• Maria Martini Valu
• Nimekad kambjalased koguti raamatusse
  Laulu- ja Mänguseltsi aastakoosolekul esitleti Hilja Neumanni koduloolist esikteost
• Vastsündinud vallakodanikud
• Kohalik võim:
• Rahanappus takistab tänavu sotsiaaltoetuste kasvu
• Sotsiaaltöötajale ostetakse abivajajate paremaks teenindamiseks uus ametisõiduk
• Vallavolinikud lugesid eelarvet
• Kellele anda teenetemärk?
• Tilk tõrva meepotti
  Vallavolikogu liige Anne Palumets: heakorraringreisil jäi silma üht- teist inetut
• Väljaheitemängud Kambja moodi - kas tõesti?
  Vallalehe toimetus on saanud lugejailt infot, et Kambjas on hakanud levima kentsakad väljaheitemängud kaka ja pissiga.
• MEIE ELU
  MEIE ELU ehk MELU PANEVAD KIRJA KAMBJA KOOLI VIIENDIKUD
• Maailmas võiks valitseda vaikus ja rahu
• Reisisoovid Marokost Hiiumaani
• Merisiga või kass?
• Minu kavatsused 2001. aastal
• Üks päev koolivaheajast
• Jõulud pusle ja Puhhiga
• Vanaema juures mürasin Muhviga ja nägin ilutulestikku
• Vaheajal ei saanudki olla kodus

• Eakad sünnipäevalapsed veebruaris 2001
• Kaabu mehe au ja kübar naise ehe
  Anneli Voore võistlustöö "Kuldsed lindid" võitis kübarakonkursi Vana- Kuustes
• Mälestust matta ei saa…
• Küla sai kokku Unipiha algkoolis
  Ligi 40 suurt ja väikest said Haridusselts “Tõrvik” eestvedamisel 23. detsembri hilisõhtul Unipiha koolis kokku, et tähistada lähenevaid jõulusid.
• Keila valla õpetajad tulid Unipihale õppima
  Bussitäis Keila valla õpetajaid tutvus 14. detsembril Unipiha Algkoolis liitklassilise õppetöö korraldusega väikeses külakoolis.
• Toimetus: Maria Martin on kirjutanud toredaid salme. Tiina Tiideberg: Mina ei ole Maria Martin!
• Kambja - hulkurite paradiis
  FÖLJETON

Kogumik "Nimekaid kambjalasi" talletab järeltulevatele põlvedele teavet inimestest, kelle juured on Kambja- mail ja kes on silma paistnud siin oma elu ja tegevusega või omavad laiemat tähendust eesti kultuuri arengule.

Kambja Laulu- ja Mänguseltsi viimane aastakoosolek peeti 13. jaanuaril. Ettevõtmisele lisas kultuuriloolist väärtust seltsi esinaine Hilja Neumann, kes otsustas esitleda just seltsiõhtul oma kogumikku "Nimekaid kambjalasi".

Ehkki vanasõna hirmutab, et esimene vasikas kipub minema aia taha, tõestas Hilja Neumann vastupidist. Kunagine staaþikas algklassi- ja lauluõpetaja, vanempioneerijuht, õppealajuhataja, segakoori vanem, vallavolinik… suutis olla nii ettevõtlik ja järjekindel, et kogus ühtede kaante vahele nimekate kambjalaste kohta varem trükisõnas avaldatud infopudemed ja terviktekstid. Küllap selles tõigas avaldubki äsjaüllitatud kogumiku põhiväärtus, sest uudislikku infot leiab "Nimekatest kambjalastest" näpuotsaga.

Kambja vallavalitsuselt saadud raha eest Tõravere trükikojas valminud raamatus avaldatakse mittetäielik nimekiri nimekatest kambjalastest. "Esitatut ei tohi võtta kui lõplikku nimekirja või pingerida," selgitab koostaja Hilja Neumann. "Nimekiri on avatud, seda täiendatakse uute ettepanekute saabudes."

Hilja Neumanni kodulootrükis märgib nimeka kambjalasena 150 isikut ajaloost ja kaasajat. Pikema või lühema artikliga tutvustatakse ligi 50 isiku elu ja tegevust. Artiklite autoriteks on Anne Välja, Ilje Piir, Anne Palumets, Mairit Paidra, Heli Nemvalts, Heiki Kortspärn, Enn Liba, Endla Langel, Jüri Erkmaa, Lydia Jalap- Loks, Virve Eensalu, Hilja Neumann jt.

Vallavolikogu lõpetas eelmise tööaasta 19. detsembril. Ehkki kahar jõulupuu ehtis vallamaja saali, kujunes volinike kokkusaamine töiseks.

Istungi päevakord:

1.Kambja valla 2001.a.eelarve esimene lugemine
2.Vallavara ostmine
3.Täiendavate sotsiaaltoetuste kinnitamine
4.Valla teenetemärgi kandidaatide tutvustamine

Kui ametlikud jutud räägitud ja vajalikud otsused vastu võetud, kutsus volikogu esimees Mati Luik vallavolinikud jõulukohvile.

Vallavolinikud lugesid eelarvet

Vallavalitsuses on kokku pandud ja läbi arutatud valla 2001.aasta eelarve eelnõu. Volinikele tutvustas eelarvekavandit pearaamatupidaja Raili Kruuse.

Prognooside kohaselt koguneb vallakassasse 9 miljonit 782345 krooni. Mitmesuguste maksudena peaks vallakassasse laekuma 4 miljonit 43945 kr: üksikisiku tulumaksu 3 miljonit 335000 kr, maamaksu 70000 kr, reklaami ja kuulutusemaksu 8945 kr. Riigieelarve toetusfondist saab vald esialgsetel andmetel 3 miljonit 918000 kr, munitsipaalkoolide õpilaste sõidukulude hüvitamiseks annab riik 300000 kr. Tulu varadelt koguneb eelarvesse 36000 kr: vee erikasutusest 4000 kr, maavaradest 4000 kr, jahirendist 2000 kr, tulu varade kasutamisest 26000 kr. Riigilõiv vallasekretäri toimingutelt toob eelarvesse 1100 kr, kantseleiteenuste osutamisega kogutakse 3000 kr, kaitseministeerium eraldab kaitseväearvestuse korraldamiseks 16800 kr. Majandustegevusest laekub vallakassasse 383500 kr (sealhulgas spordibaaside omatulu 20000 kr, kultuuri omatulu 1500 kr, õppekulud lasteaias 36000 kr, toitlustuskulud lasteaias 96000 kr, toitlustuskulud koolis 230000 kr). OÜ Cambi tagastab küttemajanduse rekonstrueerimiseks võetud laenust 280000 kr. Eelarve eelnõu lubab vallavalitsusel võtta lühiajalist laenu 200000 kr, kuid Raili Kruuse avaldas lootust, et tulusid tuleb juurde ja vald saab hakkama laenurahata.

Kambja vald plaanib kulutada 2001. aastal üldvalitsemiseks 1 miljon 703750 kr: volikogule 175800 kr, vallavalitsusele 1 miljon 502 400 kr, Omavalitsuste Liidu liikmemaksuks 25500 kr. Üldvalitsemiseks kulub 13% valla eelarvest. Pearaamatupidaja Raili Kruuse mainis volikogu istungil, et aastal 2000 kulus üldvalitsemisele 17% eelarverahast.

Politsei tegevuse toetamiseks annab Kambja vald 19000 kr, päästeteenistusele 66140 kr. Haridusega seotud kulud ja haridusasutuste ülalpidamine nõuab vallakassast 4 miljonit 923030 kr: lasteaed- 1 miljon 563140 kr, Kambja kool- 1 miljon 231460, Kuuste kool- 1 miljon 175000 kr, Unipiha kool- 193430 kr, õpilasliinid- 460000 kr, valla investeering Kambja uue koolihoone ehitamiseks- 300000 kr. Kultuuritegevus kulutab vallaeelarvest 554330 kr: vallaarhiiv- 22760 kr, Kambja raamatukogu 110450 kr, Kuuste raamatukogu- 83800 kr, rahva- ja kultuurimaja (loe: kultuuritöö)- 158590 kr, internetipunktid- 68950 kr, vallaleht- 51420 kr, Kambja Laulu- ja Mänguselts- 17000 kr, Kuuste naiskoor- 10000 kr, pensionäride klubi Tammeke- 6800 kr, Kuuste kohvikklubi- 2000 kr, valla teenetemärk- 19900 kr. Spordi ja puhkusega seotud kulude katteks läheb 558400 krooni (spordihoone majandus- ja tööjõukulud, spordiürituste kulud). Tervishoiuga seotud kuludeks antakse eelarvest 72970 kr: vallaarst- 16970 kr, ambulatoorium- 50000 kr, ravikulud kindlustamata elanikele- 6000 kr. Sotsiaalkuludeks eraldati eelarvest 838800 kr: koduteenused- 181600 kr, üldhooldekodu- 380000 kr, sotsiaalabi- 270000 kr, Tðernobõli toetus- 7200 kr. Majandustegevuseks lubab eelarve kulutada 747125 kr: heakord- 212060 kr, teede korrashoid- 250000 kr, maakorraldus- 211500 kr, metsamajandus 1000 kr, loodus- ja keskkonnahoid 72565 kr. Reservfondi suurus on vallaeelarves 200000 kr. Sihtotstarbelisteks ülekanneteks teiste omavalitsuste haridusasutustele (nn õpilaste kohamaks) nähakse ette 70000 kr.

Kõik eeltoodud rahasummad võivad muutuda, sest eelarve menetlemine jätkub.

Sotsiaalteenused "uutel ratastel"

Vallavolinikud andsid nõusoleku, et soetada vallale uus auto Lada Niva, mida hakkab kasutama sotsiaaltöötaja Guido Leib. Praegu kasutab sotsiaaltöötaja ambulatooriumilt "päranduseks" saadud kiirabibussi, mis on vana ja ebaökonoomne.

Sotsiaaltoetused jäävad püsima

Sotsiaalnõunik Heli Jaamets tegi volikogule ettepaneku täiendavate sotsiaaltoetuste maksmise osas. Volinikud kinnitasid ettepaneku määrusena.

Sotsiaalnõunik nentis, et valla eelarvest makstavate toetuste suurendamiseks ei ole kahjuks rahalist katet. Seetõttu jäävad püsima juba aastal 2000 kehtinud toetusesummad:

*lapse sünnitoetus- 1000 krooni,
*eakate inimeste sünnipäevatoetus- 200 krooni,
*matusetoetus- 800 krooni,
*üliõpilastoetus- kuni 500 krooni kuus,
*kütusetoetus- 400 krooni.

Kellele anda teenetemärk?

Volikogu esimees Mati Luik tuletas volinikele meelde, et 15.detsembril möödus valla teenetemärgi kandidaatide esitamise tähtaeg. Laekus neli ettepanekut. Järgmisel istungil (jaanuarikuu viimastel päevadel) hääletab volikogu, kes väärikatest kandidaatidest seekord kõige enam toetajaid kogub.

Vallaleht avaldab teenetemärgi kandidaatide tutvustamiseks avaldused, milles on kokkuvõtlikult kirjas kandidaatide elu ja tegevus.

Teenetemärgi kandidaat Harald Tammur

Kambja vallavolikogu

Heiki Kortspärn, Kambja vallavolikogu liige

Ettepanek

Praost Harald Tammur sündis 5. jaanuaril 1917. a. Kavastu vallas. Kasvas ainukese lapsena saades osa perekonnapea – vanaisa erilisest hellusest ja elutarkusest.

1935. a. lõpetas Tartu Kommerts – Gümnaasiumi.

Pärast ajateenistust Eesti Sõjaväes sai leeriõnnistuse Alatskivi kirikus.

1936. a. alustas õpinguid Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Õpingute ajal töötas Tartu linnavalitsuses ametnikuna.

1940. a. kevadel valiti H. Tammur EÜS-i eestseisusse. Suvel likvideeris seltsi nõukogude võim. Likvideeriti ka usuteaduskond. Sügisel aga otsustas EÜS-i salajane koosolek uut võimu mitte tunnustada. Töötades Tartu linnavalitsuse ametnikuna jälgis H. Tammur ülima tähelepanuga linnavalitsuses toimuvat ja teatas paljudele headele inimestele, et neid ähvardab hädaoht.

1940.a. sügisel moodustasid 5 EÜS-i liiget (nende seas ka H. Tammur) vastupanugrupi, mis etendas keskset osa 1941.a. suvel Tartu vastupanuliikumises ja Tartu vabastamisel. Vastupanugrupil olid loodud tihedad sidemed ka Tartumaa valdade (s.h. ka Kambja) metsavendadega.

Saksa ajal õnnestus H. Tammuril lõpetada Tartu Ülikooli usuteaduskond ning ta määrati 1943.a. prooviaastale Tartu Ülikooli kogudusse.

H. Tammur oli üks kolmest EÜS-I liikmest, kes 1943.a. peitsid pühitsetud Eesti rahvuslipu võõra võimu eest.

1944.a. 20.aprillist kuni 1954.a. augustini läbis H. Tammur vaeva- ja vintsutusterohke tee Saksamaast Siberini, surmamõistetute kambrist sunnitöölaagrini. Toetudes usukindlusele ja Jumala armule suutis ta jääda iseendaks.

Kui H. Tammur Siberist tagasi tuli, sai ta ka Kambja koguduse oma hoole alla. Kirik oli äärmiselt halvas seisus. Kellad olid ometi alles. Ettenägelikud ning ustavad inimesed olid need toimetanud Kambja köstrimajja varjule. Majas elas vana koguduseliige, kellad olid maaniulatuva linikuga laua all. Õpetaja Tammur otsustas kellad kindlamasse peidikusse viia. Ustava abilisega võeti talvisel ajal teekond Nõo alevikku ette. Uueks pelgupaigaks saigi Nõo kiriku lähistel olev puukuur, mille põranda all kirikukellad aastaid redus olid. Uuesti nägid nad päikesevalgust 1996.a. 3.septembril.

1979.aastast on H. Tammur Tartu Pauluse koguduse õpetaja. Tartu praostkonna praostina on ta teeninud 15 aastat ja EELK Konsistooriumi assessorina 7 aastat.

24.02.1996.a. autasustatud Riigivapi teise klassi ordeniga vabadusvõitluse eest.

10.12.1996.a. autasustatud EELK Konsistooriumi aukirjaga kauaaegse ustava töö eest.

05.01.1997.a. oli Tartu Pauluse kirikus praost Harald Tammuri 80. sünnipäeva jumalateenistus, mis oli ühtlasi talle viimane selle koguduse õpetajana ja sellest päevast alates peab ta pensionäripõlve.

Laskem kõnelda H. Tammuril:

"Nõukogude ajal hoidsid kogudusi alles eestiaegsed inimesed, tõsised usklikud. Siirad, puhta südamega usklikud olid just vanemad maainimesed. Luteri usk on eesti maakodule palju tähendanud. Mäletan, maainimestel oli kiriku vastu eriline austus. Napsu võtnud mees üle kiriku läve ei tulnud. Linnas on elu pealiskaudsem.

Kord maalt linna sõites panin tähele: mida lähemale linnale, seda hallimaks ja porisemaks muutus lumi. Kas pole see nii ka inimese hingega? 1990. aastal täitusid ka linnakirikud. Oli kirikubuum. Kirik oli moes. Aga see taandus. Vaht kadus. On jäänud kirikuinimesed. Need, kes tunnevad pühakirja, saanud leeris usutõdede õpetust. Tulevad ja jäävad need, kes teavad siit midagi leida. Kirik on olnud toeks üksinduse puhul, julgustanud argu, lohutanud leinajat. Andestanud. Õnnistanud. Luteri kirikul on teeneid Eesti kultuuriloos. Tal on koht inimeste mälus. Rahva harimine algas ju kirikust, kiriklikust rahvakoolist.

Igaühel on õigus valida ja otsustada. Naabriga tülli minemata, kui too minu kodus mulle tüli ei tee, nagu ütles minu vanaisa."

Eelpooltoodut arvesse võttes ja arvestades praost H. Tammuri hindamatuid teeneid Kambja koguduse ja kiriku kellade päästmisel, teen teist korda ettepaneku: Annetada 2001.aasta Kambja valla teenetemärk hr. Harald Tammurile.

Kambjas, 12. oktoobril 2000.a.

Teenetemärgi kandidaat Madis Linnamägi

Kambja vallavolikogu

Heiki Kortspärn, Kambja vallavolikogu liige

Ettepanek

1986.aastal sai Kambja kooli direktoriks energiline ja kultuurilembene Madis Linnamägi. Kambja koolielus tähendas see uue etapi algust: tema ettevõtmisel sai koolist põlistatud ajaloo propageerija, kaitsja ning hariduselu väärtustaja.

Kolm sajandit tagasi süütasid Forseliuse kasvandikud haridustulukesed 11 Eestimaa paigas ning Kambjas võeti 1987.aasta suvel kokku Tartu- ja Eestimaa talurahvakoolide arengulugu.

Eesti õpetajaskonna sümboli, Ignatsi Jaagu kodu- ja töömaile ning eesti rahvakooli 300. aastapäevaks kujundati Madis Linnamägi eestvõtmisel memoriaal. See koosneb neljast kivist: peakivi, tulealtar, avatud raamat.

Samal ajal avati Madis Linnamägi eestvõtmisel Kambja kiriku aias sümboolsed kalmukivid B.G.Forseliusele, Ignatsi Jaagule, Albert Sutorile ja Andreas Verginiusele. Koolimajas avati haridusloolised seinaplaadid. Kooliajaloo konverentsil tõstatas Madis Linnamägi küsimuse anda Kambja 8-kl. Koolile Ignatsi Jaagu nimi.

Madis Linnamägi kutsus Kambja kooli eakaaslasi koonduma ja nii tekkis "12 kooli klubi".

Madis Linnamägi algatusel sai 22. novembril 1989.aastal teoks B. G. Forseliuse nime kandev selts, mis populariseerib Forseliuse pärandit, kooliajalugu, õpetajakutset.

Madis Linnamägi töötab käesoleval ajal seltsi tegevesimehena.

Madis Linnamägi ettevõtmisel valmis ka uue koolimaja projekt, kuid raha puudusel ehitustegevust ei alustatud.

Madis Linnamägi oli esitatud ka 2000.aasta Kambja teenetemärgi kandidaadiks, kuid ei osutunud valituks.

Eelpooltoodut arvesse võttes ja Kambja vallale osutatud eriliste teenete eest teen ettepaneku annetada 2001.aasta Kambja valla teenetemärk Madis Linnamägi'le.

Kambja, 16.oktoobril 2000.a.

Teenetemärgi kandidaat Milvi Padjus

Kambja vallavolikogu

Ettepanek

Vana-Kuustes elab ja töötab Milvi Padjus. Töö, mida ta teeb, on siinsetele inimestele, nende perekondadele ja eelkõige nende lastele äärmiselt tähtis ja vajalik. Juba 45 aastat on Milvi Padjus õpetanud lapsi, kes alustavad oma elus esimest tõsisemat elujärku s.o. kooliteed. Õpetaja Padjus'e abiga saavad väikesed poisid ja tüdrukud selgeks lugemise ja arvutamise. Nende aastate jooksul on temalt õpetust saanud mitusada õpilast. See õpetus ei piirdu ainult tähtede ja numbrite selgeks saamisega, vaid ka esimesed sammud sportimises, laulmises, näitlemises tegid ja teevad need sajad lapsed Milvi Padjuse juhendamisel.

Suure koolitöö kõrvalt on Milvi Padjus loonud perekonna, rajanud kodu, sünnitanud ja kasvatanud kolme last.

Põhitöö kõrvalt on Milvi Padjus energiliselt kaasa löönud siinsetele kultuuriürituste korraldamisele, aga samuti on ta palju aastaid laulnud Kuuste Naiskooris.

Milvi Padjuse energilisusest, tarkusest, heatahtlikkusest, huumorimeelest ja armastusest on osa saanud väga palju inimesi.

Teeme ettepaneku annetada 2001.aasta Kambja valla teenetemärk Milvi Padjus'le, kes on Vana-Kuustes haridust andnud mitmele põlvkonnale.

30.november 2000.a.

Ivar Siimo

Avo Alliksaar

Teenetemärgi kandidaat Hilja Neumann

Kambja vallavolikogule

Helve Tenno, Kambja vallavolikogu liige

Ettepanek

Hilja Neumann on sündinud 02. jaanuaril 1934.a. Rapla kihelkonnas Harjumaal Kehtna vallas. Koolitee algas Kehtna Mittetäielikus Keskkoolis, edasi Viljandi Pedagoogilises Koolis ja Tallinna Pedagoogilises Instituudis.

Pärast Viljandi Pedagoogilise Kooli lõpetamist 1954.a. asus tööle Rannu 7-klassilises Koolis algklassiõpetajana. Alates 1957.a. 1. oktoobrist asus tööle Kambja 7-klassilises Koolis algklassiõpetajana, alates 1962. aastast ka muusikaõpetajana. Alates 1978. aastast kuni 1990. aastani täitis Hilja Neumann Kammeri koolis direktori asetäitja kohustusi õppe-kasvatustöö alal. Samal ajal oli ka asendusõpetajaks Kambja koolis.

Tema juhtida oli kooli muusikategevus. Lastekoorid võtsid osa nii maakonna kui ka vabariiklikest laulupidudest. Töö kõrval on Hilja aktiivselt osalenud näiteringis, naisansamblis ja segakooris. 1990.a. valiti ta Kambja segakoori vanemaks. Tänu tema aktiivsele tegevusele koori liikmete arv suurenes ja 15 aastat Tartu Raudteelaste Klubi kooriga koos tegutsenud segakoor hakkas taas laulma iseseisvalt. Juba mitmendat aastat toimib kultuurivahetus sõprusvallaga Soomest Toivakkast, mille algatajaks ja korraldajaks on koorivanem Hilja. Koorilaulu arendamisel ja Kambja segakoori kestmajäämisel on Hilja Neumann täitnud suurt rolli. Olles koori päevikupidaja, on ta jäädvustanud Kambja segakoori ajalugu ning uurinud Eesti Kirjandusmuuseumi ürikute kaudu kogu Kambja kultuuriajalugu. Praegu on tal koostamisel Kambjast pärit suurmeeste kogumik. Osaleb Eesti Segakooride Liidus Kambja segakoori volinikuna. Oli üheks Eesti Segakooride Liidu 1. aastapäevapeo korraldajaks Kambjas.

Aastatel 1994 - 1999 oli Hilja tänaseni aktiivselt tegutseva mälumänguklubi juht. 1993 - 1996 Kambja volikogu liige, kus tema ülesandeks oli volikogu kultuuri- ja hariduskomisjoni juhtimine. Hiljem töötas komisjoni aseesimehena ja on praegugi komisjoni liige. Kultuurielus on ikka nii, et keegi peab olema eestvedaja ja taganttorkija. Hiljal on just sellist iseloomu, et juba varakult ürituse heaks kordaminekuks eeltööd tegema hakata ja pidevalt kontrollida, kas kõik asjaosalised oma ülesandeid täidavad. Vajadusel asja ise käsile võtnud, et lõpptulemusena kõik laabuks etteplaanitult. Nii kuulus ta kihelkonnapäevade korralduskomisjoni, oli Kambja laulupidude korraldaja (1994, 1998). 1996-ndal aastal valiti Hilja Neumann vastloodud Kambja Laulu- ja Mänguseltsi juhatuse esimeheks. Juhatuses tegutseb ta tänaseni.

43 aastat tagasi Kambja koolis õpetajana tööle asunud ja ka kohalikus kultuurielus aktiivselt osalema hakates on Hilja Neumann kaasas käinud kõigi kultuurielu tõusude ja mõõnadega, kuid jäänud ikka Kambjale truuks.

Arvestades eeltoodut ja paljude vallaelanike soovi teen ettepaneku annetada 2001.a. Kambja valla teenetemärk pr. Hilja Neumann'le, kes on igati vääriline saamaks seda autasu.

Rahvaesindajana volikogu liige Helve Tenno

Heiki Kortspärna poolt esitatud Madis Linnamägi ja Harald Tammur olid teenetemärgi kandidaadid ka läinud aastal, kui tunnustuse pälvis Evi Isak. Esimene teenetemärk annetati 1999. aastal Endla Langelile.

Volikogu detsembriistungist andis ülevaate

Käes on uus aasta (-sada, -tuhat) ja paljud on endale mõttes lubadusi andnud uuel aastal uutmoodi elama hakata. Vanu vigu ei ole küll ilus meelde tuletada, aga siiski lähen mõttes tagasi möödunudsuvise heakorraringreisi juurde. Lisaks väga paljudele kaunitele kodudele jäi silma ka üht-teist inetut, millele tahaks tähelepanu juhtida.

Prügimure pole kadunud

Keskkonnafondi toetusel tehti teeservad puhtaks, kuid prahti koguneb kiiremini, kui seda koristada jõutakse. Siin võib süüdistada möödasõitjaid, kuid on ka ilmselgelt oma valla rahva toodetud sodilasusid aia taga metsas. Kõige koledam pilt avanes Lallipalus endise Kuperjanovi kodutalu taga, kus jõeäärsesse süvendisse on tekkinud päris korralik prügimägi, mille tipuks vana autokere. See silmariivav lasu on ilmselt kokku kantud kõrvalasuvate suvilaelanike poolt, kes võiksid end ju ka poolenisti meie valla asukateks lugeda. Vähemalt seadused kehtivad kõigi kohta ühtmoodi.

Varemed kui murettegev nähtus

Mida kaugemal suurtest teedest, seda enam võib kokkukukkunud hooneid näha, kuid mõned on ka lausa kõigile möödasõitjaile vaatamiseks – näiteks Rebasel on endisest kõrtsihoonest püsti vaid korsten ja ümber umbrohtu kasvanud risuhunnik. Ja kahjuks pole see ainuke omataoline, teised vast ei paista kaugele. Kui hoone on nii lagunenud, et selle ülesehitamine ei tule enam kõne alla, on omaniku kohus varemed likvideerida. See on muidugi päris suur töö ja võib hoone valdajal üle jõu käia, kuid mõnedel juhtudel peaks siiski rohkem head tahet olema ja asjad hakkaks liikuma.

Umbrohuväljad torkavad silma

Ohakate lendavaid seemneid on kõik kohad täis ja raske on prahitaimedest lahti saada kaugemailgi naabreil. Kui võib mõista inimest, kes ei suuda oma tagastatud põlde harida ja pole ka veel leidnud korralikku rentnikku, siis on üsna arusaamatu, kuidas inimene päev- päeva kõrval astub majja kõrgete takjate ning nõgeste vahele tallatud rada mööda ja ei tule hetkekski mõttele neid maha niita. Selliseid majapidamisi on kahjuks mitmeid ja näha oli, et neis ei ela mitte liikumisvõimetud vanainimesed. Kummaline tundub ka see, kui tip- top õuemurust viis meetrit eemal teeservas laiub ohakaväli. Ka mitmekorteriliste majade elanikud ei jõua teinekord kokkuleppele, kes kuipalju peaks niitma ja nii ongi maja ees kõrvuti muru mõne meetri laiuse takjapeenraga. Piisab ühest-kahest niitmisest suve jooksul, et vähemalt umbrohuseemned murusse ei satuks – ilusam oleks niikuinii.

Prahine Palumägi ja hooldamata isamaalisus

Nüüd ka mõnest paigast, mis meie kõigi südamel võiks olla. Pangodi järve kaldal Palumäel on laagriplats, kus on peetud suuri kokkutulekuid ja laagreid. Praegugi käib seal päris palju inimesi puhkamas. Kahjuks ei oska kõik käituda nii, et ka järgmistel tulijatel oleks võimalik nautida järve ja metsa ilu. Vald on esitanud taotluse toetuse saamiseks, et puhkekoht heakorrastada. Loodame, et kõik laabub ja külastajad oskavad edaspidi puhtusest ning korrast rohkem lugu pidada.

Kambja vallas asub kolm taastatud Vabadussõja mälestusmärki. Kambja ausammas kalmistu kõrval on hooldatud, kuid ülejäänud paistavad mahajäetuna. Pikksaares on küll rada sambani niidetud, kuid üldmulje pole just väga ilus. Sama võib öelda ka otse valla piiril asuva Reola lahinguvälja tähise kohta. Kuidas korraldada nende korrashoidu nüüd, kui taastamisaegne vaimustus on vaibunud? Mõelgem selle üle.

Soovin kõigile jaksu uuel aastal oma koduümbruse kaunimaks muutmisel! Praegu on just õige aeg plaane teha, et kevadel täie hooga alustada.

Vallalehe toimetus on saanud lugejailt infot, et Kambjas on hakanud levima kentsakad väljaheitemängud kaka ja pissiga.

Mõni aeg tagasi ronis viiekorruselise paneelkodu üks asukaist katusele, et uurida, miks teleriantenn vigurdab. Kui ta katuselt taas alla tuli, jätsid tema kingatallad põrandale (pehmelt öeldes!) intensiivse mustri. Lähemal uurimisel selgus, et taldu katab inimese väljaheide. "Tahaks seda lolli näha, kes viitsib ronida katusele s….!" vandus õnnetu mees.

Viiekorruselise maja elanikud on näinud kummalist väljaheitemängu ka oma silmaga: madalamas korterelamus on asukaid, kes kallavad mingit vedelikku aknast välja. Ilmselt tühjendatakse ööpotti, sest vedelik kõrvetab muru ja jätab lumekirmele kollakad jäljed.

Maailmas võiks valitseda vaikus ja rahu

Erle Põder:

Mulle meeldib väga sporti teha. Tahan spordis tulemusi saavutada, eriti kaugushüppes ja 60 meetri jooksus. Jooksus olen saavutanud kaks korda esimese koha. Mul on soove ka teistel spordialadel.

Kõik soovid ei lähe täide. Aga tore oleks, kui läheksid! Mul on soov veel näha kõiki oma endiseid koolikaaslasi. Ma tahan saada endale ka arvutit, sest arvutit on tore õppida. Tulevikus on palju erialasid, kus läheb vaja arvutioskust.

Üks väike soov on veel. Et kõik inimesed saaksid omavahel hästi läbi!

Rohkem mul soove ei ole. Aga see viimane võiks täide minna, sest maailmas võiks valitseda rahu ja vaikus. Neil noortel, kes sõtta lähevad, ja võibolla ei tule sealt enam tagasi, võivad olla ka perekonnad. Nende perekondadest oleks siis kahju.

Reisisoovid Marokost Hiiumaani

Evelin Suits:

Mu soov on minna sel aastal koos vanematega Marokosse. Seal tahaksin näha korallide veealust maailma. Seal võiks veel olla mõnus mullivann.

Veel soovin ma minna ka kasvõi Poola. Sinna ma vist lähen ka. Seal pidi hästi äge olema. Loodan, et seal on ka ikka mugavad asjad.

Kui me Eestis sõitma lähme, siis soovin minna Hiiumaale. Seal ma ei ole käinud. Arvan, et seal on palju ägedaid asju.

Mu viimane soov on minna Egiptusesse, sest seal on huvitavalt soe. Selle pärast ma tahangi sinna minna, kasvõi üksi.

Merisiga või kass?

Helina Mats:

Minul on soove ikka omajagu. Osad ma proovin kirja panna. Mina tahaksin käia rohkem üritustel. Nagu näiteks kuulsate lauljate kontsertidel. Kooli tahaksin lõpetada ka heade hinnetega.

Tahaksin endale ka merisiga lemmikloomaks, aga see on võimatu, sest mul on kodus juba kass, kes saaks ta kätte ja sööks ära.

Minu kavatsused 2001. aastal

Henri Zeigo:

Mul on varsti tulemas sünnipäev siis ma saan kaksteist.

Loodan, et tuleb lõbus sünnipäev parimate sõpradega ja suure mölluga. Suvel sooviksin minna Speed testile, kus sõidavad sportautod võidu. Loodaksin näha Dodge Viperit.

Kui suvi tuleks soe siis käiksin mitu korda ujumas ja loodan ka välismaal käia.

Üks päev koolivaheajast

Kaisa Kurik, Maris Ilves:

Meie olime ühe päeva vaheajast koos. Me olime Kaisa pool.

Me läksime jala Kaisa poole. Me vaatasime telekat ja põgenesime koerte eest. Üks koertest lõhkus Minni jope. Aga tema ema ei pahandanud selle peale üldse. Me vaatasime ka soovisaadet, kust tuli meie mõlema lemmikbänd ”EMINEM".

Läksime ka jää peale ja kirjutasime kirjasõpradele kirju. Siis tulid Kaisale ka sugulased külla ja me tantsisime koos Getteriga. Selline oligi meie üks päev koolivaheajastJ

Jõulud pusle ja Puhhiga

Janno Välja:

Minu aastavahetus oli väga lõbus ja jõulud samuti. Jõulukingiks sain ma ühe suure tuhandetükilise pusle ja ühe kleepsuraamatu. Ma sain õega kahepeale raamatu "Täielik Puhh". Too raamat meeldib mulle väga.

Vanaema juures mürasin Muhviga ja nägin ilutulestikku

Laur Kaasik:

Mina käisin vaheajal maal vanaema juures. Me võtsime tädi koera kah kaasa. Ta nimi on Muhv. Jõulude ajal tulid mu tädi ema ja isa ka sinna. Ões tegime lumekindluse poolvalmis, aga Muhv retsis selle ära.

Korraks tulin ma ema ja isaga Kambjasse, kuna pidin Tartus ühe sõbraga kokku saama. Kambjas olles polnud midagi teha. Kui olin Tartus ära käinud, läksin vanaema juurde tagasi. Alguses pidin sinna minema reedel, aga läksin neljapäeval, kuna mu vanatädi läks päev varem.

Kui olin jõudnud vanaema juurde, hakkasin Muhviga mürama. Ma kiusasin teda. Ajasin ta hästi vihaseks ja siis hüppasin üle ühe suure palgi ja kui tema kah seda tegi, lendas ta mööda jõekallast alla. Ja selleks ajaks, kui ta oli üles jõudnud, olin mina juba kadunud. Kui Muhv mind närima hakkas, panin ta pikali maha.

Vaheajal sõitsin ma veel jääkarusselliga. Toas vaatasin telekast "Visa hinge". Mõlemad osad olid päris lahedad.

Käisime ka Võrus ilutulestikku vaatamas. Algul lasti mõned raketid siin ja seal. Aga lõpuks lasti päris palju rakette õhku. Kõige viimane suuremat sorti rakett oli kõige lahedam. Siis enam midagi lahedat ei toimunudki.

Vaheajal ei saanudki olla kodus

Lilian Kuuslap:

Mina käisin vaheajal paljudes kohtades. Ma olin Luunjas oma tädi juures. Seal veetsin ma oma jõulud. Need jõulud olid üpris toredad ja naljakad.

Vahepeal olin ma oma vanaema juures Tammistus, kus olid ka minu teised sugulased. Seal me veetsime palju aega õues ja ehitasime lumest kujusid ning mängisime lumesõda, kuigi ilmad olid meeletult külmad.

Vanaema juures olles käisin ma mõnel päeval Kõrvekülas oma sugulase juures. Vana-aasta õhtuks läksin ma oma sugulaste juurde linna.

Seal oli väga tore. Mulle meeldis väga ilutulestik. Linnas veetsin ma veel paar päeva, sest oli väga tore, ma lihtsalt ei tahtnud sealt koju tulla.

Kui ma koju jõudsin, kuulsin kohe oma ema käest, et me läheme homme Kuustesse minu teise vanaema juurde. Ja siis ma mõtlesin, et kas ma ei saagi vaheajal kodus olla?

Järgmisel päeva hommikul kasutasin ma enne vanaema juurde minekut juhust ja tulin koolimajja koos oma hea sõbra Maarjaga. Me lootsime saada arvuti klassi ja selles osas meil ka vedas. Ema ütles küll, et pean olema kell 2.20 bussijaamas, aga loomulikult, hajameelne nagu ma olen, unustasin ennast ära ja…

Lõpuks, kui meelde tuli, et pean ära minema, oli juba hilja- buss oli juba ära läinud ja me pidime emaga jala Kuustesse minema. Kõndisime sinna 1 tunni ja 5 minutit.

Peale vanaema juurest tagasitulekut tuli mulle külla mu sugulane Marko. Meil oli siin lõbus, tegime palju nalja jne. Mu sugulane läks ära pühapäeval, kuna esmaspäev oli ju koolipäev.

Tervist, õnne, headust ja meelerahu kõikidele veebruarikuu sünnipäevalastele soovivad Kambja vallavolikogu ja Kambja vallavalitsus.

Vana-Kuuste neljandal kohvik-klubiõhtul esimese advendi eel püüti kohalikku rahvast ühe mütsi (kübara) alla saada.

Tegu polnud siiski mingi kihutuskoosolekuga: peokorraldajad palusid lihtsalt kõigil kohale tulla omameisterdatud peakattega. Kuni viimase hetkeni oli idee autor Edda Lints suures ärevuses, kas tema "hullumeelne" idee ka järgijaid leiab. Pinge kadus aga kohe, kui ta peo avasõnu lausudes pilgu üle saali saatis: nii palju värvikirevust ja fantaasiat kiirgas daamide kübaratelt vastu.

Õhtu sai kohe hoo sisse. Kui esimeste tantsupalade ajal pöörati suuremat tähelepanu veel laual leiduvale, siis teatevõistkondadesse ei mahtunud kõik soovijad äragi.

Pea tunniks köitis peoliste meeli laudkondadevaheline viktoriin, millel iga õige vastus vallandas rõõmuhõisked.

Elevust ja lusti tekitas ka õnneloos. Enamus peopileti lunastanuist sai mõne vajaliku või vähemalt naljaka eseme omanikuks.

Õhtu edenedes oli tantsupõrandal üha raskem vaba pinda leida. Selles tuleb "süüdistada" ennekõike triot Sirje-Juhan-Märt, kes sundisid ka kõige laisema tantsujala tatsuma. Lugusid jätkus neil igatahes kaugelt üle südaöö.

Pidu tipnes kübarate konkursiga, kus kõik uhkete peakatete omanikud uuesti püünele kutsuti ja seejärel kuulutati välja salajase hääletamise tulemused. Esikoha sai võistlustöö "Kuldsed lindid" Anneli Voore peas, teiseks tuli Tamara Alliksaare sulgede ja lilledega peaehe. Tunnustava aplausi osaliseks said aga kõik daamid, kelle leidlik näpuosavus oli muutnud õhtu säravaks ja rõõmsaks. Meeste au päästis Rein Härmoja ja laenatud kübaraga uhkeldab ühispildil Juhan Lokk.

Kui ansambel lõpuks väsis, jätkus tants lindimuusika saatel varaste hommikutundideni nii nagu Kuuste-mail ikka kombeks.

P.S. Kõigi peoliste nimel suur tänu Sirje ja Juhan Sakurile ning Märt Jaametsale mõnusa tantsumuusika eest. Aitäh ka Kambja näitemänguringile, Avole ja Ivarile ning muidugi Kuuste kooli naisperele

Ligi 40 suurt ja väikest said Haridusselts “Tõrvik” eestvedamisel 23. detsembri hilisõhtul Unipiha koolis kokku, et tähistada lähenevaid jõulusid.

“See on väga tore, et saab elule vaheldust,” tänas Vunni talu perenaine Laine Zeigo lahkudes.

Sovhooside ja kolhooside lagunemisega Eestimaal lakkasid ka majandite poolt korraldatud ühispeod ja maainimeste omavaheline kokkusaamine. Seda on asendanud omaette seebikate vahtimine ja külapubis istumine.

Peo korraldajad olid mõelnud nii suurtele kui väikestele: vaheldumisi kõlasid nii rahvalikud kui vaimulikud jõuluteemalised laulud. Sekka tantsiti padespanni, reinlenderit, kolme paari, jooksupolkat. Mängiti ringmänge Lilla istus vangitornis, Okasroosike, Hobusemängu, söödi traditsioonilisi hapukapsaid ja verivorsti, rüübati peale omatehtud koduõlut.

Küünlavalgel tõmbas ehtsat Teppo lõõtsa Vanemuise sümfoonik Kalev Helmoja. Tema sisse mängitud linti kasutab Unipiha Algkool rahvalike tantsude õpetamisel juba üle kümne aasta.

“Eriti tore on see, et teil on nii palju rahvalikke laule ja tantse elujõus. Olete säilitanud oma ja ehtsa,” sõnas Kalev Helmoja.

“Viimati tantsisin padespanni 40 aastat tagasi,” lausus taluperemees Ants Zeigo pärast esimest tantsu.

Seda, et külainimesed tahavad telerite tagant ära tulla ja omavahel kokku saada, näitas küünlavalgusega jõuluõhtu Unipiha Algkoolis. “Pimeda aja üle elamiseks tuleb ka ise ilu teha, ”leiab Haridusselts Tõrviku esinaine Eha Jakobson.

Korraldajad tänavad kõiki, kes jõu ja nõuga abis olid ning kaasa aitasid peo toredale kordaminekule.

Bussitäis Keila valla õpetajaid tutvus 14. detsembril Unipiha Algkoolis liitklassilise õppetöö korraldusega väikeses külakoolis.

“Ka meie valla koolides tulevad liitklassid, seepärast tulimegi siia,” sõnas Keila valla haridusnõunik ja Lohusalu kooli direktor Lehte Jõemaa. “Olime teie kooli tegemistest ja toimetamistest näinud filmi “Aabitsa valgel”, lugenud artikleid nii Õpetajate Lehes kui Hariduses, seepärast otsustasimegi Tallinna külje alt siia sõita.”

Õpetajad külastasid tunde ja võtsid osa sellele järgnenud arutelust, mis kujunes väga elavaks ja läks pimedani välja.

Mure külakoolide säilimise pärast kõlas vestluse jooksul üsna mitu korda. Murelikena siiski hüvasti ei jäetud. “Teil on väga julged ja toredad lapsed. Söandavad aktiivselt ka võõraste juuresolekul küsida ning vastata,” leidsid Keila valla õpetajad. “Suurte koolide häda ongi selles, et lapsed ei julge ega saagi tunnis õieti ei küsida ega vastata.”

Maria Martini luulelooming tekitab elavat vastukaja, mida vallalehe toimetus on kogenud harva. Luuletused pälvivad nii siirast kiitust kui jäägitut laitust. Koduvalla lugejad on ära tundnud, et ilmselt on Maria Martin varjunimi. Peatoimetaja teab juba üheksat isikut, kellele entusiastlikud arvajad omistavad autorlust.

Toimetus uudishimulikke vihjetega aidata ei saa, sest lubas luuletaja(te)le kirjaliku lepinguga anonüümsust.

Mina ei ole Maria Martin! Esiteks ei meeldi mulle pseudonüümi kasutamine. Kirjandusloos on küll palju taolisi juhtumeid, aga mina õigustaksin varjunime võtmist vaid siis, kui riigi poliitika segas kirjanikul leivateenimist. Või kui taluperest pärit andekat poissi ähvardas isa kooli- ja kostirahast ilma jätta, kui see värsitreimisega jändab. Võimalik, et siin "konnatiigis" on tekkinud uusi vajadusi petunime järgi. Eks looja olegi seepärast looja, et teeb midagi teisiti, midagi, mis ei mahu igapäevaellu. Geniaalne Juhan Viidingki oli vahepeal Jüri Üdi.

Nimi nimeks. Maria Martin on kirjutanud toredaid lihtsaid puhaste riimidega salme ega tee seda ilmselt esmakordselt. Seda näitab ladusus. Autor elab tõenäoliselt alevi keskel, sest on selle igapäevaeluga kursis. Teistelt saadud info põhjal on luuletust raske "kokku panna".

Omaette nähtus on murdeluuletus. Selle autor võiks hoopis teine inimene olla (teose "minagi" on meesterahvas). Luulekeel on mahlakam, kunstlikku riimisättimist on palju vähem tunda. Kirjutaja tundub ka noorem olevat. Allakirjutanul puuduvad aga Võrumaaga igasugused seosed, suguvõsa juured on hoopis Põhja-Tartumaa mullas. Seetõttu pole ma seesugust kirjatööd ette võtnud, kuigi murded mulle väga meeldivad.

Niisiis sai lugeja vähemalt kolm põhjendust sellele, et mina pole Maria Martin, nagu mõned arvajad on pakkunud. Kõikidele suleseppadele soovin aga alanud aastatuhandel sagedasi inspiratsioonihetki ja positiivset mõtlemist.

FÖLJETON

Mitme ameti tõttu on mul kokkupuuteid Kambja elanike imepäraste elujuhtumitega. On tulnud anda head nõu ja vahel kurjustadagi. Teinekord aga tuleb seista olukorra ees, kus ei oska enam naerda ega nutta.

Hulkurid on Kambjat külastanud sageli ja mul on tunne, et ühiskonna heidikud tulevad täpselt samuti endid Kambjasse nuumama, nagu haned-lagled nuumavad endid Saaremaa-Hiiumaa talude orasepõldudel. Võtkem värskeim näide …

Eile juhtus Võrust Tartu poole seiklev mees "kogemata" Kambja vahele ära eksima ning ei raatsinud vastutulevaid inimesi tülitada, et Tartu teeotsa üles leida. Ta otsustas "teejuhatajaid" otsida Kambja aleviku suurtest majadest ja astus esimesest ettejuhtunud trepikojast (Männi tn 3) sisse. Esimesel korrusel polnud midagi huvitavat ning mees sammus teisele korrusele. Ja mis ta nägi? Koridoris, elektrikilbi all oli kapp. "Äkki on mulle siia midagi valmis pandud" mõtles mees ja tegi kapiukse lahti.

Kapi riiulitelt vaatasid vastu piimapurk (mis oli värsket piima täis), mitu isuäratavat lihakonservi ja sprotikarpi. Lisaks purk marineeritud seentega!

"No on need Kambja inimesed ikka lahked. Näe, mõtlevad ka minusugustelegi! Kahju ainult et nad leivapätsi, kahvli ja viinapudeli unustasid panna …" nohises mees.

Asetanud leitud kauba hellasti seljakotti, asutas mees minekule, et otsida einestamiseks soojemat kohta, kuna selles majas koridore ei köetud. Kus ta veel ringi uitas ja mida huvitavat märkas, - siinkirjutaja veel ei teadnud. Aga seda tean küll, et eile õhtul nii 21.00 paiku astus ta sisse Kase 6 majauksest. Koridor oli keha- ja hingesoojendavalt soe. Jõudnud ülakorrusele, istus mees trepiotsale ja asus keha kinnitama …

Vaene mees! Kuidas ta sprotikarbid ja lihakonservid avas, - seda ma jälle ei tea. Küllap ta nägi sellega rasket vaeva. Ja veel hullemaks läheb: keegi paha inimene oli õnnetule mehele kusagil kahvli asemel suure naela jätnud ja nüüd oli see nael talle nii kahvli kui lusika eest! Kui sellest kuulsin, tahtis kaastundepisar vägisi silmanurka tulla: Kambjas leidub veel südametuid inimesi, kes õnnetule ligimesele kaasa ei tunne. Ka ei suutnud vaene mees ühestki koridorist leida kuðetti või voodit ning oli sunnitud öö veetma koridori trepiotsal magades!

Hommikuks oli mees leidnud mugavama asendi ja magas ühe korteri ukse ees õiglase und, kui südametu korteriomanik tööle minnes ta kogemata üles ajas.

Mees kurtis oma rasket elu: koduta ja söömata-joomata on ikka halb küll. Ja kõhus pidi keerama (marineeritud seened nõudsid juua).

Korteriomanik tõi toast kapatäie kalja ja pakkus kodutule suitsu. Räägiti maast-ilmast. Lahku minnes kinkis korteriomanik hulkurile kolm sigaretti ja tikutopsi, aitas seljakoti selga, suured kompsud kätte ja hüvasti jättes oldi juba südamesõbradki.

Kui korteriomanik keldrisse läks, märkas ta rahulolevalt, et kadunud olid mõned hoidised, riidehilbud, tööriistad ja mitu tuhat krooni maksnud maamõõduriist.

"Kõige parem rõõm on ikka jagatud rõõm!" mõtles õnnelik korteriomanik ja kepsles valsisammul tööle …