Kambja valla ajalehe "Koduvald" kaasanne Nr.3 Märts 1998
Selles lehes:

• SOOMLASED TULID KAMBJA VALDA ÕPPIMA:
• Quo vadis, koolimeedia
• ELU HARAKAPESAS: kuumad uudised Kambja kooli seitsmendikelt
• OMAL NAHAL KOGETUD: Skautlus- mängud tõelistele meestele
• HÜVA NÕU: Kui palju maksab õppimine?
• EI VÕI JAH: Kas kooliaastat peaks pikendama?
  
  

Oleme harjunud, et eestlased käivad õppimas laias maailmas. Seda, et ka meile tullakse õppima, juhtub harva. Sedapuhku tulid aga Unipiha Algkooli oma 3-nädalasele pedagoogilisele praktikale Maarit Mikkola ja Tarja Salonen Tampere Ülikooli 3. ja 4.kursuselt.

Kumbki õppurkülalistest ei osanud eesti keelt, kuid saadi hästi hakkama: soomlannasid võõrustanud õpetajad oskavad veidi soome keelt ja on võimelised suhtlema ka inglise keeles. Õnneks on eesti ja soome keel sedavõrd sarnased, et näiteks 1. ja 2.klassi algajad lugejad leidsid üliõpilastes tänulikud kuulajad ja pikemate sõnade kokkulugemisel abistajadki. Keelelisi takistusi ei olnud meisterdamise ja tööõpetuse tundides, kus palju koos seletusega ette näidati. Keeleõpetus oli vastastikune: lapsed harjusid soome keele kõlaga, Tarjale oli see heaks ettevalmistuseks eesti keele loenguteks Tamperes. Õpiti ära hästi tuntud talvelaul "Radi- ridi- ralla", kuid seekord soome keeles. Inglise keele keskuses oli Maarit heaks vestluspartneriks. 4.klassi tublimad õppurid püüdsid oma inglise keelt kasutada soome neidudega suhtlemisel. Võib-olla hakkas just siin meie lastele koitma võõrkeele õppimise tarvilikkus, igapäevases õpirutiinis võib see kergesti kaduma minna.

Õppepraktika viimane päev oli terves koolis Soome- teemaline: valmistati ette töölehed iseseisvaks tööks, kuid oli ka kaks pikemat koosistumist, kus räägiti Soomemaast ja vaadati pilte. Ei puudunud ka näitus Soome kooliõpikutest ja temaatiline seinaleht.

Miks te just Eesti oma praktika kohaks valisite?

Me ei olnud ennem Eestis käinud. Tahtsime oma hõimurahvast paremini tundma õppida, oma silmaringi avardada. Samuti õppida natukene eesti keelt.

RAHVUSVAHELINE KOOLITUND: Unipiha lapsi õpetasid soomlannad, mõnikord juhtus ka vastupidi. Foto: Unipiha kooli arhiiv.

Kuidas nägi välja teie praktikakoha leidmine?

Ülikooli teadetetahvlil oli kuulutus praktikapaikade kohta. Läksime oma professori Tuula Hyyrö juurde. Seal saime teada, et Eha Jakobson on temaga tuttav ning ootab hea meelega 2 praktikanti oma kooli. 7.jaanuari hommikul istusime Tampere-Tartu bussile ja 8. jaanuaril olime juba Pangodis. Eks see nimigi oli pisut eksootiline: sarnaneb Bangkokile.

(Tuula Hyyröga on kokkulepe, et Unipiha kool jääb ka edaspidiseks Tampere Ülikooli praktikabaasiks)

Mida te Tampere Ülikoolis õpite?

Õpime mõlemad klassiõpetajaks, s.t. me võime anda kõiki tunde 1-6. klassini. Lisaks sellele õpib Maarit inglise keelt ja mina soome keelt. Neid aineid võime õpetada kuni gümnaasiumi lõpuklassini.

Kas õpetaja elukutse on Soomes populaarne?

Otsusta ise! 60 klassiõpetaja kohale laekus Tampere ülikooli 1000 (loe: tuhat!) avaldust. Pärast gümnaasiumihinnete sõelumist kutsuti vestlusele 600. Intervjuule järgnesid rühmatööna koolisituatsioonide lahendamised, mis võeti videole ning mille põhjal toimus edasine konkurss. Viimase katsena kontrolliti meie lugemust pedagoogilise kirjanduse osas.

Milline on teie gümnaasiumide tase? Eestis pääsevad gümnaasiumisse kõik, kes soovivad.

Soomes see päris nii ei ole. Keskkooli võetakse vastu katsetega. Umbes pooled põhikooli lõpetajad pääsevad gümnaasiumi, teine pool jätkab õpinguid ametikoolis. Viimaste maine on noorte hulgas kõrge, nii et sinna minnakse hea meelega. Gümnaasiumidesse lähevad eelkõige ikkagi need, kel on kindel tahtmine veel ülikoolis edasi õppida. Tampere gümnaasiumide riigieksamite keskmine hinne oli (10 pallilises hindamissüsteemis) 8,2. Mõnel pool veelgi kõrgem.

Olite peale Unipiha Algkooli mitmes teiseski koolis? Mille poolest erineb Eesti kool Soome omast?

Meeldiv oli töötada teie lastega. Vaatamata teie äärmiselt tagasihoidlikele tingimustele (nad jätavad delikaatselt nimetamata: teie vaesusele) on teie lapsed hoopis töökamad ja hakkajamad. Soome lapsed on harjunud, et neile kõik lihtsalt kätte tuleb. Soome heaoluühiskond võimaldab neile palju enam kui saavad teie lapsed: tasuta koolilõuna, koolitarbed, matkad. Tõhus sotsiaalabi peredele, kus on materiaalseid raskusi, korralikud lastetoetused- seda loetelu võiks veel jätkata.

Unipiha kooli õpetustava on küllalt sarnane Soome kooli omale, palju tehakse iseseisvat tööd, mis liitklassis möödapääsmatu, samuti tööd ainekeskustes ja rühmatööd. Siin nõuab see õpetajalt materjalide koostamist ja vormistamist, mis Soome koolis on jaotusmaterjalidena juba olemas. Nägime, et selle peale kulus palju aega.

Hea Alguse metoodika nähtuna nii Unipihal kui Vastse- Kuustes tundub olevat edumeelne, kuid õpetajale äärmiselt töömahukas. Saime peale eelnimetatute näha veel Pühajärve ja Kambja põhikoole, Tartu Karlova Gümnaasiumit ja võtta osa Tartu Õpetajate Seminari tundidest.

Teie koolide materiaalne baas sarnaneb meie 60-70-date aastate omale. Ka õpetajad tunduvad koolis olevat palju autoritaarsemad kui Soomes. Põhiliseks hindepanemise momendiks on meil kontrolltööd (testid). Lapsi ei hinnata iga "liigutuse" eest nagu teie koolides. Lapsi püütakse hoida hinnete stressi eest. Hindega ei karistata.

Mis üllatas?

Loeksime punktide kaupa:

- teie lapsed. Hea meelega võtaksime nad Soome kaasa ja näitaksime neid seal. Nende töökus ja õpihimu on järgimist väärt.

-et teie õpetaja kuupalk on kaks korda madalam kui Soomes töötu abiraha.

- et te ei oska hoida oma kaunist loodust ja maad. Prügi ja prahti on täis nii metsaalused kui bussipeatused, suurte majade ümbrused nii maal kui linnas. Soomes seda ei näe.

- teie inimesed (need, kellega kokku puutusime) on väga avalad, abivalmid ja sõbralikud. Röövlijuttudele, millega meid siia tulles hirmutati, ei leidnud me kinnitust, vähemasti mitte Pangodis, kus me kolmeks nädalaks endile uue kodu leidsime. Suur aitäh, Ehale, Lembitule ja Maretile ning Unipiha Algkooli lastele!

Maariti ja Tarjaga vestlesid

Eha ja Lembit Jakobson

Nagu viimasest Bondi - filmist kõlama jäi, on kaasaja võimsaim relv meedia, mis omakorda võimaldab info ainuvaldajal saada maailma valitsejaks.

Et ajaga sammu pidada, otsustasid kaks Kuuste kooli poissi Innar Nemvalts ja Lauri Palumets ning allakirjutanu minna asja lähemalt uurima Lähte Ühisgümnaasiumi, kus toimusid koolimeedia päevad '98. Kunagi ei tea ju, millisest koolijütsist saab tulevane meediamagnaat.

Poiste otsusele lisab kaalu seegi tõik, et samal ajal, kui nemad Lähte kooli moodsas lektooriumis asjalikke loenguid kuulasid, lustis suur osa nende kooliõdesid- vendi Vara koolis sõpruskohtumisel.

Tõsi, ega Lähtelgi pidanud igavust tundma. Korraldajate kiituseks tuleb öelda, et kutsutud esinejad olid igati huvitavad ja noortepärased. Lisaks oli loodud kolm töörühma: arvutimeedia, kirjutav press ja videogrupp.

Pärast sissejuhatust, milles tarkvarafirma H- Club tutvustas üldisemalt interneti võimalusi ja andis juhiseid oma kodulehekülje kujundamiseks, võisid selle töörühma liikmed asuda praktilise tegevuse juurde.

Traditsioonilise lehetöö huvilised kogunesid ajalehtede Tartumaa Teataja ja Meie Meel esindajate trgal juhendamisel kirjatöid vormima. Kõigile üllatuseks oli see kõige arvukama osavõtuga grupp.

Videoseltskond, kuhu olid ennast kirja pannud ka meie kooli esindajad, alustas lühikese nõupidamise järel kohe filmitööga. Kuna kutsutud erialainimesed ei saanud mõjuvatel põhjustel kohale tulla (nad olid ka ainukesed mittesaabunud külalised), võttis siin ohjad oma kätte kohalik huvijuht Tiit Helm.

Mõne sõnaga ka mõlemal päeval esinenud lektoritest. Reedel sai esimesena sõna KUKU Raadio esindaja Juhan Habicht, kes kõneles raadio arengusuundatest maailmas, eeskätt USA-s. Isiklikule kogemusele tuginedes kirjeldas ta niisugust huvitavat nähtust nagu Ameerika kolledziraadio.

Teisena lummas kuulajaid oma mõnusa ja humoorika jutuga vana telehai Lembitu Kuuse. Omal ajal juhuslikult matemaatikaõppejõu ametist telesse sattunud mees rääkis põnevast ja head mõttekiirust nõudvast tööst ETV sporditoimetuses.

Laupäeval valgustas ajalehe valmimise telgitaguseid Postimehe noortelisa Jess toimetaja Valdo Jahilo. Kes seni oli elanud pettekujutelmas, et lehetegemine käib samasuguse kerguse ja elegantsiga nagu kodumaises seebiseriaalis Wabariik, said suure pettumuse osaliseks. Ilmnes, et üks tavaline uudissõnum läbib lehelugejani jõudmisel 17 (loe: seitseteist) vaheetappi, mille taga on mitmete inimeste pingeline töö. Esineja kõneles sellest siiski nõnda innustunult, mis ei lubanud kahelda leheneegri elu köitvuses ja vaheldusrikkuses.

Suhtlemisjanustele koolinoortele andsid need kaks päeva hea võimaluse tutvustada üksteisele oma kooli tegemisi. Omaealiste vähesus (peamiselt olid esindatud gümnaasiumid) ei kujunenud mingiks takistuseks, meie poiste jalad ei hakanud iseteadlike ülikoolieelikute ees sugugi värisema. Koostöös valminud videofilm tõestab seda ilmekalt.

Esimese päeva töine osa lõppes paar tundi enne südaööd, seejärel oli soovijatel võimalus minna diskosaali lõõgastuma. Kes aga tahtis, sai jätkata arvuti taga või eksperimenteerida videokaameraga. Üldine seltsielu kestis peaaegu varahommikuni, kuni ühikatädi sellele otsustava lõpu tegi.

Laupäeval pärast rikkalikku lõunasööki (toitlustamine oli tipptasemel!) tehtud kokkuvõttes võisid korraldajad optimistlikult tulevikku vaadata- huvi ajakirjanduse vastu on noorte hulgas olemas. Eeloleval suvel on Lähte rahval plaanis üks suurem ettevõtmine- neljapäevane koolimeedia laager.

Ja veel, tähelepanu, põhikoolilõpetajad, uuel õppeaastal on Lähte Ühisgümnaasiumil kavas avada meediaklass, kuhu võetakse vastu konkursi alusel.

Kaido Mark

OMAL NAHAL KOGETUD: Skautlus- mängud tõelistele meestele

Mina käisin skautidega Suure- Jaanis talvelaagris. Seal oli väga lõbus.

Kui õhtul kohale jõudsime, olid kõik skaudid lõkke ümber ning meidki kutsuti sinna. Natuke aega hiljem läksime Suure- Jaani skaudimajja sisse, kus mängisime ja jooksime kuni jäime magama.

Hommikul ärkasime kell 8. Sõime, pesime ja panime riidesse. Pärast seda praadisime väljas viinerit ja kala. Siis hakkasid mängud tõelistele meestele: tuli teha saltosid, kukerpalle, ronida, hüpata jne.

Pärast mänge läksime sisse. Seal õpetati sõlmede tegemist, haige jala sidumist, kaelaräti ümber rõngaste tegemist. Pidime ka särgile skaudimärgi joonistama.

Ning oligi õhtu käes. Õhtul oli kõige ägedam, sest siis saime valida, kas lähme peole või välja. Kõik tahtsid peole, aga 4 skauti läksid ka välja, mina nende hulgas. Kui aknast nähti, kui lõbus meil õues oli, tulid peaaegu kõik teisedki välja.

Pimeduses peetud skaudimäng oli selline:

• osavõtjad jaotati kaheks nii, et võistkonnad oleksid võrdsed,
• anti kaks tõrvikut, üks ühele võistkonnale ja teine teisele võistkonnale,
• võistkonnad pidid tõrviku saja sammu kaugusele viima,
• võistlejad pidid enda tõrvikust 5 meetri kaugusel olema ning vastased pidid teise kamba tõrviku üles otsima ja keskjoonele tagasi tooma,
• kui vastane kedagi puudutas, oli too kohe vang.

Tõrvikuvõistluse võitis meie võistkond.

Mina, Maarius ja üks kolmas poiss pidime sel õhtul alumisele korrusele magama minema. Tuli hea uni, kuigi üks joht hakkas vilistama. Teistel ütlesid närvid üles ning nad sidusid vilistaja natukeseks ajaks nööriga kinni, aga see ei aidanud. Siis pistsid nad tal pea kraani alla, aga seegi ei aidanud. Tuli suu kleepsuga kinni panna- see aitas väga hästi ja me kõik saime rahus magada.

Hommikul peale söömist tulimegi ära koju. Mulle meeldis see skaudilaager väga, aga peale tõrvikumängu jäin ma haigeks ning puudusin koolist terve nädala.

Heiti Kriisa

Seekord saatis seitsmendike ajalehelekesele kaastöö ka emakeeleõpetaja Tiina Tiideberg:

Kooli uus õppekava rõhutab muuhulgas vajadust siduda iga õppeaine praktilise eluga. 7.klassi uus emakeeleõpik (autor Toom Õunapuu) aitab õpetajat seda ülesannet täita, pakkudes mitmeid eetiliste probleemidega seotud ülesandeid.

Kord lugesin sealt õpilastele ette ühe ema (mure)kirja, kes püüdis raha andmisega innustada poega õppima ja küsib nüüd nõu ja arvamust oma teguviisi kohta.

Kiitmine, karistamine, premeerimine, kinkimine- see on igavene teema lastega peres. Kuigi iga laps on eriline ja vajab tunnustamist "oma normi" järgi, eksisteerivad lastekasvatuses üldpõhimõtted. Kas isa ja ema ikka peavad järeltulijatele edusammude eest raha andma? Milline tulemus on lapsele pingutus, milline aga lihtne "liulaskmine"? Kui suur võiks preemia olla? Alljärgnevalt pakun lastevanematele mõtlemisaineks õpilaste kõige eredamad laused:

Oliver: Minu arust peaks kõigepealt tähele panema, kuidas ta õppimisse suhtub. Kui laps on püüdlik, peaks temale maksma nii palju, kui Teie rahakott võimaldab.

Kertu: Ma arvasin, et Te toimisite valesti. Te oleksite pidanud oma pojale ütlema, et Te ei pea tema viite eest maksma.

Mina sain I veerandil 200 kr stipendiumi ja arvan, et see on aus. Aga seda raha oma ema käest nõudma hakata oleks pisut liig. See on lapse enda huvides, kas ta õpib või mitte.

Risto: Meie koolis antakse iga veerandi lõpul nelja- viielistele 200 kr. Mina annaksin 500 kr. Lapsed hakkavad ju paremini õppima, kui nad saavad raha.

.Aron: Ka mina olen saanud heade hinnete eest raha. See meeldib mulle ja ma õpin nii hästi, kui veel suudan. Raha andmisega peab ka ettevaatlik olema, et panused liiga suureks ei läheks.

Valmar: See, et stipendiumi jagatakse, on tore. Isegi tunnen suuremat tahtmist õppida. Käiks nagu tööl ja saaks palka. Ausalt ja hästi teenitud raha omada on hoopis teine tunne, kui hoida käes ei tea kust tulnud rahapatakat.

Kerli: Meie peres on kombeks, et iga laps saab iga viie eest ühe krooni. Raha antakse meelituseks, et laps hakkaks õppima. (järg lk. 2)(algus lk. 2) Jane: Te oleks võinud Marti premeerida siis, kui tal enam kahtesid poleks olnud

Piret: Meie peres on kombeks, et "5" eest tunnistusel saab 20 kr, "4" eest 15 kr, "2" eest 5 kr. Ma arvan, et ei oleks vaja anda lapsele raha õppimise eest.

Andres: Kui Teil on rahakott paks, siis lennutage "koidulaid", aga üldiselt õpib poiss endale, mitte Teile.

Heiti: Mina arvan, et võiks ikka raha anda.

Rainer: Mul on endal ka palju halbu hindeid, aga raha saan ikkagi.

Indrek: Mina arvan, et raha andmine iga viie eest on natuke liig. Meie koolis on kergemad ained peaaegu kõigil viied.

Egert: Mina paneksin kahe eest nädalaks koduaresti, kolme peale ütleksin, et see on koolipoisi hinne, nelja eest annaksin 59 kr, viie eest 100 kr.

Eva: Ma arvan, et Te käitusite õigesti, sest raha innustab õppima. Kuid Te tegite vale lepingu- oleksite pidanud kindlaks määrama, mis ainetes Te viisi tahate. Peaksite oma pojaga sõlmima kirjaliku lepingu, mis rahuldaks mõlema poole soove.

Kristi, Merle: Arvan, et tegite valesti. Õppimine on iga inimese oma asi.

Mairit: Eva: Minu peres küll hinnete eest raha ei saa. Kodus tasustatakse heade hinnete eest teiste asjadega.

Viimastel kuudel räägivad haridusjuhid, et peaks kooliaastat pikendama. Seitsmendikel, keda see otsus veel päris palju aastaid puudutaks, on probleemi kohta väga vastakad arvamused.

Kertu: Minu arvates on see puhas jaburdus. Kui see 10 päeva või enam juurde lisatakse, mida see siis annab. On see jah suur mõnu, kui kuumas klassis istub paarkümmend unist last, kes ju niikuinii ei õpi midagi juurde. Ja paljud arvatavasti ei käigi seda lisaaega. Õpetajatele see ka arvatavasti ei meeldi, sest siis peavad nad ju ka rohkem aega umbses klassitoas veetma. See, et me tahame Euroopasse pürgida, ei tähenda seda, et selle all peavad õpilased kannatama.

Risto: Ma olen selle poolt et kooliaasta pikemaks läheb, sest siis lähevad päevad lühemaks. Ja vaheajad lähevad pikemaks. Aga mulle meeldiks, et kool algaks esimesel septembril ja lõpeks 17. juunil. See küll mulle ei meeldiks, kui kool algaks augustis, sest siis on ilusad ilmad.

Rainer: Kooliaasta pikendamine mulle ei meeldi, sest kooliaasta lõpul on koolis palav ja tunnis kuuma päikese käes ei viitsi õppida. Hea asi on aga see, et lühemad vaheajad on tehtud pikemaks ja saab kauem pausi panna.

Jane: Mulle meeldiks küll, kui päevad teha lühemaks ja sügise-, talve- ja kevadvaheajad on pikemad. Siis läheks aga neljas veerand kümne päeva võrra pikemaks, kuid mulle ei meeldiks juunikuus koolis käia, sest siis läheb soojaks. Ja ma arvan, et õpetajad ka ei tahaks neid õpilasi õpetada, kellel on ajud üle kuumenenud. Õpetajad võivad siis ka oma viimastest närvidest ilma jäänud. Õpetajad ja õpilased on ikkagi inimesed, mitte loomad.

Eva: Minu arust on see kooliaasta pikendamine üks suur jama, kuigi mul poleks midagi selle vastu, et päevas ja nädalas vähem tunde oleks. Käin peale tunde ka kunstikoolis ja olen tundide rohkuse tõttu tihti ajahädas. Kuid see kümme päeva, mida nad lisada lubavad, ei tee küll asja paremaks. Tundide arv nädalas jääb ju samaks! Ei saa aga nädalale ühte päeva lisaks panna! See on küll õige, et praegusel ajal on koolilastel väga palju tegemist ja alatasa kiire. Kui aga suvevaheaja arvelt hakatakse kooliaastat pikendama, siis jätkub lastel seda kiiret aega kauem ning puhkust on lühemalt. Pealegi meelestab see lapsi Euroopa Liidu vastu üles. Sest Euroopa normide kohaselt peakski Eestis pikem õppeaasta olema.

Erki: Mulle meeldiks, kui kooliaasta pikeneks, kuna siis lähvad teised vaheajad pikemaks. Mõnes mõttes oleks see vastik- siis peaks varem kooli minema. Peaks kuumusega koolipingis istuma ja ujuda ei saaks. Ei saaks pikemaks ajaks reisima minna, näiteks välismaale. Ja suvetöö lõpeks liiga hilja ära.

Mairit: Minule see kooliaasta pikendamine eriti ei meeldi, aga mõnes mõttes on see päris hea, sest tundide arv nädalas väheneb ja vaheajad suurenevad ka kooliaasta keskel. Kuid kui pikendada, siis mitte juunis vaid augustis, sest juunis on kõik juba koolist tüdinenud ja ootavad pikisilmi vaheaega. Augustis aga tahavad mõned juba kooli minna ja sõpradega kokku saada. Kuid augustis kooli alustamisel on ka halb külg: mõned meist (ja päris paljud!) käivad suvel tööl, näiteks marju korjamas. Marjad valmivad ju alles augustis ja kooli kõrvalt on väga halb tööl käia. Ikka oleks parem, kui kõik jääks nii nagu on.

Kerli: Minu arvamus on see, et selles kooli pikenemises on nii head kui halba. Halb ongi see, et ta pikeneb 10 päeva. On ka põhjusi, mis on head. NÄITEKS SEE, et koolipäev läheb lühemaks ja saab varem koju.

Kui päevad on pikad, siis on nii, et kui koju lähen, olen väsinud ega viitsi midagi teha, ainult makki viitsin kuulata. Aga magama ka ei taha minna. Ennem lähen välja kui magama.

Egert: Mulle meeldib, et koolivaheaegu pikendatakse, sest siis saab kauem magada ja nii kaua suusatada, kui tahad, ja ei pea ka õppima- Mulle meeldiks, et kool algaks 1oktoobril la lõppeks 1.mail. Aga mulle natukene see ei meeldi kah, et koolivaheaegu pikendatakse, sest siis ei ole niipea discosid ja võib igav hakata.

Einar: Mulle meeldiks, kui kool lõpeks maikuuga, et juunis võiks juba vaheajale minna. Minu arvates läheks muidu suvi raisku ja ei saaks puhata. Mõnes mõttes võiks olla kool pikem, sest siis on vaheajad pikemad. Ja kui teised vaheajad lähevad pikemaks, siis võiks suvevaheaeg ka lühem olla. Õige suvi algab alles juulis, kui saab ujumas käia.

Piret: Ma ei saa üldse aru, miks see välja mõeldi. Peab 10 päeva rohkem koolis käima ja koolipinkides hauduma. Selle asemel võiks käia hoopis kalal või päevitada niisama. Kevadel on niigi palav ja kooli lõpus käi või paljajalu. Ka see asi ei meeldiks mulle, kui kool algaks enne 1.septembrit. Isegi mõni nohik seda ei taha. Seda vist küll ei saa loota, et 10 päeva kooliaastast maha arvestatakse.