholi juuakse, sest on muresid, mida ei juleta rääkida ja neid tahetakse klaasi uputada.

KIRIKUÕPETAJA SOOVITAB:
Mitte ainult nägu ja kaela ei tule pesta, vaid ka südant, siis oled sa loomulik

Kambja kirikuõpetajat kohtab Kambjas harva, sest jumalasulase alaline elu- ja tööpaik on Otepääl. Igapäevarutt ei ole talle andnud ka aega, et teha kaastööd "Koduvallale", kuigi tunamulluste jõulude eel seda palusin.

Õnnelikul kombel juhtusin märkama intervjuud, mille Jüri Stepanov andis detsembris kollasele ajalehele "Õhtuleht" Seda lugedes kohtasin mõtteid, mida Jüri Stepanov minugagi jagas, kui ta mind septembris Kambja bussijaamast omaalgatuslikult autosse korjas ja Tartusse sõidutas. See oli tol hetkel väga tänuväärne tegu, sest olin bussist napilt maha jäänud, kuid oli tõesti tähtis kindlaks ajaks Tartusse jõuda. Paarikümne minuti jooksul rääkisime kirikuõpetaja ametist, surijate lahkumisest ja muustki, millest Jüri Stepanov vestab ka "Õhtulehele". Küsisin Kambja hingekarjaselt sedagi, mida ta arvab kunagisest kirikuõpetajast Illar Hallastest, kes poliitiku ja ärimehena kristlikke tõdesid minetas ja sedasi rahvast üksjagu ärritas. Kirikuhärra avaldas ausalt arvamust, kuid jätan selle siiski enda teada, sest osundamiskokkulepet mul ei ole, ja sellest ei kirjutanud ka "Õhtuleht".

Et "Õhtulehe" intervjuus on paljudele kambjalastele salapäraseks meheks jäänud Jüri Stepanovi mõtted ja vaated selgelt kirjas, laenab "Koduvald" selle kirjatüki ka enda veergudele.

Toivo Ärtis

"Õhtuleht", 23.detsember 1997, "Jüri Stepanov kutsub leppimisele":

Kõigepealt söödab Otepää Maarja ja Kambja koguduse õpetaja Jüri Stepanov külalise kõhu suppi täis, paneb siis küünlad põlema ja räägib elust ja surmast.

Stepanov pole tavaline kirikuõpetaja. Tema peres on neli last, kaks neist on adopteeritud. Ta on organiseerinud Otepääle Eesti lipu muuseumi ja ehitab Kambjasse kirikut. "Ainus kirikuõpetaja, keda olen kuulnud ütlemas: kurat, mul on täna laulatus," kinnitab üks Munamäe mehi.

Kevadel käisid Otepääl Jüri Stepanoviga kohtumas kolm Balti presidenti. Võtsid aja maha, käisid kirikus ja istutasid kirikumõisas kolm tamme.

Missugune inimene te siis olete, kui te kirikuõpetaja ei ole?

Kirikuõpetaja pole amet, see on kutsumus. Vaimuliku ametit peetakse 24 tundi ööpäevas. Kui inimene on suremas, siis kutsutakse mind välja ka öösel. Istun autosse ja sõidan. Lähen, kui inimene vajab seda viimast minutit.

Need on erilised käigud, mida tavainimene ei pea teadma. Surmaagoonias inimene vajab vaimulikku, vajab hoopis teist lähenemist. Siis lähevad inimeses lahti asjad, mis võisid olla kinni terve elu.

Kas iga inimene on erinev, kui ta sureb?

Pole erinevaid situatsioone. Suremises on kõik inimesed võrdsed nagu saunaski, kõik on alasti. Kui nad peldikus käivad, vabandust väljenduse eest, on nad ka võrdsed.

Millest inimene surres räägib?

Kui ta saab rääkida, siis ta kõneleb sellest, mis tal südamel. Kuid see on pihitalitus, ma ei tohi seda välja rääkida. Piht on saladus ka siis, kui inimesel on kuritöö rääkida.

Te olete kirikuõpetajana erandlik.

Kirikuõpetaja on kindlasti hoopis midagi muud kui kooliõpetaja.

Kindlasti, me kõik oleme erandlikud. Inimene ongi erand. Shabloone ei ole olemas.

Iga inimesega tuleb erinevalt suhelda. Targaga ole tark ja rumalaga rumal. Teatud mõttes tuleb isiksus taandada, et olla loomulik.

Mida tähendab elada?

Olla loomulik, nii nagu looduskeskkond on loomulik. Kõikides oma tujudes. Mitte ainult nägu ja kaela ei tule pesta, vaid ka südant, siis oled sa loomulik.

Missugune teie pere on?

Mul on peres neli last. Kõige vanem 14 ja kõige noorem on alla kahe aasta. Kaks neist on adopteeritud. Nad peavad meid vanemateks ja see on loomulik. Lastekodu on nende minevik ja nad tahavad selle mineviku ära kustutada.

Nõukogude ühiskonnas oldi veendunud, et lastekodulapsed on arengupeetusega. Tegelikult see nii ongi. Kusagil nad ei käi, midagi nad ei näe. Kogu elu käib kella järgi: sööma, magama, pissile, õppima, Kõik asjad on piiratud, see loobki sotsiaalse arengupeetuse.

Kuidas suhtuda sellesse, et lapsed tänaval kerjavad?

See on sotsiaalne küsimus, mitte hingeline. On asju, millega peab leppima. Kui saab võib aidata, aga alati ei saa.

Kas teil on mõni eriline jõulusoov?

Inimesed võiks süües mõtelda neile, kel on nälg. See puhastab.

Tiina Mardi

TOIVO ÄRTIS:

Nii Toomas Tõelemb kui iga teine kõmuhimuline kirjatsura sureks Kambja vallavolikogu tegevuse kajastamisest elatudes lihtsalt nälga. Praegusel volikogul on pool seadusega sätestatud tegutsemisajast möödas, kuid midagi sensatsioonilist ei ole juhtunud: keegi ei sõima, ei kakle, ei purjuta, nurganiisutamisest võib vaid unistada.

Et valijad ei ole kippunud volikogu istungitele (seadus seda lubab!), võtan endale seekord tänamatu ülesande ja püüan ise jutustada (kasutan sunnitult nii leebet sõna, sest midagi skandaalset ei oleks paljastada parimagi tahtmise ja nägemisteravuse korral), kuidas rahvaasemikud valda valitsevad.

Rahvaesindaja toolile valitud kambjalaste hulgas ei ole ma näinud kedagi, kes käiks ringi paljastel päkkadel või kannaks kaenlas tedretopist, lõolaulugi ei ole kuulda. Ju ei ole ühelgi volinikul tarvidust protestida juhtfiguuride Priit Päka, Ivar Tedrema ja Reet Kiuru ahistava tegevuse suhtes.

Kirjutamata kokkuleppe põhjal tulevad vallavolinikud tavaliselt kokku neljapäeviti kell 14. Kui olnud aegu meenutada, on algushetk selgelt pahaendeline, sest Gorba sundkarskusaastail läks kauplustes just siis lahti alkoholiralli. Nüüd on joovastavad joogid ööpäevaringselt saadaval ja ükski volinik ei pea haigestunud pereliikmele kompressiviina muretsemise tõttu volikogusse hilinema. Kas ka Gorba karskusaastail nii täpselt kohale oleks tuldud, ei oska arvata.

Volikogu istungid algavad tõesti piinliku täpsusega. Ainult ühel korral ongi juhtunud, et tööd ei saanud alustada: volikogu esimees Priit Päkk ei pääsenud notari juurest tulema ning kurja saatuse tahtel juhtus puuduma ka aseesimees Helve Palla, kes muidu usinalt kohal käib.

Kambja valla valitsemine toimub haruldaselt vaikselt, volikogu suurt kära ei tekita. Et piltlikult väljenduda, siis volinik Õie Köösel võiks titeund magava pisipoja südamerahus istungeile kaasa võtta. Kui laps mõne harukordse vaidlusiili peale üles ärkakski, oleks õige aeg teda lõpuks ometi toita. Kindlasti oleks ka selliseid istungeid, kus poisi kõht tühjaks jääkski, sest rahvaasemike keskel ei puhke suuremat jutuvada.

Viimasel vallavolikogu koosistumisel ei oleks pisi- Köösel siiski täit unerahu saanud, sest volinik Rein Ärmpalu tegi ootamatult intrigeeriva ettepaneku: vallavalitsuse töötajate palkasid tuleks tõsta tunduvalt rohkem, kui teistes vallaasutustes, sest ameti selgeks saanud spetsialistid võivat paremapalgalistele töötandritele lahkuda. Rein Ärmpalu teadis rääkida, et naabervaldades Nõos, Ülenurmes ja Kõllestel on ametnike palgad igal juhul kõrgemad. Keegi vallavanematest saavat koguni 7000 krooni kuus, Kambjas ainult 5100. "Mina leian, et see palk on vähe selle koormuse juures," arvas Rein Ärmpalu.

Kolleegid- volinikud olid Rein Ärmpaluga nõus selles osas, et parem palk on hüva asi, kuid kelle või mille arvelt seda maksta, kui eelarve niigi pingeline. Vallavanem Ivar Tedrema sõdis vallavalitsuse töötajate palgatõstmise ideele, seega ka enda suuremale palgale, ägedalt vastu. Tema sõnul ei ole Kambja vallamajast keegi palga pärast ära läinud. "Narr on inimesele öelda, et me ei saa sinu probleeme lahendada, me panime raha oma tasku," keeldus Ivar Tedrema kindlameelselt ahvatlevast ettepanekust.

Rein Ärmpalu pääses vallavolikokku valimisliidu "Oma Vald" esindajana (rahvaasemikeks said sealt veel Elle Ott, Helve Palla ja Ene Kiudma) Nende valimisprogrammis on muuhulgas lubatud: "…valitsemiskulude osakaal valla eelarves ei tohi suureneda (pigem tuleb uuel volikogul leida võimalusi kokkuhoiuks". Valimisprogrammi kaunistab ka hüüdlause: Kui riik ja vald on vaesed, peab kokkuhoidlikkus saama normiks!" Et Rein Ärmpalu ilmselt sel korral oma valimisliidu põhimõtetest ei lähtunud, seda kinnitas mitmel korral tema liidukaaslanna Ene Kiudma hüüatus: "Ma tean, et maal on inimestel palgad väga väiksed."

Ka volikogu tervikuna oli seda meelt, et vallamajas saadakse maa oludes siiski head palka- seega palgatõusu ennaktempo ei ole põhjendatud. Ainus asutus, mille töötajatele volikogu teistest kopsakamat sissetuleku kasvu lubas, oli lasteaed (20%, mujal ainult 10%)- usu veel, et ainult nõukogude ajal olid lapsed privilegeeritud klass.

Kokkuhoiulembesest volikogust leiab sellisegi inimese, kelle poolt teostatud kokkuhoid on-, kuidas nüüd teravalt öelda?-, Kambja valda majanduslikult laostav. "Eriõli" Kambja tankla juht Mati Luik on nimelt Otepää- Võru maantee ristilt maha võtnud suure reklaamitahvli, mille eest tuli vallakassasse maksu tasuda. Valla reklaamimaksutulusid on tänavuses eelarves vähendatud tervelt 3000 krooni võrra (mullu oli 10 000 krooni, tänavu vaid 7000).

Et juttu jätkuks kauem, teen nüüd kohvipausi. Mõnes järgmises lehenumbris võiksime volikogu intiimasjust jälle kõneleda. Ehk toob aeg huvipakkuvaid sündmusi ja tsitaategi juurde.

TOOMAS TÕELEMB:

Ehkki konstaabel Toomas Härmson soovitab koerad tekkida võivate pahanduste ja probleemide ennetamiseks ketitada, helistas peatoimetajale Kambja elanik Eha Urm, kes on hädas just haukuvate ketikoertega.

Järveäärse ühismaja elanikud pidavat nii toas kui õues koeri, osa neist olevat pidevalt näljased ja haukuvat järjekestvalt. "Koeralaulu" saatel olevat võimatu magada, sest majas on kokku 5 neljajalgset rahurikkujat. Eriti hull oli olukord ööl vastu 3.märtsi, kui kodanik Urmi abikaasa, II grupi invaliid ei saanud sugugi unerahu. Koerad haukunud, sest maja juures autos joodud alkoholi. Miks autos, küsinud peatoimetaja. Korterid on väikesed, vastanud helistaja. Auto on ju veel väiksem, imestanud peatoimetaja. Tuppa jooma ei lasta, täpsustanud helistaja.

Eha Urm soovis, et vallaleht kirjutaks koertepidamisest ja kodurahust: "Mis kodu see mul on, see on põrgu." Tema arvates tuleks kehtestada vastavad eeskirjad. "Kui inimesed peavad koerte eest maksma, siis nad hakkavad mõtlema, kas on vaja loomi niimoodi näljutada."

Kommentaariks oskab vallaleht kosta vaid niipalju: valla avaliku korra eeskirja järgi peaks öörahu algama kell 23 ja lõppema kell 6. Et koerad seadust lugeda ei oska, võiksid seda teha inimesed. Koer on siiski niivõrd loll isend, et talle tuleks haukumine andeks anda, kui joomased inimesed seda oma lärmiga esile kutsuvad. Inimesed võiksid siiski teada, mida, millal ja kuidas on sünnis teha, Seda eriti kiviviske kaugusel kirikust, mis peaks rahvast patuelust eemale peletama. Kirikutorni valvesse pandud kukk ei jäänud vist kõrgelt avaneva vaatepildiga rahule, igatahes lennutas ta end hiljuti teistkordselt alla. Enesetapp, mis muud!

veebruaris 1998

märtsis 1998

Õnne ja tervist kõikidele sünnipäevalastele soovivad Kambja vallavalitsus ja vallavolikogu.

Maksuameti inspektor võtab tuludeklaratsioone Kambja valla elanikelt vastu vallamajas reedel, 20. märtsil kell 10- 14. Deklaratsiooni blankette saab igal tööpäeval valla sotsiaalnõuniku ruumist.

Isikud, kes on kohustatud deklareerima maksuametile oma 1997. aastal saadud tulu, peavad esitama deklaratsiooni 31. märtsiks 1998.

Eelmistel aastatel käis maksuametnik Kambjas mitmel korral, kuid sel aastal ei peetud seda otstarbekaks. Vallavanem Ivar Tedrema edastas viimasel vallavolikogu koosolekul info, et mullu esitati Kambja vallast ligikaudu 300 deklaratsiooni. Neist vaid sadakond anti maksuametnikule üle vallamajas, ülejäänud saadeti postiga või viidi Tartusse.

Tulude deklareerimise mängureeglid ei ole sel aastal oluliselt muutunud, kuid enne tähtsa dokumendi allkirjastamist tasuks juhend siiski mõttega läbi lugeda.

Kambja Laenu- Hoiuühistu on saanud täis vajaliku põhikapitali s.o. kakssada tuhat krooni ning esitanud Eesti Pangale taotluse tegevuslitsentsi saamiseks, et alustada põhikirjalist tegevust.

Põhikirjas on sätestatud nii, et Laenu- Hoiuühistu teenindab ainult oma liikmeid ja laenusumma suurus on kümnekordne sissemaks (näide: kui osamaks on 1000.- krooni, saab laenata maksimaalselt 10000.- krooni).

Siinkohal tuletan meelde, et peale litsentsi saamist alustame ka laenutaotluste vastuvõtmist. Palume Kambja vallas elavatel inimestel astuda Laenu- Hoiuühistu liikmeks, sest ainult siis saame rahuldada tema laenu taotluse.

Vajalikku infot saab Enno Soodlalt, Linda Sossilt ja Rein Ärmpalult.

Rein Ärmpalu
Kambja Laenu- Hoiuühistu juhatuse liige

Õnne ja jaksu nii kasvajaile kui kasvatajaile!

Kambja Laulu- ja Mänguselts palub oma liikmetel liikmekaartide väljakirjutamiseks tuua foto (3x4 cm) Eha Paadele (tuba 19 vallamaja II korrusel). Liikmekaardid antakse kätte enne puhkpillimuusika pidu (märtsi lõpus), et seltsi liikmed saaksid osta odavama pileti.

Tartumaa mälumänguturniiril Luunjas saavutas Kambja võistkond (Anne Palumets, Enno Soodla, Heiki Kortspärn, Toivo Ärtis) kolmanda koha. Esikohale tuli Tartu vald , teiseks jäi Edelaraudtee.