Selles lehes:

Õpetaja Milvi Padjus pälvis valla teenetemärgi
ABIVALMIS, OTSEKOHENE, PUUDUSTE SUHTES SALLIMATU: Nõnda on iseloomustatud Kuuste kooliõpetajat Milvi Padjust, kes pälvis valla teenetemärgi.

Milvi Padjus- minu esimene õpetaja
Tapa meer Voldemar Nellis: "Õpetaja Padjus jäi meelde kui imetlusväärne inimene."

"Mulle meeldib sõbralik, heatahtlik, rõõmsameelne laps."
Milvi Padjus vastas läinud sügisel õpetajate päeva puhul 9. klassi õpilaste küsimustele:

Teenetemärgi laureaadi Milvi Padjuse elu ja töö
Õpetaja Padjus on jäänud truuks Kuuste koolile, kuhu ta tuli tööle aastal 1955

Vallavolikogu istungil arutatust

Kulla vallakodanik, palun loe vallalehte!
soovitab Heli Jaamets, sotsiaalnõunik

Mäng on väikese inimese töö
Anita Pallon: "Mäng on väga tähtis tegevus, mis soodustab igati lapse arengut."

Vastsündinud vallakodanikud

"Tervist! Olen nüüd Kambjas. Toomas Nigola."
Kambja uus kirikuõpetaja Toomas Nigola peab väikses koguduses tähtsaks iga inimest

MEIE ELU ehk MELU PANEVAD KIRJA KAMBJA KOOLI VIIENDIKUD
Teemal "Valetamine: kas tohib või mitte?" avaldasid mõtteid:Maarja Helstein, Mario Rannala Kaisa Kurik, Helina Mats, Erich Erstu, Maris Ilves, Egert Saksing, Aule Tensmann.

Projekt Lugemine lubatud toetab lapslugejaid
Selle aasta 1.veebruaril käivitus Eesti lastekirjanduse Teabekeskuse, ajakirja “Hea Laps”, Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu ning Eesti Õpilasomavalitsuste Liidu poolt algatatud kaheaastane ühisprojekt “Lugemine lubatud”.

Raamatukogu ootab annetustena vanu lasteraamatuid
Projektist "Lugemine lubatud" innustatuna avaldan Kambja elanikele minu mõtteis juba mõni aeg tagasi tekkinud ettepaneku: palun tooge raamatukokku lasteraamatuid, mida kodus enam ei loeta.

Mälestust matta ei saa…

Äraarvamismäng Maria Martini paljastamiseks
Maria Martin kingib autogrammiga luuletuse kõigile, kes ta "ära tunnevad"

Kogumikust "Nimekaid kambjalasi"
arvab Mall Rebane, pensionär; teavet kogumiku “Nimekaid kambjalasi” juurde annab Hilja Neumann

Eakad sünnipäevalapsed märtsikuus 2001

Kuhu tormad, eesti rahvas?
uurib Maria Martin

Kambja aleviku päev korraldatakse 23. juunil
Kambja Vallavalitsus, Kambja Vallavolikogu kultuurikomisjon, Kambja Laulu- ja Mänguseltsi juhatus otsustasid ühisistungil 30. jaanuaril 2001. aastal korraldada KAMBJA ALEVIKU PÄEVA 23. juunil 2001. a.  Kuulutatakse välja Kambja aleviku elu-olu ja inimesi tutvustav fotokonkurss.

Teated

KAMBJA VALLAVOLIKOGU OTSUS

KAMBJA 25.jaanuar 2001.a nr 42

Kambja valla teenetemärgi andmine

Lähtudes Kambja valla teenetemärgi statuudi (kinnitatud Kambja Vallavolikogu 27.11.1998.a määrusega nr 9) punktist 12, Kambja Vallavolikogu
o t s u s t a b:

1. anda Kambja valla teenetemärk nr 3 pr. MILVI PADJUS’ele.

Kolleegid:

Ühes ametlikus dokumendis on Milvi Padjuse kohta kirjutatud: “Seltsimehena on ta abivalmis ja otsekohene, puuduste suhtes sallimatu, kuid tema pidurdamatus põhjustab vahel mõningaid ebakõlasid kooli juhtkonnaga.”

Tõsi, Milvil on olnud alati raske keelt hammaste taga hoida, kui ta midagi kentsakat või lausa totrat märkab. Kui aga teda ennast sunnitakse tobedustega tegelema, läheb asi päris kurjaks.

Kord olnud nii. Haridusosakonna juhataja saatis koolidele joonised, kuidas ehitada kappe õppevahendite paigutamiseks. Direktorile tundus asi liiga lihtne ja ta käskis Milvil teha uued täiendatud joonised. Milvi kurtmise peale, et ta ei oska neid teha, põrutas direktor: ”Käite kogu aeg mööda rajooni koole ja näete, kuidas teistel on tehtud, aga kasu pole sellest tuhkagi!” Milvi julges selle peale kosta, et ta on näinud balletti ka, ent sellegipoolest ei oska ise tantsida.

Teine kord pandi õpetajad kooli inventari eest vastutama. Ikka nii, et iga õpetaja pidi oma klassi varal silma peal hoidma. Paraku olid klassiuste lukud üsna kehvas seisukorras ja kui Milvi vastutusalas grammofoninõel kaotsi läks, sai tal mõõt täis. Õnneks oli kodunt korralik tabalukk võtta ja nii sai kooli vara kindlalt kaitstud. Direktorihärra käis aga millegipärast mitu päeva vingus näoga ringi.

Sõbranna ja koorikaaslane Saima Nemvalts:

1960. üldlaulupeo rongkäigu ajal puhkes ootamatult tugev paduvihm. Taevast kallas vett, nii et kanalisatsioon ei jõudnud seda vastu võtta. Vesi tõusis poole sääreni ja kõik võtsid kingad jalast.

Äkki märkasime, et tänava ääres müüdi ühes putkas apelsine. Kõhklematult tormasime neid ostma. Apelsinid pakiti paberkottidesse, kuid vihmase ilma tõttu vajasime peagi paremat taarat. Milvi tuli geniaalsele mõttele - paljasjalgsetena me sukki ei vajanud ja nii laadisime apelsinid kiiresti säärevarjudesse ümber.

Tee ääres seisvatele linnakodanikele ei jäänud meie omapärased kandamid märkamata: saime lõbusate tervitushüüete ja aplausi osalisteks. Kui hiljem laulukaare all meie riided kuivama hakkasid, sai palju nalja ebaühtlaselt kokkutõmbuvate seelikute-pluuside üle.

Ta on Õpetaja suure algustähega – Milvi Padjus.

Alustasin oma õpinguid Kuuste 8-klassilises Koolis 1971. aasta sügisel. Mälestused on kahtlemata veidi ähmastunud. Mõningad seigad siiski ei unune.

Õpetaja Padjus jäi meelde kui imetlusväärne inimene, kes andis lastele kõiki õppeaineid kehalisest kasvatusest kuni laulmiseni. Nii mäletan meid nii mõisapargis jooksmas kui ka kõvasti ja valesti laulmas tema klaverimängu saatel. Nojah, ega tal kerge meiesugustega polnud ja ega meil temaga ka, sest ta oli niivõrd nõudlik, et päris niisama hinnet ei saanud keegi. Iga lapsega suutis õpetaja Padjus tegelda individuaalselt. Meid oli klassis vist 20, kui alustasime.

Õpetaja abiga issandast isani

Vahel sai veidi nalja ka. Nii näiteks sai minu õigekirjaoskus ja eesti keele vältevahelduse õige tajumine alguse järgmisest seigast. Kui mäletate, olid koolis sellised asjad nagu ,,liikuvad aabitsad”, võibolla on praegugi, ega ma ei tea. Kõik pidid usinalt kodus laduma õppima, et siis tahvli juures õpetajale ja klassile suure ,,aabitsaga” sõnade moodustamise kunsti näidata saaks. Aga ega ma ei õppinud küll. Õpetaja kutsus mind ikkagi tahvli juurde. Laduda kästi sõna ,,ISA”. Mõtlesin ja mõtlesin. Isa oli nii tähtis sõna ja nii suur väärtus minu lapsemõistusele, et ladusin pärast lühikest pausi ,,ISSA”. Loomulikult olen õnnelik, et issand õnnistas mind hea isaga, aga õpetaja Padjus tegi rahulikult selgeks, et laps peab häälega kordama ja kuulama, et isa ja issand on küll samadest häälikutest, kuid siiski erineva tähendusega ja eri moodi kirjutatud sõnad. Nii teenisin suure vaevaga ära ühe oma vähestest kolmedest algkoolis. Tean siiani, et eesti keel on ilus keel, mida tuleb hästi osata. Aitäh, minu esimene Õpetaja!

Teine juhus. Meil oli koolis mudilaskoor, mida juhendas õpetaja Padjus. Selles kooris pidid vabatahtlik- sunniviisilisel meetodil käima kõik algklasside õpilased.

Õpetaja, kes ei söönud oma sõnu

Kolmandas klassis tekkisid koorile pillid, mis olid igasugu trianglid, viled ja klõbistid. Allakirjutanule usaldati uhke pill - ,,taldrikud”, mis tegid võrratut kolinat, umbes nagu suusavõistlustel tänapäeval. Pole midagi imestada, et tore oli vahel valel kohal üks plärakas panna. Tõsi, õpetajat see millegipärast segas ja ta lubas järgmise vale taldrikumuusika peale mind alatiseks mudilaskoorist ära saata. Aga see pill kolises ju nii mõnusalt ja panin ikka korra veel. Laul oli vist ,,Juba linnukesed…”. Kujutate ette, kui ilus oli keset linnuvilespille üks kolakas teha. Õpetaja ei söönud oma sõnu ja saatis mu minema. Taldrikuid oli küll väheke kurb ära anda, aga mehejonn ei lubanud ka kohe vabandada. Järgmisse proovi ma ei läinud ja õpetaja küsimuse peale, kuhu jäin, vastasin, et ma ju olen alatiseks koorist kõrvaldatud. Õpetaja arvas küll, et nii see ei olnud, aga seekord ei jätnud väikese mehe suur süda jonni ja nii mu karjäär koorilauljana läbi saigi. Aga aitäh, et õpetasid sõna pidama!

Lugusid vesta võiks palju, aga teised tahavad ka leheruumi. Alati, kui meenutan oma esimest Õpetajat, on mul soe tunne südames. Aitäh sulle ja tervist ning jõudu veel paljudeks rõõmsateks aastateks.

Kui kaua Sa oled õpetaja olnud?

45 aastat. 1. septembril algas 46. aasta.

Kus Sa oled veel töötanud?

Kuuste kool on minu ainuke töökoht. Pärast Viljandi Pedagoogilise Kooli lõpetamist suunati mind Tartu rajooni. Sattusin siia.

Miks Sa oled õpetaja?

See valik on peale sunnitud. 1949. aastal muudeti Viljandi Õmblustehnikum (täpset nime ei mäleta) mingiks tööstustehnikumiks ja see viidi üle Tallinnasse. Viljandisse loodi Viljandi Pedagoogiline Kool ettevalmistamaks algklassi õpetajaid. Nendest oli pärast sõda loodud väikestes maakoolides suur puudus. Kuna see oli ainuke kool kodulinnas, kus maksti stipendiumi (keskkool oli tasuline), pidin valima selle. Õppimine seal meeldis – olid head sportimise võimalused, isetegevus kõrgel järjel ja pealegi huvitav – lastega (endast noorematega) olin tollal alati sõbrustanud ja mänginud. Aeg läks ruttu.

Miks Sa oled Kuuste koolis?

Et ma aga kodust nii kaugele pidin tulema, oli tingitud sellest, et ma ei olnud kommunistlik noor (kohti oli isegi Viljandi linnas). Linna ma ei tahtnudki jääda, aga kodule lähemale maale küll. Ei saanud valida. Tartumaal oli veel vaid kaks kohta – Kabinas ja Kuustes. Pinginaaber sattus Kabinasse, mina siia.

Missugune õpilane Sulle meeldib?

Meeldib sõbralik, heatahtlik, rõõmsameelne laps. Ta peaks ikka veidi õppimisega ka tegelema. Tuupur ei peaks olema, aga isemõtleja küll.
 

Milvi Padjus (Fuks) sündis 25. aprillil 1936 Tallinnas teenistuja peres.

1941. a koliti perega Viljandisse. Sõja-aastatel elati vaheldumusi linnas ja maal ema vanemate juures.

1944. a astus Milvi Koigi Algkooli I klassi. 1945. a kevadel leiti Viljandis sõjas hävinud korteri asemele uus ja koliti taas linna. Sügisel asus Milvi õppima Viljandi 7-aastase Kooli II klassi.

Perele väga rasked ajad saabusid pärast isa surma 1950. a, mil sageli tuli tühja kõhtu kannatada.

1951. a jätkas Milvi õpinguid Viljandi Pedagoogilises Koolis, mille lõpetas 1955. a. Sellest ajast pärit iseloomustuses leidub rohkesti kiitvaid hinnanguid: aus, otsekohene, abivalmis, heasüdamlik, lõbus ja teravmeelne. Õppetöö sujus hästi ja sportlikud tulemused olid märkimisväärsed.

1955. a 2. septembrist sai Milvist Kuuste 7- aastase Kooli algklasside õpetaja.

Juba 1959. a naistepäeval avaldas Tartu Rajooni Haridusosakonna juhataja talle kiitust kohusetruu ja suure armastusega tehtud töö eest. Lisaks aktiivne tegevus kohalikus rahvamajas, kus Milvi lõi kaasa näite- ja võimlemisringis, rahvatantsus ja mängis mandoliinide orkestris. Unarusse ei jäänud ka sportimine - rajooni või kolhoosi au vajas kaitsmist.

1960. a abiellus ta Juhan Padjusega. Perre sündisid lapsed Arvi, Arike ja Raigo.

1976. a astus Milvi Tallinna Pedagoogilise Instituudi pedagoogika ja kehalise kasvatuse kaugõppeteaduskonda, mille lõpetas 1981. a pedagoogika ja algõpetuse metoodika erialal.

Atesteerimisel 1985. aastal on Milvi kohta kirjutatud: “Õpetaja taotleb õppetundide aktiivsust, õpilaste maksimaalset rakendatust tunnis ja diferentseeritud tööd õpioskuste kujundamisel. Õp. Padjuse tunnid on tempokad, emotsionaalsed, vaheldusrikkad metoodiliste võtete poolest, kehakultuuripausid on oskuslikult tunni materjaliga seotud. Aastaid juhendab ta oma klassi õpilaste laulu- ja mänguringi, tema õpilased on meeldivalt esinenud kooli üritustel.”

Milvi Padjus on pälvinud mitmeid aukirju ja käskkirju nii haridusministrilt, rajooni haridusosakonna juhatajalt kui ka kooli direktorilt. Talle on omistatud medal “Töövapruse eest” ja “Haridustöö eesrindlase” rinnamärk.

Alates 1955. aastast töötab Milvi Kuuste koolis ja pole talle truudust murdnud. Praegu õpetab ta koolieelikuid ja hoolitseb kooliraamatukogu eest. Esimesest Kuuste-aastast kuni tänaseni laulab ta Kuuste naiskooris.

Milvi Padjuse isiklikus toimikus tuhnis

Kuuste kooli direktoril Rein Härmojal on hea meel, et volikogu valis Milvi Padjuse teenetemärgi saajaks.

"Olen mõelnud, et tavaline tubli töörügaja, kel ei ole just väga säravaid saavutusi, jääb tihti kahjuks tunnustuseta," mõtiskleb Rein Härmoja. "Milvi Padjus on tagasihoidlik, kuid alati optimistlik, tema mõte on terav, ta läheb kõige uuega kaasa."

Rein Härmoja on täheldanud, et nii lapsed kui kolleegid on Milvi Padjuse juttudes alati head. "Ta ei kurda asjatult ega süüdista kedagi."
 

Kambja vallavolinikud tulid uuel aastal esimest korda kokku 25. jaanuaril.

Tänavune vallaeelarve läbis volikogu istungil teise lugemise.

Vastu võeti otsus nr 41 "Kambja Vallavolikogu 23.11.2000.a otsuse nr 38 "Vaba põllumajandus- ja metsamaa erastajate nimekirja kinnitamine" muutmine". Vallavolikogu otsusega nr 38 kinnitatud vaba põllumajandus- ja metsamaade erastajate nimekirjast jäeti välja maatükid P18, P29, P32¹, P32², M6, M7, M12. Nimekirja lisati põllumaatükk P32, mis kuulub Aleks Rumjantsevi ja Taivo Prantsi kaasomandisse. Vabade põllu- ja metsamaade tükkide P18, M6 ja M7 erastamise otsus tühistati, sest nendele on ostueesõigusega erastamise taotlused. Vabade põllu- ja metsamaade tükkide P29 ja M12 taotlejate vahel korraldatakse enampakkumine.

Volikogu istungil osalenud volinikud valisid üksmeelselt (7 poolthäält) Kambja valla teenetemärgi saajaks Milvi Padjuse-Kuuste kooli elupõlise õpetaja. Madis Linnamägi ja Harald Tammur said toetuse ühelt vallavolinikult. Toetust ei leidnud Hilja Neumanni kandidatuur, sest teda esitanud volinik Helve Tenno puudus istungilt.

Kambja Vallavalitsuse 13.02.2001.a istungil otsustati algatada kinnistute omanike taotlusel detailplaneeringud Pangodi külas kinnistutele TERJE ja TARVO ehitusõiguse saamiseks ja kinnistu JÄRVEOTSA lahusmaatükile veekogu rajamiseks.

Me elame ajal, kus iga päev on muudatusi, uuendusi, täiendusi. Raadio, teler ja ajakirjandus puistavad meile uudiseid lausa kuhjaga.

See vist ongi teinud meid hajameelsemateks ning nii juhtub, et silma- kõrva hakkavad uudised, millel tegelikult väärtust polegi, samal ajal jäävad tähele panemata olulised teated.

2000. aasta juuni “Koduvallas” nr. 5 avaldasime artikli sotsiaaltoetustest, mida on võimalik taotleda puuetega inimestel ja nende hooldajatel. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse järgi on toetusi üheksa ning osa neist hakkasid kehtima juba 2000. aastal, osa 2001. aastal.

Aasta 2001 on käes ning minu imestuseks astub ikka üks või teine vallakodanik minu uksest sisse ning teatab, et on kuulnud kusagilt (või küla pealt!?) mingisugustest toetustest. Kontrollisin järele: juunikuus kirjutatud artikkel on vallalehes alles. Kas te ikka loete vallalehte, kulla kaaslased??!

Toetustest puuetega inimestele

Usus, et te ikka ehk loete, kirjutan siinkohal uuel aastal aset leidnud muudatustest ja täiendustest. 2001. aastast hakkasid kehtima hooldajatoetus ning üle 16-aastase puuetega inimese toetus. Viimane toetus on kokkuvõttev, hõlmates ka 2000. aastal kehtinud telefoni kasutamise toetuse ja transporditoetuse. Need puudega inimesed, kes 2000. aastal olid telefoni kasutamise ja transporditoetust juba taotlenud, saavad sel aastal automaatselt edasi 16-aastase ja vanema puudega inimese toetust, mis on märkimisväärselt suurem ning hõlmab endas ka ravimite ning abivahendite ostmiseks vajalikku raha. Transpordi- ja telefoni kasutamise toetust saavad taotleda puuetega laste vanemad, selle taotluse juurde on vaja ka arsti teatist.

Eelmisest aastast erinev on see, et üle 16-aastase puuetega inimese toetust on võimalik saada kõigil, kes puuet omavad (ka keskmise puudega inimesed ja ka need, kes töötavad). Neil, kes pole eelmisel aastal taotlust esitanud, tuleb seda teha nüüd. Samuti tuleb toetust uuesti taotleda neil puuetega inimestel, kellel on aastase tähtajaga puue ning tähtaega on pikendatud.

Üle 16-aastase raske ja sügava puudega inimese hooldajatoetust on võimalik saada neil mittetöötavatel inimestel, kes on konkreetse puudega inimese hooldajaks või eestkostjaks ametlikult vormistatud. Hooldajaks määramise avaldused tuleb esitada vallamajja.

Haigekassakaartide väljastamine ja pikendamine

Teine asi, mis mulle väga muret teeb, on haigekassakaartide omamine. Imelik küll, aga inimesed märkavad haigekassakaarti vajalikkust alles siis, kui tõbi on neid tabanud. Viimasel ajal on tekkinud üha rohkem juhtumeid, kus inimesel on Ravikindlustusseaduse järgi õigus haigekassakaarti omada, kuid ta pole sellest teadlik olnud või pole sellest lihtsalt hoolinud. Järgnevalt toon väljavõtte Ravikindlustusseadusest. Palun, lugege see hoolikalt läbi ja mõelge, kas ehk kuulute teiegi mõnda neist kategooriatest, kellel on õigus haigekassakaarti omada!

Ravikindlustusseadus, paragrahv 2, p.2: “Kindlustatuga on võrdsustatud järgmised mittetöötavad isikud:

1) kindlustatu poolt ülalpeetav abikaasa
2) alla 18-aasta vanune laps
3) päevases õppevormis õppiv õpilane või üliõpilane
4) alla 18-aasta vanust lapsinvaliidi või lapseeast invaliidi hooldav üks vanem või eestkostja
5) I grupi invaliidi hooldaja (täpsustus: alates 2001. aastast raske või sügava puudega inimese hooldaja- artikli autor)
6) rase alates 12. rasedusnädalast
7) Eestis määratud riiklikku pensioni saav isik.”

Juhul, kui teil on võimalik haigekassakaart saada, palun kontrollige haigekassas, kas see on vormistatud ning tooge oma kaart ära. Kui teil endal pole võimalik minna, saab selle ära tuua ka sotsiaalnõunik.

2001. aastal hakkab paljudel haigekassakaardi omanikel kaardi kehtivusaeg lõppema. Kehtivusaeg on märgitud kaardi parempoolsesse alumisse nurka kuu ja aastana. Näiteks kaardid, mille alumises parempoolses nurgas on numbrid 11/01 muutuvad kehtetuks 2001. aasta novembris. Selliste kaartide omanikel on vaja enne novembrikuud pöörduda haigekassa poole ning haigekassakaart pikendada. Kui haigekassakaart on pikendamata, tuleb inimesel ravikulud endal katta.

Haigekassakaarti peavad pikendama ka õpilased, kes on saanud 18- aastaseks. Kui nad seda ei tee, kaotab nende haigekassakaart alates 18. sünnipäevast kehtivuse. Samuti tuleb oma haigekassakaarti kehtivusaega jälgida kõikidel ülejäänud kodanikel. Haigekassakaart on dokument nagu iga teinegi ning selle kehtivuse jälgimine on eelkõige omaniku hooleks. Inimesi, kellel on õigus saada haigekassakaarti, kuid kes pole seda taotlenud, ei saa vallavalitsus haiguskulude katmisel abistada.

Niipalju siis seekord. Ma palun teid, lugege korralikult läbi juunikuu artikkel ning nüüd ka see, tehke omad järeldused ning pöörduge arusaamatuste tekkimisel või abivajaduse korral vallavalitsuse poole.

Soovin, et teil oleks rohkem rõõme ja vähem muresid ning ka seda, et need vähesed mured suudaksime koos edukalt lahendada!

Lapse tähtsaim kasvukeskkond on tema perekond. Seal on kodusoojus, turvalisus, vaimne ja materiaalne heaolu.

Lasteaed ei suuda küll asendada kodu, kuid saab toetada kodust kasvatust, ümbritseda last sõbralikkuse, tähelepanu, positiivsete emotsioonidega, tunnustada teda edusammude korral.

Lasteaias toimub lapse tundemaailma arendamine ning rajatakse vundament õppimisele. Õppimine toimub eelkoolieas kõige edukamalt mängu vormis. Just mängus valmistatakse ette üleminek uuele tähtsale tegevusele, luuakse selleks mitmeid eelduseid nagu: oskus vaadata ja kuulata, alluda korraldustele, püsida eesmärgil, suunata tahteliselt oma mälu, mõtlemist, tähelepanu jpm.

Ühises tegevuses saab lapsele selgeks, missugune ta on ja mida ta tahab, tekib võrdlusmoment.

Laps võrdleb end eakaaslastega, sealjuures mõningaid käitumisjooni jäljendades ja teistest loobudes.

Rühmas õpib laps kaaslastega arvestama ja suhtlema. Omavahel mängides ja vaieldes õpitakse välja tooma oma seisukohti, esitama argumente, ennast maksma panema, teisi ära kuulama ning sõbra eest välja astuma.

Mäng on väga tähtis tegevus, mis soodustab igati lapse arengut. Mäng on meie eluga rohkem seotud kui arvata oskame. Mängus tuntakse rõõmu, saadakse targemaks ja õpitakse suhtlema. Mängus luuakse kunstiteoseid.

Üheks olulisemaks lapse arengu näitajaks peetakse mängu arengut.

Lapsepõlves saadud elamusi, armastust, vaimsust kannab inimene endas elu lõpuni kaasas. Sellepärast on oluline, et lasteaiapäev oleks emotsionaalselt positiivne, tasakaalus ning läbi põimitud mängu ja õppimisega.

Kambja Lasteaia tegevuskava ja planeerimisel järgitakse rahvakalendrit ja esivanemate traditsioone.

Uus sajand tõi EELK Kambja kogudusele uue hingekarjase. Toomas Nigola hakkas kogudust teenima 6.jaanuaril.

Sõbrapäeva õhtul piiksatab lehetoimetaja taskutelefon. Saabunud sõnum teatab: "Tervist! Olen nüüd Kambjas. Toomas Nigola". Lepime sõnumisaatjaga telefonitsi kokku, et ehkki aeg on juba ebaviisakalt hiline, võtab uus kirikuõpetaja lehetoimetaja koguduse kantseleis/ oma ametikorteris vastu ning on meeleldi nõus tutvustama oma isikut ja tegevusplaane Kambja hingekarjasena.

Kellaosutid hakkavad just mõõtma sõbrapäeva kahekümne teist tundi, kui loen oma kingataldadega trepiastmeid Männi tänav 9 paneelelamus. Neljandale korrusele rühkimine toob pähe uitmõtte, et Kambja koguduse kantselei on omasuguste seas eeldatavasti ainus, mis paikneb nii kõrgel.

Koputan uksele ja pääsen sisse. Toomas Nigola, 20aastane Tartu Ülikooli usuteaduskonna tudeng, kelle teotahe ja usinus pälvis kiiresti Tartumaa praosti Joel Luhametsa usalduse, tutvustab oma abikaasat, Kambja koguduse organisti ja juhatuse sekretäri. Teele ja Toomase laulatus oli selle aasta algul Hiiumaal Kassari kirikus.

Toomas Nigola vabandab, et remont alles lõppes, mistõttu koguduse kantseleiks mõeldud tuba on sisustamata. Arusaadav, sest veel möödunud aasta lõpul kuulus see kolmetoaline korter perekond Tammepõllule.

Koguduse kantselei saab asupaigaks korteri kõige suurema toa, paar pisemat tuba jäävad kirikuõpetaja eluasemeks.

Teele ja Toomas Nigola kuuluvad nende inimeste inimesed kilda, kelle seltskonnas jutukera veereb vahetult ja sujuvalt. Tajun seda väga selgelt juba meie kohtumise esimestel minutitel. Küllap suhtlemisoskus ongi üks tähtsamaid komponente, mis aitab kirikuõpetajat tema töös. Toomas Nigolal on see väärt oskus olemas.

Esimene vaimulik suguvõsas

Toomas Nigola on kindlasti praegu üks nooremaid kirikuõpetajaid Eestis. Et valitseb kirikuõpetajate defitsiit, saavad ametisse asuda ka tublimad usuteaduse tudengid. Toomas Nigola praeguseks ametinimetuseks on õpetaja kohusetäitja.

Usuteaduskonna üliõpilasena on olnud Toomas Nigola praktikal Sindi ja Pärnu Elisabeti koguduses. Pärnus möödus ka tema lapsepõlv ja kooliaeg.

"Lõpetasin keskkooli selle mõttega, et tulla Tartu Ülikooli usuteadust õppima," tunnistab verinoor kirikuõpetaja, kelle lähemate sugulaste seas ei ole ainsatki vaimulikku. Keskhariduseni jõudis Toomas võrdlemisi tavatul kombel. "Seitsmendas klassis tulin ära päevakoolist ja jätkasin õhtukoolis. Seitsmenda ja kaheksanda klassi lõpetasin korraga eksternina." Ajal, kui eakaaslased koolipingis istusid, käis Toomas tööl ja mässas arvutitega- näiteks Mark Soosaare juures Chaplini Kunstikeskuses.

Ametis kirikus ja raadios

Kambja oli nii Toomasele kui Teelele varem tundmatu koht. Toomas plaanib siia ametisse jääda vähemalt kümneks aastaks. Peale ülikooli lõpetamist tahab ta siiski mõneks aastaks enesetäiendamise eesmärgil misjonärina maailmas ringi reisida. "Teele tahaks muidugi Aafrikasse, kuid minule meeldiks minna külmale maale," arutleb Toomas Nigola.

Ehkki Kambja kogudus on väike (191 aktiivset liiget), peab noor õpetaja seda siiski plussiks. Esimestel teenistustel oli 6- 7 inimest. "Pärast jutlust saab juua teed, ajada juttu, tekib hea õhkkond. Väikses koguduses on iga inimene tähtis."

Toomas ja Teele Nigola tegutsevad ka väljaspool Kambjat, nende häält võib kuulda isegi Pereraadio eetrist. Teele osaleb noortesaadetes (R kell 19, kordus L kell 13 ja T kell 1). Toomase järgmine eetrikord on otsesaates "Räägi minuga" esmaspäeval, 26.veebruaril kell 22.

Sündinud 10.jaanuaril 1981

Koolitee: Pärnu Rääma põhikool, Tallinna Kaugõppe Erikeskkool, Pärnu Ametikool, Pärnu Täiskasvanute Gümnaasium, Pärnu Koidula Gümnaasium, praegu õpib Tartu Ülikooli usuteaduskonnas

Kirikutöö: 1999-2000 EELK Pärnu ja Sindi koguduste praktikant, Eesti Evangeelse Vennastekoguduse eestseisuse liige (noorsootöö koordinaator), Eesti Piibliseltsi juhatuse liige, Eesti Evangeelse Üliõpilaste Ühenduse liige, EELK Kambja koguduse õpetaja kt alates 6. jaanuarist 2001.

Muud tegevus: töötanud ME Pärnu Raadios, Eesti Raadio Pärnu stuudios, Tartu Pereraadios, Chaplini Kunstikeskuses (nüüd Pärnu Uue Kunsti Muuseum) jne.

Sündinud 24.märtsil 1980.a.

Koolitee: Tartu Miina Härma Gümnaasium, Tartu Mart Reiniku Gümnaasium (teatriklass), Tartu 1. Lastemuusikakool (viiuli eriala), Elleri Muusikakeskkool lastemuusikakooli osakond, Viljandi Kultuurikolledþ 1.kursus (rahvamuusika eriala), praegu õpib EPMÜs maastikuarhitektuuri

Muu tegevus: noortesaate toimetaja Tartu Pereraadios, olnud rahvamuusika-ansamblite koosseisus, osalenud teater "Vanemuine" etendustes, EELK noorsootöökeskuse nõukogu liige, Kambja koguduse organisti kt.

Kui vale välja tuleb, siis ma alles isa käest saan!

Valetasin isale, et mul on vaja klassiõhtuks raha. Isa jäi seda uskuma. Selle raha, mis ma isa käest sain, raiskasin ära. Siiani ei ole see vale välja tulnud ja oleks hea, kui ei tulekski. Aga kui tuleb, siis ma alles saan isa käest, ja veel kuidas. Siis ma ei julgekski kooli tulla.

Ma olen muidu veel valetanud, aga ma ei viitsi enam kirjutada.

Valetamine pole patt, sest mina valetan kogu aeg. Ma ei saa ilma valetamata .

Hädavalet võib teha.

Ma olen valetanud ja liialdanud nii palju, et kui kordi üles hakata lugema, siis saab ilgelt pika nimekirja.

Valetanud ja luisanud olen ma nii palju, sest ilma selleta elada oleks väga raske. Samuti on ka minule valetatud ja luisatud.

Mina suhtun valetamisesse jaatusega. Tähendab, kui mulle valetatakse, siis ma küll seda ei pooldaks, aga ise ma küll valetaksin. Suhtun inimestesse, kes valetavad põlgusega, sest millegagi ei tohi liiale minna.

Inimesed valetavad, sest ilma valetamiseta oleks raske elada.

Valetatakse tänapäeval ikka palju. Enamus valedest on hädavaled. Minagi valetan vahepeal hädavalesid. Tavaliselt ma valetan emale, aga need on ainult hädavaled, kuna ma ei taha saada ema käest pahandada.

Valetatakse minu arust ilma asjata, sest tõde on ikka tõde. Mina olen proovinud valetamist maha jätta. Aga kahjuks tulevad hädavaled suust välja tahtmatult.

Tegelikult valetada ei tohiks, aga vahepeal pole lihtsalt teist võimalust ja tuleb valetada. Inimesed tavaliselt valetavad, et päästa ennast välja mingist pahandusest. Inimesse, kes valetab, suhtun nagu igasse teisessegi.

Minu meelest on maailmas liiga palju valetamist, seda peaks olema natuke vähem. Inimesed peaksid olema ausamad ja teistele mitte valetama.

Minu arvates on hädavale vajalik. Kuid iga päev küll valetada ei tohi- nii on nii imelik. Ma arvan, et juba siis, kui valetad, hakkab mõnikord endal halb. On halb mõelda, et sõbranna teab ühte ja mõni muu inimene teab teist. Lõpuks saab ikka selle vale jälile.

Mulle on valetatud ka palju, aga tavaliselt on need valed liiga imelikud, et neid uskuma jääda. Ma arvan, et kõige vastikum on valetada oma pere kohta. Noh, aga vahel on seegi vajalik, kuid mina oma pere kohta küll valetata ei taha.

Valetamise vastu ei ole mul midagi, kui seda on hädasti vaja. Mulle endale ei meeldi valetada, kuid kui see on vajalik, siis ei saa ma midagi teha, siis ma lihtsalt pean seda tegema.

Tavaliselt ma ei valeta ja sellel on lihtne põhjus- mulle lihtsalt ei meeldi valetada.

Kui keegi mulle valetab, siis minu suhtumine sellesse oleneb sellest, missugune on see vale. Näiteks, kui see on lihtsalt nali, ei tee ma sellest eriti välja.

Minu arust tohib valetada ainult hädavalesid. Hädavaled on need, kui oled kellelegi lubanud, et sa ei räägi tema saladusi välja. Muidugi võib ka mitte midagi öelda.

Ah, eks minagi olen palju valetanud!

Mina valetan enamasti hädavalesid. Mina valetan ainult siis, kui valet on tõesti vaja. Näiteks siis, kui mina söön kõik küpsised ära, kuigi tegelikult ei võinud ma kõiki küpsiseid ära süüa, siis ma näiteks ütlen emale, et vend tegi!

Minu üks sõber on minust kaks aastat noorem, ta on minust natuke lollim ka, sellepärast ta veel ei oska luisata ja ma saan aru, kui ta mulle luisata proovib. Minu arvates valetada tahtlikult ei tohiks, ainult siis, kui on vaja.

Mina proovin nendest inimestest eemale hoida, kes on mulle palju valetanud, ma ei taha nendega siis sõber olla.

Minu arvates mõned inimesed valetavad lihtsalt sellepärast, et neil on vahetevahel igav, aga ma arvan, et tavaliselt valetavad inimesed hädavalesid.

Mina arvan, et valetamist ei ole tegelikult vaja.

Teemal "Valetamine: kas tohib või mitte?" avaldasid mõtteid: Maarja Helstein, Mario Rannala Kaisa Kurik, Helina Mats, Erich Erstu, Maris Ilves, Egert Saksing, Aule Tensmann.

Selle aasta 1.veebruaril käivitus Eesti lastekirjanduse Teabekeskuse, ajakirja “Hea Laps”, Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu ning Eesti Õpilasomavalitsuste Liidu poolt algatatud kaheaastane ühisprojekt “Lugemine lubatud”.

Kuigi juba lugemise oskus ise lubab lugeda, viitab projekti pealkiri "Lugemine lubatud" sellele, et viimastel aastatel on jäänud väiksemaks laste võimalused lugeda head kirjandust. Seda mitmel põhjusel: koju ei jõuta raamatuid enam ammu osta, ka rahvaraamatukokku jõuab lasteraamat rahapuudusel tihti ainult ühes eksemplaris, kooliraamatukokku ei tarvitse aga jõudagi.

Et kasvada teadlikuks kodanikuks, peab iga inimene saama küllaldaselt informatsiooni oma emakeeles. Kui aga see põhitingimus jääb täitmata, on tulemuseks kirjaoskamatusega võrdne seis – inimene lihtsalt ei valda oma õigusi ja kohustusi. Seega peab lugemine demokraatlikus riigis mitte üksnes lubatud, vaid ka soositud ning kättesaadav igale kodanikule, sealhulgas ka lapsele.

Projekti “Lugemine lubatud” eesmärgid:

Juhtida tähelepanu õpilaste vähesele lugemusele ning puudulikule informeeritusele laste- ja noortekirjanduse osas. Teha kaasaegne lastele ja noortele mõeldud väärtkirjandus läbi kooli- ja rahvaraamatukogude võimalikult hästi kättesaadavaks. Teha kaasaegseks ja mitmekesistada kooli soovitusliku kirjavara valikut ning muuta see paindlikumaks, tõstes õpilaste omavaliku osatähtsust. Propageerida teiste maade kogemusi õpilaste lugemisharjumuste kujundamisel.

Tutvustada õpilastele, õpetajatele, lastevanematele ja teistele huvilistele kooli- ja rahvaraamatukogude kasutamise võimalusi.

Aidata leida vahendeid rahva- ja kooliraamatukogude materiaalse olukorra parandamiseks nii komplekteerimise, kaasaegsete infovahendite muretsemise kui ka kohasemate ja avaramate ruumide osas. Selleks juhtida jätkuvalt üldsuse ja vastavate instantside – vabariigi valitsuse, asjaomaste ministeeriumide, kohalike omavalitsuste – tähelepanu vajadusele leida selleks otstarbeks materiaalseid vahendeid olemasolevate ressursside ümberjaotamise või sihtotstarbeliste eraldiste näol riigi eelarvest.

Projekti osapooled ootavad kõigi aktiivset kaasalöömist, häid mõtteid ja ideid laste lugemisvõimaluste parandamiseks ning rahva- ja kooliraamatukogude koostöö märgatavat elavnemist. Teretulnud on igasugune omaalgatus, mis on seotud laste- ja noortekirjandusega ning laste lugemishuvi virgutamisega.

Projekti teostumisel loodavad algatajad jõuda tulemusteni, et Eesti Vabariigi Valitsus, asjaomased ministeeriumid, kohalikud omavalitsused, raamatukogud ning õpilased, õpetajad ja lapsevanemad on andnud oma panuse lugemiskultuuri ja – võimaluste arendamiseks, märgatavalt on paranenud kooli- ja rahvaraamatukogude koostöö, nende varustamine uue kirjanduse ja kaasaegsete infovahenditega, raamatukogude ruumid on kaasajastunud. Suurenenud on ka õpilaste, õpetajate ja lastevanemate huvi laste- ja noortekirjanduse ning raamatukogude vastu.

Projektist "Lugemine lubatud" innustatuna avaldan Kambja elanikele minu mõtteis juba mõni aeg tagasi tekkinud ettepaneku: palun tooge raamatukokku lasteraamatuid, mida kodus enam ei loeta.

Raamatukogus on olnud viimasel ajal probleeme õpilaste varustamisega neile vajalike raamatutega. Halvemas olukorras on algklasside õpilased, sest varem ilmunud lasteraamatud on kulunud ja katki. Paljud raamatud on "kadunud"- see tähendab välja laenutatud väga ammu ja siiani tagastamata. Algklassi õpilastele muudab raamatu kättesaamise raskemaks asjaolu, et nende seast vähestel on võimalus minna mujale raamatukokku laenutama, nagu seda saavad teha vanemad õpilased käies linna raamatukogudes raamatut laenutamas.

Ehk leidub kambjalaste seas inimesi, kel on võimalik lapsi aidata kasvamisel haritud ja kultuurseteks inimesteks.

Kambja vallalehe lugejate seas kogub tuure Maria Martini salapärase isiku äraarvamiskihk.

Ka Maria Martin on otsustanud õli tulle valada: ta teatas, et on valmis saladuskattest loobuma ja vastab lähiajal toimetuse küsimustele. Intervjuu ilmub eeldatavasti juba märtsikuu vallalehes.

Maria Martin algatas ka oma isikuga seotud äraarvamismängu: järgmise lehe trükikottaminekuni võivad kõik suured ja väikesed luulesõbrad (ja miks ka mitte luulevaenlased!) toimetajale tuua kirjalikke arvamusi, kelle arvavad olevat Maria Martin. Iga arvaja saab esitada ainult ühe nime,- seega saab panuse teha ainult ühele ja on huvitavam…

Maria Martin lubas, et kõik, kes ta "ära tunnevad", saavad tema käest kingituseks ühe luuletuse koos autori pühendusega.

Lugupeetud Kambja valla rahvas! Kogumiku "Nimekaid kambjalasi" koostamisega on Hilja Neumann teinud suure ja tänuväärse töö.

Kui sellised kogumikud ilmuvad ka tulevikus, siis oleks tore, et rohkem kirjutataks inimestest, kes oma pikaajalise töö ja ühiskondlike tegemistega on seotud just Kambja nimega, aga mitte ainult nii palju, kui juhus on kokku viinud mõne Kambjast pärit oleva abikaasaga... Ma ei alahinda sugugi siinjuures nende inimeste elutööd, kuid eeskätt peaksime jäädvustama neid inimesi, kes on aastakümneid Kambja mail tegutsenud.

Edaspidi loodan, et ei “unustataks” Kambja vanemate inimeste poolt lugupeetud Karl Kirssi, kes töötas siin paarkümmend aastat, juhtides kooli- ja seltsielu.

Kambjas on töötanud eluaegne koolimees Juhan Voites ja õpetaja Albert Ütsi, ka orkestrijuhina.

“Unustada” ei või kauaaegset Unipiha Algkooli juhatajat Endla Salmistut, kelle õpilased jätkasid edukalt õppimist teistes koolides ning paistsid silma kauniks kujundatud käekirjaga. Unipiha kooliaed oli eeskujuks teistele koolidele. Rõõmustab, et tema elutööd jätkab energiline Eha Jakobson abikaasaga. Eha Jakobsoni magistritöö pedagoogikas on ikka väga kõrge saavutus.

Väljaantud kogumiku nimekirjas oleksid pidanud kindlasti olema kauaaegsete õpetajate nimed, nagu Salme Vilismäe, Endla Kaldvee (üle 40 a!), Maret Palu ja Leida Tartu. Lapsevanemana ja kaastöötajana võin kõigi kohta kiitvaid sõnu öelda.

Salme Vilismäed ja Endla Kaldveed (mõlemad olid mu laste õpetajad) iseloomustas nõudlikkus õppimise ja korra suhtes. Algklasside õpetajad korraldasid õpilastega lastevanematele kaks pidu õppeaastas, kus kõik lapsed olid tegevuses. Endla Kaldveele tegi töö mitmekesisemaks see, et ta juhendas keelpilliorkestrit.

Vanemõpetaja Maret Palu juhendamisel sai kooli õppe-katseaed alati kõrgeid punkte, samuti bioloogia-keemia kabinet. Aineolümpiaadidel oli ikka mõni õpilane esikolmikus. Tasemel olid õpilaste koduuurimuslikud tööd.

Millegipärast ei tunnustata üldse üle-eestiliselt tuntud orkestrijuhi ja helilooja Uno Koppeli elutööd, kes oli aastaid ka Kambja laulukoori juhataja.

Nimekirjast on “kogemata välja jäänud” Kambja kultuurielus üle 50 a. osalenud mees, kes mõni aasta tagasi pälvis kultuuriloolise kogumiku eest üsna suure kultuurkapitali preemia. Tänu selle mehe aktiivsele võitlusele vastuseisjatega taastati aastal 1975 esmakordselt Suure-Kambja paisjärv.

Kui kogumikus tehakse juttu mitmest tublist sportlasest, siis miks mitte kirjutada Jüri Vilismäest, kes on pikaajaliselt tegelenud mägironimisega ja tõusis esimese eestlaste grupi koosseisus Pamiiri kõige kõrgemale tipule.

Samuti on Assar Luhal (magister) teeneid Kambja spordielus, eriti males. Praegu töötab Assar välisministeeriumis, eesmärgiks Eesti NATO-sse ühendamine.

Sõjameeste nimekiri vajab ka täiendamist. Senini pole kusagil nimetatud kambjalaste Voldemar Ehrlichi ega Rudolf Hurda nime, kelle teened Vabadussõjas on hinnatud.

Kambja talunike tänu veiste tõukasvatuses ja jõudluskontrollis pälvib Heli Jaamets, kes on abivalmis ja sõbralik sotsiaaltöötaja, osalenud pikka aega kultuurielus.

Nimekate kambjalaste hulka tuleb kindlasti lugeda staaþikaim majandijuht Rudolf Isak, kes on tegelik Kambja sovhoosi kui suurmajandi koostaja, kelle juhiajal oli Kambja riigimajand samal tasemel nii Kureküla kui Ilmatsalu “riigimõisatega”.

Kirjutada tuleks Silvi ja Karl Timmuskist kui väga täpsetest ja abivalmis apteekritest, Lembit Palust kui teenekast metsaülemast, nimekast kombainerist Endel Tammeorust jpt. Kambja inimeste tervise eest on seisnud staa?ikad haiglatöötajad Anu Palk, Johannes Pihl, Maia Ruttas, Ive Saame, Viktoria Ilves; kõigi eelnimetatute keskel Hele Piller...

Kokkuvõtteks võib öelda, et igaüks, kes on elanud pikka aega Kambjas, on tegutsenud või töötab praegu valla piires, kas harib põldu, kasvatab karja või tegeleb muuga, on kasvatanud tublisid Eesti kodanikke, väärivad meelespidamist.

Loodan, et on ka teisi, kes täiendavad oma nõuannetega kogumiku koostajaid. Väljendan esimese väljaande lugejate soovi, et edaspidises töös oldaks objektiivsemad ja ei lähtutaks ainult isiklikest emotsioonidest ja eesmärkidest.

Kogumiku esilehtedel oleva avatud nimekirja täiendamiseks on pärast selle ilmumist lisatud järgmiste isikute nimed: Karl Kirss – koolijuhataja; Silvia Timmusk – apteeker; Karl Timmusk – apteeker; Vaiki Agarmaa – raamatukogutöötaja; Aksel Kaldvee – piimandustöötaja; Ana Rebane – keemik.

Aitäh aktiivsuse ja kiire reageerimise eest! Nimekiri täiendustega asub kõigile tuttavas kohas – Kambja vallamajas sekretäri juures. Sealt on nimekiri käepärast võtta koosolekutel läbiarutamiseks ja kinnitamiseks, sest ühtki nime ei kantud ega kanta ka edaspidi nimekirja kellegi ainuisikulise otsustuse põhjal.

Kambja Vallavalitsus, Kambja Vallavolikogu kultuurikomisjon, Kambja Laulu- ja Mänguseltsi juhatus otsustasid ühisistungil 30. jaanuaril 2001. aastal korraldada KAMBJA ALEVIKU PÄEVA 23. juunil 2001. a.

Päeva korraldus näeks esialgse kava põhjal välja järgmine:

11.00 surnuaiapüha;
13.00 Kambja aleviku ajalooalane konverents vallamaja saalis;
15.00 jalutuskäigud vallamajast konverentsi ettekannetega seotud paikadesse;
20.00 isetegevuslaste esinemine, kontsert lõkkeplatsil;
22.00 jaanitule süütamine.

Kambja aleviku (nimetus 1926. aastast) ajalookonverents võiks koosneda kuni 10-minutilisest saaliettekandest ja stendiettekandest vallamajas või ettekandja äranägemisel vastavas asutuses. Ettekannete kokkuvõtted trükitakse ära kogumikus.

12. veebruaril toimunud nõupidamisel andsid oma nõusoleku saaliettekandes rääkida ja juhtida huviliste jalutuskäiku oma asutusse järgmised isikud:

Endla Langel- Mõisahoone (vallamaja) ajaloost;
Hella Sule- Kaubanduse korraldusest;
Helga Mägi- Side korraldusest;
Marju Pehlak- Koolikorraldusest;
Irma Drenkhan- Arstiabi korraldusest;
Vaiki Agarmaa- Raamatukogu tööst;
Toivo Traksmaa- Kiriku taastamisest;
Madis Linnamägi- Mälestuskivide püstitamisest;
Endla Langel- Kambja kalmistul puhkajatest;
Heli Jaamets- Ühis- ja talumajandusest;
Hilja Neumann- Kultuuri- ja seltsielust;
Priit Lõhmus- Sporditööst;
Heiki Kortspärn-Poliitikast ja vabadusvõitlusest;
Jüri Toomiste- Tuletõrjest päästeametini.

Veel otsustati, et Kambja alevikupäeva infopunkti töö korraldavad Eha Paade, Irma Drenkhan ja Märt Jaamets.

Hobutranspordi laste ja külaliste alevisiseseks lustisõiduks ning aumärkide näituse korraldab Heiki Kortspärn.

Kambjas tehtud videolõikude vaatamise koolimajas korraldab Kairi Keskpalu.

Kuulutatakse välja Kambja aleviku elu- olu ja inimesi tutvustav fotokonkurss. Aleviku päeval paneb autori poolt allkirjastatud ja alusele kleebitud fotod välja Marika Lehiste. Esitatud fotode seast valib korralduskomisjon välja auhinnatööd.

Päevase meelelahutuse, isetegevuslaste esinemise, jaanitule korraldab Märt Jaamets.

Ootame kuni 15. märtsini k. a. kõigi Kambja valla elanike ettepanekuid aleviku päeva muutmiseks pidulikuks ja meeldejäävaks isiklikul kohtumisel vallamajas või telefonil 416 450 või 416 335

Kambja Laulu-ja Mänguseltsi korraldusel 8.märtsil kell 19 Kambja vallamajas Kambja naisansambli ja Tartu meesansambli Lauluvelled ühiskontsert. Tants. Naistepäeva kingitusena sissepääs tasuta.
 

Lupjamistoetuste määramisest

Põllumajandusmaa lupjamise toetust võib taotleda õiguslikul alusel põllumajandusmaad ehk kõlvikut kasutav põllumajandustootja, kellel ei ole 1.märtsi seisuga riikliku maksu maksuvõlga.

Lupjamistoetuse taotlusi saab esitada 1.märtsini. Info Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti piirkondlikust büroost või http://www.agri.ee/pria
 

Kambja kogudusel uus juhatus

EELK Kambja koguduse poolt on lehelugejatele teatada, et jumalateenistused meie kirikus toimuvad pühapäeviti algusega kell 11.00.

Koguduse kantselei telefoni number on 416 388, e-posti aadress: kambja@eelk.ee ning veebilehekülg aadressil: http://www.eelk.ee/kambja

Koguduse õpetaja kt Toomas Nigola mobiilinumber: 052 960 49.

EELK Kambja koguduse nõukogu uus koosseis valiti 28.jaanuaril. Valituks osutusid: Kalev Laanesaar (koguduse juhatuse esimees, Toomas Varik, Salme Vilismäe, Ülo Laanesaar, Kalju Jahu, Hans Lentsius (kõik revisjonikomisjonis), Toomas Nigola (koguduse juhatuse aseesimees, Teele Nigola (juhatuse sekretär), Riina Suits (koguduse laekur), Ivar Tedrema (juhatuse ametita liige), Sirli Laanesaar.